Kirjanik Heinrich Weinbergi romaan “Tõrkeotsing” toob meieni alternatiivajaloolise kriminaal- põnevus- ulmeloo. Märksõnadeks on Eesti, maffia, salajased eksperimendid, sõjaväeluured.
Lugu on hea, mulle meeldis, kiidan autori mõttelendu. Kindlasti läheb see romaan minu jaoks Stalkeri esikolmikusse, kohalikul turul ei ilmu nii tugevaid romaane just tihti. Millest romaan räägib, ei hakka ma pikalt ümber jutustama - igaüks võib seda lugeda raamatu tagakaanelt või veebipoodide tutvustustest. Küll aga toon välja, mis mulle kõige enam meeldis. Esiteks peategelane - kahestunud isiksuse sisemised dialoogid olid päris nauditavad. Selline peategelane jääb meelde, väga hea leid. Teiseks haare - lugu oli suur, laborite mõõtmetega ja musta äri ulatusega ei olnud hoitud tagasi. Süžee oli põnev, hästi läbi mõeldud. Ka alternatiivmaailma ajalugu oli piisavalt huvitav ja põhjalik, vahepeal isegi ehk liiga sõna ja faktirohke aga mitte väga palju. Ma naudin alati, kui keegi on ulmeloos Eesti ajaloo või tulevikuga mänginud ja nuputanud, et mis oleks, kui... See annab alati kena suure plussi loole juurde. “Tõrkeotsing” oma alternatiivse minevikuga on selle plussi auga välja teeninud.
Olles nüüd raamatut kiitnud, loodan, et mu järgnev kriitika ei peleta nõrgemanärvilist ulmelugejat raamatust eemale. Ilma kriitikata ei saa kuidagi, muidu läheb autor laisaks ja kolleege tuleb loomulikult alati roosata, et kirjutatu tase tõuseks.
Nagu öeldud on romaanis põnevust, seiklust, ulmet, kõike on. Kuid kõige rohkem on muidugi tagasivaateid ja tegelaste Monolooge. Üks väike kriitikanool olekski romaani struktuuri kohta. Üle ühe peatüki tagasivaated on “okidoki”. Aga mitu peatükki järjest - no see ei sobi põnevusromaani kohe kuidagi mitte. Tempo kaob käest, fookus kaob käest, pinge asendub heietamisega, kogu asi hakkab kiskuma vaegulmekirjanduse kanti. Sisuliselt andsid tagasivaated hea tausta, kuid nii mõnegi tagasivaate oleks saanud anda olevikus või lühendada või ära jätta. Kui ma loen põnevusjuttu, siis peaks tempo olema pidevalt peal, praegusel kujul aga hakkab asi tihti meenutama vanaema teepidu, kus räägitakse aina, milline keegi lapsepõlves oli ja näidatakse üksteisele pildialbumeid, sellal, kui lapselaps niheleb toolil ning tahaks juba puldi haarata ja tulistamismängu mängida. Ja rääkides heietamisest, siis siit ka minu järgmine kriitikanoolepilv...
Härra Weinberg on muidugi ise ka tunnistanud, et ta teab, et kipub vahel ülearu lobisema,ent sellest hoolimata ei suuda ta end tagasi hoida. Kuid on aeg ennast kätte võtta, hea härra, tahan ma talle siinkohal öelda. Olles nüüd juba mitme Stalkeriga pärjatud ja mitme romaani autor, tuleb hakata Monolooge kokku tõmbama. Õnneks on mul seekord mitte ainult minu armetu arvamus, vaid mind toetavad selle mõtteavaldusega ka paar autoriteetset isikut, kes on ka “Tõrkeotsinguga” tugevalt seotud. Esimene neist on tuntud sõjaväelane, kolonel Altosaari, kes leheküljel 198 ütleb otsesõnu: “Andestust, ma kaldun teemast kõrvale.” Ma saan kolonel Altosaarist aru ja andestan talle. Tema kirjaniku vastu ei saa, kuid see lause on nagu appikarje - nii kolonel, kui kirjanik saavad selle koha peal aru, et sulg on läinud lippama ja et see ei ole hea. Kuid sellest hoolimata ei tõmba kirjanik Weinberg seda lõiku maha ega kirjuta seda lühemaks. Selle asemel sunnib ta oma tegelast kirjaniku asemel vabandama. Väga näotu tegu. Andestav lugeja võiks ju selle koha peal silma kinni pigistada, kui oleks lootust, et see oli üks juhuslik libastumine. Kuid kirjanik ei taltu. Leheküljel 200 - ja ma juhin tähelepanu asjaolule, et see on vaid kaks lehekülge edasi - paneb kirjanik punastama hea doktor Veinbaumi, kes on sunnitud jälle kirjaniku asemel kastaneid tulest välja tooma, lausudes: “Vabandust, ma tõesti sattusin hoogu.” Jah, kirjanik Weinberg, te sattusite jälle “hoogu” ja kuigi teie tegelased seda otsesõnu teile nina alla hõõruvad, ei võta te midagi ette, et seda lõiku parandada. Edasi tundub, et nii nagu lugejale, nii hakkab kirjaniku selline laiskus ka tegelastele närvidele käima ja nad ei hakka enam edaspidi vabandama, vaid näiteks inspektor Aile-Mari Johansen, kuulates leheküljel 257 järjekordset Monoloogi, katkestab selle ja küsib täiesti asjaliku küsimuse: “Mis see puutub meie praegusesse teemasse?” Õigesti küsib! Ja vahet ei ole, et kirjanik püüab jalamaid hämama hakata, et see rajalt kõrvale eksinud mõtteuit läheb teemasse. Lugeja saab aru, et see on kirjanikul vaid oma laiskuse kinnimätsimise üritus. Ta püüab endalt süüd maha pesta, visates lõvide ette ühe oma tegelastest. Järgmisel, 258-dal leheküljel, väidab ta, seekordne Monoloog pole mitte kirjaniku, vaid hoopis Janis Alvinile peale tulnud “hoog”. Kuid Janis Alvin ei ole andestust anuv kolonel Altosaari või vabandav doktor Veinbaum.Tema on tegudemees ja juba 259-dal leheküljel saab tegelasel sellest jamast mõõt täis ning ehtsa machomehe kombel paneb Janis kirjanikul suu kinni, lausudes: “Aitab hetkel sellest.”
Tõesti, kirjanik Weinberg, sinu tegelased annavad sulle igal sammul vihjeid, muutudes lõpuks isegi üsna jämedaks. Kuula neid, nad ei taha sulle halba, nad tahavad ainult, et romaan oleks parem ja lugejasõbralikum. Palun, ära sunni neid edaspidi sinu eest vabandama ja ära aja oma tegematajätmisi neile peale tulnud “hoogude” kaela. Kui sa näed, et nad on jälle sunnitud mõnda Monoloogi välja vabandama, siis vabanda hoopis ise oma tegelaste ees ja kirjuta vastav lõik lihtsalt ümber, eemaldades Monoloogi. Kui info selles Monoloogis on tõesti oluline, siis määri see raamatusse rohkem laiali. Tilguta seda vaikselt, märkamatult ja tasapisi.
Muus osas - mulle meeldis see raamat.
