Tegelikult ei tahtnud ma olla esimene, kes kivi võtab. Kuid mis teha, kui mehed, kes Veiko Belialsi muretsemise kohe Belialsi manifestiks ristisid, vastulauset kirjutada ei taha. Eks pean ma siis ise...

Tahaks loota, et ehk minu vastulause paneb midagi liikuma. Võiks ju mingi vaidlus või diskussioon tekkida. Ilmselge, et Eesti ulmes on üsna mitu ja erinevat seisukohta, kuidas peaks ja kuidas oleks õige. Iseenesest oleks tore, kui suud puhtaks öeldakse ja selgub, et vastuolud polegi nii suured, koguni leitakse oletuslikul vastasrindel on mõni asjalik mõte.

Alustama peaks vast sellest, et mul pole midagi Veiko Belialsi vastu – arvan, et ta on parim president, kes ulmeühingul läbi aegade olnud. Kui algusaegadel oli ulmeühing väikese siseringi teema, kus president oli pigem auamet, mida käest-kätte valiti, siis praeguseks on ühing ja selle tegemised nii suureks paisunud, et president peab tegema reaalset tööd, asju reaalset ohjama, täitma pabereid jne. Ja Veiko on senistest presidentidest selleks kõige sobivam isik, võttes arvesse mehe varasemat töökogemust ja ka kergelt bürokraatlikku loomust. Selles ametis peab seda (heas mõttes) bürokraatlikku soont olema. Kordan veelkord: Veiko Belials sobib ühingu presidendiks ja on sellel kohal head tööd teinud. Noh, et oleks selge! Olen seda ka korra Veikole endale öelnud ja olgu siis siin ka avalikult.

Probleem tekib aga sellest, et kirjandusprotsessi juhtimise/suunamise ning loomingu ja maine kujundamise asjus ei ole bürokraatlik lähenemine eriti õige. Minu arvates kindlasti. Ma ei hakka Belialsi teksti teadlikult tsiteerima, sest siis läheks võimalik vaidlus ükskikute sõnade ja lausetega öeldu selgitamise tasandile, aga minu jaoks oli hirmutav, suisa võigas just üldpilt, mis kirjatükist vastu kumas. Noh, et ilmub ikka palju halba ulmet, et tuleks ikka sellega midagi teha. Ja kõik ei sobi auhinnale kandideerima jne. Võimalik, et need on vana mehe hirmud, kes näinud nõukogude aega ja paneb nüüd öeldu toonasesse mustrisse. Aga mulle kangastus küll päris vastik pilt: miski käreda bändi mänedžer ja miskid muud otsustajad istuvad ümber laua ning korraldavad bändi elu. Bändimehi kohal muidugi pole, sest milleks neid asjasse segada? No ja siis tüübid ümber laua arutevad, et see lugu ei sobi, et liiga toores ja sõnad on kah imelikud, et mõjub mainele halvasti. Ja tuleks bassimees välja vahetada, on selline veider kaltsakas, mõjub kuidagi hälvikuna ja vist ka rohtude peal, kuidas sa sellist telekas näitad. Ja bändi nime peaks ka ära vahetama, garaaži võis ta ju sobida, aga meil on nüüd teine ja soliidsem publik sihikul, nüüd ei lähe enam mitte.

Vaat selline pilt kerkis silme ette ja see mulle ei meeldi, kohe üldse ei meeldi. Me võime ju omas ulmemullis arvata, et me oleme nüüd küpsed, suured ja kõik meid vaatavad. Reaalsus on, et meie vastu ei tunne keegi huvi, keegi ei tea kohalikke ulmekirjanikke jne. Jah, ulmet ilmub rohkem, kui vanasti. Samas, see ilmumine on nii habras teema – piisab kui meenutada Andri Riidi mõne aasta tagust ettekannet Estconil. Või kasvõi minu vaatlusi bibliograafina. Anglomaailmas võivad jah omavahel kakelda vanad, uued ja kõige uuemad lained, aga meie laine on see, kas ulmet ilmub või ei ilmu. Rahvast vähe, riik väike, huvilisi kaduvväike hulk. Hakata siin veel organisatoorselt keelama, piirama ja otsustama, kes on õige, kes on väärt ulmeasja ajama. Minuarust on see naeruväärne, et mitte öelda kuritegelik.

Vaadatagu kas või, kuidas suure lombi taga pika ajalooga ulmeauhind Hugo on kümne aastaga kui mitte põhja lastud, siis absoluutselt ebaoluliseks intrigeeritud-kakeldud. Ja kui selline asi on võimalik suures USA-s, siis meie väikeses konnatiigis, piisab ühest-kahest kallutatud tüübist ja ongi kööga.

Jah, ma mäletan, et Veiko Belials on ulme mainest ja ulme tunnustmisest väljaspool ulmeringkondi ikka ja jälle rääkinud. Vähemasti on see olnud jutuks kõik see pealt veerandsaja aasta, mil ma Veikot tundnud olen, mil ma temaga ulmest olen rääkinud. Ja Veiko Belials pole vaid rääkinud, on ka kirjutanud ja selgitanud. Ju ta siis peab seda õigeks ja vajalikuks. Ja kes olen mina, et seda talle keelata, või lihtsalt ette heita?

Aga mina ei usu, et ulme kellelegi peale meie korda läheb! Ja sellel mitteuskumisel on alus olemas. Kasvõi isiklikud kogemused kohalike n-ö päriskirjanikega suhtlemisest – mõni tõesti loeb ja huvitub, aga enamjaolt ollakse nõus mingit ulmehuvi üles näitama lihtsalt austusest minu vastu. Ja ega mujal maailmas see parem pole – Euroopas on ikka kultuur ja siis see teine mitte päris kultuur. Ja ulme on see teine. Meeldib see meile või mitte, aga reaalsus on selline. Jah, aeg-ajalt mõni linnuke siristab valjemalt, aga kohe tuleb külm ja võtab selle linnukese ära.

Ja olgem ausad, et ega ulme ja muu kirjanduse lähenemine õige asi pole. Jah, tänapäeval on pea igas teoses midagi ulmelist, mis lubab need kõik formaalselt ka ulmeks kuulutada, aga ulmefänn tunneb ära, mis on õige ja mis mitte. Ja muu publik, kes peaks justkui ulme juurde tulema ja seda laiemalt tunnustama hakkama, see publik ei lahku oma turvatsoonist ja loeb vaid kah-ulmet. Kõige kurvem on aga, et selle segamise ja žanrite hägustamise tõttu jääb head ulmet vähemaks. Surve on samasugune nagu eespool toodud bändianaloogias – noh, et keerake ulmet ikka vähemaks, kosmos on mingi poisikeste teema jne.

Võib-olla olekski õige siinkohal lõpetada, sest ma enda arust ütlesin piisavalt. Ja kui ei öelnud, siis võib seda veel teha, kuigi ilgelt vahva oleks, kui keegi teine ka vahepeal arvaks. Järsku ma tõesti näen musta kassi pimedas toas, kuigi kassi seal toas ei ole...
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0644)