Suvi oma kuumuse, lõõskava ja rooskava päikese, parmude ja sääskedega on taandumas ja andnud teed pilvistele taevale ja juba kollaseks kiskuvatele lehtedele. Jahedamate ilmadega on ka Reaktori toimetus üles ärganud, kivi alt välja roomanud ja eneselegi pisukeseks üllatuseks valmis saanud järjekordse Reaktori numbriga. Mõnus mädakuine ulmeajakiri!

Ka seekordne Reaktor ilmub minu ajaskaalal ühepäevase hilinemisega, sest kangekaelselt jätkan selle surumist, et Reaktor peaks valmis saama 28ndal. Ühepäevane hälve on siiski aktsepteeritav. Tundub, et selgus kuupäevades meeldib ka autoritele ja julgen oletada, et ka toimetajatele. Igastahes sai valdav enamik asju õigeks ajaks tehtud ja toimetatud. Olen oma väikese toimetusega väga rahul ja mul on rõõm teatada, et meie ridadega on ühinenud abiline Enele, nimelt ka juba varem Reaktorile kaastööd teinud Tarmo Raudsep pakkus oma teeneid, mille me ka kiiresti vastu võtsime, enne kui ta ümber jõudis mõelda. Septembrikuine Reaktor ilmub seega juba kahe keeletoimetaja valvsa pilgu all, nii et ehk on ka apsakaid vähem. Samuti laseb oma valgusel meie peale paista Jüri Kallas, kes ühines toimetuse Telegrami-chat’iga. Küsimuse peale, et kas ta on mul nüüd toimetaja või niisama kiibitseja-satelliit sain ma vastuseks, et ei see ega teine, hoopis huviline püsiautor. Olgu siis nõnda! Võitlen kihuga panna ta toimetuse ridadesse kirja ahjualusena.

Jõudsat kasvamist näitab ka meie kunstiosakond – meie üleskutsete peale aktiviseerus mitu inimest, neist üks, Kärt Mikli, on ka augustikuise Reaktori kaanepildi autor ja värske Weinbergi jutu illustraator. Vaikselt, väga vaikselt hakkab mul tekkima valim kunstnikke, kellelt kaastöid paluda, ja sellest on mul üksnes hea meel. Nagu eelmises veerus kirjutasin, siis soovin Reaktori töösse kaasata võimalikult palju inimesi erinevatelt elualadelt – ulme kunstis, arvutimängudes, filmilinal, luules ja minu poolest kas või käsitöös.

Huvitaval kombel on see ka meie augustikuise numbri üks mõttelisi alateemasid – see lõppematu vaidlus, et mis on ulme, kus on ulme, kes teeb ulmet. Iti Tõnisson on kirjutanud mõnusa ja humoorika artikli, mis lahkab küsimust, et kuidas on omavahel seotud ulme ja, parema väljendi puudumise, esoteerika. See seos pole päris õhust võetud ja ka Tartu iganädalastel kokkutulekutel ulmetöötoas olen ma inimesi ässitanud diskuteerima teemal, et mis on ulme. Kas saientoloogia on ulme, religioon või ulmest sündinud religioon? Kas ulme on ulme, kui sellesse tõsiselt ja siiralt usutakse? Mõistete ja žanrite ja tähenduste rägastikku võib muidugi ära kaotada ennast nii ulmes kui olmes kui ka selle vahepeal. Kas konfutsianism on religioon, filosoofia või sotsiaalne rituaal? Ja nõnda lõputult edasi.

Ove Hillepi külaskäik Kilkim Žaibule põhjustas toimetuse sees mõningast nõutust ja elavat diskussiooni. Kas festival, kus laulvad bändid tituleerivad ennast maagideks, okultistideks, saatana teenriteks või kus lauldakse haldjatest ja mütoloogilistel teemadel – kas see on ulme? Kui see ei ole ulme, siis miks see ei ole ulme? Miks on jutt vampiirist rohkem ulme kui mõni metalbänd, kelle laululüürika käsitleb vampiire ja sooja pritsivat neitsiverd...?

Lõppeks võttis meiega mõni aeg tagasi Laura Välik, kes tundis huvi, et kas tema ulmest ja kosmosest inspireeritud ehted mahuvad ka ulme mõiste alla. Panime jälle toimetusega pead kokku. Selge on see, et ulmekirjandus on kogu ulmelise kultuuri ainult üks osa. Tähtis osa, kui mitte kõige tähtsam, aga neid osi on veel, ja Reaktor on ulmeajakiri, mitte ulmekirjanduseajakiri. Ütlesime Laurale, et miks mitte, saatku meile fotod, lingid, tootetutvustused. Need võib huviline leida meie Ulmkonnakroonikast. Mingisugust sloganit või loosungit Reaktoril ju ei ole, aga ma olen naljaga pooleks öelnud, et selleks võiks olla "Reaktor hoolib!" ning vestlustes toimetajatega rõhutanud, et me võiks olla võimalikult kaasav ajakiri. Sellele pole kellelgi vastuväiteid olnud, nii et küllap nõnda siis ka on. Ulmkonnakroonikast leiab ka pilte, meie sellekuise ulmestaari ja veel üht-teist.

NB! Saatke meile pilte-nupukesi oma tegemistest ja üritustest, mida väisanud olete! Piisab paarist lausest või ka ainult piltidest. Teised tahavad ka teada mida te teinud olete. Metsavana seadis tingimuseks, et Ulmkonnakroonikas ja arvustustes-artiklites-ülevaadetes võiks olla vähemalt 1% ulmet. Püüdkem seda siis jälgida ja järgida.

Sellekuine intervjuu on Manfred "MNC" Kalmsteniga, värske Stalkeri-laureaadiga. Hoiatus! Sisaldab mõistlikku juttu ja armast koerapilti. Juttusid karvustab seekord ainult Jüri Kallas, Tõnis palus endale selleks kuuks vabastust, aga lubas hiljem autoritele otse tagasisidet anda. Aga septembris peaks Tõnis jälle platsis olema.

Lugudest on meil teile pakkuda Weinbergi uus õudus-seiklusjutt "Rahu ja vaikust", mille Kärt Mikli ohtralt ära illustreeris, ja Miikael Jekimovi urban fantasy "Killud toovad õnne". Seekord ei ole meil kahjuks ühtegi värsket poni- ega majejuttu, aga Soobel lubas mind nendega vajadusel üle ujutada. Augustis avaldame ka Laura Loolaiu ja David Noë järjejutu "Jäljekütt" viimase osa. Siinkohal pean autoritelt isiklikult vabandust paluma - ma unustasin selle loo juulinumbrisse lisada. Kui me vea avastasime, oli juba natuke liiga hilja seda juurde panema hakata ja otsustasime selle avaldada käesolevas Reaktoris.

Loodan siiralt, et see number meeldib teile ja pakub lugemisrõõmu. Aga Reaktori toimetuse töö ei lõppe kunagi ja kuniks teie loete, seame meie teisi numbreid kokku. Tuletan kõigile meelde, et oktoober on meil horror-õudus-Halloweeni erinumber ja ma mäletan kõiki nimesid, kes on mulle lubanud loo kirjutada. Kõigil, kes soovivad erinumbrisse oma kaastööd pakkuda kas kunsti või kirjanduse (või käsitöö või luule...) näol, võtke meie toimetusega ühendust ja saatke oma asjad ära oktoobri alguseks, et meie niigi punnis silmadega ja magamatusest ümberkukkuvad illustraatorid saaksid oma tööga õigeaegselt alustatud ja loodetavasti valmis ka.

Augustikuise Reaktori kaanepildi autoriks on Kärt Mikli