Kiirköitjas aruanne, mille Jari linnapea Egra sekretärilt vastu võttis, nägi välja nagu iga teinegi, aga sekretäri kaunis ähmis olemine selle üleandmisel vihjas, et tegemist on millegi tähelepanuväärsega. Ootamata selgitusi või kommentaare, avas naine aruande ning kiirluges selle kohe läbi. Ta tõstis pilgu.

„Võõras kosmoselaev...? Ja meie territoriaalruumis...”

„Tegelikult ootab kosmodroomi ülem praegu teiega isiklikku kohtumist,” sõnas sekretär.

„Saagu nõnda!”

Kosmodroomi ülem major Mardan oli konkreetse ja asjaliku jutuga mees, kuid Egra pani kohe tähele, et ta on mõneti elevil. Kui sekretär oli lahkunud, istusid mõlemad ning major Mardan alustas juttu.

„Radar tuvastas täna varahommikul 3:03 meie territoriaalruumi piiril väikese tundmatu sõiduki. Raadiosidele ei vastanud, esmalt näis, et tegemist on üldse mingi prahijupiga. Saatsin siiski ekipaaži välja ning nad teatasid, et see on üliväike kosmosesõiduk, ilmselt maist päritolu. Sõiduk pukseeriti alla ning avati angaaris. Silmnähtavalt maist päritolu, sellele viitas muuhulgas ka sõiduki kere alaosas säilinud tekst „Пионерский лагерь „Дзержинец””. Selgusetuks jääb, kuidas nii primitiivne masin üldse Maa atmosfäärist välja suutis lennata, rääkimata kõigi valgusaastate läbimisest, ilma et laiali oleks lagunenud.“

„Huvitav koht alles tuleb,” jätkas major Mardan nüüd enda jaoks mõneti ebatüüpiliselt. „Sõidukis oli ka juht. Inimene. Tundub, et kokpitis aja jooksul täielikult mumifitseerunud. Elumärke me kehal ei tuvastanud, seega panime ta külmkappi lahkamist ootama.”

„Mida varem, seda parem,” arvas Egra. „Alustage juba täna – olen väga huvitatud lõpptulemustega tutvumisest. Ja tehke igaks juhuks ka analüüs, kas meie territoriaalruum on ikka piisavalt turvatud...”

* * *

Juba sama päeva õhtupoolikul tuli kosmodroomi ülema Mardani jutule kosmosekülalise lahkamist teostanud rühma juht doktor Selta. Millegipärast oli tema nina võimsalt kinni plaasterdatud. Ta alustas:

„Kannan ette, lahkamine jäi poolikuks. Selgus, et surnukeha... ikka nii surnud nagu polnudki.”

„Mis?!” Mardan ei suutnud oma kõrvu uskuda. „Rääkige lähemalt!”

Doktor Selta jätkas juttu: „Kui olime keha lahkamislauale asetanud, tegin skalpelliga lõike, mis avas kõhuõõne. Omal ajal Vene kroonus olin meediku abina kord osalenud pimesooleoperatsioonil, aga et vahepealsel ajal polnud juhust olnud, otsustasin kätt harjutada ning alustasin seepärast pimesoole eemaldamisega. Asi käis kähku, pimesoole panin purki, aga et asi hakkas mind väga huvitama, otsustasin, et mis seal ikka, prooviks veel midagi põnevat teha. Lasin abilistel kohale tarida elektrigeneraatori ning seadsin sealt juhtmed oimulihasesse, parema jala suure varbasse ja ninaotsa, kuhu eelnevalt olin teinud vastavad sisselõiked. Olen lugenud vastavat erialakirjandust – tegemist on ühe ameeriklaste meetodiga, mida on eduga kasutatud juba 19. sajandist saati. Kui nüüd generaatori tööle panime ning voolu kehasse juhtisime, tegi see laual suure jõnksatuse ning tõusis siis istukile.

Pärast paari pitsi kumõškat – meile kõigile – hakkas jää sulama ning meie keha, nüüd juba siis patsient, sai isegi mõne sõna suust. Algul ei mõistnud ma küll tema jutust midagi, aga tähelepanelikumalt kuulates hakkasin taipama. Kamandasin assistendid lahtilõigatud kõhtu kinni traageldama ning ise jätkasin juttu, et tema kohta midagi välja uurida.

Ja mis välja tuli! Kuna meie patsiendi kõnepruuk oli minu jaoks vägagi tuttavlik, siis küsisin tema päritolu kohta ning selgus, et oleme isegi ühest ja samast rajoonist. Meie külalise nimi, muide, on Gurja Mukõltšin, Donda poeg...“

Major Mardan peatas ta jutuvoo. „Korda palun! Gurja Mukõltšin? Donda poeg? Tõesti?”

Doktor Selta kinnitas öeldut.

„Aga miks teil nina peal lapp on?” päris Mardan edasi, „Kas juhtus midagi?”

Doktor Selta otsis kobamisi sõnu. „Nooh...,” kohmas ta, „Märkasin tema vasakul randmel tätoveeringut, milletaolisi meilgi kroonus poisid endale teha lasid. Muuhulgas on mul endalgi selline” – doktor Selta kääris varruka üles – „Uurisin siis tema käest üle ning tuligi välja, et olime üsna ühel ajal samas väeosaski. Mina tulin küll natuke varem. Ja noh... Näib, et Gurja ei pidanud neid iseenesest süütuid vimkasid, mida me demblitega neile, limonidele, viskasime, põrmugi naljakaks. Ega hoidnud oma arvamust just vaka all...”

Major Mardan mattis soovi irvitada sügavale enesesse. Ta tänas doktorit ning andis alluvatele korralduse haruldase külalise eest igatpidi hoolitseda ning täita kõik tema vajadused. Seejärel haaras ta telefoni ning helistas linnapeale.

* * *

Gurja magas hästi, ehkki unenägudeta, ning ärkas hommikul reipana. Ta tundis end küll veidi nõrgana, kuid võrreldes haiglaajaga ülihästi. Valud, pisted, kõrvetised, iiveldused ja muud vaevad olid kadunud, võib-olla jäänud üldse maha, käes oli uus päev ja uued elamused. Aga millised, sellest ei osanud Gurja ei unistada ega hirmu tunda.

Kapist leidis ta täpselt endale sobivad riided. Ruuduline punane särk (selliseid oli ta kodukandis näinud küll, enamasti mingite festivalide ja pidustuste ajal). Tumesinised puuvillased püksid, uhked mustad säärsaapad. Peeglisse vaadates näis Gurjale, nagu vaadanuks talle sealt vastu mõni neist vanaaegsetest kangelastest, kellest algklassijuhataja omal ajal jutustanud oli. Väikeselt laualt leidis ta ka hommikusöögi. Just siis, kui ta lõpetanud oli, koputati ning tuppa astusid pidulikus vormis noormees ja neiu, kes palusid Gurjal endale järgneda. Nad kõndisid mööda pikki käänulisi koridore, kuni jõudsid päevavalguse kätte. Gurja heitis pilgu ümbritsevale ning tardus jahmunult seisma.

Päike – või ei, Inmar ju, nagu doktor Selta talle öelnud oli! – paistis heledalt avarale rahvast täis platsile. Tuule käes lehvisid värvilised lipud ja õhus sööstsid aeg-ajalt olevused, kes meenutasid pigem mõnd eelajaloolist sisalikulist kui lindu. Sarnaselt lippudele olid ka inimesed väga värvikirevad. Neid võis seal olla palju tuhandeid ning kõik nad seisid näoga koridorist tulijate poole. Gurjat märgates kostus tuhandetest suudest vägev tervitushüüe. Suurtükkidest lasti saluuti (mõni lendolevus potsatas juhuslikust tabamusest maha), kandleorkester alustas pidulikku viisi ning Jari linnapea Egra astus Gurja ette, hoides käes suurt laia ahjupirukat.

„No mida mäda!” oskas Gurja vaid kohmata.

„Gažasa ötis’kom!” lausus Egra pühalikult, „Tere tulemast Uus-Idnakarile, Mukõltšin Gurja, vägimees! Võta vastu meie tagasihoidlik tervituskingitus, küpsetasin selle täna varahommikul ise oma kätega.” Ta ulatas piruka Gurjale, kes seisis, nagu oleks langeva puuga pähe saanud.

„Ma nüüd ei saa aru... Mis vägimees! Te ajate mind kellegagi segamini,” kogeles Gurja, tundes pead ringi käivat.

„Saan aru, teie jaoks on selles loos veel palju ebaselget. Kuid nüüd, kus pidulik vastuvõtt on tehtud, panen ette minna mu maakoju ning seal pikemalt rääkida,” sõnas Egra rahustava tooniga. Nende juures peatus kangesti sõiduauto IŽ-2126 välimusega sõiduk. Nad istusid sisse ning sohver võttis paigalt. See konkreetne IŽ-2126 igatahes suutis lennata. Terve tee jõllitas Gurja aknast välja, neelates endasse muljeid selle võõrast maast, tema lagendikest, metsatukkadest, suurtest lillaka veega jõgedest ja kolmest taevas rippuvast kuusirbist. Kohati oli see nii sarnane Gurja noorpõlvemaastikega, teisalt aga jälle väga erinev kõigest, mida ta varem näinud oli. Madalalt maa kohal hõljudes jõudis sõiduk veerand tunni pärast ühte suurde ilusasse külla.

Linnapea Egra maakodu oli lihtne talu koos kõige kaasaskäivaga. Nad läksid tarre ning istusid laua taha. Paarisajaliitrine samovar huugas nagu aurukatel ning laual leidus kõikvõimaliku täidisega perepetše. Aknast avanes hubane vaade külatänavale – vahel möödus mõni koer, paljajalgne laps või jalgrattur. Kõik tundus niivõrd kodune, et Gurjal tuli kahtlus, kas ta ikka tõesti on mingil kaugel võõral planeedil või leiab end unenäost ärgates vanaisa heinalakast. Või halvemal juhul haiglavoodist.

„Nõnda, alustame algusest,” asus Egra kohe asja juurde. „See siin, nagu juba tead – võime ehk üksteist sinatada – on Uus-Idnakar, Inmari süsteemi kaheksas planeet. Selle avastuslugu on kaunis kummaline, võiks öelda. Nimelt olla millalgi 1930. aastate lõpupoole üks vana teadja, tuno, näinud unes, et tema tare keldriluuk viinud otse teise maailma, mille sarnast keegi seni näinud polnud. Hommikul enne kukke ja koitu ärganult leidnud ta, et uni rääkis tõepoolest tõtt. Keldrisse minnes jõudnud ta hoopistükkis maale, mida praegu tunnemegi Uus-Idnakarina. Loodus oli siin ilus ja väga sarnane Udmurdimaaga, õhk värske, jõed puhtaveelised ja maa viljakandev. Kodumaal olid toona rasked ajad, nõnda otsustas tuno esmalt, et ei räägi oma leiust kellelegi. Isegi oma perele ei rääkinud, pani ainult luugile tabaluku ette ja kaevas poegadega uue keldri, väites pereliikmetele ja uudishimulikele, et vana hallitab ja on muidu halb. Aga kui külas algasid esimesed arreteerimised, nägi tuno, et peab tegutsema. Salaja aitas ta vahistatutel põgeneda ning peitis nad avastatud maale. Aja jooksul kogunes siia kenake hulk inimesi ning tekkisid esimesed külad. Suuremat läbikäimist kodumaaga ei olnud, sest vana tuno ise oli väga ettevaatlik ega soovinud, et saladus kuidagimoodi välja tuleks. Sellepärast ei teadnud isegi peidetute omaksed nende saatusest midagi, vaid leinasid neid kurvalt.

Tuno ei jäänud sugugi käed rüpes istuma. Kuna selgus, et arreteerimised, mahalaskmised ja laagritesse saatmised olid muutunud järjest massilisemateks, siis otsustas ta, et päris üksipäini tal kõiki päästa ei õnnestu. Nõnda siis tegi tuno lepingu kobrastega, et nood aitaksid tal ilmsüüta inimesi hukust päästa. Vastutasuks lubas ta neile Moskva jõele niipalju tammisid ehitada, kui soovivad (tõsi, jõgi ei kuulunud küll talle, aga kobrastele plaan igatahes sobis). Koprad lõid meeletu vastupanuliikumise võrgustiku, mis viimaks ulatus üle terve Nõukogude Liidu. Neile hakkas asi meeldima, pealegi olid nad kohutavalt nutikad. Rajasid maa- ja veealuseid käike, langetasid puid laagrite okastraataedade peale jne. Nii õnnestus nende abiga näiteks kolmel laagritäiel haritlastel ära põgeneda. Vana tuno hoolitses nende siiajõudmise eest. Kuidas kaugemal teistes piirkondades kobrastel läks, seda ma täpselt ei teagi, aga igatahes pea terve udmurdi intelligents jõudis viimaks siia. Kõigest mõne väärtusliku inimese päästmisega jäädi kahjuks hiljaks. Tean aga, et vahepeal oli tunol isegi mõte, kas mitte kõik udmurdid siia ära evakueerida, aga ta mõtles ümber, sest mõistis, et siis ei jääks enam kedagi, kes vana kodumaa eest seisaks. Ta ei hinganud kellelegi sõnakestki selle imepärase maailmadevahelise värava kohta, nii et kui ta viimaks teise ilma läks, olid ainsad, kes teadsid selle asukohast, Uus-Idnakari elanikud. Ja võib-olla ka mõned tunole lähemad usaldusväärsed koprad. Tuno surma järel jäi majapidamine tühjaks ning sovhoos lükkas selle varsti maatasa, maailmavärava kohale aga kuhjati maaparanduse käigus suur kivihunnik. Nüüd pääseb sinna mööda võrdlemisi kitsukest käiku pidi. Nii et juhu tõttu on värav muutunud veelgi paremini varjatuks.

Põgenikud taipasid hästi, et nad ei tohi värava asukohta reeta, kuid aeg-ajalt võeti siiski ette riskantseid retki kodumaale. Lisaks teadmistele omastest ja üldisest elu-olust, toodi Uuele Maale uut tehnikat ning kui retkede käigus saadi teada, et veel mõni meie rahvast on Kodumaal sattunud tagakiusamise alla, prooviti ta saladuse kattevarjus siia toimetada. Mis sa ise arvad, miks udmurtide arv rahvaloenduste järgi pidevalt langenud on? Nõnda on meie ühiskond siin tublisti kasvanud ja ei saa kurta, et väga halvasti läheks.

Koprad, muide, tegutsesid ka pärast vana tuno surma agaralt edasi. Nad õppisid ära koguni enda inimesteks maskeerimise. Räägitakse, et nende vägiteod jõudsid isegi nii kaugele, et 1945. aasta Potsdami Konverentsil oli Stalini asemel temana esinenud keegi küllaltki nahaalne inimnahas kobras, samas kui Jossif Vissarionovitš ise „saladusliku” kõhulahtisusega hotellitoas piinles. Olen samalaadseid lugusid veelgi kuulnud, nii et neil võib isegi tõepõhi all olla.

Nüüd aga sinu juurde, Mukõltšin Gurja!” jätkas Egra väsimatult. „See, et siia sattusid, pole samuti täiesti juhus (kuigi natuke ka on). Nimelt – mulle näib, et me teame sinust mõneti rohkem kui sa ise. Küsin kohe – mis on su sünniaasta?”

Gurja pingutas mälu. „Tuhat üheksasada kaheksakümmend... viis vist,” vastas ta ebakindlalt.

Egra noogutas. „Hüva. Aga kas sa mäletad oma lapsepõlve enne kooliaega?”

Gurja keris vaimusilma ees oma eluloolinti tagasi. Kooliaega mäletas ta üsna hästi, vaat et iga klassi, sedagi, kuidas ta esmakordselt 1. septembril aktusele läks ja enne seda... Enne seda oleks justkui olnud tükk tühja maad. Nagu uni... Gurja pingutas, süvenes mälestuste siseilma. Hägu, hägu, hägu... Ja seejärel raugapõlv poja juures, töö sovhoosi automehaanikuna, karmid sõja-aastad, laste sünd, abiellumine, sõjavägi, kooli lõpetamine....

Oot-oot! Midagi oli nagu väga viltu. Gurja lasi viimased pildid uuesti mõtteist läbi. Need muutusid nüüd natuke selgemaks, joonistudes paremini välja. Aga kuidas ta sai selliseid asju mäletada?! Raugapõlve, tööd automehaanikuna sovhoosis, kus ta enda meelest kunagi töötanud polnud, laste kasvatamist... ja sõda, millest ta oli kuulnud palju-palju-palju, aga mitte kunagi varem polnud tundnud endas leiduvat isiklikke mälestusi...

Gurja püüdis Egrale oma äsja leitud vaimupilte seletada, kuid takerdus ühtelugu. Ta ei leidnud õigeid sõnu, ta oli segaduses. Kuid Egra naeratas mõistvalt.

„Tee nüüd proovi ja mine mälestustes veel kaugemale,” soovitas ta vaid.

Gurja sulges silmad ning eluloolint jätkas kerimist, sügavasse pimedasse vaimuilma, kuhu isegi söakamad mõtted enamasti sukelduda ei täi ning kust vaid mõnikord haruharva pääsevad unedesse sünged ehmatama panevad instinktid, aimdused ja hirmud. Ja nii üllatav, kui see ka polnud, uued pildid ujusid üksteise järel pinnale. Napid kooliaastad, põgus karjasepõli... Hägu-hägu-hägu, justkui unenägu unenäo sees, mis on omakorda unenäos... Külaelu, istumine koos teiste ättidega ludis ohvripalvuse ajal, külv ja künd, puuvedu, naise matused, laste kasvatamine, laste matused, laste sünd, pulmad, sulaseaastad... Hägu-hägu-hägu... Pildid hakkasid järjest ähmasemaks muutuma... Erinevad motiivid, mis sarnanesid pidevalt üksteisega, kuid polnud siiski kunagi päris samad. Lõputult pilte, teekond iseenese keskpunkti... Kuni viimaks ilmus pilt: Gurja kõikus kätkis keset peaaegu pilkast pimedust, kuigi uksepraost immitseva valguse järgi oli päikseline päev. Kõikumise hoog oli suur, see meeldis talle. Ta tegi hoogu juurde. Köied olid tugevad ega lasknud teda lahti põrandale.

Gurja ärkas kui transist. Ta istus ühes Uus-Idnakari planeedi külas tares laua taga, tema vastas Jari linnapea Egra. Gurja ei saanud pikka aega ainsatki sõna suust. Alles tubli kogus teed ja pakutud pits kumõškat aitasid tal end niivõrd koguda, et ta suutis kogetut ümber jutustada. Ning ka siis oli see kõik üsna segane ja hüplik.

Egra noogutas ning kostis: „Jah, nii ma arvasingi. Nii me kõik arvasimegi.” Ta tegi endale uue tee ja, heitnud pilgu aknast välja, jätkas: „Meil elab siin üks teinegi selline mees. Ožmeg nimeks. Tuli siia ühe esimeste seas, 1930ndatel. Ajapikku selgus, et kuigi tema isikutunnistusel oli sünniaastaks pandud 1895, siis tegelikult on ta sajandeid vanem. Iga kord kui näib, et tema aeg siin ilmas hakkab ümber saama, läheb ta mitmeks aastaks magama – nagu väga pikka talveunne – ning ärkab seejärel ühel päeval taas noore poisikesena. Ja seda sellepärast, et ta oli vanadel aegadel võimsaid asju korda saatnud. Asju, millest räägivad legendid ja muistendid. Kuidas ta ennast põhimõtteliselt surematuks suutis muuta, ei oska öelda ei ta ise ega tea seda ka teised. Nii et pean tunnistama, et siin on veel mõistatust küllalt. Aga igatahes pole ta kaugeltki ainus omasugune. Kodumaal peaks selliseid inimesi veelgi alles olema. Ja üks neist oled sina, vägimees Gurja, veel vägevama Donda poeg. Kui ei usu, mine raamatukokku. Aga ilmselt leiad midagi väärtuslikku ka oma mälu varasalvedest.”

Gurja oli taas vajunud mõtteisse, ent sel korral olid need siiski võrdlemisi pinnapealsed.

„Mäletan, et mind saadeti siia justkui selleks, et pääseksin Surma käest,” meenutas ta, pilk klaasistunult kauguses. „Ma olin väga haige. Aga enam mitte. Oli üks mees, ei, kaks meest... Kollased kullerkupud taskus... Keremetjev Italmas...”

Nüüd pahvatas Egra naerma, kuid suutis end koguda. „Keremetjev Italmas! Siis need koprad tegutsesid ikka usinalt edasi!” hüüatas ta kergelt (Gurjale jäi siin üht-teist selgusetuks). „Jaa, küllap nad tõesti nägid, et sa oled millegipärast suures ohus. Aga neetult kahju, et nad maailmadevahelisest väravast midagi ei teadnud. Oleks kasutanud märksa lihtsamat võimalust, kui et ehitada vanast pioneerilaagri atraktsioonist ja paarist autojupist kosmoserakett. Au neile muidugi, tehnilist taipu näib neil närilistel jaguvat, kuigi seda, et sa just Uus-Idnakarini triivisid, mitte kuhugi mujale, pean ma küll puhtaks imeks. Kuidas muidu seda seletada...?!

Nii et võid muidugi ka koju minna, tee tagasi on tõesti lihtne. Ent maailm, mille sa seljataha jätsid, on su vahepealsete rännakuaastate jooksul küllap tublisti muutunud. Sestap oled lahkesti teretulnud ka siia meile jääma. Ruumi igatahes on!”

Gurja vaatas talle otsa ning tema näole ilmus lai naeratus, selline, millist tema näolihastel polnud valgusaastate jooksul olnud põhjust tekitada.

* * *

Elu veeres omasoodu, oma heade, halbade ja koledatega. Ainult üks paha mure tekkis tublil Uus-Idnakari rahval. Nimelt levis inimeste seas üks hirmus haigus, mis pani kõhu jälgil moel valutama, nii et viimaks enam käia ega olla ei saanud. Arstid leidsid küllaltki üksmeelselt, et tegemist on pimesoolekatkuga, äärmiselt haruldase, ent kuratlikult salakavala tõvega, mis olevat vanasti kiitsaka rohelise poisikese näol külast külla käinud ning inimesi surmale suigutanud. Tervel planeedil ei leidunud aga abinõu, kuidas nuhtlusest vabaneda. Gurja ise oli sellest oma pika reisi ajal küll vabanenud, kuid aimas süngelt, et just tema võis tõvetekitaja Uus-Idnakarile tahtmatult külakostiks kaasa tuua. Aga mida sai ta enam teha...

Ka Gurja lahangut juhtinud doktor Selta tundis end tekkinud olukorras mõneti kaudselt vastutavana. Oli ju ta Gurjalt eemaldatud pimesooleräbala hiljem koju kassile viinud, kes selle teadmata suunas minema toimetas. Ja ega nakkuse levikuks palju rohkem vaja ei läinudki, kui sattumist kuhugi joogivee või toidu sisse. Et mitte tekitada asjatuid plekke oma kirurgi-, perearsti-, homöopaadi- ja eksortsistikarjäärile, hoidis doktor Selta oma kahtlused targu enesele. Ning õelat tõbe ravida ei mõistnud temagi.

Ühel muidu pilvitul, kuid ometi murepilvedesse mattunud päeval kukkus taevast Jari linna keskväljakule vana roostetanud rauarisu. Ei liuelnud kergelt nagu sügisene kaseleheke ega läbimõeldult nagu harakas. Kukkus otse alla nagu kakskümmend tonni vanametalli, vormides linna keskväljakule piraka kraatri. Ehmunud inimesed kogunesid taevast sadanud ilmaimet uudistama. Päris lähedale ei söandanud keegi minna – mine tea, mis veel juhtuda võib, äkki plahvatab või kiiritab. Nii valitseski paar minutit kummaline vaikus. Seejärel kostus rauakolaka seest selgelt inimese kamandav hääl:

„Tee uks lahti, Andrei!“

Rauarisu küljest lendas lahti üks väiksem jupp ning nüüd nägid kõik, et selle seest ronis välja karmi ilmega vanem naisterahvas. Uudistajaid märganud, jäi ta seisma ning silmitses kõiki hoolikalt.

„Kaugelt näostki näha, et pimesoolekatk!” ütles ta iseendale valjusti, nii et kõik kuulsid. „Seda see tähendab, poole ravi pealt haiglast varvast visata. Nüüd on tagajärjed!” Tema kortsuline nägu muutus enesekindlaks ning ta tõmbas põuest välja hiiglasliku süsti.

„Noh, mis seal siis ikka,” kostis ta otsustavalt, „Küll õde Anna Semjonovna juba teab, mida ette võtta!”
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
Peatoimetaja veerg 12/15
Ulmemalest ja malest ulmes
Intervjuu: Martin Kivirand
Lugeja peal katsetatud ulme
Raamatuarvustus: Larklight
Raamatuarvustus: Stephen King „Härra Mercedes“
Raamatuarvustus: Estronaudid teelahkmel?
Raamatuesitlus: Kettmõõgaga mõõdetud maa
Filmiarvustus: Visuaalne ilu taaskordse superrelva hävitamisel
Filmiarvustus: Jõud ärkab, haigutab ja läheb tagasi magama
Filmiarvustus: Uus algus, uued tegevusliinid
Kurioosumid 12/15
Estconi mälumäng 19. juulil 2015
Ulmeuudised 12/15
Uudiskirjandus 12/15
Tõlkejutt: Moxoni isand
Tõlkejutt: Malekuninganna
Tõlkejutt: Maletaja
Jutt: Päkapiku mure
Jutt: Kangelased sünnivad vaid korra
Jutt: Absoluutne meister
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0082)