Olime praamlaeva Silja Europaga keset Soome lahte, kui LSD mõjuma hakkas. Hape ei ole naljaasi, kui sa seilad 202 meetrise raudhiiuga, mille kiilu all on 100 meetrit vett. Parvlaev vedas meid halastamatu järjekindlusega Helsingi poole, kus oli algamas Ropecon 2018 viies mind nädalavahetuseks üle lahe tutvuma rolli-, laua- ning kõiksugu muude mängudega. Tuleb aga tunnistada, et ilma osas sain ma petta – Soomes oli juuli lõpus täpselt sama palav kui igal pool mujalgi.

27. juuli pärastlõunal maabusin ma kahe seljakoti ning fotograafiga Helsingi sadamas. Päike põletas ning laevas joodud õlu oli otsustanud õrnalt oma tööd hakata tegema. Haarasin seljakotid, millesse olid pakitud magamistarbed, pooleliitrine Dullamore, hambahari, väike lamp ning 19 purki Saaremaa tuulikut. Vaatasin ringi, tuvastamaks mõnda veovahendit, kuid ühtegi ei jäänud parasjagu silma. Panin sigareti ette, surusin kaabu kõvemini pähe, et tuul seda minema ei viiks, ning asutasin end keskuse poole astuma.

Esimese 100 meetri pealt mõistsin oma viga - linn oli pärast kuust põuaperioodi tuhkkuiv, laevalt mahasõitvad autod kihutasid üles tolmu, mis kalgis päikesepaistes helkides kleepus higist märjale kerele justkui parv pisikesi kaane, püüdes sinult viimaseid mahlu välja imeda. 200 meetri pealt hakkas seljakott vastikult õlga närima, üritades nagu nüri saega kätt maha saagida. Mõne aja pärast trammipeatusse jõudes tundusin endale justkui kolme jäsemega pelmeen, keda ei ole jahu vääriliseks peetud.


Tramm pakkus oma konditsioneeriga õnneks väikest lohutust. Messukeskuse juures maha tulles oli tolm mu selga peaaegu ära kuivanud, kui see uuesti märjaks tõmbas, kui märkasin eemaldatud asfalti messikeskuse ees, mille all valendas sillerdav liiv. Kujutasin ette, kuidas sealt meeletu möirgega väljub Düüni liivatõlv ning möödusin remonditöödest ettevaatlikult külg ees.. Korjasime lauast oma pressipassid ning vabastasime end kõigest ebavajalikust, jättes selle kohalikku pakihoidu, mida kohalikud kutsuvad hellitavalt “narikka”. Varustatuna piisava koguse õllepurkidega, suundusin ma tutvuma, mida uut Ropecon sel aastal pakub.


Minu üllatuseks oli sel aastal ingliskeelset materjali tunduvalt vähem. Soomekeelses kavas oli selle tarvis jäetud üks lehekülg, mis räägib üldist juttu ürituse kohta. Minu järelpärimiste peale juhatati mind kodulehele, kust saab 560 erineva messil toimuva ettekande, larbi, jutumängu, töötoa jms seast otsida endale meelepärane. Ingliskeelset oli selles 131 ettevõtmise jagu, sealhulgas ka näiteks “Mouse Guard, Syksy 1156 hyytävä seikkailu rajalla”, mille kogu kirjeldus oli soomekeelne. Kogu kompott ajas mind suuresti segadusse, mistõttu otsustasin kavaga tutvumise jätta hilisemaks ning end hoopis väljas natuke tuulutada.


Messikeskuse tagumisse parklasse suundudes täheldasin, et ka kogu festivali asetust oli muudetud. Tuletades meelde möödunudaastast lauaotsimist, et Battlelore’ mängida, märkisin, et lauamängurid olid löödud koos miniatuurimängudega suurtesse saalidesse, mis pakkus tunduvalt rohkem lauaruumi, kuid see ei paistnud huvilisi heidutavat – enamus laudu oli jätkuvalt mängijatest lõhkemiseni pungil. Kogu suur koridor oli täis Soome lauamängupoodide väljapanekut, müügilette ning ka mõningaid promostaffi pakkuvaid laudu. Ei suutnud isegi eemale hoida ning soetasin endale mängu “The Grizzled” (https://boardgamegeek.com/boardgame/171668/grizzled), mis on I Maailmasõja-teemaline koostöömäng kaevukutes istuvatest Prantsuse sõduritest.


Sepikoda ning raamatukogubuss olid sel aastal viidud keskuse taha, kuna maja teises otsas asuva hotelli esist remonditi. Sepad oli oma telkidesse pannud välja suure valiku erineva kujuga rauda ning kukrut kergitades võis endale soetada kõiksugu veidraid ning huvitavaid asju. Raamatukogutädi Siniga rääkisime järgmise aasta Finnconist, mis leiab aset 5.-7. juuli Jyväskyläs ning kus võib teiste kirjanike seas trehvata ka Charles Strossi ja Cheryl Morganit. Sini väitis ka, et Helsingist minevat conni tarvis eribussid, kus pileti võib saada miski 3 tugriku eest.


Püüdsin mobiili põrnitsedes tutvuda uuesti kavaga, märkides seal mõned huvitavamad omale kalendrisse ära ning avasin õlle. Olin vahepeal kaotanud oma fotograafi ja kogu asfalt tundus päikese kõrvetavas kuumuses sulavat, tõmmates oma aurudes kaasa ka taevasse voogavad seinad. Istusin varju, panin suitsu ette ning otsustasin seda hullust eirata. Virgudes olin jõudnud kahe fotograafiga pingile õlut, viskit ning rummi jooma ning kogu õhtu voogles oma rada edasi juteldes raamatutest, prussakrahvast, elust ning muust võimatust.


Ärkasin korteris. Temperatuur oli tubli 30 kraadi üle nulli ning lina oli keerdunud higist kleepuva keha ümber. Püüdsin ärkamist võimalikult kergeks teha ning loendasin fotograafe – ikka veel kaks. Taipasin ka julma tõsiasja, et esimesele huvitavale ettekandele ei jõua. Sujuvalt liikusime sauna meenutavast korterist välja ning võtsime taas suuna messikeskusele. Kotist leitud raamatute järgi otsustades olin ma eelmisel päeval käinud ka turul ning ostnud Jamesi käest, kes veab “Lamentations of the Flame Princess” kirjastust, avaldades iga aasta hunniku rollimänguseiklusi, hea hulga raamatuid. Ka oli seal pool pudelit viskit.


Messikeskuses laadisin koti uuesti õlut täis ning läksin miniatuure värvima. Eelmise aasta valgusküllase aatriumi asemel olid värvimislauad üles pandud kuhugi pimedasse saalinurka, kus ainukest mõistlikku valgust andsid üksikud laualambid, mida leidus üks iga kolme värvija peale. Vahepeal jälle fotograafid vaheldusid ning mõni aeg hiljem avastasin end algse fotograafi ning kohvitassi topitud värvitud miniatuuridega taas messikeskuse tagant, kus alfast voogas ning seinad jätkasid selle kuumuses sulava ebajumala kummardamist.


Kuna kogu sissekaanitud kompott koostöös väliste mõjudega hakkas vaikselt ka mind sulatama, otsustasin teha väikese uinaku ning siiski proovida messikeskuse keldris paiknevat magalat, mis osutus kõige paremaks mõtteks üldse. See sind õrnalt kallistav jahedus oli justkui oaas kesket kõrbe, mis võttis sind enda õrna embusesse ning suigutas magama kui emarind. Kui ärkasin, oli ka teine ettekanne, mida tol päeval sihtisin, juba möödas.


Tuletades meelde kõike päeva jooksul juhtunut võtsin ette tee messikeskuse taha metsa, kus ootas ees Juha ning hulk teisi karvaseid ja sulelisi, kes sundisid mind mängima kaardimängu “Cards Against Humanity”. Mängul polnud esimese poole tunni jooksul väga vigagi, kuid lõpuks hakkasid pidevalt väljaöeldud jaburused tüütuks muutuma ning keskendusin vestlusele Juhaga raskemuusika ning ulme teemadel. Lahkudes jätsin talle veel pool pudelit viskit, mille ta tänulikult vastu võttis.

Reaktor - beating children since 2013
Pühapäeva hommikul otsustasin natukenegi pühenduda festivalil toimuvale ning ennelõunase kuke kiremise peale olin ma võitlejate ridades, et osa võtta kohalikust mõõgaturniirist. Suutsin mõningate raskustega seljatada naised-lapsed ning kokkuvõttes jäin kuhugi keskele tilbendama. Auhinda suure töö eest ei antud.

Tagasiteel ma õlut ei ostnud… Lugesin kõikuvas parvlaevas hoopis raamatuid ning fotograafe – viimaseid oli vaid üks.

NB! Ulmeajakiri Reaktor ei propageeri illegaalsete ainete tarbimist. Antud artikkel on täis kirjanduslikke liialdusi ning kõik tegelased on välja mõeldud. Sarnasused reaalsusega on juhuslikud.

Ürituse koduleht.

Piltide autor: Daija Līdaka