“Viies aastaaeg” avaldati inglise keeles aastal 2015 ning tegu on USA ulmekirjaniku Nora K. Jemisin “Lõhutud Maa” triloogia esimese teosega. Triloogia kõik kolm raamatut on võitnud romaanikategoorias Hugo auhinna ja põhjustanud parajalt poleemikat oma halastamatu ühiskonnakriitika ja rassi- ning seksuaalküsimuse käsitlemise tõttu. See ei tohiks lugejat eemale peletada - asusin raamatut lugema minimaalsete teadmistega teosest ja Jemisinist endast. Alles pärast lugemist internetist teisi arvustusi ja foorumipostitusi lugedes sain teada, et võiksin või lausa peaksin millestki häiritud olema. Jaburus. Tegu on üsna taheda seiklusliku võluvikuga, mitte poliitilise manifestiga.

Kiirelt sisust – teos toimub täiesti väljamõeldud maailmas, hiiglaslikul ja seismiliselt üliaktiivsel superkontinendil nimega Rahu. Rahu pinnal, mida iga paarisaja aasta tagant tabavad kataklüsmilised katastroofid supervulkaanide pursete ja muu säärase näol, üritavad kuidagi ellu jääda tavalised inimesed, omanäolist seismilist-kineetilist geomaagiat valdavad inimesed keda kutsutakse orogeenideks, kui ka salapärane ja mõistatuslik humanoidne rass, keda kutsutakse kivisööjateks. Tsivilisatsioonid tõusevad ja langevad taas unustusse, iga natukese aja tagant hävitab suure osa inimkonnast mõni katastroof, millele järgnevat virelemist tuhast tumedas ja külmas maailmas kutsutaksegi „viiendaks aastaajaks”. Orogeenid on võimsad, aga allasurutud ja tagakiusatud maagid, kes kuuletumise korral võivad nautida küll suhteliselt mugavat orjaelu. Sõnakuulmatuse korral neid tapetakse, vägistatakse, tehakse elavateks juurviljadeks, et nende võimeid vastu nende tahtmist rakendada...

Teose alguses hargneb jutt kolmeks erinevaks liiniks. Väike tüdruk Damaya, kelle perekond avastab, et ta on orogeenina sündinud, müüakse maagide kooli-vanglasse orjaks. Kui ta kasvab süsteemile sobivaks, siis ta jääb ellu. Kui teda pole võimalik õpetada, ta hakkab vastu või tema orogenees on liiga impulsiivne ja kontrollimatu, siis ta tapetakse. Või juhtub temaga midagi veel hullemat. Teine liin. Nooruke orogeen Süeniit saadetakse oma esimesele välismissioonile. Süsteemile sobivad orogeenid tegelevad oma maagia abil kontinendi rahustamisega – nad suruvad alla vulkaane, rahustavad värinaid, hoiavad kontinendi stabiilsena. Kuna nad saavad ka kive tõsta ja liigutada, siis Süeniit saadetakse teise kontinendi serva ühe jõuka kaubanduslinna sadamat korallidest puhastama. Talle antakse teele kaasa teadaolevalt võimsaim elusolev orogeen Alabaster, kellega nad üksteist vägistama peavad süsteemi käsul – naine vihkab meest, mees on homo ja pisut omamoodi pealekauba. Aga süsteem on huvitatud uute, heade geenidega orogeenide sünnist. Kolmas liin järgib Essuni lugu – süsteemi eest varjulolevat võimsat orogeeni, kes tuleb koju ja avastab, et tema abikaasa on võikalt ja vägivaldselt tapnud tema paariaastase poja, kes oli samuti sündinud orogeenina. Peale tapatööd on abikaasa võtnud nende ühise vanema tütre ja sellega teadmata suunas minema läinud. Essuni loo alguses algab „viies aastaaeg”. Leinav ema kaotab kontrolli oma võimete üle, põgeneb oma kodulinnast – lihtrahvas vihkab orogeene pimeda sõgedusega, tappes nad avastamisel pea kohe – ja asub otsima oma abikaasat, et too aeglaselt ja piinarikkalt tappa. Ühes liinis murtakse tüdruku tahe, teises liinis ehitab neiu seda uuesti üles ja viimases liinis tegutseb juba naine omatahtsi.

Ma pole kindel kas Jemisini enda arvates pidanuks see lugejale suur üllatus ja avastus olema, aga ma arvasin umbes paarikümne lehe järel ära, et kõik kolm naist on sama inimene oma elu erinevates etappides. Ei pea ka suureks patuks selle käesoleva arvustuse lugejatele ette ära öelda. Kahtlen, et see suur saladus pidanuks olema – Jemisin ei tee sellest küll mingit erilist saladust, kirjeldab neid isegi täiesti ühtemoodi välimusega olevat. Esiti võis küll arvata, et ehk on tegu seda Sellest oli kahju, sest see võttis Damaya ja Süeniidi lugudest pea kogu põnevuse ära. Oli ju teada, et Damaya ja Süeniit jäävad ellu, et reinkarneeruda Essunina, kelle liin on kronoloogiliselt kõige viimane. Aga see polegi tegelikult nii oluline, sest mõnu raamatu lugemisest tuligi minu jaoks kolme loo arengu jälgimisest.

Kuhu see teos žanriliselt paigutada? Maagia olemasolu ei tähenda veel tingimata seda, et tegu oleks võluvikuga, aga teos täidab vist kõik võluvikele seatud nõuded. Lisaks on kindlasti tegu korraga nii apokalüptilise kui ka post-apokalüptilise romaaniga. Mõnes mõttes meenutab teos kangesti „Kantileen Leibowitzile” - Rahu liigub tsükliliselt ühest maailmalõpust teise poole, peale iga maailmalõppu tuleb see maailm uuesti üles ehitada, tsivilisatsioonid kannatavad justkui teatud mälulünkade käes ja minevikust tulevikku jõuavad igast tõusnud ja langenud tsivilisatsioonist vaid fragmendid. Lisaks muidugi see, mis Jemisini (kuri)kuulsaks teinud on – igale leheküljele on heldelt puistatud väga tihedat, lausa venivat sotsiaalkriitikat. Ratsutatakse küll hobustega, aga tehnika ei ole keskaja tasemel – olemas on elekter, dušid, meditsiin on arenenud üsna kõrgele tasemele, olemas on ülikoolid. Aurupungi sugemetega post-apokalüptiline võluvik oleks ilmselt meeldivalt lohisev, aga üsna täpne määratlus. Kellele sellised elemendid meeldivad, võiks kindlasti „Viiendat aastaaega lugeda”.

Vähegi õrnahingelisematel inimestel ei maksa seda raamatut vast aga lugeda. Eriti neil, kel laste ja vanainimeste ja muude abitute olendite väärkohtlemisest karvad turri tõusevad. Või kui, siis sellises seisundis, et ise tunnevad, et saavad igasuguste asjadega hakkama ja on stabiilsemas seisus kui tavaliselt.

Mulle oleks see hoiatus ära kulunud, sest alustasin raamatu lugemist peale seda kui olin kuuendat päeva reast tööl ja vähesest magamisest pisut emotsionaalne Mõned stseenid võivad raamatutest ja filmidest aastateks kummitama jääda. Vahetevahel need stseenid ei olegi nii hirmsad, kui asja kainelt vaadata, aga jäävad meelde. Üks selline stseen on mul “Titanicust” - kui laev upub, siis näitab ühte odavas kajutis olevat vanainimeste paari, kes enne veeseina nendeni jõudmist üksteist embavad. See oli ilus, aga valus.

Teine sarnane stseen oli mõne aasta eest ilmunud Mari Järve apokalüptilises-postapokalüptilises teoses “Esimene aasta” - relva ähvardusel võetakse vastu talve kahelt vanainimeselt nende viimane konserv ära. See stseen painab mind siiamaani, seitse aastat hiljem. Selliseid momente on raamatutest ja filmidest päris mitu mulle kogunenud. “Viiendas aastaajas” on selliseid stseene minu jaoks mitu. Üks on tugevam ja pani mind kohe teost lugedes seda käest panema ja pausi tegema, teine pani niisama nina krimpsutama. Pea kõik “Viienda aastaaja” stseenid, mis kuidagi mind kriipima jäid, olid seotud lastega või nende saamisega. Püüdsin seepeale kohe uurida, et kas Jemisinil endal lapsi on või mitte, aga seda infot ei suutnudki välja otsida. Lõppkokkuvõttes on see ju ka ebaoluline, aga hoiatuseks, et teos lõikab kuidagi eriti valusalt sellesse lapsevanemaks olemise küsimusse sisse.

Oma olemuselt on muidugi tegu rännakuromaaniga, jätame need võluvikud ja muud segased terminid kõrvale. Peategelane – nime on talle raske anda, sest raamat rõhub väga tugevalt seisukohale, et me ei ole täna need, kes me olime eile – on pidevas liikumises. Küll maagide vanglakooli Fulcrumisse, küll sealt üle kontinendi kaubanduslinna, küll sellest linnast mujale ja lõpuks rännak oma tütre ja abikaasa jälgedes. Essun – nimetagem teda siis nii – eksisteerib peaasjalikult selleks, et anda lugejale võimalus seda lohutut maailma läbi ühe traumeeritud, depressiivse naise silmade läbi vaadelda erinevate nurkade alt. Mõnes mõttes raamatu sisu kannatab selle all – kõrvaltegelased tekivad, surevad või kaovad, ja meil pole aega neisse süveneda ega nendest hoolima hakata. Ka Essuni kasvamine tütarlapsest neiuks, neiust naiseks, naisest emaks on kataklüsmilised nagu terve Rahu kontinent isegi. Raske on kolme narratiivi ühe peategelase loona tajuda, aga selles on oma filosoofia - ma oleksin isiklikult sügavalt häiritud kui keegi paneks mulle süüks või minu vastutusele täna neid tegusid ja sõnu, mida ma ütlesin teismelise tütarlapsena. Me pole täna need, kes me olime eile... Essuni loos kajastub see isegi nimevahetusena, mis sümboliseerib pidevat identiteedi ümberkirjutamist.

Kas tegu on hea raamatuga. Ma ei tea. Jah? Ilmselt on, sest asusin seda muu töö kõrvale lugema umbes kell kaheksa hommikul ja lugesin väikeste pausidega, silm punnis peas, õhtuni välja. Öösel enne magamaminekut võitlesin sooviga kass oma rinnalt ära lükata ja allkorrusele lugema hiilida, et saaks selle viimase jupi ka lõpetatud. Järgmisel hommikul lõpetasin teose ära ja seedisin loetut tükk aega. Kahtlemata Jemisin oskab kirjutada, ta oskab ka eimillestki kirjutada vahedalt ja nauditavalt, millele aitab kaasa väga õnnestunud ja stiilitajuga tõlge. Aga on paljutki, mis jääb kriipima ja üldmuljet rikkuma.

Eespool ütlesin, et raamatule omistatud (ka Jemisini enda poolt omistatud, tuleb täpsuse huvides mainida) poliitika-kriitika mind ei seganud. Ulme ongi oma olemuselt tihtipeale väga kriitiline, eriti kipub selliseid jooni sisse lipsama žanrites, mille piirides "Viies aastaaeg" mängib - mulle pole vist veel kätte sattunud head dark fantasy-t, aurupunki või post-apokalüptilist ulmet, mis EI oleks suures mahus inimkonna pahupooles ja pärasooles püherdamine. See on minu arvates normaalne ja see mind nende žanrite poole tõmbabki. Probleem on minu jaoks selles kuidas Jemisin seda kommentaari esitab. Praegu raamatut läbi sirvides tundub, et heteronormatiivsed inimesed on raamatus tugevas vähemuses. Mõned tegelased ilmuvad, teatavad lugejale, et nad on lesbid, ja kaovad. Pea kõiki raamatu lehekülgedele ilmuvaid lapsi väärkoheldakse tapmiseni välja. Kui Essun sai esimest korda emaks, siis ma teadsin, et midagi head sealt ei tule. Ei tulegi. Jemisin lajatab hool ja hoobil vahet pidamata, aga seda tehes astub ta nii mõndagi ämbrisse, mida feministlik kirjanduskriitika üldiselt taunib. Üheks selliseks troobiks, mida feministlikud kirjanduskriitikud ja -uurijad mõnuga materavad on nn. "naine külmkapis". Lühidalt - nähtus, kus naised eksisteerivad filmides ainult selleks, et neid tappa, päästa või nendega magada. See on kogu nende sisu ja eesmärk. Naljaga pooleks võiks öelda, et Jemisin on naised ainsad asjad, mis pole külmkapis - lapsed eksisteerivad selles teoses peamiselt ainult selleks, et neid saaks väärkohelda, mehed eksisteerivad peamiselt ainult selleks, et nad saaksid naisi-lapsi väärkohelda või et nendega saaks seksida või et nad oleksid pahalased. Aga see muidugi ongi väga julm ja ellujäämisele keskendunud maailm, kus maksab tugevama õigus ja inimeste isiklikud soovid ja ihad tuuakse ühiskonnale ohvriks. Siiski, kohati on seda kõike natuke liiga paksult ja mõõdutundetult minu jaoks. Näiteks ei selgita raamat kordagi, et miks on sunniviisiliselt üksteisega magamine eelistatud meetod orogeenide geneetilise liini paljundamiseks. Raamatus on mitu kohta, kust võib aimata, et teadus on arenenud päris kaugele; piisavalt kaugele, et aastate jooksul elus hoida teadvusetult lebavaid inimesi torude ja voolikute abil. Eksisteerib elekter.

Tundub, et Jemisin valis vägistamismeetodi üksnes šokiefekti saavutamiseks, sest ajakiri + tops meetod rasestaks palju enam naisi kui tuim nühkimine ainult ühe naisega kuude kaupa. Hea küll, see selleks.

See pole küll sugugi Jemisini ega teose süü, aga mul on võluvike-fantasy-dega keerulised suhted. Üldiselt kahaneb mu huvi teose vastu järsult sel hetkel kui tuuakse mängu maagia. Mis see on, kust see tekib, miks see tekib, kuidas seda kasutatakse - enamasti jäävad need küsimused üsna lõdvalt vastatuks. Lugeja peab lihtsalt leppima, et nii on. Selge, seda võin isegi aktsepteerida. Mida ma aga ei või aktsepteerida on see, et maagiast tiinetes teostes on ühiskonnakorralduses kohta mitte-maagidele. Võetagu seda siis minu räigelt poliitilise avaldusena, et kui maagia on olemas ja on olemas ka maagid, siis lõppkokkuvõttes on minu silmis võimalik ainult orjanduslik ühiskonnakorraldus, kus maagiavõimeta inimesed peavad palehigis teenima endale õigust elus olla. Mis saab sada sõdurit Gandalfi vastu? Mida saab terve armee ühe draakoni ja tema tigeda ema vastu? Mida saab naine mehe vastu, kes soovib temaga magada ja ta keeldumise korral sõna otseses mõttes elusast peast süütab? Mis saab politsei maagiat kasutavate kurjategijate vastu? Mitte midagi. Maagia on oma olemuselt liiga kõikvõimas. See probleem painas mind ka "Viienda aastaaja" juures. Orogeene represseeriv süsteem ei ole minu jaoks usutav. Teos sellele isegi vihjas, mainides, et minevikus on orogeenid olnud ühiskonnas tähtsamal positsioonil. Samuti esitab teos võimaluse ühiskonnast, kus orogeenid on - loogiliselt - juhid, liidrid ja sõdalased. Jemisin oli küll loonud orogeenidele vastukaaluks kaitsjate klassi - orogeenidest sündinud inimesed, kes on orogeneesi suhtes tundlikud, aga ei ole ise orogeenid. Neil on orogeenidele pärssiv võime.

Aga see ei seleta ikkagi, miks ei ole orogeenid koos oma tallalakkujatest inimsõduritega (kaitsjate vastu) maailma üle võtnud. Samuti on selge ja üheselt mõistetav, et kataklüsmidele järgnevates "viiendates aastaaegades" on orogeenidel selge eduseisund. Raamat ei jäta selles mingit kahtlust - kogu Essuni narratiiv seisneb selles, et ta võib inimesi mõttejõul tükkideks rebida ja ära jäätada kilomeetrite, kui vaid niimoodi soovib. Essun võib kõndida vee peal ja "liigutada mägesid" ja "rebida kontinente lõhki" ja teos sätestab, et ta on keskpärane orogeen. Kuna teos ütleb ka, et orogenees on pärilik, siis peaks aastatuhandete jooksul olema orogeenid valdavas enamuses ja planeet ebastabiilsete orogeenide poolt lõhki kistud.

Aga see kõik on irisemine, tähenärimine. Raamatu neelasin ma ju ühe hoobiga alla. Jemisin oskab kirjutada, seda ma juba ütlesin. Ta mängib oskuslikult erinevate narratiivsete tehnikatega ning annab peategelasest väga mitmekülgse pildi. Pean möönma, et ulmekirjanduse vallas Jemisin midagi väga palju uut lauale ei too - ehk tema detailne lähenemine maagiale, mida ta kirjeldab oskuslikult ja, heh, võluvalt. Ka LGBT teemal ei too Jemisin midagi uut lauale, pigem vastupidi - LGBT-seltskonna väga üheplaanilisena kujutamine ning kohmakad ja üsna kohatult mõjuvad geiseksistseenid ilmselt ühegi skeptilisema lugeja homofoobiat ei leevenda. Sellest on kirjutatud palju, palju paremaid raamatuid. Esimesena tuleb pähe näiteks "The Amazing Adventures of Kavalier & Clay" (Michael Chabon, 2001; ei ole ulme) ja paljud teisedki. Kui inimeste seksuaalsusest juba korduvalt ja korduvalt juttu tehakse, siis ma eeldan, et sellel on ka jutule mingi tähendus või oluline aspekt. Kui seda ei ole... Siis jääb natuke imelik mulje. Järjekordne "homo külmkapis"... Ka feministlikust perspektiivist võttes paneb teos teinekord õlgu kehitama. Jah, raamatu lõpus lastakse heteronormatiivne maailmakord sõna otseses mõttes pauguga õhku, aga milleks kirjutada feministlike alatoonidega lugu naisest, keda mehed kogu aeg päästma peavad... Naisest, kellel on meie mõistes jumalate võimed! Essun ei ole Ripley. Muidugi, Essun on Essun. Las ta olla.

Ent siiski on kogu see kompott sellest jõledast, rõlgest ühiskonnast, sellest hirmsast, tuhasest maailmast, keerulistest inimestest ja nende hingedest ja seksuaalsusest - on ju ka vanema-lapse suhe seotud seksuaalsusega! - ja lastest ja unistustest ja suremisest kuidagi väga haaravalt kirja pandud.

Lõpetuseks, tahtsin tegelikult kogu seda poleemikat, mis Jemisini ümber kerkinud on, vältida... Aga ei suuda mitte vakka olla ja ütlen, lühidalt, et kui kellelgi on probleem sellega, et mustanahaline naiskirjanik kirjutab oma peategelaseks mustanahalise naise, siis see inimene võiks minna ja natuke oma elu ja valikute üle järele mõelda. Et mis täpselt kus valesti läinud on. Suhtlema sõprade, vanemate, terapeutidega. Sellest on abi.