Lugejat haarab ja hoiab ilukirjandusliku teksti küljes kinni selle põhjal tekkinud kujutluspildi kvaliteet. Mida meisterlikumalt on täidetud lugeja soov igapäevaelust meeldivamasse ja põnevamasse paika pageda, seda hinnatum on tekst. Tõeline väljakutse on aga kirjutada niisugune tekst, mis pakub igapäevareaalsusele püsivat alternatiivi või lausa võimalust koos naha ja karvadega ühest maailmast teise kolida. Lõviosa selliseid tekste on religioossed ja täpsemalt misjonitegevuse kõrvalsaadused. Neis öeldakse, et olemasolev nägemus elust-olust on vale ning pakutakse välja uus – täiuslikum. Reeglina sisalduvad neis reaalselt olemas olevate hädade potentsiaalse vältimise võtete kirjeldused.

Ilukirjanduslikule tekstile esitatakse vähem nõudmisi. Selle sisu ei pea “valimislubadusi” pilduma. Moraali, kultuuri, tsivilisatsiooni edendamine ei ole meie ajal ilukirjanduse prioriteet, kuigi haarava konflikti või dramaatilise tegevustiku arendamise kütusematerjaliks on enamasti tavareaalsuses esinevad hädad ja puudused. Vähemalt mingitel lugemishetkedel kandub lugeja tähelepanu ühest maailmast teise, see hüpe iseenesest on sõltuvusttekitavuseni nauditav. Kõigis taolistes tekstides on esindatud üks või mitu võtet, mis tagavad või äratavad lugejas usu kirjasõnas esitatu ja võimaliku reaalsuse kokkulangevusse. Teadusvõltsing kasutab teaduskirjanduse vorminguid. Uusreligioosne võltsing on enamasti sunnitud vormistuma kultuuriliselt pädeva religioosse tekstina.

Niisiis eeldab kärblase päheajamine õiget vormistust. Kõige kõvem on esineda jumala või infopanga (näiteks Akasha kroonikate) meediumina, vastava kultuuri prohvetina või tuntud teadlase intervjueerijana, kroonikuna. Kas minajutustus, memuaarivormis kirjutatu on haaravam kui anonüümne üksikasjalik kirjeldus? See sõltub eesmärgist, sihtrühmast. Kui varjamatuks taotletud tagajärjeks on lugemisnauding, kunstielamus, siis piirab vormistusviisi valikut vaid kirjutaja keeleruumis esinev kultuuritraditsioonide arv ja populaarsus. Kuid kirjandusliku müstifikatsiooni mõjujõud on võrreldav kõrgtasemel vormistatud religioosse teksti mõjujõuga, ja vastupidi – õnnestunud religioosne tekst liitub paratamatult kirjandusparemikuga, sest on sellisena nauditav üldinimliku lugemisnaudingu tasandil.

Kaasaegsed usuliikumised ja New Age’i produtseerimismeeskonnad seisavad aga tõsise probleemi ees. Niipea, kui vaimutoode (= maailmapilt + seda edastav isik + käputäis raamatuid + koolitusprogramm) omandab juhtumisi väga heal tasemel teksti, hakatakse kahtlema, kas tegu pole mitte hea kirjaniku loominguga. Selliseid näiteid ju on. 1960ndatest siiani rahvast indiaani nõidade peyote-radadele ahvatlenud Carlos Castaneda oli väga hea kirjanik. Olles küll klassikalise antropoloogia-alase haridusega, eelistas ta oma põhilise uurimistöö ära teha vaiksetes raamatukogudes, mitte kõrbe-ekspeditsioonidel (mitte et ta neil üldse poleks käinud!). Väikese kaastööliste ja kaasamõtlejate rühma toel pani ta püsti toimiva süsteemi, mille kaudu temaga tavaliselt üksnes raamatute kaudu tuttav lugeja ehitas üles imelise maailma. Anorgaanilised olendite ja kosmiliste õgardite ehk lendajate tsivilisatsiooniga rinda pistvad, mööda katuseid ja paralleelreaalsusi hüppavad tolteegid ilmusid Eestissegi. Neid järgitakse, nende olemasolu tunnistatakse siiani, tolteekide võimlemissüsteem elab edasi tensegrity nime all. Alles hiljuti oli üks “iidsete Mehhiko nõidade” pärandi asjatundja Eestis seminari läbi viimas. Ja see pole Disneyland ega Lottemaa, see on maailm, kus elavad päris paljud inimesed. Võimas kirjanik on ka Neil Gayman, kes samamoodi segab kokku mütoloogia, legendid, pärandkultuuri ja originaalse loomingu. Piir Gaimani ja Castaneda vahel ilmneb raamatukogu raamaturiiulis. Kui Gayman, Saint-Exupéry ja Carroll on ilukirjanduse osakonnas, siis Steiner, Castaneda ja Blavatskaja hoopis mujal, kusagil esoteerika, filosoofia, eneseabi ja psühholoogia kandis.

Kust me tuleme, kes me oleme, kuhu läheme? Teadusulme keskendub selle kompleksküsimuse viimasele osale. Esimesed kaks vastust annab teadus. Võluvikud mängivad esimese kahe küsimusega ning toetuvad pärimusele (rahvaluuleteadusele), religioonile, möödunud aja kunstiloomingule, aga ei tegele peaaegu üldse kolmanda punktiga. See, millised me oleme praegu, sõltub sellest, mis toimus minevikus. Meie tulevikukuju sõltub sellest, mida suudame korda saata praegu, olevikus. Kirjandus ja teised jutustavat laadi kunstiliigid kui inimliku singulaarsuse juhtivad jõud tõstavad lugeja ühest aegruumist välja ja paigutavad ta mujale. Kusjuures meie teadvusel ja keharakkudel on tükk tegemist, et seda nihet ebareaalseks pidada. Me läheme draamaga kaasa, emotsioonid möllavad, adrenaliin voolab, me nutame lahinal kellegi surma pärast. Mingi osa meist võtab kogu fantaasiat tõena. Isegi kui tervemõistuslik kooliharidust saanud hääleke kõrva taga kisab, et see kõik on kujutlus. Raamatuid ei ole põletatud ega põletata praegugi mitte ilma põhjuseta. See mõju, mida lugedes saame, tuleb meiega reaalsusesse kaasa ja võib panna liikuma selliseid rattaid, mida ühiskondlikud surveasutused ja korrastuskompaniid ei taha pöörlemas näha. Pelk fantaasia võib algatada reaalsusmuutuse, purustada rangeid arengustsenaariume. Vandenõuteoreetik püüab tõestada, et Collinsi “Näljamängude”-triloogia on vahend harjutamaks nooremat põlvkonda kavandatava ühiskonnakorraldusega – ta näeb selles tulevikku. Kirjandusteadlane näeb siin Minotaurose-müüdi kaasaegset töötlust ehk minevikku. Suurem osa lugejaist naudib singulaarsuse nihkumist ehk saab meelelahutusliku lugemisnaudingu, reaalsushüppe-laksu igavese argipäevapohmaka leevendamiseks. Neil kõigil on õigus, see teos annab kultuurilise tagapõhja (inimtsivilisatsioon, mille praegused ja tulevased ühiskonnamudelid on käigus olnud juba antiikajal), puudutab olevikus juba reaalselt toimivaid tendentse ning liigub edasi kas ahvatlevasse või põlastusväärsesse tulevikku.

Võttes kirjutatud teksti tõe pähe ja leides mõne aja pärast, et see pole kaugeltki tõsi, tabab lugejat pettumus. Nagu igal narkomaanil, on ta tuttav jääknähtude ja võõrutusega. Uus ja kangem või loobumine? Mida totaalsem on pakutav elamus, seda raskem on sellest loobuda. Tõstan alljärgnevas esile kolme autorit või autorite kollektiivi, kes on püüdnud luua nii totaalse teksti, et selle lugejad võiksid sinna teadvuse kustumiseni lõksu jääda. Kõik nad kasutavad enda taandamist autorirollist ja loovutavad selle kõrgemale või vägevamale ning asetuvad ise vahendaja tagasihoidlikule positsioonile. Nad esitavad olevikupunkti lähtudes kaugest minevikust ja pakuvad välja tulevikustsenaariumi. Nad kasutavad oma teksti toestamiseks kaasaegse kultuuripärandi alustalasid. Nende tekstide sisuline taotlus on korrigeerida lugejate maailmataju, lükata seda nende meelest õiges suunas. Ning seejuures esitan kiiksuga küsimuse: isegi kui need inimesed usuvad oma kirjutatut (mis on vähemalt ühe puhul kaheldav), siis kas äkki on neid petetud? Kas kristallkettad valetavad, kas tulnukad kirjutavad ulmet?


Leedi Ash

Organisatsioon, mille kõneisik on E’Asha Ashayana Arhayas, kannab nime Melchizedek Cloister Emerald Order (MCEO) ja sellele kuulub kaubamärk Freedom TeachingsTM. Kaasaegset ajakirjanduslikku kõnepruuki kasutades võib öelda, et tegemist on tüüpilise tõejärgse New Age’i-õpetusega – olemas on kõik komponendid alates karismaatilisest gurust kuni rahakottikergendava seminariprogrammini. Vabaduseõpetuste mõju on läänemaailmas laiaulatuslik ning toimib isegi neis ringkondades, kus kõnealust autorit millekski ei peeta. Ideed on käibele läinud, tekivad sõltumatud filosoofiasiirded. MCEO ei ole ühe isiku ettevõtmine, vaid läbimõeldud hierarhiline ja majanduslikult tegus taristu. Algselt Anna Heyesina tuntuks saanud ja Ashayana Deane’i autorinime all kaheköitelise “Voyagers” (1999) ning raamatu “Angelic Realities: The Survival Handbook” (2004) ilmutanud vaimse elu tegelane on New Age’i masinavärgi lapsuke. Ta alustas UFO-röövi juttudega, kogus sajandialguseks enda ümber kenakese seltskonna, hakkas “oma asja ajama”, läks kaastöölistega tülli ja lasi finantslaevukese põhja. Võlgadesse sattununa viskas ta 2002 Arizonast varvast ja asutas Inglismaal puhtalt lehelt MCEO. Kuigi moodne psühhiaatria liigitab tema automaatkirjutamislaadse loomemeetodi vaimsete häirete nimekirja, pole tegemist rumala blondiiniga. Autor, keda vahel tema keerulise nimekuju tõttu kutsutakse lihtsalt leedi Ashiks on äärmiselt vastupidava närvikavaga, ta on suutnud ületada ka suure valgustustöö taustal hõõgunud koduvägivalla-kriisi ning jäänud iseendaks. Mitte kõik vaimsed liidrid ja liikumiste juhid ei suuda oma kogukonda pärast taolist pereheitmist enam koos hoida ja samas liinis jätkata. Tema tekstiloome pärineb tõenäoliselt temalt endalt (mitmed järgijad ja ka kõrvalisemad isikud väidavad, et on olnud selle protsessi tunnistajateks), loomingu sisu on sidus ja kompleksne. Samas ei loo ta endast üliinimese kuvandit, tekstides on apsakaid, mõistelist segadust, teemad arenevad ja kasvavad. Pidevalt tuleb temalt midagi uut, vigu parandatakse. Positiivset kuvandit tumestab aga hoiatus ja kaebus, et MCEO on kõige tavalisem ususekt, mille liikmed isoleeruvad ühiskonnast ja elavad fantaasiamaailmas. Ning sellele maailmavaatele paneb aluse valdavalt ulmelisena mõjuv kirjanduslik-ilmutuslik looming.

Leedi Ashi varasem looming (raamatud, seminarimaterjalid) on suuremas osas avalikult kättesaadav Internetiarhiivi leheküljel. Kuna uuenenud materjali tuleb maailmas ja ilmaruumis toimuvate muutuste tõttu kogu aeg peale, siis ei ole mõtet vananenud loenguid ja õppevahendeid enam müüa. See aga ei vähenda nende kirjanduslikku väärtust. Kultuuriajaloo vaatenurgast on see gnostilist laadi ilmutuslik kirjandus: meie maailm on kurjamite poolt rikutud ehk langenud vusserduste ohvriks ning puhtana hoitud salateadmiste abil ja heasoovlike kõrgemate olendite toel tuleb meil see asi nüüd vähemalt enda jaoks korda teha. Leedi Ash tõlgendab ümber ajaloofaktid (niivõrd-kuivõrd neidki saab ametliku teaduse vigurkäikude tõttu kindlateks pidada, aga see on juba teine teema), korrigeerib kultuurilugu, lisab judaistlikkusse elupuusse kaks sefiraad, pagendab möödaniku kahjulike nähtuste prügikasti elulillemustri ja Fibonacci jada (mis pahandas väga elulille-raamatute autorit Drunvalo Melchizedekit) ning toetub väheste valitute jaoks kättesaadavatele andmepankadele (multidimensionaalsed kristallkettad, KU’mA-yah Alhumbhra Crystal Discs) ja kontaktidele kõrgemate tsivilisatsioonide esindajatega. Tema sõnul pole see mitte looming, vaid n.-ö. selgitus asjade tegelikust seisust. Mul puudub huvi autorit šarlataniks sildistada või valetajaks materdada, ta on oma tööd igal juhul hästi teinud. Juba üksi sellise maastaabiga müstifikatsiooni loomine nõuab tõsist intellektuaalset pingutust ja professionaalsust ning lisaks on tema tekstid ajuväänavalt keerukad, lisatud joonistest rääkimata. Need asuvad oma mahukuse, süsteemsuse ja keerukuse tõttu inimvõimete piiril ning hõlmavad inimelu selle kõigis aspektides: minevik (ümberkirjutatud ajalugu), olevik (eluviis, toitumine, keel, muusika) ja tulevik (prognoosid, tegusad taotlused vääramaks pahasoovijate tahet). Varem esitatud faktikogumite korrigeerimine ja kaasajastamine ainult lisab tõepära. Esindatud on kõik New Age’i stiilivõtted UFO-röövidest ja ruumilaevadest kuni filosoofia ja argielureegliteni. Need tekstid on väga ajastutundlikud, suunatud meie aja inimestele, mitte juba ette igavikustatud ja jumalasõnaks tituleeritud. Sarnastest kaasaegsetest gurudest eristab leedi Ashi aga pea üleinimlik filigraansus. Jah, kui ta kirjutab oma tekstid tõesti ise, tavalisest erinevas teadvusseisundis, siis isegi kui see on kirjanduslik looming, on need tähelepanuväärsed. Tema universumisse on võimalik sukelduda ja seal elada. Sel juhul tekitab sekti liikmetele probleeme ainult siinsamas kõrval eksisteerivasse universumisse jäänud lähedaste ja sõprade hämming, kurbus ja mõnikord vihane vastupanu. Aga kui mõelda, et kõrgem teadvus või infokogum söödab talle kui automaatkirjutajale ette mingit kaheldava tõeväärtusega, kuid haaravalt vormistatud infot, siis jääb ikkagi küsimuste pundar: kas “kõrgemad infokogumid ja teadvused” kirjutavad ulmet, räägivad tõtt või lihtsalt valetavad ning kuidas seda kindlaks teha?


Aheldatud Prometh... vabandust! ... tulnukas

Autor nagu Hunt Kriimsilm – oma leiva teenib Lawrence R. Spencer lauale arvatavasti ärinõustamise ja multimeedia vallas ning peab üsna populaarset blogi. Ta ütleb Goodreads’i lehel, et on kirjutanud 10 raamatut ja toimetanud ühe. Viimase osas on muidugi kahtlusi. Väidetavalt on ta “Alien Interview” (2008) jaoks töödelnud ehk toimetanud talle Matilda MacElroy poolt saadetud ülekuulamisprotokolle. See tekst on avaldatud Aigar Säde kodulehel eesti keeles pealkirja all “Intervjuu Maavälisega”.

Tegemist on küll Spenceri kopiraidi alla kuuluva tekstiga, kuid autor lubab alates esimesest ilmumisest (internetis) faili tasuta alla laadida, tõlkida ja levitada. Spenceril on töid nii biograafiate kui ka ulme vallast, aga tõelise tuntuse saavutas ta just “Intervjuuga”. Sama materjali töötleb ta ilukirjanduslikumas vormis edasi teoses “Domain expeditionary force rescue mission” (2013), mis sisult kujutab endast Matilda MacElroy neid mälestusi, mis “Intervjuusse” ei mahtunud. Siin on raamatukaanel autoripositsioonis küll Spenceri enda nimi, kuid sisus põikleb ta jälle kõrvale. Kriitikud on sedapuhku Spencerit avalikult silmakirjalikuks nimetanud.

Müstifikatsioon, kus tõenäoline autor tituleerib end toimetajaks või koostajaks ning materjal on esitatud kommenteeritud protokollide vormis, ei ole üliharuldane kirjanduslik nähtus. Kui selline tekst ilmub ulmeajakirjas, siis tegelikult ei kahtle autorsuses ükski lugeja. Aga kui see levib missioonitundliku vaba infona, siis saab tõepärasuse taotlus kõvasti kaalu juurde. Erinevalt leedi Ashist ei nõua Spencer kuuletumist oma maailmanägemusele, mida ta ise filosoofina kaheldamatult viljeleb. Aastate eest Intuitiivteaduste kooli üritusel raamatuid müües sattusin vestlema ühe eesti vaimuelurinde vanema generatsiooni tegelasega. Ta väitis, et unes lennates ei suuda tema teadvus tõusta kõrgemale Maad ümbritsevast vanglavõrest. Sealtpeale on sarnast infot minuni tilkunud ühest ja teisest juhuslikust allikast, kuid alates Spenceri “Intervjuu” ilmumisest on see tilkumine muutunud ülemaailmseks vulisevaks jutuojaks. Nii vaimsed kui ka kirjanduslikud jutuvestjad on idee tõsimeeli omaks võtnud. Spencer on novaator ja ideede populariseerija nii filosoofina kui ka ulmekirjanikuna. New Age’i tööstust ärritab ta sellega, et käib tõsimeeli välja idee Maast kui vanglaplaneedist ning karvustab läbi kogu kultuuripärandi ühes selle religioonidega. Ja nagu seeni pärast vihma, on peale “Intervjuu” ilmumist vaimsesse poppkultuuri tekkinud harusid ja suundi, mis niisugust vaatenurka edasi populariseerivad. Teine vaatenurk, mis vaimutegelasi hämmastab või vihastab on see, et Spenceri nägemusest puudub kontseptsioon “kõik on üks”. Pole üht keset, suurt pauku või jumalat. On hull hulk eneseteadlikke mittemateriaalseid loovaid olendeid (“mina olen” – MO). MO-d nii loovad ise kui ka tajuvad teiste MO-de loomingut, luuakse mitmekesi ja hulgakesi, loomingud segunevad, arenevad ajas, tähelepanu hajudes füüsiline looming (näiteks universum) hajub. Selline demokraatia ja kaasaegne polüteism on vastuvõetamatu peaaegu kõigile vaimsetele suundadele ja religioonidele, kuid seda ahvatlevam ateistlikule lugejale.

Kirjanduse poolelt arendab ja kinnistab Spencer varem valdavalt vaimsetes suundades kanda kinnitanud ettekujutust teadvusest kui kehatust nähtusest, biorobotitest kui teadvuse käepikendustest (avataridest) ning inimkehast kui aheldatud teadvuse vangirüüst. Kusjuures “Intervjuu” õhustik, konflikt, lugu, peategelased on tõeliselt labased, lapsikud ja äärmiselt väheusutavad. Roswelli UFO-õnnetuse ekspluateerimine 21. sajandil ei kanna enam hästi välja. Ning kui lisada sinna Teise maailmasõja stiilis meditsiiniõe vapper kuju, siis võib paadunud ulmefänn naerukrambid saada. “Intervjuu” puhul töötab lugeja lummajana ainult maailmakirjeldus, mille esitab Maale maha sadanud tulnukas: kosmilistes avarustes tegutsevad võimsad tsivilisatsioonid, õitseb galaktikatevaheline äritegevus, toimub suur sõjaline konflikt, Maad tabab traagiline saatus. Kõik muu, ka üsna hädine katse kasutada dokumentaaljutustuse vormi, kaasa arvatud kibemagus sentimentaalsus ja kirjanduslikus mõttes äärmiselt mannetu puänt (meditsiiniõde ise osutub... teadagi kelleks), veab kirjandusliku taseme alla keskmise. Ja ikkagi, olles lummatud tulnuka edastatud infost, tahaksin küsida: kui see tõepoolest juhtuski nii, nagu raamjutustuslikes “protokollides” seisab, siis kas tulnukas ajas udu või rääkis tõtt? Või oli tal üldse deliirium ja surmaeelne seisund, milles võib padrata mida iganes?


Kontaktkomisjon ja magav isik

“Urantia raamat” ilmus 1955. aastal ja selle ametlikud autoriõigused kuuluvad Urantia Sihtasutusele (Urantian Foundation). Eesti keeles ilmus raamat 2010. aastal. Eestlaste tegevust selles vallas juhib Eesti Urantia Assotsiatsioon ning järgmisel aasta suvel korraldatakse Tallinnas teine Euroopa Urantia konverents. Sellest raamatust on alguse saanud märkimisväärne kultuurinähtus, mis pole otseselt religioosne, kuid omab paljusid sedalaadi tunnuseid. “Urantia raamatu” (UR) lugejate ühendused on nagu piibliseltsid, Sihtasutuselt tulevat infot võetakse tõena. Nende 63 aasta vältel, mis UR on meie käeulatuses olnud, on kirjutatud mahukaid uurimusi, antud välja sekundaarkirjandust, vaieldud, laidetud ja kiidetud. Ingliskeelne UR on netis tasuta saadaval, eesti keeles saab seda lugeda siit.

UR-i müüdi üks keskseid tegelasi on Chicago arst William S. Sadler (1875–1969). Ta on kirjutanud üle 40 meditsiinialase või vaimseid teemasid puudutava raamatu, nende hulgas šarlatane ja meediumi-pettusi käsitleva “The Mind at Mischief”, kus ta väidab, et loogiliselt ja teaduslikult seletamatuid juhtumeid on tal ette tulnud ainult kaks. Üks neist, millega ta oma psühholoogipraksise tõttu tegelda tuli, oli unes tegutseva ärimehe juhtum. 1911. aastal kaebas ärimehe abikaasa, et ei suuda oma meest öösel sügavast unest äratada, kui too imelikult raskelt hingab. Tohter kutsuti asja uurima ning üllatus oli suur, kui patsient kuulutas unest ärkamata selgel häälel, et on maaväline olend ja soovib suhelda. 1924. aastaks tekkis Sadleri endistest patsientidest, sõpradest ja kolleegidest koosnev huviliste ring, nn. Foorum, kes küsimusi esitasid ja vastuseid said, kusjuures need materialiseerusid ärimehe eluruumides käsikirjalehtedena. Viieliikmeline Kontaktkomisjon tegeles “magava isikuga” ja kogus Foorumilt küsimusi. Ärimees ise ei olnud üldse vaimsetest teemadest huvitatud ja suhtus sellesse trianglisse täiesti külmalt, pealegi ei mäletanud ta uneseanssidest mitte midagi. UR-i käsikiri, mis materialiseerus sel moel 1925–1935, kirjutati ümber, mispeale originaal dematerialiseerus. Väikese siseringivastuolu tõi Sadleri soov kirjutada raamatule saatesõna, mille peale olendid (UR-i kõrgetest vaimolenditest autoreid on terve hulk) häält tõstsid ja sellega ise maha said. Sadlerile jäi vaid sisukorra koostamine. Selline on UR-i loomislegend, mida Sihtasutus tõesena esitab. Huvilised ja uurijad on UR-i autorsuse kohta üles keerutanud kümneid teooriaid. Näiteks üks kurioossemaid on see, et “magav isik” oli Sadleri hea sõbra dr. William K. Kelloggi poeg või et kogu lugu on rühma teadmis- ja müstikahuviliste inimeste ringi poolt kokkukeeratud edukas müstifikatsioon. Põhjalikumad uurimused on välja toonud hulgaliselt tsitaate tolleaegsest teaduskirjandusest ja väitnud tekstianalüüsi põhjal, et UR-il on kindlasti mitu autorit.

Kirjandusloolisest vaatenurgas on siin tegemist katsega arendada kirjanduspõhine maailmavaade üldkehtivuseni. See toimib usu kaudu: usutakse, et on olemas kõrgemad olendid ja et need olendid edastavad tõest infot; usutakse, et tegemist on piibli-ilmutuse uuendusega. UR , nagu leedi Ashi tekstidki, on just oma kaasaegset inimkonda kõnetav ilmutus. Nende kahe tekstikorpuse erinevus seisneb aga selles, et UR määratleb ennast kanoniseeritud jumalasõnana, lõpliku variandina mingi täpsemalt määratlemata epohhi piires. Praeguseks kipub ta juba vananema, aga see on kõigi lõpetatud tekstide häda. Ulmekirjanduse vaatevinklist on see autorinihet kasutav, osalt kirjeldavas stiilis (erinevate taevaste tasandite ülesehitus, tähendus ja nende asukad), osalt alternatiivajalooline (Maa tsivilisatsioonide lugu ja Jeesuse elulugu) mahukas romaan. Tempoka tegevuse ja põneva süžeega ära hellitatud lugeja peab sellist vormistust tüütuks, kuid vaimne otsija arvab selle enamasti meelepärase olevat. Keerukusaste ja detailsus soodustavad lugejaringide ja tihedamalt suhtlevate kogukondade teket ning nõnda arutletakse ja loetakse ennast uude maailma totaalselt sisse. Lugeja teadvus kihutab fantaasia kiirrongiga läbi erinevate maailmade ja ajastute, peatustes on ekskursioonid usaldusväärsete giidide juhtimisel ning üle kõige kõlab lubadus, et peale maise elu lõppu saame ka ise neid kohti külastada. Muidugi juhul, kui täidame esitatud tingimused, käitume vastavalt ettekirjutustele ja ei tee pahandust. UR pole sisu poolest unikaalne – sama köitvas, kuid palju poeetilisemas ja oma sisulist diktaati vähem peale suruvas vormistuses on kirjutatud Daniil Andrejevi suurteos “Роза Мира” (“Maailma roos”) ning taoliste tekstide suur eeskuju on loomulikult Johannese Ilmutus Uues Testamendis.

Mis on UR-i puhul kõige haaravam ja novaatorlikum? Jälle köidab seninägematute paikade ja olendite kirjeldus. Samas on piisavalt kultuuriloost ja ajaloost tuttavaid nimesid ja sündmusi, et ankurdada kogu kupatus lugeja olevikuhetkesse. UR lennutab küll kõrgemale kui Jelena Blavatskaja ja teiste teosoofide teosed, kuid on neist palju selgema ja loogilisema kujundikeelega. Kui kellelegi tundub, et UR-is aetakse häma, siis see häma on väga mõistuspärane, intellektuaalne. Sellest vaatenurgast on hilisematest autoritest UR-i tasemel üles astunud ainult leedi Ash. Intellektuaalsusega võlumine toob tekstide juurde meeslugejad ning see omakorda ei lase lugemis- ja õpperingidel padjaklubistuda.


Sada ahvi ehk lõpetuseks

Kaugel saarel hakkas üks ahv pähkleid pesema, teised nägid seda ja kiitsid heaks. Üksteist õpetades jõuti 100 ahvini, kes pähkleid enne söömist pesid. Alates sellest arvust hakkasid ka kõik teised selle saare ahvid iseenesest pähkleid pesema. Nõnda pajatab populaarteaduslik legend. Eelkäsitletud kolm autorit (või autorite kollektiivi) on oma “100 ahvi” kuhjaga ületanud. Seda on tunda blogereid ja YouTube’i kanaleid sirvides. Käsitletud autorite info, kohati ka sõnastus, kostab esmast allikat mainimata paljudes pasunatest – inimkonna kollektiivne alateadvus on nad omaks tunnistanud ning keegi ei küsi enam, kas tegemist on tegelikkuse kirjeldusega või osavalt kirja pandud ulmega. Enamgi veel, isegi uskudes autorite-toimetajate-edastajate väidet kellegi teise autorsusest, ei suuda tavalugeja määrata tolle teise ülemeelelise allika kirjanduslikkuse või tõepärasuse määra. Kogu käesoleva kirjatöö algtõukeks oli aga kaugvaatleja (remote viewer) Brett Stuarti YouTube’i-kanal Technical Intuition, mida jälgin. Tal on üks videolõik UR-i algupära vaatlemisest, sest temagi tunneb huvi, kes on autor(id). Kaugvaatluse tulemusena leiab ta, et tegemist on suurte rohutirts-olenditega. Seda kuuldes kerkis mu mälust esile Ashayana Deane “Voyagers” I osa lehekülg, kus on sellise tirtsu pilt ja kõrval kirjeldus vastava olevuse kohta. Samuti pajatab Stuart videos Moksha - Remote Viewing: Freedom from Reincarnation Maast kui Spenceri stiilis vanglaplaneedist. Sellist “3 ühes” infokompotti kohtab veel harva (rõhuga sõnal “veel”). Ning kõige lõpuks boonusena ennustus. Vaimsed suunad tulevad ja lähevad. Lähemad paar aastat on olnud tantrabuum, mõned mäletavad ehk varasemaidki, näiteks auratransformeerimist. Vaimutööstus koolitab lektorid välja, need lendavad peale ning seda üht rauda taotakse tulusalt paar-kolm aastat. Seejärel paisatakse turule uus müügiartikkel. Arvan, et järgmine laine, mis üle Eesti käib, võib olla kaugvaatlus. See on suhteliselt tehniline, kergestiõpitav ala ning karismaatiliste juhendajate olemasolu korral suure huvigrupiga, mida ei piira ei vanus ega religioossed eelistused. Konkureerivad ennustajad on välja pakkunud hüpnoosibuumi, aga minu meelest napib selle puhul spetsialiste. Võin selle peale kas või taro kaarte laduda.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0546)