Mis seal pattu salata – eks ma olin pisut ehmunud küll, kui nägin, et esimene karvustamist ootav tekst juulikuises Reaktoris on poniulmeline lühiromaan. Annan nüüd selle lausega toitu Soobli arvamusele, et ma tema loomingut kuidagi vihkan või põlgan... Ei, see pole üldse nii, ma lihtsalt ei suuda selle maailma ja laadiga päris suhtestuda. Olgu, aitab sissejuhatusest...

Osvald Soobel, Sam Beaver – Kollaste lillede oru poole

Nagu öeldud on tegu lühiromaaniga, ehk siis wõrguajakirja jaoks üsna pika tekstiga. Samas, jutt Sooblil üldiselt jookseb ja polnud lugeminegi teab-mis-kurnav. Räägin seepärast kogu aeg vaid Sooblist, sest autoriga suheldes sai selgeks, et kod. Beaver oli tegev eelkõige viimase kümnendku juures või midagi sinnakanti.

Minu põhiline probleem on, et ma ei tunne selle maailma algallikaid ning ausalt öeldes ei tahagi tunda, sest lihtsalt ei huvita. Kuid ka algallikaid tundmata on Soobli tekst täitsa loetav ja arusaadav, lihtsalt ma ei tea, mis seal on Soobli teene ja mis on enne teda juba teiste poolt valmis tehtud. Eks ma pean siis pimedas usus omaenda koge(ne)m(at)use pealt hindama.

Nagu öeldud – jutt jookseb. Peategealne Ehaõis on ka kenasti välja kirjutatud, et saad aru tegelasest, suudad kuigivõrd kaasa elada, mõistad ning ajus tekib isegi mingi hägune pilt. Toimuv on nagu on, et selline päris tavaline seikluslugu, millele annab oma värvi tegelaste välimus ja nende teatav (loodus)laps(el)ik(k)us.

Minu suurim probleem lugeja/arvustajana on, et ma ei suuda toimuvasse niiväga sisse elada. Osaliselt tausta mittetundmise tõttu, aga peamiselt seepärast, et mulle ei lähe need tegelased korda. Need kabjalised ja sõralised on mu jaoks liialt inimlikud ja samas ei suuda ma neile kaasa elada, sest hoolimata oma inimlikkusest on need mu jaoks täiesti mõttetud nukud. Ka olen ma vist pisut rikutud, sest ma ootasin kogu aeg, et millal läheb üheks korralikuks poniseksiks... Ning lõpuks läksid mul ka kõik need märad ja täkud segamini...

Palju mu kriitikat on tegelikult tingitud isiklikest vajakajäämistest. Samas tuleb tunnistada, et päris n-ö õige ulme see pole, et pigem selline tehnoloogiline moodne võlumuinasjutt ja sellisena üldsegi mitte halb. Teisalt, Richard Adams on oma loomaromaanidega ju igas ulmeentsüklopeedias sees, et loetakse ulmeks küll.

Selliste segaste tunnetega ma ka hinde paneks...

7/10


Rene Dambe – Kättemaks

Fantasy on žanrinimi, mis seni pole maakeeles tabavat vastet saanud ning Rene Dambe jutt kuulub antud žanri hoogsamasse alaliiki, ehk siis heroic fantasy või sword & sorcery.

Lihtne lugu: tulin, nägin, tapsin!

Jah, jutus on lahedaid kohti ja on isegi väike lõpujõnks, aga väga hea jutt see pole. On tunda, et autoril on asjad peas paigas olnud, aga lugejale pole ta seda kõike suutnud ette manada. Pean silmas, et asjad lihtsalt juhtuvad ja peategelase käitumine pole ka kuigi arusaadav – lihtsalt läheb kuhugi, on tõre ja tapab.

Samas, tundub, et tegu on autori trükidebüüdiga ning sellisena pole see ju üldsegi paha.

6/10


J. J. Metsavana – Taevatrepi punased astmed

Tekst, mis toredast tehnost tiine!

Mulle meeldis ja mitte seepärast, et autor on mu sõber. Ongi hea jutt, kohalikus mastaabis suisa ülihea ja poleks halb ka tõlkena mõnda suurkeelde. Tänapäeval, mil ulme kardab tehnoloogiat otsekui vanakurat välku... Et tänapäeval ei saa selliseid tekste kunagi liiga palju.

Tehnoloogilise osaga on kõik korras, nii olemusliku skeleti, kui ka selle rakendamisega loo teenistusse. Probleem pigem selles, et lugu on suht olematu – ronis, tappis, pisut mõtles, ronis jälle, tappis jälle, väike tehnomäratsus, kerge kahetsus ja aidaaa! Olgu, see, et ma ühe tapetu läbi hammustasin, see võib minu suure lugemiskogemuse või suisa geniaalsuse süü olla, aga mingeid jõnkse võiks sellel lool veel olla.

Ma tavaliselt ütleks, et unustagu autor see tekst ja kirjutagu järgmine, aga sel korral tahaks öelda, et järsku suudab autor siia midagi veel juurde kirjutada... Ei, mitte järge, just sedasama täiendada ja lihvida, sest autori enda ja ka Eesti ulme skaalal on tegu ikka väga kõva saavutusega. Kahjuks mitte täiusliku saavutusega ning see ärritab.

9/10

Ütleks kokkuvõtteks, et päris hea kuu. Ülikõva jutt, päris kõva lühiromaan ja üldsegi mitte lödi debüüt(?), et jätkata just nii edasi...