Sissejuhatus

Enne töö alustamist oli vaja selgeks teha, milliseid raamatuid tuleks võtta ulmeriiulisse ja milliseid mitte. Esmalt sai nõu peetud Jana Raidmaga, kes oma seminaritöös tegeles aastatel 1992–2014 ilmunud eesti ulmekirjanduse uurimisega. Veel sai nõu küsitud Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu töötajate Seili Ülperi ja Tiina Sule käest, kelle osakonnas (eestikeelne ilukirjandus) asuvad ulmeriiulid ja kes sellega igapäevaselt tegelevad.

Võttes eeskujuks Jana Raidma seminaritöös „Aastatel 1992–2014 ilmunud eestikeelsed ulmeraamatud“ koostatud andmestiku (Raidma, 2017), sai tehtud nimekiri ulmeraamatutest, mida tuleks ulmekirjanduse alla liigitada.

Jana Raidma on andmestikus lähtunud raamatukogusõnastiku raamatu definitsioonist, mis ütleb, et raamat on "trükitud või käsitsi kirjutatud kaante vahele köidetud iseseisev väljaanne mahuga 49 ja enam lehekülge". (Raamatukogusõnastik, 2018) Ajaperiood 1992–2014 oli valitud selleks, et keskenduda taasiseseisvunud Eestis välja antud kirjandusele. (Raidma 2017: 3) Teoste leidmisel oli kasutatud nii veebikataloogi Ester, Eesti ulmeauhinna Stalker nimekirjasid kui Ulmekirjanduse Baasi. Kõikidel neil allikatel on omad puudused ja ühtegi neist ei saa pidada täielikuks, kuid neid allikaid koos kasutades on Raidma saanud andmestiku, mis annab pädeva ja korrektse ülevaate eesti ulmekirjandusest. (Raidma 2017: 11)

Raidma töö üheks probleemiks, mis andmete kogumisel ette tuli, oli teose ulmelisuse tuvastamine. Kuna on olemas mitmeid teosed, mille üle võib vaielda, kas see kuulub ulmežanrisse või mitte (näiteks mitme teose puhul on olemas elemente mitmest žanrist, mille puhul tuleks valida teose žanriks selle, mis oli raamatus rohkem esindatud), siis tekkisid meie töödes mõningad erinevused. Mõningaid raamatuid jätsin ma oma arvamise järgi nimekirjast välja, kui raamatud asusid riiulis juba mingi sarja kaupa. Tegutsesin hinnangul, et lugejad võivad eelistada valida neid raamatuid pigem sarjade, kui ulmežanri järgi. Valiku langetamiseks tuli raamatutega eelnevalt tutvuda, uurides Sierrast nende märksõnu (nimekirjast said eemaldatud need raamatud, millel ei olnud märksõnu ulme-, õudus- või fantaasiakirjandus), sai loetud raamatute sisututvustusi, pöörates tähelepanu eelkõige sellele, kas sisututvustuses esineb ulmeelemente.

Sellest nimekirjast tuli eemaldada ka need raamatud, mida Annelinna harukogus ei olnud olemas (kokku 24 nimetust) näiteks Edgar Rice Burroughsi „Marsi printsess“ ja Nikolai Baturini „Ringi vangid“, mis kuuluvad teise temaatilisse riiulisse, ja näiteks Arthur Conan Doyle’i „Leedi Sannoxi juhtum“, mis asub laste kriminaalromaanide riiulis, ja Alice Hoffmani „Igapäevane nõiakunst“, mis asub Varraku ajaviiteromaani sarjale mõeldud riiulis, või olid koolide kohustuslikus kirjanduses (kokku 16 nimetust), nagu Jules Verne’i „Saladuslik saar“ ja Andrus Kivirähki „Rehepapp, ehk November“.

Kokku sai 1300st nimetusest eemaldatud 216 nimetust (16,6% nimetustest), millest suurem osa olid eemaldatud seetõttu, et kui autor on mitme žanri all kirjutanud (nt. Nora Roberts), siis ma pidasin paremaks hoida kõik raamatud ühes fondis, et lugejad ei peaks mitmest kohast ühe autori teoseid otsima. Teine peamine põhjus, miks ma neid eemaldasin, oli seetõttu, et ulmeelemente oli nendes raamatutes liiga vähe, et neid raamatuid ulme alla liigitada.

Veel üks peamine põhjus, miks ma neid raamatuid eemaldasin, oli see, et need asusid juba teistes temaatilistes riiulites. Temaatilisteks riiuliteks, kus ka ulmekirjandus võis asuda, on müüdid ja muistendid, laste õuduskirjandus, laste kriminaalromaanid, Tänapäeva noorsooromaanid, Varraku ajaviiteromaanid ja sari Aegumatud armastuslood. Seda, kas raamatud ka Annelinna harukogus asusid, tuli järele kontrollida raamatukogu andmebaasist (Sierra) iga raamatu puhul eraldi. Raamatukogus kohapeal tuli ka järele kontrollida, kas raamatud juba asuvad ühes temaatilises riiulis. Kui raamatud asusid juba riiulis, mis ei olnud põhifondis, siis ei liigitatud neid eraldi ulmekirjanduse alla.

Kohustuslikku kirjandust ei eraldatud põhifondist, kuna lasteosakonna töötajatega sai arutatud, et lugejad otsivad tõenäolisemalt neid raamatuid pigem põhifondist. Seda, kas raamat liigitus rohkem mingi muu žanri alla, sai otsustatud vastavalt raamatuga de visu tutvumisel ja ka sellele, kas raamatule oli andmebaasis Sierra pandud märksõnad ulmekirjandus, fantaasiakirjandus või õuduskirjandus. Mõned raamatud, millel ei olnud ühtegi eelnevalt nimetatud märksõna, aga tagakaane kirjelduse järgi oleksid pidanud olema ulmekirjandus, said ikkagi ulme alla pandud, nt. Howard Pyle’i „Hõbekäsi“, Lars-Henrik Olseni „Erik Inimesepoeg“ ja Sir Arthur Conan Doyle’i „Kadunud erirong“.

Kui oli aga vastupidi, üks nimetatud märksõnadest ja teos oli varasemalt kirjastaja poolt liigitatud ulmeks, aga sisukirjelduse järgi ikkagi ulmekirjanduse alla ei kuulunud, siis jäeti raamatud nimekirjast välja, nt. Nora Robertsi „Hukatuslik ekstaas“, Michele Haufi „Inglitapja“, Livia Reasoneri „Vampiiriafäär“.Need eristused olid vajalikud, et aidata ulmeriiulit kompaktsemaks muuta.

Tuli mõelda ka, kuidas raamatuid riiulitele paigutada. Sai kaalutud varianti, et panna ulmesarjad eraldi, aga lõpuks sai otsustatud, et kuna see on kasulik ainult ulmest rohkem teadvale lugejale, kuid tavalugejale tekitab sarjade järgi eristamine ainult segadust, siis seda mõtet ei teostatud. Lõpuks otsustati, et raamatud tuleks panna tähestikulisse järjekorda, kuna nii on tavalugeja harjunud neid otsima.


Praktiline tegevus ulmeriiuli sisseseadmisel

Järgnev tegevus näitab, millega tuleb raamatukoguhoidjatel tegeleda siis, kui soovitakse lugejatel raamatu leidmine lihtsamaks teha, liigitades kirjandust žanriliselt ja valmistades ulmeriiulit ning varustades raamatuid kleebisega.

Ettevalmistusfaasis tuli määratleda, mis on ulmekirjandus, teha ulmeraamatute nimekiri, need raamatud välja otsida ja kärudele tõsta. Raamatud olid kärude peal tähestikulises järjekorras, et neid oleks lihtsam hiljem riiulisse panna.

Kui ettevalmistused tehtud, tuli määrata Sierra andmebaasis eraldi asukohakood Annelinna harukogu ulmekirjandusele. Asukohakood oli vajalik selleks, et saaks uurida Annelinna harukogu ulmeraamatute laenutuste statistikat. Asukohakood tuli igale raamatule eraldi lisada. Lisaks asukohakoodile sai ulmeraamatutele pandud ka kleebis, millega oleks lihtne ulmet teistest raamatutest eristada. Kleebised olid kahe kujuga, ruudukujuline noorte ulmeraamatutele ja kolmnurkne täiskasvanute ulmeraamatutele, et raamatud kogemata valesse kohta ei satuks.

Kui raamatud said märgistatud, asukohakood muudetud ja kleeps peale pandud, siis olid raamatud esmalt ulmekirjanduse väljapanekul, mistõttu raamatud püüdsid tähelepanu ja olid lugejate jaoks kättesaadavad.
Vaba riiul tekkis sel viisil, et ülejäänud riiulites tekkis ulmeraamatute arvel vaba ruumi, järgnes teiste raamatute kokku lükkamine. Edasi paigutati ulmekirjandus vabadesse riiulitesse.

Raamatud olid jaotatud kaheks grupiks: väliskirjanduse ulmeraamatud noortele ja väliskirjanduse ulmeraamatud täiskasvanutele. Noorte ulmeraamatud asusid laste- ja noorteosakonnas ulmeriiulitel ning täiskasvanute ulmeraamatud ilukirjanduse osakonnas ulmeriiulitel. Laste- ja noorteosakonnas olid ulmeriiulid paigutatud nii, et need oleksid kohe raamatukokku sisse tulles nähtavad. Ka väliskirjanduse osakonnas olev ulmeriiul on paigutatud nii, et see on kaugelt vaadates nähtav. Väliskirjanduse osakonnas on neli ulmeriiulit, noortekirjanduse osakonnas on neli ulmeriiulit. Kokku tekkis kaheksa ulmeriiulit.

Eesti autorite ulmeraamatud said eraldi kleebiste ja asukohakoodiga märgistatud, kuid eraldi riiuleid nende jaoks ei tehtud, kuna valik oleks liiga väike olnud.

Kui raamatud olid riiulitesse paigutatud, siis sai tehtud ulmeriiulitele mõeldud plakat, mille eesmärk oli kaugelt lugejate tähelepanu püüda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ulmeriiuli tegemine oli aeganõudev ja vaevarikas töö, mille käigus sai aga raamatuid tutvustatud ja näidatud rohkem kui ühel viisil: korraldati näitus, raamatutele pandi kleepsud, tekitati plakatid ja loodi riiulid.


Visuaalsed ja kontaktilised kogemused

Minu hinnangul on ulmekirjanduse vastu kõige rohkem huvi tundnud noored (12–19 aastased poisid ja tüdrukud) ja keskealised mehed. Ulmeraamatute küsijate hulgas oli neid soolisi ja vanuselisi rühmi hinnanguliselt kõige rohkem, ja tundub, et ulmeriiulid on nende huvi veelgi suurendanud. Ka inimesed, kes pole raamatukogu varem külastanud, lähevad tihti esmalt ulmeriiuleid uudistama. Päris sageli leiavad nad sealt enda jaoks ka sobiva raamatu.

Ulmeraamatute kohta on soovitusi minu käest otse üsna vähe küsitud. Üldiselt, kui tahetakse ulmet lugeda, siis vaatavad lugejad endale ise sobivaid raamatuid. Rohkem tahavad lugejad, et ma soovitaksin midagi, mis mulle endale ka meeldib. Kui ma küsin juurde, et kas ulme ka sobib, siis huvitaval kombel on lapsed sellega enamasti nõus, aga täiskasvanud, eriti pensioniealised, eelistaksid pigem midagi muud lugeda. Võib-olla on asi selles, et kui nad ei ole noorena harjunud ulmekirjandust lugema, siis on vanemana raskem ulmemaailma sisse elada.

Ulmeriiulite kohta lugejatelt hinnanguid küsides olen ma siiamaani saanud ainult positiivset vastukaja. Võimalik, et mul on inimeste valimises vedanud. Enamasti ütlevad lugejad, et neile meeldib ulmeriiulist uusi raamatuid avastada, mida nad enne lugenud ei ole. Ulmeriiulite negatiivseks küljeks saab lugeda aga seda, et lugejatel on tulnud vahel edasi-tagasi kõndida, sest need ulmeraamatud, mida nad otsisid, asusid hoopis laste- ja noorteosakonnas või vastupidi täiskasvanute ilukirjanduses. Et seda tulevikus enam ei juhtuks, tuleb edaspidi hoolsamini valida, kumba osakonda raamatud lähevad.
Töötajana on minu jaoks väga mugav ulmeriiuli abil lugejatele raamatuid soovitada. Ka teised Annelinna harukogu töötajad peavad ulmeriiuleid praktilisteks. Kui keegi soovib ulmeteemalisi raamatuid, siis saab lugejaid kohe riiulite juurde suunata. Kui lugejad ei ole kindlad, milliseid raamatuid nad soovivad võib see riiul neis siiski huvi tekitada ja lihtsustada nende valikut.
Lugejad võivad käituda järgmisel viisil. Esimene võimalus, lugeja teab, mis žanr talle meeldib. Lugeja siseneb, küsib raamatukoguhoidjalt soovitust ulmeraamatute kohta, talle näidatakse riiulit, ta otsib sealt endale raamatu ja lahkub rahulolevalt.

Teine võimalus. Lugeja ei tea, mis žanr talle meeldib. Lugeja siseneb, toob raamatud ära, hakkab endale ise uut lugemismaterjali otsma. Ulmeriiul võib mõjuda positiivselt – huviäratajana.
Kokkuvõttes – kui ulme huvitas, leiti selle abil raamat kiiremini. Kui ulme ei huvitanud, võis juhtuda, et ulmeriiulit märgati ja tekkis huvi.

Peale ulmeriiuli ja enne seda olnud ulmeraamatute väljapanekute tasub mõelda ka muudele ulmekirjanduse propageerimise viisidele nagu näitused, ulmeteemalised loengud ja ulmekirjanikega kohtumised. See kõik sõltub aga sellest, kas raamatukogu külastajatel on selle vastu huvi. Esmalt tasub sellega vähemalt algust teha ja siis saab näha, milline on vastukaja.

Muutused ulmekirjanduse laenutamises statistika põhjal
Selleks, et saada Annelinna harukogus olevatest ulmeraamatute laenutamisest selgemat ülevaadet ja näha, milline võis olla ulmeriiulite mõju laenutamisele, said kõik ulmeraamatud raamatukogusüsteemis Sierra märgistatud eraldi asukohakoodiga. Kahjuks polnud varasemat ülevaadet ulmekirjanduse laenutusstatistika kohta Annelinna harukogus ja seetõttu tuleb piirduda 14 kuu jooksul tehtud laenutustega, kui ulmeriiul juba olemas oli. Järgneva tabeli 1 andmed iseloomustavad Annelinna harukogu ulmeraamatute laenutusi alates 16. oktoobrist 2016 kuni 17. detsembrini 2017.



Ulmeriiul sai valmis 2016. a oktoobri lõpuks. Kui ulmeriiul valmis sai, siis laenutati 306 eksemplari ulmeraamatuid, mis on 2,36% kogu Annelinna harukogu laenutuste protsendist.
Keskmiselt on laenutatud 12624 teavikut ja 319 ulmeraamatut kuus.

Ulmeraamatute keskmine laenutuse protsent on 2,34%.

Siiski tuleb märkida, et laenutused on 9 kuu (16.11–17.08) jooksul püsinud võrreldes algsega kõrgemal. Kõige suurem tõus on toimunud vahemikus 17.07–17.08, kus laenutused on suurenenud 0,73 % võrra võrreldes algusega. Pärast seda on laenutuste arv aga kahanenud ja olnud 4 kuu (17.08–17.12) jooksul madalamal võrreldes algusega. Kõige väiksem laenutus on vahemikus 17.11–17.12, kus laenutuste protsent on 0,43% vähenenud võrreldes algusega.

Varasemaid andmeid ulmeraamatute laenutamise kohta kahjuks puuduvad, kuna varem ei olnud ulmekirjandusele eraldi asukohakoodi pandud.

Soolisi ja vanuselisi erinevusi välja tuua ei saa, kuna nende kohta raamatukogu andmeid ei kogu.

Annelinna harukogu juhataja Virve Eomäe hinnangul on ulmekirjanduse laenutus pikema aja jooksul pigem vähenenud. (Eomäe, 2017) Vähemasti ulmeriiuli olemasolu ajal on valdavalt näha, et ulmeraamatute laenutuste arv siiski kasvab. Huvi oli kõige suurem noorte ulmeromaanide (menukite) ilmumise vastu nagu nt. „Videviku“ ja „Näljamängude“ sarjad. Praegu on populaarne „Lahkulööja“ sari. Huvi suureneb ka siis, kui raamatu järgi on tehtud film või seriaal, siis hakatakse neid jälle küsima. Kui „Näljamängud“ muutusid koolis kohustuslikuks, siis tuli neid juurde tellida. (Eomäe, 2017) Ise olen raamatukogus töötades täheldanud, et noorte seas on populaarsed Cassandra Clare’i raamatud, Vampiiride Akadeemia sari, Labürindijooksja sari, Väljavalitu sari, täiskasvanute seas on populaarsed Troonide mängu sari, Sündmuste horisondi sari. Nii täiskasvanute, kui noorte seas on populaarsed Robbin Hobbi raamatud ja Näljamängude sari. 2017. a on jälle populaarsemaks muutunud Harry Potteri sari, ilmselt tänu uue raamatu väljaandmise („Harry Potter ja äraneetud laps“) ja uue filmi (Fantastilised elukad ja kust neid leida) linastumise tõttu. Laenutusi võivad kindlasti mõjutada ka mõned agaramad ulmekirjanduse huvilised, kes mõnel kuul laenutavad suure hunniku raamatuid korraga ja kui nad vahepealsetel kuudel midagi ei laenuta, siis see omakorda langetab laenutuste arvu.

Üldiselt võib öelda, et vaatamata langustele oli ulmeriiulil positiivne mõju, kui alguses laenutuste arv veidi suurenes ja siis suurenes märgatavalt. Eriti suurenes ulmeraamatute laenutuste hulk kevadel ja suve lõpus.


Järeldused

Kuigi ulmeriiuli koostamine on väga aeganõudev töö, arvan ma, et selle tegemine tasus end ära järgnevatel põhjustel:

See on hea võimalus lugejate huvidega tutvumiseks. Sai vaatluse kaudu uurida, kas lugejaid huvitab ulme ja kas mingid kirjanduse propageerimise võtted mõjutavad mingil moel raamatute laenutust.

Uued riiulid äratasid raamatukogu külastajate seas huvi. Vaatluste teel sai välja selgitada, kes neist rohkem huvituvad.

Tekkis diskussioon, et millised kirjanduse propageerimise vahendid on kasulikud ja/või vajalikud. Raamatukoguhoidjad avaldasid arvamust ka teiste ulmekirjanduse propageerimise vahendite kohta, nagu näituste korraldamised, raamatute tutvustamine ürituste abil, kirjandusnimestike loomine, kleepsude lisamine raamatutele.

Tekkis ka diskussioon, kas kirjanduse žanri järgi eristamine on otstarbekas ja lugejaid abistav. Kindlasti on see tööd ja aega nõudev, nagu ka töö käigus selgus.

Huvi pakkusid teiste raamatukoguhoidjate arvamused ulmeriiuli loomise vajaduste üle – nad arvasid, et need sobivad teatud huvigruppidele, ja need huvigrupid olid raamatukogude lõikes erinevad – kus eelistati venekeelseid ulmeriiuleid, kus keskenduti koolis kohustuslikule ulmekirjandusele, kus toodi välja noorte ulmekirjandus või uudis-ulmekirjandus, kus eelistati konkreetseid sarju eraldi välja tuua.

Järeldus, et kuigi ulmeriiul tõstis laenutuste arvu ja suurendas lugejahuvi, tuleb ulmeriiulit jooksvalt jälgida ja kui lugejad selle vastu enam huvi üles ei näita, siis peab muid võimalusi kaaluma. Nende võimaluste hulgas võiks näiteks olla uute riiulit tutvustavate plakatite tegemine ja ürituste korraldamine.

Ma ei soovitaks ulmeriiulit nendele raamatukogudele, mille fondisuurus on isegi väike, siis oleks ehk parem ulmelaudi tekitada. Ka ei soovitaks ma ulmeriiulit nendele raamatukogudele, kus on väike ulmeraamatute lugejaskond. Igal juhul oleks hea aga aeg ajalt korraldada ulmeteemalisi näitusi ja üritusi, et inimestes huvi äratada ja ka nende huvidega tutvuda.

Uus riiul värskendab raamatukogu välimust ja võib tuua raamatukokku inimesi, kes ei ole seda varem külastanud. See võib ka äratada nende lugejate huvi, kes on küll raamatukogu külastajad, aga pole selle žanri vastu varem huvi tundnud.

Üldiselt on ulmeriiulite mõju lugejatele vähe uuritud, millist tühikut püüdsin siin ka veidi täita.


Eomäe, V. (2017). Autori intervjuu. Tartu, 29. mai.
Integreeritud raamatukogusüsteem Sierra. Kasutatud 05.01.2018
Raamatukogusõnastik. Kasutatud 11.01.2018 http://termin.nlib.ee/termin/view/454
Raidma, J. (2017). Aastatel 1992 – 2014 ilmunud eestikeelsed ulmeraamatud. Seminaritöö.