Väljasõit
„Pole tarvis muud, kui töötada paar aastat meie majas, ja koht, kus puudub elekter ja mobiililevi, hakkab juba tunduma paradiisina,“ ütles Alar mõtlikult, lükkas hambatiku ühest suunurgast teise ja võttis kaabulodu peast, et korraks lühikesi halliseguseid juukseid sasida.

Helena muigas selle peale. „Sul pole õrna aimugi!“

Nad istusid raudteejaama lähedal parkimisplatsil Alari vana autoloksu kapotil ja ootasid oma kolleege. Südasuvine päike lõõskas sinises taevas ja hoolimata suhteliselt varajasest kellaajast (laupäeva hommik kell 9:54 on ju siiski suhteliselt varajane aeg) oli juba palav. Õhk virvendas asfaltplatsi kohal ja Alar tundis, kuidas kael ja turi, mis eelmise õhtu muruniitmise käigus olid kõrvetada saanud, tulitasid.

„Oled sa seal varem käinud?“ küsis Alar. „Ma mõtlen seal Kaansoos?“

Helena raputas energiliselt pead.

„Ei,“ vastas ta. „A’ ma guugeldasin seda… Mingi veider koht, kui kaardi järgi vaadata – keskel on suur järv ja selle ümber ringiratast muudkui piklikud laukad. Kohalike legendide järgi olevat sinna karjakaupa inimesi kadunuks jäänud – soo justkui neelaks neid alla. Kaansoo – noh – imeb endasse, tead!“

Alar mühatas vaikselt, ajas end autokapotilt püsti ning läks ja võttis pagasnikust kotist päikesekreemi, patsutades mõttes endale õlale, et oli taibanud selle kaasa võtta.

„Aita kolleeg hädast välja,“ ütles ta kreemi Helenale ulatades ja tõmbas särgi üle pea seljast.



Kui Helena oligi sellest käigust veidi üllatunud, siis välja ta seda ei näidanud; ta pigistas kreemi endale peo peale, hõõrus paari liigutusega käte vahel laiali ja tõmbas siis kätega üle Alari selja. Alar võpatas külma peale, kuid juba hetk hiljem nautis naise puudutust ja kreemi jahutavat mõju.

„Mis metslaste kätte sa jäänud oled?“ küsis Helena, peatudes Alari seljal olevatel armidel.

„Sõber Afganistan,“ ütles Alar, pööras end Helena poole ja tõmbas särgi selga tagasi. „Aitäh.“ Ta pilgutas naisele silma ja võttis kreemipudeli enda kätte tagasi.

Parklasse pööras hooga tumeroheline Audi ja peatus pidurite kriiksudes Alari auto kõrval. Juhipoolne aken avanes ja sealt vaatas välja Kristo tõmmu, päikeseprillidega varjatud nägu.

„Te ka ei suuda käsi teineteisest eemal hoida!?“ ütles Kristo valju häälega. „Võiks vähemalt oodata, kuni me kohale jõuame ja on mõnus sume augustiöö, aga ei – niimoodi siis keset linna, päise päeva ajal...?“

Helena astus ligi, kummardus autoakna kohale, pakkudes Kristole võimaluse väga lähedalt tema särgi dekolteed ja sealt avanevat ilusat vaadet näha. „Oled kade vä?“ uuris ta pistes Kristole keskmise näpu nina alla.

„Oot-oot!“ hüüdis kõrvalistmelt Kairi. „Nii hoida – ma pean selle tulevaste põlvede jaoks arhiivikaadrina säilitama...“

Helena nõjatus autouksele ja hoidis provotseerivalt keskmist näppu püsti, kuni Kairi proovis seda telefoniga pildile saada.

„Tähelepanu!“ teatas Alar. „Alaealine läheneb!“

Marek, Heidi ja nende kaheteistaastane poeg Joonas peatusid autoga teisel pool Alari masinat.

Helena ajas end sirgu ja surus käed taskusse. „Mis sa arvad, et ta pole varem näinud, kuidas keskmist sõrme vehitakse? Ta ilmselt teab selliseid roppusi, millest meie, vanakesed pole kuul’dki.“

„Terekest, vandersellid!“ ütles Marek autost väljudes.

Kõik kogunesid Alari auto nina ette.

„Oleks teadnud, et te Joonase kaasa võtate, oleks võinud ju ka oma Kareli kaasa meelitada,“ tähendas Kairi. „Neil olnuks võib-olla seltsis segasem.“

Alar tunnistas endamisi, et pigem oli tal hea meel, et Kairi polnud oma poissi kaasa tirinud. Tal polnud küll suuremat arusaamist, mis teema Kairi ja Kristo vahel oli, ilmselgelt oli see natuke midagi enamat kui lihtsalt sõprus. Tema ning Kairi mees Janek, olid, noh kui mitte just sõbrad, siis vähemalt head tuttavad ja käisid koos paar korda nädalas korvpalli mängimas. Niipalju ta teadis, et Kairi ja Janeki suhted polnud kiita.

Igatahes mõtles ta, et ilmselt pole just parim variant tarida lapsi kaasa sellisele väljasõidule nagu neil oli planeeritud. Olgu – Marek ja Heidi ilmselt hoiavad oma poisil silma peal, aga hea, et jõnglasi rohkem polnud. Oli siis Kairi ja Kristoga, kuidas oli, tema pidas plaani Helenaga asi nii-öelda ära vormistada. Nad olid vastastikku maad kuulanud juba päris mitu kuud ja tundus, et neil klappi oli, meeldivust jagus. Noh – täna on see õhtu, kus viimaks saab selgemaks, kuidas edasi.

Marek voltis lahti paberist maakaardi ja näitas neile sihtkohta. „Kaansoo,“ ütles ta. „Olete seal varem käinud?“

Keegi peale tema ja Heidi ei olnud.

„Näete – siin elavad mu sugulased,“ ütles ta, osutades väikesele külakesele. „Vanaonu lapsed... Nende maja taga on jõgi, sealt saame paadiga üle ja siis pole muud kui läbi metsa, üle soo ja läbi raba ning siin on järv ja selle keskel väike saareke, kus ongi see onn, kuhu lähme.“


Paadilogu
Alari meelest oli „paat“ selle küna kohta nagu natuke palju pakutud. See oli vana, siit-sealt mõlkis, kohati narmendava värviga alumiiniumist „anum“. Poolenisti kaldale tõmmatud, köiejupiga roostes metallposti külge seotud paadi põhjas, kust vaatas vastu tuli paari sentimeetrine veekiht, oli kaks aeru.

Jõgi oli sellel kohal kümmekond meetrit lai, tumeda aeglaselt voolava veega. Ülesvoolu palistasid kaldaäärseid tumerohelised kõrkjad, allavoolu, enne käänaku taha kadumist, paistis veest kivirahnu tipp. Vastaskalda juures kasvasid vesikupud, mille õitsemisaeg oli juba läbi.

Helena seisis järsul kaldanõlval, kust rada alla jõekaldale laskus ja silmitses teisel kaldal kasvavat sünget metsa. Võinuks ju arvata, et kogu ümbrus kajab linnulaulust, kuid peale mõne tüütu parmu sumina polnud suurt midagi kuulda.

„Mis sa vaatad?“ uuris Alar.

Helena kehitas õlgu. „Kuulan... Mingi imelik mets on – kuidagi vaikne... Sünge.“

Alar vaatas metsa. Sammaldunud kuused seisid jämedate sammastena reas kõrgest jõekaldast paarkümmend meetrit kaugemal. Otse nende vastas oli jõekaldal justkui kõrgem nurk, millel troonis tohutu mitmeharuline hõbepaju. Paari meetri laiune rada oli käidavaks niidetud, muidu vohas kaldal lopsakas rohi, sekka mõni juba kõrgeks kasvanud karuputke jurakas.

„Me lähme poisi ja kompsudega alustuseks üle,“ ütles Marek osutades Heidile ja Joonasele. „Siis tulen tagasi, võtan Kairi ja Kristo peale ning seejärel toon teid ka.“

„Olgu nii,“ sõnas Alar, võttis enda ja Helena asjad ja laskus kaldanõlvalt alla paadi juurde.

„Pakid paneme vööri!“ teatas Heidi. „Kiirustagem, seltsimehed!“

Marek ja Alar tõukasid paadi vette. Nad ladusid oma asjad paadi ninasse, Joonas ronis sinnasamasse, Marek asus keskele aerudele ja Heidi ronis paadi ahtrisse, vältides väikese veesõiduki liigset õõtsutamist. Alar vaatas, kuidas koormuse lisades küna muudkui sügavamalt vees istus, kuni viimaks tundus talle, et jõepinna ja paadikülgede serva vahet oli vahest ehk kümmekond sentimeetrit. Marek nägi tema mõtlikku pilku ja irvitas rõõmsalt.

„Siia me jääme – upume või sureme nälga, eh?“ Marek sättis aerud paika ja ütles Alarile: „Tõuka meid lahti!“

Alar lükkas paadinina kaldast eemale ja jälgis, kuidas Marek selle mõne rahuliku tõmbega vastaskaldasse suunas.

Ühe suure kuuse tippu maandus suur must ronk. „Kraak-kraak-kraak!“ kostus sügav hääl.

„Ossom-tossom, tibud kinni!“ hõikas Kristo. „Tead sa, et varesed ja rongad on häbematult targad linnud?“ küsis ta Alarilt. „Vaata – ma võtan midagi maast ja see tegelane tõmbab kohe jeehat!“ Ta kummardus ja tegi nagu korjaks maast midagi. Ronk ei lasknud endale kaks korda märku anda, lehvitas tiibu ja lendas kraaksudes minema.

Veerand tundi hiljem olid nad kõik teisel kaldal, Alar ja Marek tõmbasid paadi poolenisti veest välja ja sidusid köiejupi vaia külge.

„Vajadusel saaks muidugi ka allavoolu minna ja kopratammi mööda üle ronida,“ tähendas Marek.

„Jää Jumalaga, tsivilisatsioon!“ hüüdis Kairi dramaatiliselt lehvitades teise kalda poole.

Nad hiivasid seljakotid õlgadele ja seadsid hanereas sammud metsa vahele.

„Oled sa kunagi mõelnud, et ürgmets tegelikult ei ole sugugi nii ilus, kui võiks arvata?“ küsis Alar enda järel kõndivalt Helenalt. Metsa all oli suuri ümber kukkunud puutüvesid, mis mattusid samblasse. Raja kõrval kasvasid hiiglaslikud sõnajalad ja eemal nende ees paistis tormiga ümber kukkunud suur kuusk, mis oli oma juurtega tohutu koguse pinnast üles tõmmanud, moodustades justkui seina.

„Paras padrik tõesti,“ tähendas Helena, seades jalga jala ette. Ta jälgis rohkem rada enda ees, et mitte libedatel puujuurtel komistada. Nüüd silmitses ta ümbrust ja pidi Alariga nõustuma. Mets nende ümber tundus tõesti metsikuna. See oli omamoodi üllatav.

„Enamik metsa on meil tegelikult majandatav mets. Ega see siin ka veel „päris“ ürgmets ole. Anna sellele umbes sada aastat veel ja siis on siin juba puid hõredamalt ja metsa all on kõikvõimalikku risu ja peent võsa ja...“ Alar kehitas õlgu. „Noh – ütleme nii, et see pole tegelikult suurem asi vaatepilt.“

Metsariba jõe ja soo vahel oli kõige rohkem kilomeetri laiune. See oli hämar, jahe ja niiske. Ja vaikne. Peale nende jutuvada ja aegajalt jalge all praksuvate okste polnud suurt muud kuulda, kui juhusliku sääse pinin kõrvus ja kõrgelt kostuv kohin. Ilmselt olnuks kohin tuulise ilmaga tugevam, aga seal kõrgel, metsa kohal ja väljaspool metsa, seal oli ilus ilm, päike siras sügavsinises pilvitus taevas.

Soole lähemal muutus maapind märjemaks, puud kiduramaks, kuused asendusid kaskedega, sekka natuke lepavõsa ja igerikke mände. Mätastel kasvas kanarbik, võimust hakkas võtma turbasammal ja rajal vajus jalg lirtsudes pinnasesse. Jalajäljed valgusid vett täis.

Ees kõndiv Marek jäi seisma ja võttis kotist valge riideriba puntra, tõmbas välja noa ja lõikas jupi. Ta sidus selle silmade kõrgusele hästi nähtavale kohale puuoksa külge.

„Siitkaudu teame siis tagasi tulla,“ selgitas ta osutades käega läbi metsa tulevale rajale, mis oli sellest kohast eksimatult näha. „Rabas ja soos on kerge orientiirid käest kaotada.“ Ta näitas käega soo poole, kus rada mätaste ja puhmaste vahele kadus.

Alar võttis taskust kompassi. „Sul ju on kaart ja idee kohaselt ei suuda ma kompassi ja kaardiga ära eksida.“

Marek otsis taskust kaardi välja ja nad uurisid seda Alariga koos.

„Näed, me oleme siin,“ ütles Alar ja tegi pliiatsiga märgi nende asukohale. „Jõgi on siin,“ jätkas ta. „Isegi kui ma eksin praegu meie asukohaga paarsada meetrit, siis põhimõtteliselt liikusime jõega enam-vähem risti: lõuna-kagusse...“ Ta asetas kompassi kaardile ja näitas: „Näed suund 2640. Tagasi tulles peame siit järvest tulema siis suunal 5960.“

„Põhimõtteliselt on sul ju õigus,“ nõustus Marek. „Aga sa oota kuni me oleme natuke edasi liikunud ja võta siis uuesti oma kompass välja.“

Alar kehitas õlgu ja pistis kompassi taskusse. Marek pani kaardi ära ja nad liikusid edasi. Marek keeras nüüd iga natukese aja tagant ringi ja vaatas seljataha – kas valge riideriba on näha. Piisava vahemaa järel sidus ta uue riba puuoksa külge.

Helena murdis mättalt sookailu, hõõrus selle vart ja lehti peopesade vahel ja tõmbas sügavalt ninaga aroomi sisse.

„Mmmm!“ ümises ta. „See on nii-ii mõnus lõhn.“

„Sellest võib väidetavalt pilve jääda!“ hõikas Heidi üle õla.

„Ja-jahh – kahlame aga muudkui läbi selle pahma ja varsti oleme kõik väheke soodad!“ naeris Helena.

„Kuuled sa juba hääli?“ uuris Kristo.

„Jaa – kui järele mõelda, siis tundub, et kuulen tõesti!“ vastas Helena.

„Ja kes see on ning mis ta räägib?“ päris Alar.

„See on va laukanäkk – ta hüüab malbel häälel: tule, embame!“

Vaikus
„Tundub, et sul oli õigus,“ tunnistas Alar natuke nõutul ilmel kompassi silmitsedes.

Magnetnõel, mis pidanuks ustavalt põhjasuunda osutama, väreles ja kõikus peaaegu poole ringi ulatuses ja tegi paaril korral isegi täistiiru, et siis ebakindlalt millegi suunas osutama jääda ja seejärel uuesti justkui hulluda.

Marek jättis oma võidurõõmu välja elamata, patsutas lihtsalt Alarile õlale ja võttis kaardi uuesti välja.

„Mis selle lolliks ajab?“ küsis Alar.

Marek kehitas õlgu. „Mis ikka? Mingid magnetvälja häired. Võib-olla on siin mingi sooraua eriti rikkalik soon? Võib-olla on omal ajal mingid tankikolud või lennukid alla kukkunud… Kes teab? Võib-olla on siin mingi ürgammu alla sadanud meteoriit? Tead – tekitas üüratu kraatri, mis kõigepealt vett täis valgus ja siis aastatuhandete jooksul kinni kasvas ja soostus? Aga võib-olla hoopis sooritas tulnukate tähelaev hädamaandumise ja on nüüd turbasambla alla mattunud…“

„Ja-jaa – loomulikult,“ sõnas Alar. „Ma mõtlen päriselt!? Kas keegi pole seda uurima vaevunud?“

„Ma ei tea, võib-olla isegi on,“ tähendas Marek ja voltis kaardi lahti. „Idee järgi oleme me hetkel siin.“ Ta osutas väikesele rohelisele laigule.

Nad olid teinud peatuse ühel kõrgemal „mättal“, kus kirju turbasambla vaip asendus kanarbiku, sookailu ja kümnekonna erinevas kõverusastmes männiga, millest paar tükki isegi üle kümne meetri kõrged tundusid.

„Kuulake!“ ütles Helena ja tõstis näpu püsti.

„Mida?“ ei saanud Kristo aru.

„Psst!!!“ tegi Helena.

Nad kuulasid. Ja kui välja arvata kerge tuulekahin, mis korraks männilatvu sakutas, siis ei olnud kuulda mitte midagi.

„Ma ei kuule suurt midagi…“ sosistas Alar.

Helena noogutas. „Just nimelt!“

Tundus justkui asunuks nad kõiki helisid neelava vaikusekupli all. Alar vaatas suunda, kust nad üle pruuni-rohelise-kirju soopinna tulnud olid: tume metsatriip näis olevat korraga kummaliselt kaugel ja justkui siinsamas käeulatuses. Ta arvas, et näeb metsa kohal mobiiltelefoni masti ja õngitses taskust telefoni välja. Levi polnud.

„Kaugel me õigupoolest oleme?“ küsis ta Marekilt ja otsis pilguga viimast valget riidetükki, mis kuskil sealpool puu- või põõsaoksa küljes pidi olema.

„Hea küsimus, eksole!“ ütles Marek. „Siin on selline vaikus, et see hakkab ajudele ja mängib sulle trikke. Inimene tegelikult orienteerub oma keskkonnas lisaks silmadele ka helide järgi. Aga kui helisid ei ole, siis ka meie tasakaalumeel hakkab trikke mängima… Ning soos on sedasi, et sa tegelikult ei saa ka oma silmi enam usaldada.“

Ta osutas teises suunas sinnapoole, kuhu nad olid minemas. „Näed – seal teeme väikese lõunapausi. Mis sa arvad, kui kaugel see on?“

Alar vaatas väikest puudesalu, millele Marek osutas.

„Hei!“ hüüdis Marek. „Teeme väikse viktoriini! Kes arvab kõige täpsemalt ära kauguse järgmise peatuspaigani, saab auhinnaks… ee… See saab auhinna!“

Nad kogunesid Mareki ja Alari kõrvale ja põrnitsesid hindavalt üle soo paistvaid maamärke. Vaatasid selja taha ja ettepoole ning arutlesid elavalt vahemaa ja liikumiskiiruse üle.

„Umbes kolmsada meetrit,“ pakkus Kristo.

„Minupärast olgu või kilomeeter!“ naeris Kairi. „Mul piisab metsas ühe korra ümber puu käia ja ma olen eksinud.“ Ta võttis Kristol käe ümbert kinni. „Palun, ära jäta mind maha!“ anus ta silmi pööritades.

„Kakssada meetrit?“ arvas Helena.

„Viissada!“ ütles Joonas, kes oli roninud haralise männi otsa ja kõõlus oksal.

Marek vaatas küsivalt Alari ja Heidi otsa.

„Kakssada viiskümmend…“ ütles Heidi õlgu kehitades.

„Nelisada viiskümmend kaheksa,“ ütles Alar.

Kaks hetke vaatasid teised teda hämmeldunult.

„Hahahaa!“ tegi Kristo. „Mõõtsid kaardi peal üle või?“

Marek asetas kaardi maha, võttis taskust mõõdulindi, mõõtis vahemaa üle, rehkendas veidi ja vaatas siis Alarile otsa: „Nelisada kakskümmend meetrit. Pluss-miinus…“

„Auhind?“ küsis Alar muiates.

Marek õngitses kotist šokolaadi ja viskas selle talle.

„Algaja õnn?“ küsis Kristo kadedusenoodiga hääles.

Alar rebis šokolaadil paberi ümbert, murdis ühe tüki ja ulatas ülejäänu Helenale. „Lase ringi käia,“ ütles ta. „Sõber Afganistan…“ lisas ta Kristo poole pöördudes.


Sambla all
Selle neljasaja kahekümne meetri läbimiseks kulus üllatavalt kaua aega. Iga samm tuli läbi mõelda, hinnata jalgealust, seda, mis jäi vasemale ja paremale, teha päris mitu korralikku ringi ümber laugaste kindlamat jalgealust otsides. Viimaks olid nad järgmisel kõrgemal „mättal“, mis kerkis päris suure laukajärve ääres. Veidi kuivemal kohal pidasid nad pikniku, süües kaasa toodud võileibasid ja muid näksimise asju.

Pärast sööki seisis Kristo lauka serva tähistava erkrohelise samblavaiba piiril ja vaatas mõtliku moega tumedat veekogu.

„Mis filosoofilisi mõtteid sina siin siis veeretad?“ päris Kairi tema kõrvale astudes.

„Et see on sihuke tore, pehme asi , millesse on hea sisse hüpata,“ ütles Kristo.

„Täitsa segi oled või?“ Kairi tegi suured silmad. „See on ju laugas…“

„Siin serva peal on turbasambla kiht juba niivõrd paks, et see on nagu mingi pehme madrats või asi…“ ütles Kristo. „Kui me lapsed olime… noh, mina ja mu sõbrad elasime Alutagusel. Seal käisime ikka suviti soodes ja rabades. Siis meil oli kombeks teha argpüksitesti.“ Ta keeras selja lauka poole ja ajas käed kahele poole laiali. „Et kas sul on julgust lasta end selili kukkuda. Sa tead küll, et seal on pehme, sa ei saa haiget ega midagi. Või noh – tegelikult saad märjaks. Aga refleksid on sellised, et kui kukkuma hakkad, kui tunned, et nüüd ma kukun, vaba langemine, siis ilma mõtlemata püüad tegelikult oma kukkumist pehmendada.“

Ta kallutas end tahapoole ja langes siis täies pikkuses selili samblavaibale, millest kostus tuhm lirtsatus ja pritsis natuke vett laiali. Kairi kiljatas, pani siis käe suu ette ja hakkas naerma.

„Täitsa lollakas!“

Kristo naeris samuti ja üritas end püsti ajada, kuid samblapind andis käe all järele ja ta vajus küünarnukini sisse.

Alar astus kaks sammu lähemale ja sirutas talle teibaotsa, millest Kristo kinni haaras ja end püsti vedas. Tema tagumik ja särgi selg olid läbimärjad ning lohust, mille ta kukkumisega tekitas, läikis vastu pruun rabavesi.

Joonas tuli kiirsammul lähemale. „Mis teete?“ nõudis ta uudishimulikult.

Kristo seletas Joonasele kiiresti.

„Ära õpeta lapsele lollusi!“ tõreles Kairi, kuid Kristo üksnes rehmas käega ja Joonas kuulas teda särasilmil.

Nad seadsid end kõrvuti laukaveerele. Helena tuli samuti Kairi ja Alari kõrvale vaatemängu jälgima.

„Noh, kas julgete ka proovida?“ õrritas Kristo pealtvaatajaid.

„Mul veel pole eluisu otsas,“ tähendas Helena.

„Pidurid!“ teatas Kristo üleolevalt ja kallutas uuesti end tahapoole ning langes lärtsatusega samblavaibale.

Hetk hiljem maandus tema kõrvale naerdes Joonas, kes siiski ei suutnud hoiduda käsi pehmenduseks alla viimast.

Alar õngitses mõlemad teibaga samblast välja.

„Kui sa sinna sisse hüppad, siis jääb selline mõnus auk järgi...“ ütles Kristo Joonasile otsa vaadates. „Tahad näha?“

Ta võttis paar sammu hoogu, tõukas end maast lahti, keeras õhus külje ette ja maandus raskelt, õlg ees erkrohelise vetruva samblavaiba sisse, mis oleks kontakti tekkel justkui tema all avanenud. Vesi pritsis laiali, korraks, justkui silmapete, vilksatas roostekarva, sakilise servaga süvend.

Kristo röögatus ning Kairi ja Helena karjatused kõlasid veidralt kokku ja järgmisel hetkel vajus samblavaibas olev ava mullitades kokku, neelates Kristo alla.

„Mis juhtus!?“ karjus Marek eemalt võsa vahelt, kuhu ta oli koos Heidiga kadunud.

Kairil oli käsi suu ees ja teine välja sirutatud osutades kohale, kust Kristo oli laukaservas läbi õõtsuva samblavaiba kadunud.

„Ta kukkus sealt läbi!“ sai Helena sõnad suust.

Alarile tuli korraga elu sisse. Ta haaras oma seljakoti, leidis küljetaskust taskulambi, lülitas selle sisse, viskas teiba põiki üle samblariba, mis lahutas kallast laukajärve vabast veepinnast ja roomas nii kiirelt kui sai üle reetliku õõtsuva rohelise riba. Marek tormas samal ajal lähemale ja viskas oma teiba Alari oma kõrvale ja hakkas talle järele roomama.



Alar sukeldus tumedasse laukajärve ja keeras end vee all ümber, suunates taskulambi kaldaserva alusesse pimedusse. Seal toimus mingi meeletu rabelemine. Ta ujus natuke lähemale, eraldas vilksamisi Kristo käsi ja jalgu, haaras umbropsu temast kinni ja hakkas teda tagurpidi välja sikutama. Liikumine oli raskendatud, sest teine rapsis meeletult vastu. Justkui mingi suur asi oleks neist mööda ujunud, hämaruses ei saanud Alar aru, kas see, mis teda riivas oli vee all õõtsuv pehkinud ja libe puunott või oli tõesti vees mingi liikuv elusolend… Adrenaliin tormas läbi ta soonte, andes jõudu rabelevat Kristot sikutada. Ta justkui oleks millegi vastu põrganud või sai ta sellelt asjalt obaduse? Igatahes oli ta järgmisel hetkel kaldaserva alt väljas ja tõusis Kristot järele vedades puristades ning õhku ahmides pinnale.

Marek heitis talle köie.

„Tõmmake!“ karjus ta seljataha vaadates.

Ühisel jõul tõmbasid kolm naist ja Joonas laukas olevad mehed välja ning vedasid nad köie abil üle õõtsuva samblavaiba.

„Mis teil arus oli!?“ karjus Kairi kanarbikupuhma kõrval kõõksuvale ja köhivale Kristole ning raskelt hingeldavale Alarile. „Täitsa kuradi segased sellised! Nagu mingid poisikesed!“ Ta pilk peatus Joonasel ja ta jäi kohmetunult vait.

„Ohh-sa raisk…“ sai Kristo viimaks sõna suust. Kuid ta näol oli rõõmsameelne irve segatud hirmuga. „See läks küll napilt!“ Ta ajas end põlvili ja jäi Alarile otsa vaatama.

„Tänud, mees!“ Ta sirutas käe.

Alar surus talle ulatatud kätt ja virutas siis Kristole vastu õlga.

„Aia!“ tegi Kristo. „Mille eest see oli?“

„Et sa selline lollpea oled!“ ütles Alar ja keeras pilgu laukajärvele, mille pind väreles veel natuke nende tekitatud lainetusest. Mis asi see oli olnud? Ta vangutas mõtlikult pead. „Sa, idioot, võlgned mulle taskulambi.“


Saar
Nad olid pidanud maha korraliku sõnasõja. Kairi oli juhtunust niivõrd endast väljas, et nõudis tagasi minemist. Oli kulunud mitukümmend minutit veenmist, vaidlemist, vabandusi ja lepitust, enne kui ta viimaks maha rahunes ja soostus teekonda jätkama.

Kristo oli järgmise osa teekonnast keset sood laiuva järveni tavapärasest vaiksem. Alar lootis sisimas, et see ei vajuta kogu ülejäänud üritusele pitserit. Olnuks kuidagi eriliselt nõme vinduda terve nädalavahetuse lahendamata tüliküsimuse otsas, isegi kui esialgu tundus, et sõnades oli probleem lahendatud. Justkui süte all hõõguv konflikt võis meeskonnale väga kahjulikult mõjuda. Hea küll – see siin polnud meeskond, nad polnud missioonil, kus iga sõduri elu sõltus tema kamraadidest. Aga ikkagi! See pidi olema mõnus, heas seltskonnas veedetud nädalavahetus, mil kontorirotid said proovida midagi teistsugust, midagi erilist, mida väljasõit loodusesse võimaldas.

Viimaks olid nad järve ääres. Sinna oli postidest ja plankudest ehitatud paadisild ja järjekordne päevinäinud paat oli köidetud posti külge.

„Kes selle siia vedanud on?“ imestas Kristo paati silmitsedes.

See polnud enam väike alumiiniumist küna nagu too, millega nad üle jõe tulid, vaid tugevatest plankudest, pikk paat, kuhu nad seitsmekesi kogu oma kolaga lahedalt sisse mahtusid. Paadil oli isegi eraldi pinniga keeratav tüür.

„Talvel, kui on palju lund ja pinnas külmunud, siis on seda üsna lihtne… või noh, oluliselt lihtsam üle vedada,“ ütles Marek. „Ma olen ise aidanud talvel sinna onni asju vedada. Võtad aga kelgule koorma peale ja lähed.“

Alar silmitses tumedat veepinda, mille tuulehoog kergelt virvendama pani. Korraga tundis ta külmavärinat, mõeldes uuesti läbi intsidenti laukajärvel ja mis asi see seal vee all teda riivanud ja tõuganud oli. Paadisilda kattis korralik kultuurkiht männiokastest ja erinevas kõdunemise ja kuivamise staadiumis taimejäänustest. Miski siin ei näinud välja justkui kasutataks seda sageli või et seda üldse oleks viimastel aastatel kasutatud.

„Mis sa ootad?“ hõikas Marek. Ta sidus paadiköit lahti. Kõik peale tema ja Alari olid juba paadis istet võtnud. „Eraldi kutset või? Asu aerudele!“

Alar vabanes justkui tardumusest ja ronis paati. Marek astus paadipärasse ja võttis roolipinni kätte. Kristo tõukas nad paadisillast eemale.

„Millal sa siin viimati käisid?“ küsis Alar Marekilt.

Marek kehitas õlgu. „Ammu… Justkui mingis teises elus, kui nüüd selle peale mõtlema hakata.“

Või nii…

„Kas siin kala ka on?“ küsis Kristo.

„Kusjuures isegi on,“ vastas Marek.

„Ja-jah – nii suurte silmadega kalad!“ naeris Heidi ja näitas kaht keraks kokkupandud kätt.

„Muidugi!“ tähendas Alar ja lasi aerud vette ning tõmbas prooviks rahulikult. Paat nõksatas liikvele.

„On haugi, on ahvenat,“ ütles Marek ja suunas paadi pikliku järve kaugemas otsas oleva saarekese poole. „Kõik on soovees elamisest mustad kui öö. Kunagi püüdis vanaonu siia ka latikat ja karpkala tuua, kuid minu teada polnud see eriti edukas üritus. Tead – rabajärve värk, vähe taimestikku ja vee keemiline koostis pole kõige sobilikum… Aga ma ise olen siit kunagi mingi kolme-neljakümnesentimeetrise haugi välja tõmmanud küll.“

„Tead küll,“ ütles Heidi Alarile silma pilgutades. „Nii suurte silmadega kala…“

„Jää vait, naine!“ torises Marek ja ütles Alarile: „Saarel olid vanasti õnged… Ja mul peaks olema kotis vanast ajast komplekt tamiili ja konksude ja kraamiga… Eks me võime õhtul või homme hommikul proovida, kui tuju on. Kuigi ma arvan, et need elukad pole just kuigivõrd hea maitsega.“

Alar piidles üle õla liikumissuunda. Saar lähenes aeglaselt. Erinevalt kallastel kasvavatest kiduratest puudest ja põõsapuhmastest näis, et selle keskosa on piisavalt kõrge ja pakub kindlamat pinnast ning rohkem toitaineid, nii et seal kasvasid päris korralikud suured puud. Saar oli mõnikümmend meetrit lai ja vähemalt kaks korda niisama pikk kühm, mis ulatus mõned head meetrid üle veepinna. Sinnagi oli ehitatud paadisild ja selle juurest algava rajakese lõpus paistis puude vahele püstitatud onn – nende sihtpunkt.

Nad pidurdasid paadi liikumist, nii et Kristo sai paadisillast kinni ja ronis ettevaatlikult tema raskuse all vabisevale puitkonstruktsioonile. Ta leidis ühe posti küljest roostes metallrõnga, proovis seda korraks umbusklikult, kuid kehitas siis õlgu ja sidus paadi kinni. Mehes hoidsid üheskoos paati niipalju paigal kui võimalik, kuni naised ja seejärel Joonas paadisillale ronisid ja sealt edasi saarele liikusid. Seejärel tõstsid nad oma kraami paadist välja, Marek, kes viimasena paati jäi, kontrollis veel, et aerud oleksid kindlalt pardal, kinnitusköie mõlemad sõlmed usaldusväärsed ja ronis samuti viimaks maale.

Hanereas liikusid nad onni poole. Alar silmitses saarel kasvavaid puid. Mõned meetrid maapinnast kõrgemal olid paaril puutüvel justkui mingid kraapimisjäljed.

„Naah,“ kehitas Marek õlgu, kui Alar tema tähelepanu nendele juhtis. „Küllap siia sattub sügiseti karusid. Otsivad endile, tead, magamiskohti…“ Asjaolu, et jäljed olid kahtlaselt kõrgel ei paistnud teda morjendavat.

Rohtukasvanud platsil onni ees vedeles pleekinud kontide keskel sarviline põdrakolp. Mõned hetked silmitses seltskond seda vaatepilti vaikides.

„Sellest saaks ju korraliku nagi…“ ütles Kristo mõtlikult.

„Kuradi mõmmikud!“ teatas korraga Marek, astus ligi, haaras ühest sarvest kinni ja lennutas põdrakolba põõsasse.


Liha lõhn
Söed grillis olid peaaegu kustunud, taevas sirav peaaegu täiskuu varjutas natuke tähti, kuid et taevas oli klaar ja puudusid tänavatuled, oli taevas ikkagi tähti täis. Justkui tähtede taustal ulatus üle taeva udune Linnutee linik. Alar ja Helena lebasid terrassil, nad oli külma peletamiseks endile külje alla ja peale võtnud onnist leitud kopitusehõngulised tekid ja pressisid endid teineteise ligi. Onnist kostus vahelduva intensiivsusega ühemõttelisi helisid ja Alar juurdles endamisi, kas peaks Helenale konkreetselt külge lööma või ootama pigem naiselt selgemat signaali, et too sellist võimalust kui mitte just ei oota, siis vähemalt ei välistaks.

Justkui vastuseks tema küsimusele nihutas Helena end veidi, tõstis ühe jala üle Alari jalgade ja kui Alar tema poole kummardus, siis olid naise huuled juba ootel.

Kostus mingit krõbinat ja Alar vaatas üles, puurides pilguga pimedust. Tundus, justkui oleks mingi tume kogu liikunud kahinal üle lageda koha. Loom või inimene?

„Mis on?“ küsis Helena sosinal.

„Ei tea…“ vastas Alar, keerates pead aeglaselt küljelt-küljele ja püüdes tabada liikumist kohas, kus tume kogu oli kadunud pimedusse. Ta lükkas teki kõrvale ja tõusis. „Justkui nägin midagi… Võib-olla mingi loom.“

Ja siis – põõsastikus kostus ragin, millele järgnes võigas röökimine, sekka midagi lõrina-laadset.

Alar tormas häälte suunas, Helena karjus talle järgi, karjumine põõsastikus oli selgelt inimhäälne – Alar oli juba poolel teel onni ja põõsaste vahel, kui taipas, et see on Joonase hääl! Ta sai taskust kätte telefoni ja püüdis samal ajal nägu okste eest kaitstes selle taskulampi sisse lülitada. Enam ei kostunud raginat, röökimine oli asendunud summutatud soigumisega, mis vaheldus puhkimise ja lõrina ja lurinaga. Alar näitas põõsastikus valgust, kirudes telefoni küljes oleva „seasilma“ vähest võimsust. Ta süda peksles meeletult ning ta õngitses püksitaskust väikese noa ja klõpsas selle tera lahti. Tundus, justkui liiguksid hääled tema ees onnist eemale, veepiiri suunas. Ta avastas maapinnalt vere- ja lohistamisjäljed.

„Siia!“ karjus ta seljataha. „Appi!“

Helena kisas onni terrassil edasi.

Ja siis ta nägi seda: Joonase jalad, lõhki kistud, verest läbi imbunud tuulepluus ning mingi tume, läikiva, justkui soomustega kaetud kehaga – mis kuradi loom see veel on!? – elukas rahmeldas poisi turja kallal, lohistades teda lõrina, puhkimise ja veidra lurina saatel veepiiri poole.

„Aa-aarrg-hhh!!!“ möirgas Alar täiest kõrist ja hüppas telefoniga valgust näidates lähemale.

Elukas tõstis pea ja mörises vastu, näidates kihvu. Ta vidutas oma nelja silma ja Alar taipas, et selle lõuad ei olnud mingi tavaline loomakoon, vaid lisaks olid ka külgedele liikuvad lõuad. Kui ta maandus käeulatusse, hüppas elukas eemale, kuid Alar suutis seda siiski noateraga riivata, mispeale kõlas kiledam heli ning peletis kadus pimedusse, kust sekund hiljem kostus plartsatus.



„Joonas!!!“ möirgas Marek, kes oli ka viimaks onnist välja saanud.

„Siin!“ röökis Alar vastu, asis poisi veristest riietest kinni ja hakkas teda kraedpidi ise selg ees liikudes tagasi onni poole lohistama. Ta näitas nii hästi kui sai ümberringi valgust ja püüdis üle enda tekitatud ragina tabada helisid, mis osutanuks, et peletis võib uuesti rünnata. Mis kuradi asi see selline oli!? „Siin!“ karjus ta uuesti. „Appi!“

Raginal tormas Marek lähemale. Onni uks lendas uuesti mürtsuga lahti ning Kristo ja Kairi ilmusid välja.

„Mis juhtus!?“ hingeldas Marek Alari juurde jõudes.

„Mingi elukas ründas teda!“ karjus Alar vastu.

„Mis mõttes elukas!?“

Nad said põõsastikust välja ja Alar peatus. Ta näitas telefoni lambiga valgust.

„Ei, ei, ei!“ Heidi tuli joostes lähemale. „Joonas! Ei…“

Alar põlvitas Joonase pea juurde – „Näita valgust!“ kamandas ta Marekile telefoni ulatades – keeras poisi selili ja hakkas teda läbi kompama. Põsk oli pikalt lõhki, vere ja muda tõttu polnud väga selge, kuid tundus, et vasem silm on puruks kistud, kõrvast olid järgi vaid räbalad, haavadest tuli jätkuvalt verd.

„Helista kiirabisse!“ kamandas ta Heidit, kes oli vajunud põlvili ja käed suu ees jõllitas õudusega avanevat vaatepilti. Alar avas verest läbi imbunud tuulepluusi luku ja lükkas hõlmad eemale. Tundus, et vähemalt suuremad veresooned kaelal olid jäänud terveks, kuid paarist sügavast haavast Joonase vasema õla ja kaela vahel voolas verd. Alari ninasse tungis segu vere, liha ja kuse haisust.

„Kristo!“ karjus Alar ja rebis samal ajal Joonase särgi ribadeks. „Leia kaks pikka ritva! Eluga-eluga-eluga!“

„Levi pole…“ puterdas Heidi läbi pisarate.

Needes tõmbas Alar oma jope seljast. „Ridvad!“ karjus ta uuesti Kristole. „Me peame tegema kanderaami ja ta soost välja tassima! Ta vajab arstiabi!“

Kristo läks liikvele. Alar tõmbas oma särgi seljast ja võttis noa… Selle tera oli kaetud mingi mustja kleepuva sodiga – ta oli tabanud toda peletist! Värisevi käsi pühkis ta ettevaatlikult tera vastu püksisäärt puhtaks. Ta pigistas käsi paar korda rusikasse, et saada võitu värinast, mis vägisi peale kippus ja lõikas seejärel oma särgi lõhki. Ta asetas riidelapi Joonase haavadele ja tõmbas tardumusse vajunud Mareki lähemale. „Hoia siin survet peal!“ käsutas ta ja asetas Mareki käed poisi haavadele.

„Helena! Too paar särki ja veel üks jope!“ karjus Alar onni poole.

Ta ajas end sirgu ja vaatas ümbrust. Miskit väga vastikut ja õelat oli selles rabas lahti…

Kristo tuli kahe kaseridvaga, Helen saabus mõned hetked hiljem korraliku taskulambi, jope ja paari T-särgiga.

„Lõika need ribadeks!“ ütles Alar T-särkidele osutades ja ulatas Helenale noa, ise haaras ta jope ja hakkas kaseritvasid selle varrukatest läbi toppima. „Võta minu jope ja topi teised otsad samamoodi – vaja kanderaam teha!“ seletas ta Kristole. See vaatas kaks hetke, mis Alar tegi ja asus siis pusima. Selleks ajaks kui nad valmis said, oli Helena särgid ribadeks lõikunud. Alar sidus nii hästi kui sai Joonase haavad. Poiss oli teadvusetu, kuid veel elus.

„Teie kaks kannate!“ ütles ta Kristole ja Marekile. „Heidi tuleb kaasa, näitab valgust, annab vett ja niipea kui levisse jõuate, helistage päästekasse! Mina tulen paadiga tagasi ja võtan Helena ja Kairi kaasa…“

Nad tõstsid Joonase kanderaamile ja viisid paati.

„Minge onni ja pange uks kinni!“ hüüdis Alar saarele jäänud Helenale ja Kairile.

Kõigest jõust aerudele surudes võeti kurss nii hästi kui Marek suutis arvata kaldas olevale paadisillale. Ühe käega roolipinni hoides, proovis ta teises käes oleva telefoniga välismaailmaga ühendust saada – tulutult – ning vandus vaheldumisi ninaga luristades.

Nad olid jõudnud umbes poolele teele kui Alarile tundus, et tema aer puutus vees millegi vastu. Mõni hulpiv puunott võib-olla…? Ta vaatas pingsalt kuuvalguses virvendavat veepinda ja talle tundus justkui näinuks ta mingit teistsugust lainetust, mis liikus kaarega neist eemale ja siis uuesti suure kiirusega nende poole.

„Hoidke kinni!“ karjus ta ja samal hetkel kostus üle vee saare poolt naiste hirmukisa.

Paat löödi kummuli ja Alar oli keset märga pimedust, ümberringi rabelemine ja vee all summutatud karjed. Ta rabeles pinnale, läkastas, hingeldas, püüdis suunataju tagasi saada, näha, kus võiks teised olla. Mõni meeter eemal rabeles keegi vees. Heidi! Korraga kisti naine vee alla ja õhku läbiv karjatus lõigati pooleks. Alar tegi paar tõmmet sinnapoole, kus mulle pinnale kerkis, sukeldus ning proovis midagigi näha. Justkui mingi tume kogu oleks temast vee all möödunud. Ta põtkis eemale ja tõusis uuesti hingeldades pinnale. Peale tema polnud enam kedagi näha! Ta võttis suuna ainsale kindlale orientiirile – valgustatud onniaken saarel – ja hakkas ujuma. Vettinud riided takistasid liigutusi, tundus, justkui peaks ta endale läbi mingi paksu, külma veniva olluse teed rajama, liikudes meeleheitlikest pingutustest hoolimata edasi nii vaevaliselt. Miski vastupandamatult tugev haaras tema jalast ja tõmbas ta vee alla. Rabeles ta, mis rabeles, tema jõud ei saanud selle nähtamatu haarde vastu, õhk kopsudes oli otsas, ta võitles paaniliselt nii teda sügavusse kiskuva haarde kui vajadusega hingata. Õhku, õhku! Aga tema ümber oli üksnes vesi ja pimedus.

Pimedus.

Kaansoo
Mingi isevärki paks tunne tekib, kui mõnda aega pea alaspidi rippuda, jalgu enam ei tunne, keha on välja veninud ja pea tundub kordi suurem ja justkui tina täis valatud. Sõber Afganistan… Nad oli treeninud ellujäämislaagris ka sellisteks puhkudeks, kui karvikud peaks neid vangi võtma. Armilise näoga vana veebel oli ilustamata selgeks teinud, et mingit leebet kohtlemist pole neil loota. Oli näidanud pilte. Kuskohast see vana sõjard need saanud oli, ta ei täpsustanud, aga sosistati, et tal on sõpru nii SAS’i kui SEAL’i võitlejate hulgas. Ja need noh… Mis iganes. Ükski treening polnud teda ette valmistanud selleks, mis tuli päriselt. Treening oli pinnavirvendus.

Alar avas silmad. Ja pani need uuesti kinni. Persse! Ta mõtles, et ilmselt olnuks parem, kui ta poleks ellu jäänud, ilmselt olnuks palju-palju parem, kui ta poleks silmi lahti teinud. Üleüldse olnuks kõik sitaks parem, kui ta poleks kaasa läinud sellele mõnusale, tsivilisatsioonist välja nädalavahetuse retkele sellesse neetud Kaansoosse!

Ta muutus teadlikuks ümber heljuvast imelikust imalast lõhnast. Roiskumise lehk, mida ta mäletas keskkooli ja hiljem ka ülikoolisuvedest, mil oli käinud prügilas praktikal ja tööl. Meenutus päevadest, mil maailm näis parema kohana. Kuid siin oli veel midagi, miskit, mis tundus hoopis veidralt steriilsena, kliinilisena, mis seondus pigem laboratooriumiga.

Alar avas uuesti silmad ja jäi tõtt vahtima elukaga, keda oli üksnes vilksamisi pimedas näinud, kui see Joonast rappis. Ta tõmbus instinktiivselt eemale ja hakkas selle peale kontrollimatult kõikuma, mis tõi ta ajuti elukale lähemale kui ta iganes soovinuks. Sellest värdjast tahaks küll miljon valgusaastat eemal olla! See oli neljasilmne, neljalõugne, kuuejalgne elukas, soomuseline keha õlgadest tahapoole ahenemas ja pikk sisalikusaba ümber tagajäsemete keeratud, lebas see Alari ees põrandal ja seiras teda kõigi oma nelja rohelise silmaga. Need olid ilma iirise ja mistahes musta avata, ühtlased rohelised mosaiiksed liitsilmad, külmad putukasilmad mingi täiesti võõra eluka peas, kes ilmselgelt ei olnud kohalik. Ei siin, Eestis ega kustahes miljonite kilomeetrite raadiuses. Võib-olla kuskil miljoni valgusaasta kaugusel…?

Eluka vasemal õlal oli värske haavaarm. Alaril oli korraga väga hea meel, et ta oli suutnud peletist haavata ja samas kahetses ta, et see polnud siiski enamat kui kriim.

Kõlkumine vaibus tasapisi. Alar jäi silmitsema ümbrust. See oli piklik, natuke kõverduv ja ilma ühegi nurgata ruum. Põrand läks sujuvalt üle kaarduvaks seinaks, mis käändus ruumi otstes ja külgedel ning läks omakorda üle võlvidega laeks. Seintel, põrandal, laes väänlesid, põimusid ja hargnesid justkui mingid „kasvud“ – olid need siis mistahes asjad, kaablikimbud, ehitise struktuurielemendid või midagi muud. Pinnad nende „kasvude“ vahel olid rohekad, helendasid, täites ruumi hämara kumaga, mis võimaldas päris hästi näha, kuid siiski jäi kõik hämarusse. Mõned suuremad moodustised kasvasid välja põrandast ja laest justkui stalagmiidid ja stalaktiidid koobastes. Paar tükki olid kokku kasvanud sammasteks.

Õhk oli niiske, liikumatu ja nendest imelikest lõhnadest läppunud.



Alari jalad olid kammitsetud tumeda võruga, mille pinnal helendas rida elektrisiniseid tulukesi. Jalavõru oli kinnitatud laest alla rippuva musta väädi külge. Paar meetrit Alarist vasemal rippus liikumatult teine inimene, ja omakorda paar meetrit edasi järgmine. Ta piilus paremale – jah, sealpoolgi rippusid inimesed. Niipalju kui ta nägi, oli neid kokku viis: kolm naist, tema ja veel üks mees. Ta ei näinud nende nägusid, seega oli võimatu öelda, kes nende seltskonnast puudu oli.

Helid… Elukas tema ees põrandal hingas vaiksel kahinal. Kui ta liigutas, kostus kahinat ja ajuti tegi ta mingit sisina ja lurina segu. Ta ei teinud lähenemiskatseid. Kuskil taustal kõlasid summutatult helid – justkui oleks vesi torudes voolanud; lisaks miski kopsimine ja undamine ja surin, selline, mida teevad kõrgepingeliinid.

Ja siis – võigas inimhäälne röökimine! Alar võpatas nii tugevasti, et hakkas jälle õõtsuma. Elukas tema ees läks elevile, rögises, lõrises, sisises laiutas oma lõugu ja levitas kirbet lõhna. Alar tõmbas end kogu jõudu kokku võttes üles ja proovis haarata jalgu kammitsevast võrust ja seda lahti sikutada, kuid tulemusetult. Ta rabeles, kuni vajus kurnatuna alla tagasi, üksnes selleks, et ehmatusest uuesti eemale tõmbuda, sest elukas oli praktiliselt tema näo vastas, lärises ta peale, levitades öökima ajavat lehka. Alar kõikus kontrollimatult oma väädi otsas ning kisendas, needes ja vandudes värdjat maapõhja.

Kui ta viimaks hingetuna rippuma jäi, taipas ta, et ka kauge röökimine oli vaibunud.

„Alar…“ kõlas sosin paremalt. See oli Helena, silmad õudusest suured, higipiisad – või hoopis pisarad? – pärlendamas otsaesisel ja voolamas alla juustesse. „Alar!“ sosistas Helena.

„Tasa!“ hingas Alar vastuseks. „Ole tasa, püsi vagusi!“

Elukas, kes oli siiani justkui Alarit valvanud, paterdas Helena juurde ja sooritas tema näo ees oma lärina ja haisutamise harjutust. Helena püüdis tulemusetult eemale pääseda sellest ebamaisest värdjalikust monstrumist, mis neid terroriseeris ja kriiskas kogu oma õuduse välja. Alar karjus samuti, seosetult, kogu kõrist, lootuses, et võib-olla jätab see värdjas naise rahule.

Korraga jäigi peletis vait, tõmbus eemale ja võttis viisaka istuva poosi. See peletis on justkui koer, mõtles Alar üllatunult. Ta keeras end vaatama, kus on peremees, kelle ilmumise peale elukas taltunud oli ja soovis, et poleks seda teinud…


Läbi paksu ja vedela
Kammitsad pahkluude, randmete rindkere ja pea ümber kinnitasid Alari aluse külge, piirates peaaegu täielikult tema liikumisvabadust. Massiivne, musta läikiva, soomuselise nahaga olend, kes kasutas kõndimiseks nelja oma kuuest jäsemest, mis jättis eesmise paari kätena kasutatavaks, kummardus tema kohale, põrnitsedes teda oma nelja rohelise liitsilmaga, mis olid äravahetamiseni sarnased tolle „koera“ omadega. Võib-olla see polegi lemmikloom? Võib-olla oli see lihtsalt noorem vorm sellest, kes ilmselt kohe alustab mingite võigaste eksperimentidega, mis lõppevad Alari jaoks algosadeks koost lahti võtmisega…

Alari süda peksles sedavõrd meeletult, et ajuti tundus see kohe-kohe kurgust välja hüppavat. Tal oli raskusi värinate taltsutamisega ja hirm pitsitas sisikonda, nii et kohati tundus, et ta lihtsalt ei jaksa enam oma sisikonda kinni pidada. Ta ei mäletanud, et ta üldse kunagi oleks midagi niivõrd intensiivselt kartnud.

Ja siis korraga – vaikus… Ta lamas rahulikult, täielikus hämmingus alusel edasi ja jõllitas eluka nägu. See paotas korraks oma neljaharulist irvet, paljastades teravad kihvad. Mida see peletis temaga tegi? Mis ta teha kavatses?

Alari mõtteid täitis piltkujutis – keerukate mustritena pimedusse puistatud helendavad täpikesed, neid ühendavad jooned, võõrad sümbolid. Tal võttis kaks hetke taipamaks, et see on ruumiline tähekaart. Alguses kujutas see mingit täiesti tundmatut kogumit tähti siis pilt muutus, kuvades talle kaksiktähesüsteemi, milles oli mitu tohutut Jupiteri- ja Saturnilaadset gaasihiiglast loendamatute kuudega, millest üks oli vesine maailm, maailm, mis koosnes peamiselt millestki soolaadsest. Maailm, kus elutsesid need elukad, kellest üks oli siinsamas Alari ees… Pilt muutus jälle, näidates eluka kodumaailma ja Maa omavahelist paiknemist Linnuteel. Näitas, mismoodi oli tähelaev sisenenud päikesesüsteemi, Alar sai teadlikuks rikkest, mis oli tabanud selle reaktoreid ja kuidas elukas oli selle hädamaandanud siinsamas Kaansoos. Kunagi palju-palju aega tagasi. Mismoodi tema kaaslased olid õppinud oma elu hinnaga, et siinse päikesekiirguse käes pole neil pikka pidu, kuidas ajastute jooksul oli tähelaeva vrakk mattunud soosse ja mismoodi nad siin vahelduva eduga hibernatsioonikapsleid kasutades ja oma ressursse ratsioonideks jagades olid suurivaevu elus püsinud.

Sellel kohal, kus tulid kujutised, mismoodi nad olid endile toiduks loomi ja ka inimesi küttinud, tabas Alarit tõrge. Raev ja vastikustunne lahvatasid tema meeltes kõike enda alla mattes ja hoolimata kammitsatest, hakkas ta rabelema ning röökima. Need värdjad olid küttinud sadade aastate jooksul siin inimesi justkui loomi! Olid uurinud, kas neilt on võimalik ammutada infot, millest sünniks kasu oma laeva parandamiseks ja kui mitte, siis neid lihtsalt toiduks tarvitanud…

Meil on kahju! Kogu Alari teadvust täitis korraga kõikehõlmava kahetsuse emotsioon. Selles oli miski lõpuni hoomamatu sisemine konflikt, midagi, mida saab kogeda vaid siis, kui ollakse sunnitud tegema valikuid äärmiselt halva ja veelgi hullema vahel, kui vajadus ellu jääda kaalub üles mistahes muud eetilised kaalutlused ja kui pärast vihatakse end selle pärast ja ikkagi on vaja edasi elada.

Kummaline rahu täitis uuesti Alari meeled.

„Värdjad!“ pressis ta läbi hammaste, saades aru, et tema mõistuse ja ajukeemiaga manipuleeritakse. „Kasi välja mu peast!“ karjus ta ja tegi järjekordse lootusetu katse end kammitsatest välja väänata.

Vahetuskaup!

Alar rahunes veidi. Olend tahtis teha vahetuskaupa…? Mida on minul sulle pakkuda, imestas Alar.

Informatsioon.

Alari mõistuse täitis pildikeste rida, hetked tema oma elust, välja kistud tema mälestuste turvalisest sügavikust, mõned toredad, teised sellised, mille olemasolu ta parema meelega igaveseks unustanud oleks. Või niimoodi siis on see tunne, kui korraga taipad, et kõik sinu mõtted, mälestused, kõik, mis siiani su ajusoppides on varjul olnud üksnes su enda teada ja seegi, mille oled ammu unustanud, on järsku teiste jaoks avalik, maailmale nägemiseks välja pandud otsekui vaateaknale, või hullem veel – internetti lekitatud… Alar hammustas huulde, soovides kuhugi prakku varjule pugeda ja…

„Oh, persse, mida sa tahad!?“ pahvatas ta, suutmata enam vaikides taluda tunnet, mida see tema ajus „sonkimine“ tekitas. „Räägi asjast!“ karjus ta, eeskätt selleks, et iseenda tähelepanu kõrvale juhtida, ebamugavusest ja vastikusest üle saada.

Toorium!

Ja Alar tundis iga oma ihurakuga seda lootust, mis täitis eluka… aju? Eeldades, et neil on aju sellisel kujul nagu inimestel. Neil oli vaja tooriumit, et käivitada oma laeva reaktoreid. See ajas vägisi naerma, seesama toorium, mille energeetilist kasutamist polnud viimased viis-kuuskümmend aastat Maal ühegi valitsuse poolt toetatud, lihtsalt seepärast, et selles protsessis ei saanud toota pommimaterjali. Need tüübid siin lendasid tooriumi najal läbi poole galaktika!

Justkui oleks keegi sirutanud välja mingi haaratsi ja sikutanud Alari ajust välja selle infokillu, et Eestis leidub diktüoneemakildas igasuguse muu jama kõrval ka tooriumit… Ja kui sa tahad, et su kaaslased elus püsiksid, mitte ei lõpetaks tulnukasöögina, siis rooma läbi paksu ja vedela, läbi öö ja palava päikese all, januse ja poolsegasena üle raba, läbi soo ja ürgmetsa padriku ning mine ja tee valitsusele selgeks, et tuleb neile peletistele tooriumit anda, siis nad vastutasuks annavad tagasi Helena, Kairi, Heidi ja Kristo, sest Joonas ja Marek olid juba toiduks tehtud… Neetud värdjad! Ja kui te arvate, et sellest vähe on, siis nad annavad teile oma tehnoloogia – valgusest kiiremini liikumise, telepaatia ja mida kõike veel. See ju ometi peaks olema piisav tasu natukese tooriumi eest? Mõni inimelu ja hunnik tehnoloogiat…



* * *


Vabatahtlikud päästjad leidsid Alar Leino umbes kilomeeter maad allavoolu sellest kohast, kus matkaseltskond oli algselt jõe ületanud. Otsingud olid selleks ajaks kestnud juba kolm päeva ja vaikselt oli hakanud kaduma lootus, et kedagi üldse enam leitakse. Kaansoo ei olnud just lihtne koht, kus kadunud inimesi otsida. Päästepealik teadis nii omast kogemusest kui oma eelkäijate juttude järgi, et ei koerad ega isegi moodne tehnoloogia suutnud siin suurt midagi ära teha. Jäljed lahtusid, ei helikopteri ega droonivaatlused andnud tulemusi, maastik oli liialt riskantne, et tervet karja vabatahtlikke sinna laugaste vahele sumpama saata – lõpuks hakka veel päästjaid päästma, eksole. Rääkimata sellest, et tehnoloogia kippus seal soos tõrkuma – mobiililevi polnud, raadioside hakkis, vastik vaikus lasus nagu mingi kuppel üle välja, moonutades tajusid. Üleüldse olnuks mõistlikum sellest kohast eemale hoida.

Arvestades keset raba järve keskelt saarelt leitud võitluse jälgi, riideräbalaid ja verd, siis kahtlustati, et seltskonnas oli tekkinud konflikt või oli tegemist metsloomarünnakuga. Seltskond oli ilmselgelt tarvitanud alkoholi ja paat oli kummuli keset järve hulpinud. Sukeldujad aga ei leidnud sellest pimedast põhjatust mudaaugust midagi muud peale mõne põdrakolba.

Kui siis viimse piirini kurnatud ja täiesti segast juttu ajav Alar Leino metsast leiti, tundus see esialgu töövõiduna. Tema segast juttu peeti esialgu traumaatiliste sündmuste järgse šoki tundemärgiks. Kui aga kohtumeditsiini labor tegi kindlaks, et saarelt leitud veri kuulus seltskonnas olnud alaealisele Joonasele, võttis päästjatelt asja üle kriminaalpolitsei.

„Sõda teeb inimese sisemuses ikka midagi päris pöördumatult katki,“ ütles päästepealik oma meestele kokkuvõtteks kui nood hiljem pärisid, mis Alar Leinost sai ja kuidas kogu lugu lõppes.

Mõned nädalad hiljem pöörduti siseministeeriumist RMK poole ja paluti neil oma andmebaasist Kaansoo rabajärve metsaonn maha võtta.

Vaikust ja rahu
Haigla hooned olid vana pargi keskel samamoodi vana ja väsinud ilmega. Ega sisemuski suurt parem välja näinud, tunne oli justkui satuks nendest ustest sisse astudes ajas kolm-neli aastakümmet tagasi. Kolonelleitnant Harri Lüganus oli teravalt teadlik sellest torkest hingesopis, mis oli piinlikkustunne teda saatva kolonel Richard R. Harrisoni ees. Psühhoneuroloogia kliinik, kuhu nad olid tulnud, nägi välja pigem nagu mingi ajalooline vaatamisväärsus, mitte 21. sajandil reaalselt inimesi nende haigustes abistav asutus. Osa sellest oli tegelikult ka täna kinnipidamisasutus, sest paljud patsiendid olid ohtlikud nii iseendile kui inimestele nende ümber.

See kehtis ka Alar Leino kohta. Mentaalsete ja muude probleemidega endine kaitseväelane polnud iseenesest mingi haruldus. Leitnant Leino puhul oli muidugi see asjaolu, et ta oli teeninud nii Scoutspataljonis kui ESTSOF’is. Viimase puhul kehtis reegel, et Kaitsevägi hoidis meestel olgu siis vahetumalt või kaudsemalt ka pärast teenistusest lahkumist silma peal. Ja paraku muutusid vaimsete häiretega endised eriüksuslased Kaitseressursside ameti teadusuuringute osakonna jälgimissubjektideks. KATO ülesanne oli analüüsida põhjuseid ja tagajärgi ja idee järgi tuletada mingeid meetmeid, mis vähendaks selliste juhtumite esinemise tõenäosust nagu leitnant Leino.

Leino juhtum oli kahetsusväärne selles osas, et kannatajateks olid olnud kuus tsiviilisikut, kellest kolm olid naised ja üks alaealine. Nende surnukehasid lõpuks ei leitudki. See neetud soo oli need liiga jäljetult neelanud ja Leinost endast polnud raasugi kasu, ta lihtsalt soigus mingitest elukatest ja alla kukkunud tulnukate kosmoselaevast ja et nood vajavad tooriumit oma reaktorite käivitamiseks ja et Põhja-Eestis on diktüoneemakildas potentsiaalselt suured varud ja mis kõik veel. Selles kõiges oli niivõrd kahetsusväärselt põimunud hullumeelne fantastika, tema ülikooliõpingutest pärit keskkonnaalased teadmised ja kokkuvõttes, kui mitte keegi teda ei uskunud, vägivald, mida toetasid kaitseväes omandatud oskused, et polnud parata – mees tuli isoleerida ja keemiliselt maha rahustada.

Vaikus ja rahu – see oli režiim, mida tema vaevatud aju vajas. Nii kõlas lihtne diagnoos raviarstilt, dr. Kersti Jalakaselt.



Kuni päevani, mil kolonelleitnant Lüganuseni jõudis aruanne jänkide alla kukkunud Apache’st. Seesama neetud Kaansoo ja seesama neetud jutt tulnukatest ja soo alla mattunud tähelaevast ja sellest, et tulnukad vajavad tooriumit oma reaktorite jaoks, mida soost eluga välja jõudnud ja kõigi arvates peast segi läinud vanemleitnant Giles McInnis teadis USA Energiaministeeriumil olevat suurtes kogustes, sest paljud firmad ja ülikoolide laborid olid parasjagu välja töötamas senisest töökindlamaid ja ohutumaid tuumareaktoreid justnimelt tooriumi kütusele.

Tõenäosus, et kaks nii erinevat meest nii detailides üht moodi „ära pööravad“ oli sisuliselt olematu. Lüganus oli võtnud arvutis kõrvuti lahti McInnise ja Leino kirjeldused juhtunust ja luges üha kasvava hämminguga kirjeldusi elukatest, keda nad väidetavalt nägid, kohast, kus neid oli hoitud, protseduuridest, mis seal tehti, mismoodi väidetavad tulnukad olid nendega suhelnud, kuni detailse informatsioonini, kust need olla pärit ja mismoodi oli nende tähelaev Kaansoosse sattunud. Ja mis veel: McInnis oli rääkinud ka sellest, et tulnukad olla eelmise saadiku läkitanud, et too veenaks inimesi neile tooriumit andma, kuid see oli neid alt vedanud ega olnudki naasnud.

Lüganus helistas USA väekontingendi ülemale Eestis ja nii olid nad juba järgmise päeva hommikul Jämejala Psühhoneuroloogia kliinikumis.

„Ma ei saa aru!“ ütles dr. Jalakas ilmselgelt häirituna, et sõjaväelased tulevad niimoodi tema patsienti haiglast minema viima. „See on absoluutselt vastuvõetamatu! Alar Leino seisund ei ole… see ei võimalda tal… Ta peaks kindlasti olema asjatundliku meditsiinilise hoole all.“

„Ärge muretsege, dr. Jalakas,“ vastas kolonelleitnant Lüganus. „Me teame küll – ta vajaks teie arvates vaikust ja rahu.“

Sanitarid talutasid spetsiaalse ürbiga kindlalt kammitsetud Leino dr. Jalakase kabinetti. Leino oli räsitud ja vaevatud olekuga, aukus silmad, mitmepäevane habemetüügas, kõhnunud inimvare, hädine meenutus sellest, milline ta oli ESTSOF’i toimikus olevatel piltidel.

Kolonelleitnant Lüganus vaatas Leino tuhmidesse silmadesse. „Ärge muretsege doktor, me kanname tema eest hästi hoolt,“ ütles ta.

Kui viimaks kõik formaalsused ühele poole said, haigla sanitarid sõjaväemeedikule ja adjutandile nii Leino rohud kui isiklikud asjad olid toonud, viisid sõjaväelased Leino haiglast välja.

„Vaikuse ja rahu asemel kuluks teile ilmselt ära kinnitus, et lõpuks ometi on meil alust teie aruannet juhtunu kohta uskuda,“ ütles Lüganus vaadates Alar Leino tuhmi pilguga silmi. Ta andis ühele saatjale märku, et too vabastaks Leino teda kammitsevast ürbist. „Me suundume baasi, leitnant, võite end lugeda ajutiselt tagasi teenistusse kutsutuks. Teel viite mind ja kolonel Harrisoni täpsemalt kurssi, mis teiega juhtus. Selge?“

Alar Leino silmade pilk elavnes. Ta oleks justkui vabanenud mingist tardumusest, ajas selja sirgu ja noogutas aeglaselt pead. „Sain!“ pressis ta kähinal välja esimese sõna, mida oli lausunud enam kui aasta jooksul.

Illustratsioonide autoriks on Kärt Mikli
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0638)