Essee 15. juulil 2018 Estconil samal teemal peetud ettekandest


Mõte sellel teemal ettekannet pidada lähtus tegelikult Andri Riidi ettekandest, kus ta lahkab ulmekirjanduse seoseid (populaar)teadusega. Andri keskendub teemale laiemalt tuues häid näiteid, kuidas teaduse areng eri valdkondades on mõjutanud ulmekirjandust või varasemaid kirjanike ideid tänapäeva mõistes naeruväärseks muutnud. Loomulikult pole ulmeteostes oluline 100%-line teaduslik tõepära, vaid üldine loogika ja muud kirjanduslikud finessid, kuid usutav butafooria on teadusulme puhul rasvaseks plussiks.


Molekulaarbioloogia

Molekulaarne bioloogia on üks uutest interdistsiplinaarsetest teadusharudest, mis hõlmab endas nii keemiat kui füüsikat. Ehkki viimased on maailmas üsna pikalt eksisteerinud ja seega respekteeritud uurimisvaldkonnad, siis bioloogia alamharu molekulaarbioloogia on pigem viimase 60 aasta teema. Kuigi pärilikkuseaine – DNA – isoleeriti esmakordselt valgetest verelibledest juba 1869. aastal Šveitsi teadlase Johannes Friedrich Miescheri poolt, vallandus suurem avastustelaviin eelmise sajandi 50-ndatel aastatel. Teadlased James Dewey Watson, Francis Harry Compton Crick ja Rosalind Elsie Franklin publitseerisid esmakordselt DNA molekulaarse struktuuri. Seejärel sai kinnitust mRNA olemasolu ning pandi paika molekulaarbioloogia keskne dogma: DNA -> mRNA -> valk. Järgmised kümnendid tõid meile geneetilise koodi avastamise, kuidas rakud informatsiooni hoiavad, edastavad ning muundavad (nukleiinhapped (DNA) aminohapeteks (valgud)). Edasi toimus tormiline areng kõikvõimalike metoodikate väljatöötamises ja pandi alus biotehnoloogiale. Loomulikult järgnes sellele aastatuhande vahetuseks inimese genoomse info järjestamine, mida nimetatakse DNA sekveneerimiseks. Tänapäeval tegeleb molekulaarbioloogia päriliku informatsiooni kodeerimise, säilitamise ja ülekande mehhanismide uurimisega, aga samuti selle realiseerumise molekulaarsete mehhanismidega.

Arusaadavalt ei ole mängud bioloogiaga ulmekirjanikele võõrad. Koos teaduse arenguga muutusid kirjanikud (peamiselt angloameerika maastikul) altimaks oma lugudesse kirjutama tegelasi, kes harrastavad erinevaid manipulatsioone organismide (peamiselt inimese) kehaga ja seda nii jämedamal (kemikaalide manustamine, jäsemete või organite pookimine) kui ka peenemal tasemel (geenidega manipuleerimine, kloonimine jms). Tekkis omamoodi uus ulme alamžanr – biopunk.


Biopunk

Biopunk on välja kasvanud küberpungist, mis on peamiselt keskendunud arvutitehnoloogiale ja selle mõjule inimkonnale. Neid kahte žanri seovad antagonistlikud megakorporatsioonid või organisatsioonid, kes salajastes laborites või teaduskeskustes üksikindiviidile või ühiskonnale kahjulikke tegusid teevad. Alternatiiviks on põrandaalused (bio)häkkerid, kes ühel juhul ühiskonna normidele vastuvoolu sõudes või vabaduse eest võideldes arvutisüsteemide või bioloogiaga manipuleerivad. Biopunk tegeleb peamiselt sünteetilise bioloogiaga, kus põhiliseks katsealuseks on inimene ise. Kuna moraalselt on tegemist tihtipeale küsitavate protsessidega, moodustubki biopunksete tegelaste ümber hämar atmosfäär, mille läbi kujutatakse geneetilise muundamise või biotehnoloogia pahupoolt. Küsimused, mida biopungi kaudu esitatakse tegelevad endiselt inimeseks olemisega – surematus bioloogilise keha arendamise teel, disainitud lapsed, inimesest identse koopia kasvatamine, bioaugmentatsioon ja keha võimekamaks muutmine organo- või biotehnoloogia abil.

Omaette teema on inimesest sõltumatu molekulaarbioloogiline element näiteks (kosmilise) tapjaviiruse näol. Levinud mudeliks on ülemaailmsed epideemiad, mille algtajaks võib olla nii kuritegelik huvigrupp kui ka looduslik väärareng. Leidub lugusid, kus on muudetud taimede või loomade geneetikat, mis päädib hoiatusega inimkonnale või vahel ka abina mõne suure ohu vastu. Arusaadavalt läheb lugejatele pigem korda inimeste peal tehtav, mistõttu eelnevas lõigus toodud teemad paistavad kirjanike hulgas valdavad olevat.


Näited väliskirjandusest

Olgu siinkohal kohe märkusena ära öeldud, et ma olen püüdnud näidetena välja tuua just selliseid romaani mahus teoseid, kus molekulaarbioloogia on loos keskse ideena realiseeritud, mitte lihtsalt garneeringuks sisse pistetud. Loomulikult pole nimekiri lõplik ja maailmas avaldatud suurepäraste teoste hulgast võib häid näiteid veelgi leida. Ettekande peamiseks eesmärgiks oli välja tuua üldised teemad, millest ulmekirjanikud molekulaarbioloogiaga seoses kirjutavad.

Üldiselt on võimalik molekulaarbioloogia teemad jagada laiadesse kategooriatesse, kui tahta teoseid kuidagi lahterdada. Inimsoo parendamine geneetilise modifitseerimise näol on kindlasti üks suuri teemasid, mis ulmekirjanike ja seeläbi ka lugejate meeli ergutab. Kunstlikud emakad, milles inimesi kasvatada, olid Aldous Huxley märgilises romaanis “Brave New World” (1932) laialdaselt kasutuses. Lisaks sellele manustati rahvale õnnelikkuse ravimit, mis aitas vältida rahutusi; 70% naistest olid läbi teinud looteea hormoonprogrammi, mis nad steriilseks muutsid. Greg Beari teos “Blood Music” (1985) eksperimenteerib ideega muuta vererakke selliselt, et need muutuvad omaette nanotehnoloogilisteks autonoomseteks biomasinateks, mis suudavad loo arenedes mõjutada peremeesorganismi nägemist, kehalist tugevust ja ka intelligentsi. Mõnes mõttes on antud romaanis tegemist rakulise tehismõistuse loomisega.

Geneetika tugev mõju tervete rasside peal ja seda kosmilises skaalas on teemaks Bruce Sterlingi “Schismatrix” (1985) nimelises romaanis, kus spetsiaalne kildkond Shapers enda peal kõiksugu võikaid keha moonutavaid modifikatsioone teha harrastavad. Frank Herberti “Dune” (1965-1985) monumentaalsest universumist tunneme kindlasti kurikuulsat Bene Tleilaxu gildi, kes muu hulgas lõid enese kuju muutvad geneetilised isendid Face dancers võimega kehastada ükskõik millist inimest. Ei pääse me ka ulmes Jeesusest, kuna Michael Cordy “The Miracle Strain: A Genetic Thriller” (1997) tegeleb just nimelt meie päästja jumaliku DNA-ga, mis võiks peategelasest geneetiku tütre ajuvähist päästa. Huvitav käsitlus inimkonna arendamisest leiab käsitlust Sergei Lukjanenko romaanis “The Genome” (2014), kus geneetilise muundamise järel arenevad inimestest täiskasvanu eas spetsiifilise oskusega või mingi kindlaks ametiks sobivad ühiskonnaliikmed.

Sõjaliseks otstarbeks geneetiliselt muundatud võitlejate treenimine on leidnud kajastusi paljudes romaanides, toon tuntud näidetena välja John Scalzi “Old Man’s War” (2007) ja Richard K. Morgani “Thirteen” (2007). Sellega seondub koheselt teine ülipopulaarne teema – kloonimine. Siia võiks tuua lugematu arvu teoseid, mis vähemal või rohkemal määral seda teemat katavad, kuid ma püüan mainida mõnda neist. James Blish ja Robert Lowndes avaldasid romaani “The Duplicated Man” (1953), kus Maa elanikud on sõjas Veenuse asustajatega ning peategelane leiab poolkatkise inimese kopeerimise masina, millega tahetakse rahu pooldavaid poliitikuid paljundada lõpetamaks kurnavat konflikti. Samal aastal ilmus Poul Andersoni “Un-Man”, mis räägib ÜRO egiidi all töötavast politseiinspektorist, kes on ühtlasi ka salaorganisatsiooni liige, mis koosneb pea eranditult kloonitud inimestest. Frank Herberti “Destination: Void” (1965) lugu räägib sellest, kuidas ekspeditsiooniga mõttetu sihtmärgi suunas üritavad inimesed laevatäie kloonide abil luua toimivat tehismõistust, mis aitaks nende raketti töökorras hoida. Kloonimine suuremas mahus on teemaks ka Arthur C. Clarke’i loos “Imperial Earth” (1975), kus antud tehnoloogia leiab inimkonna hulgas julget kasutust. Daniel Abraham, Gardner Dozois ja George R.R. Martin on eelmisel kümnendil avaldanud ühisromaani “Hunter's Run” (2007), mille peategelasel tuleb tegemist teha omaenese klooniga, kellel puuduvad tema teadmised juhtunust, ja moraalsete dilemmadega, mis sellega kõik kaasnevad. Daniel Suarez on oma tehnopõnevikus “Influx” (2014) rakendanud nii inimeste kloonimist kui ka geneetilisi muundamisi.

Teine suurem teema oleks kõikvõimalikud geneetilised või molekulaarsed eksperimendid inimestega . Esimesed julged katsetused võib leida juba üle-eelmisest sajandist. Mary Wollstonecraft Shelley kirjutas romaani “Frankenstein; or, The Modern Prometheus” (1818), milles leinav teadlane Victor Frankenstein loob keemia ja muude teadusvaldkondade teadmiste abil elutust ainest inimkujulise elusa koletise. Nimetatud kirjutist võib pidada üheks esimeseks bioloogiaga seotud ulmeteoseks. Robert Louis Stevensoni põnevast romaanist “Strange Case of Dr Jekyll and Mr Hyde” (1886) saame lugeda, kuidas teatud kemikaale kasutades õnnestub Dr Jekyllil luua koletislik tegelane Mr Hyde. Kõigest kümme aastat hiljem avaldasHerbert George Wells teose “The Island of Doctor Moreau” (1896) segasest teadlasest, kes üritas erinevaid loomade ja inimeste kehaosasid kokku liites jubedaid olendeid luua. Antud loo alateemaks oleks mõtisklus sellest, kas vähema intelligentsiga olendi arengu mõjutamine kõrgema poolt tõstab esimese uuele tasemele või mitte. Harry Harrisoni triloogia “West of Eden” (1984-1988) räägib meile alternatiivajaloolistest arengutest Maal, kui dinosaurused planeedilt pühkinud asteroid jäi tulemata ja sisalikest arenes välja kümneid miljoneid aastaid vana tsivilisatsioon, kes on üliarenenud ja -osav ära kasutama bioloogiateadusi, mille tulemusena on iga nende kasutatav tööriist või ese modifitseeritud eluvorm. Nende kõrval taovad kivikirvestega seemneid mingid primitiivsed humanoidid. S. Andrew Swanni tetraloogias “The Moreau series” (1993-1999) tegutsevad geneetiliselt muundatud inim-loom hübriididest olevused, keda 21. sajandi valitsused varmalt sõduritena ära kasutavad.

Kui jutt juba loomade peale läks, siis kolmas suurem teema olekski muu looduse peal geneetika või biotehnoloogia rakendamine. David Brini “Uplift Universe” (1980-1998) romaanides tegeleb inimkond tulnukatele näitamiseks ahvide ja delfiinide intelligentseks muutmisega, et vältida taolisi katseid eneste peal. Me kõik teame filmi näol kuulsat lugu dinosauruste pargist. Mainitud linateos on vändatud Michael Crichtoni romaani “Jurassic Park” (1990) ainetel, milles teadlased suudavad merevaiku kivistunud verd imevatest putukatest dinosauruste DNA välja puhastada ning iidsed loomad üles kasvatada. Sama autori teos “Next” (2006) räägib, kuidas teadlased on loonud transgeenseid loomi (erinevad ahvi liigid, papagoi) neisse valitud inimese geene süstides, mille tagajärjel nad meie keeles rääkima õpivad ja suuremat intelligentsust üles näitavad. Loomade disainimist harrastab Scott Westerfeldi romaanis “Leviathan” (2009) selline huvitav riikide klann nagu darvinistid. Näiteks raamatu nimitegelane on suur õhulaevast vaal, nahkhiired suudavad metallitükke lennutada ja nii edasi.

Kui liikuda edasi floora juurde, siis Paolo Bacigalupi teoses “The Windup Girl” (2009) on megakorporatsioonid pea terve maailma üle ujutanud geenmodifitseeritud taimedega, mis on steriilsed ja põhjustavad omakorda uute üliohtlike haiguste ning parasiitide levikut. On ainult üks riik, Tai, kus looduslikud kooslused on veel säilinud. Jaapani autor Fujii Taiyo kirjutab oma romaanis “Gene Mapper” (2013) geenmuundatud riisist, mis on arusaadavalt selle kandi inimestele hingelähedane toiduaine. Saame lugeda, kuidas taas kord uus patogeen saaki hävitab ning inimesed nälga jätab. Peategelase missiooniks saab otsida üles riisi genoomi algne DNA järjestus, et taastada looduslik ja vastupidav taim.

Mis siis veel üle jäänud on – ah jaa, mikroskoopilised tegelased nagu viirused ja bakterid. Jälle on teaduslikku lähenemist hästi valdav meister Michael Crichton platsis ja sel korral kahe romaaniga - “The Andromeda Strain” (1969) ja “Prey” (2002). Kui esimeses neist üritavad teadlased hakkama saada kosmosest pärit surmava viirusega, mis suudab ülihästi oludega kohaneda, siis teine romaan räägib teadlastest, kes loovad kolibakteri ja nanorobotite ühendamisel autonoomse parasiidi, kes suudab Päikeselt energiat saada, erinevate tingimustega kohandeda, omab isegi mingil tasemel intelligentsust ning hävitab parvi moodustades loomi. Selle vastu on vaja luua viirusfaagid, mis takistavad nanorobotitel uute kolibakterite üle võimust võtta. Frank Herberti teoses “The White Plague” (1982) loob lähedaste kaotuse tõttu hullunud teadlane uue soospetsiifilise viiruse, mis tapab ainult naisi ja mehed on lihtsalt haiguse kandjateks. Neal Asheri romaanisari “Polity Universe” (2001-2018) on täis väga palju hulle ideid ning loomulikult ei puudu sealt ka parajas doosis molekulaarbioloogiat. Näiteks planeedil Spatterjay elutseb viirus, mis muudab nakatamise järel ajapikku ohvri välimust. Kogu elusloodus on karmi patogeeni ohvriks langenud ja inimesed, kes tahavad oma keha algsel kujul säilitada, peavad sööma spetsiaalset nakkusvaba toitu. Teises romaanis on juttu kunstlikust parasiidist Jain Tech, mis aktiveerub ainult mõistusliku eluga kohtudes. See tungib ohvri kehasse ja võtab keha süsteemid (k.a. närvisüsteemi) enda kontrolli alla. Veidi sarnast keha kontrollivat pahalast kirjeldab John Scalzi oma romaanis “Lock In” (2014). Maa nakatub viirusega, mis põhjustab enamikule inimestest gripilaadseid sümptomeid. Kuid 1% elanikkonnast jääb viiruse tõttu oma kehasse lõksu. Nad on endiselt elus, kuid neil puudub igasugune kontroll keha üle. Selleks, et nende ajud välisilmaga uuesti kontaktis olla saaks, luuakse spetsiaalsed tehislikud masinad, mis nende närvisüsteemiga ühenduses on.



Näited Eesti ulmekirjandusest

Kuidas on lood biopungiga kodumaises ulmekirjanduses? Peab tunnistama, et teoseid, mis neid teemasid lahkaksid, pole kuigi palju võtta. Antud ettekande autor ei ole muidugi suutnud kogu algupärast materjali läbi töötada, seega antagu palun andeks, kui mõned väärt lood on nimekirjast välja jäänud. Soovi korral võite puuduolevad teosed artikli kommentaaridesse lisada.

Esimene märkimisväärne teos, kus kasutatakse keemilisi ühendeid inimese mõjutamiseks ja isegi muutmiseks, on Markus Vetemaa “Valgelinnu maailm” (1999). Vaimuhaiglas asuva minategelasest patsiendi peal rakendatakse nii psühholoogilisi kui biokeemilisi vahendeid, et mees teatud huvigrupile kasulikku informatsiooni hakkaks hankima. Eelmainitud kirjaniku isa Enn Vetemaa on paar aastat hiljem avaldanud romaani “Neitsist sündinud” (2001), kus on peamiseks teemaks inimeste kloonimine, mida viiakse läbi Eesti teadusinstituutide hämarates ruumides ning protsessis lähevad käiku emiste emakad. Järgmine huvitav teema on geenide muutmine ( gene editing ) juba väljaarenenud organismis. Maniakkide Tänav oma jutus “Ajudega töötajad” (2011) võtab julgelt ette DNA manipulatsioonid ja genoomse järjestuse muutmine. Isa kasutab oma kasupoja peal spetsiaalset DNA muundurit lisamaks selle abil poisi genoomi osakesi enda DNA-st, et võõras laps geneetiliselt enda omaks muuta. Ei jää me ilma ka viiruslikust katastroofi romaanist tänu Mari Järvele, kes avaldas 2011. aastal teose nimega “Esimene aasta”. Ülinakkav ja –ohtlik viirus laastab tervet meie planeeti ja inimesed püüavad linnadest eemale hoides ning maapakku põgenedes nakatumisest pääseda. Maniakkide Tänava ja J.J. Metsavana ühisjutus “Uppunud vaakumisse” (2017) püüavad peategelased luua molekulaarbioloogia ja bioprintimise teel sellist organismi, mis Veenuse karmides tingimustes ellu jääks. Viimaseks näiteks toon Heinrich Weinbergi romaani “Tõrkeotsing” (2018), kus alternatiivajaloolises Eestis teevad erafirmad ja kaitsevägi salamisi koostööd kloonsõdurite arendamisel ja kasvatamisel.


Kokkuvõtteks

Igasugune teadus, ka molekulaarbioloogia, areneb üha edasi ning uued tehnoloogiad, mis vaid kümmekond aastat tagasi tundusid tõelise ulmena, on nüüd teoks saanud või kohe saamas. Teadusulme žanr pole loomulikult futuroloogia, vaid lihtsalt žongleerib hullude ja vahel ka võimatute ideedega samas olemasolevaid teadmisi baasiks võttes.

Kui mõelda, mis on praegu molekulaarbioloogias kuumad teemad, siis selleks võib olla näiteks sünteetilise organismi loomine , mis kujutab endast kunstlikult loodud genoomse DNAga bakterit. Teadlased püüavad laboris “jumalat mängides” leida vastust küsimusele, milline on eluks vajalik minimaalne genoom . Praeguseks hetkeks on suudetud geenide välistamise teel luua tehisbakter ( Mycoplasma laboratorium ), mis sisaldab veidi üle 400 geeni. Teine huvitav tehnoloogia on CRISPR-Cas9 . See valiti ajakirja Science poolt 2015. aasta suurimaks teadussaavutuseks. Põhimõtteliselt võimaldab algselt bakteritest leitud mehhanism modifitseerida ka väljaarenenud eukarüootsete rakkude genoomset DNA-d. Näiteks parandada vigaseid geene või muid piirkondi genoomis. DNA sekveneerimise tehnoloogia ehk järjestuse teadasaamine pole ammu enam mingi uudis. Küll aga on loomisel grafeeni üheaatomilist süsiniku kihti ära kasutades miniatuursed sekvenaatorid , millega oleks võimalik palju täpsemini ja laborivälistes tingimustes DNA-d järjestada. Seega “GATTACA” filmis nähtud käigu pealt vere analüüsimine pole enam mägede taga. Soovin kõigile ulmikutele julget fantaseerimist ka molekulaarbioloogilistel teemadel, sest kohati tundub teaduslik reaalsus päris ulmena.

Lõpetuseks jääb vaid nentida, et liiga vähe on biopunki Eesti ulmekirjanduses.

Liiga vähe…