Juunikuu lõpus toimub Läti-Leedu piiri lähedal raskemuusikafestival Kilkim Žaibu. Tegu on peamiselt folk ning black metal üritusega, kuhu on põimitud mitmeid Leedu mütoloogia temaatilisi etteasteid - kolm päeva (neljapäevast pühapäevani) head muusikat, taaskehastajate võitlusi, obskuurse otstarbega tulerituaale ning vägev Varniai looduspark oma metsaradade ning laugastega. Kui Saatan kutsub sind üles oma esimest poega ohverdama, mustad jõud nõuavad verelaskmist ja ebasurnutel tärkab isu sooja inimliha järgi - ja seda kõike vägeva ja vihase laulu kujul. See on Kilkim Žaibu.

Sel aastal leidis üritus aset juba 19. korda. Peaesineja oli I am Morbid ning järgepanu võis huvi korral elada kaasa ka Finntrolli, Myrkuri, Nahashi ning paljude teiste bändide esinemistele. Õlle ning siidri hind oli odavam kui Tallinna-Tartu baarides ning akadeemiliste teadmiste huvilistele oli ka mitu vestluspaneeli/esitlust, kus ka Loitsu vokaal Ahto-Lembit Lehŧmets sõna võttis. Kuna nägin selleteemalist pisikest A4 postrit kusagil kõrtsiseinal alles laupäeva pärastlõunal, jäi mul küll ettekanne nägemata, kuid huvi tekkis küll, millest jutt võis olla.

Muude meelelahutuste seas süüdati laupäeva õhtul tohutusuur lõke, mille alt (jah, lugesid õigesti – alt) sai läbi joosta. Minule sööbis aga mällu kohalik rahvuslik sport, kus 20 meest – 10 kummaski võistkonnas – püüavad vedada 3-4 meetrist palki enda (või vastasmeeskonna – reeglid jäid mulle selle koha peal selgusetuks) väravasse ning selle seal maha asetada. Lubatud paistsid olevat kõik maadlusvõtted ning kohati läks tõukamine isegi päris tõsiseks, kuni mõlemale meelde tuli, et peaks spordiga tegelema. Oleks noorem ja uljam, prooviks isegi järgi.

Taaskehastajad olid sealse Lūkstase järve (ilgelt pirakas järv ning kusagilt sai ka paate rentida) kaldale oma tagasihoidliku laagri püsti löönud ning aeg-ajalt toimusid löömad erinevate turvisesse pugenud sõdalaste vahel. Lootsin, et ehk veavad ka mõne pisikese sepikoja sinna, kuid ei miskit. Küllap ei lubatud neil seal rannal ööbida, vaid kupatati telkla-alale, mistõttu oli suurema kraami vedamine tülikas.

Ja kui sellest väheks jäi, siis sai ka boffermõõkadega üksteist peksta. Laupäeval sain isegi väheke madistada. Ööpimeduses toimus ka miskisugune musikaal-erootiline etendus miskist Leedu kangelasest (?), kus mängiti päris mõnusalt muusika ning valgustusega, kuid kogu lavaline tegevus jäi minule siiralt arusaamatuks.

Isegi kui tegu ei ole füüsiliselt käeshoitava raamatuga, ei saa siiski eitada, et ulmet, eriti just õudu, deemoneid ja müstikat leidub pea iga Kilkim Žaibu esineja sõnavaras. Ja kui see tundub liiga ekstreemne, siis kindlasti leidus ka sõbralikke folkmetaliste, kes laulsid haldjate armastusest pehmel rabamättal, tinistasid kannelt ja vaatasid üksteisele sõbralikult silma.

Mõnus üritus ning hulga vähem jooma kui mõned Eesti metalfestivalis, mille nime ma nüüd kohe sedasi välja ei tahaks öelda. Kuna seal kasutatakse korralikust paksust plastikust topse, mille eest sa maksad iga kord 1 euro, siis hoitakse tunduvalt rohkem ka puhtust. Oma alkoholiga festivalialale sisse ei lasta – minu üllatuseks otsiti seal kahtluse korral ka autosid läbi. Arvan, et võin sinna ka järgmine aasta sattuda. Tule kaasa!