Tähesõdade seitsmendat osa on oodatud sellest ajast peale, kui Disney 2012. aasta oktoobri lõpus Lucasfilmi ostis, osa Star Wars fändomi poolt kahtlemata ka kartusega “kui palju Disney mõjusid seal on ja mis nad varasemast ära solgivad”. Star Wars'i viimastena linastunud, nn. prequel osad olid lisaks tekitanud väga palju vastakaid emotsioone ja sealsetest tegelastest mõni oli lausa vihatud. Lucasfilmi uus juht Kathleen Kennedy teatas suhteliselt varakult, et nad kuulavad fänne, arvestavad nende muredega ja et tulevastes filmides saab olema palju vähem rõhku CGI-l ja rohkem füüsilisi mudeleid, nukke ja kostüümides tegelasi.

Esimest filmi kutsuti juhtima JJ Abrams, kes lisaks ise Star Wars fänn olemisele oli tuntud ka kui kindel 35mm filmilindile filmimise pooldaja. Filmis pidid osalema kõik algse triloogia põhitegelased ja 2015. aasta juulis toimunud “Star Wars Celebrations: Anaheim” seitsmendale osale pühendatud paneeli käigus olid fännide rõõmuks laval tõesti nii nemad kui uued. Kõige tipuna näidati uue filmi treilerit.

The Force Awakens’i viimane redaktsioon valmis 23. novembril, vaevalt kolm nädalat enne esilinastust. Filmi ja treilereid kõrvutades ja arvestades, et treilerites on olemas konstaabel Zuvio, keda filmis pole, action figure, siis ilmselgelt läks sellega lõpus liiga kiireks. Esmase versiooni kahest tunnist ja neljakümnest minutist kadus redigeerimise käigus peaaegu pool tundi materjali. Peale kaduma läinud tegelaste on üks tulemustest see, et kui varem on Star Wars filmide visual guide raamatutes olnud toimuva kohta lisainfot, siis seekord on sinna üle kolinud ka osa olulist infot, mis oleks võinud olla filmis endas. Näiteks, kes on filmi alguses nähtav Lor San Tekka ja miks ta täpselt Jõust ja selle tasakaalust jahub? Enamik tegelasi ja tegevusjooni kannavad end siiski õnneks välja ja isegi kui nende kohta on hunnik fänniteooriaid, ei ole nende kohta lahtiseks jäävad otsad ülearu häirivad.

Film ise keerleb kokkuvõttes kolme tegelase ja nende tegevusliini ümber – Harrison Fordi poolt mängitud vanadusest näritud Han Solo, John Boyega argpüksist endine rünnakrühmlane Finn “FN-2187”, kes põgeneb kogu maailma, aga eriti oma endise tööandja eest, ja Daisy Ridley poolt mängitud šamanistlikul teekonnal olev nõidsõdur Rey. Kõik teised rollid on suuremal või vähemal määral vaid neid toetavad. Sealjuures läheb kogu ülejäänud algse triloogia tegelastel eriti halvasti, neil on kas äärmiselt lühidad või siis vaid cameo-rollid, millel sisu ega tegevust pole ollagi.
Kui hetkel viimane selle filmi eelne asi tähesõdade kaanonis, mida Han ja Chewbacca tegid, oli piraatide ja salakaubavedajate koalitsiooni ehitama minemine, et vabastada wookieede planeet Kashyyk impeeriumi ja tema orjapidajate haardest, siis 30 aastat hiljem ei ole sellest ega tema varasemast vastupanuliikumise kindral olemisest enam midagi alles jäänud. Han Solo on taas salakaubavedaja ja sealjuures taas mitte ülearu edukas salakaubavedaja, kes pidevalt sekeldustesse satub. Aeg ei ole tema kasuks töötanud ja üha vähem on galaktilises allilmas neid, kes teda ja temasse usuvad või ei pea teda altvedajaks – nagu talle teatavad ka tema laeva tunginud Guavaini surmakamp ja Kanjiklubi gängsterid –, kes on ka vastavalt iirlased / hiinlased kosmoses, uskumatu, et nii jaburaid ideid 21. sajandil veel kellelgi tuleb. Olles oma raha tagasi tahtvate gängsterite käest edukalt pääsenud ja avastanud, et Rey on täitsa mõistlik kaaspiloot, tabab Hani aga tee tagasi minevikku – First Order ründab linnusekujulist kõrtsi, kus ta proovib Rey ja BB-8 jaoks sõltumatut transporti leida ja korraga ta ongi tagasi, tulistamas püstolist rünnakrühmlasi, andmas lootusetuid lubadusi ja proovimas üle elada uskumatult halba tõenäosust ellu jääda ja oma sihini jõuda. Väga mitmeti mängib Harrison Ford endavanust alteregot – ja teeb seda hästi. Samuti on tal filmis, mis pidi olema järgmise põlvkonna triloogia algus, üllatavalt suur osa.

John Boyega, rünnakrühmlane FN-2187, on krooniline argpüks, kes, nähes oma kaaslasi lahinguväljal suremas ja saades käsu tappa kohalikud elanikud, lööb verest välja, ei suuda seda käsku täita ja jääb kõige sellega ka veel kapten Phasmale vahele. Ümberkasvatamise ees kabuhirmu tundev ja sellest pääsemiseks juba palju rohkemaks valmis olev rünnakrühmlane (kui kaitsetute külaelanike tulistamine oli liig, siis oma eks-relvakaaslaste pihta tulistamine ei tekita enam mingeid kõhklusi), annab vabadusvõitlejate piloodi vabastamise ja TIE-fighterite rööviga alguse sündmuste ahelale, mis viib sellekordse kurjuse lüüasaamiseni. Lapsena röövitud, sõjaliselt kasvatatud ja alles põgenemise käigus endale päris nime saanud Finn on argpüksist vastu-oma-tahtmist kangelane. Kõigil neil kordadel, kui Finn proovib oma argusest üle olla, kukub ta paraku läbi ja saab lisaks haledalt peksa: Universumi arvates on tema instinkt põgeneda ja Rincewindi kombel põgenema jäädagi just see, mida ta peaks tegema. Finni kõige paremini kokku võttev stseen on Millenium Falconi peal, kus haavatud Chewbacca't vapralt sidemetega siduv Finn kaebab, et teda on juba kuus korda tappa proovitud ja sellele järgneva wookiee-poolse kõrist haaramise peale lisab kiirelt “Aga mulle ei ole selle vastu midagi!” Tegelaskuju on samas imeliselt hästi välja mängitud, ilma et temast oleks saanud ainult comic relief. Need hetked, kus ta kogemata oma endiste juhtide üle võimu saavutab ja oma suled vastavalt puhevile ajab on lihtsalt suurepärased.

Daisy Ridley mängitud Rey elab Jakkul, galaktika äärel asuval prügiplaneedil, mille ainus maavara ja väärtus on sinna impeeriumi lõplikku lüüasaamist tähendanud lahingu käigus alla sadanud tähelaevade vrakid. Vahetevahel piloodina, vahetevahel laevavrakkidest osade ja elektroonika kogumisega elatist teeniv Rey, kes elab koos lõputu päevade loendi, X-wingi piloodist nuku ja piloodi kiivriga ümber kukkunud AT-AT kestas, päästab ühel päeval kiivrist kostunud häälte peale BB-8 osadeks lammutamisest ja satub selle eest “tänutäheks” seikluste keerisesse. Seikluste, kus ta suu ammuli naiivse teismelisena kohtab neid, keda ta on siiani pidanud vaid legendideks, saab teada, et nii palju muudki legendideks peetust on tõeline ja peab osa sellest omal nahal läbi elama. Just Rey on selles Tähesõdade osas see, kes teeb läbi kangelase teekonna (Campbelli monomüüt). Ta saab kutse seiklusele BB-8 kaudu; oma kinnisidee (Jakkul olla) tõttu kahtleb selles; saab võitu ahvatlusest BB-8 maha müüa; läheb Finni ja enda päästmiseks siiski seiklema; kohtab ülestõusu tegelasi, keda ta on siiani vaid legendiks pidanud; leiab Maz Kanata näol maagilise juhendaja ja abimehe; ületab valgusmõõka leides ja jõunägemust ning selles minevikku, olevikku ning tulevikku nähes tava- ja mütoloogilise maailma piiri; satub Kylo Reni kätte vangi langedes allilma, kust ta rea oskuste ja tahtejõu proovide käigus välja pääseb olles selle käigus avastanud endas olevad võimed; ei suuda põgeneda Kylo Reni eest, kes on enda arust just leidnud jõu tumeda poole osas kindluse; kuid järgnevas lahingus võidab teda nii vaimselt kui füüsiliselt ja jõuab lõpuks eesmärgini, mida kõik filmi algusest peale otsinud on.

Rey osas lahti jäävad otsad, tema näiliselt deus ex machina tekkivad võimed ja saavutused ning tema otseselt saladusse jääv päritolu on ka põhiline selle filmi fänniteooriate allikas. Isegi, kui osad neist ei ole tegelikult deus ex machina, näiteks kuigi mainib ta Finniga koos põgenedes, et on varem tähelaevu juhtinud, jääb see kiiret actionit täis filmis hõlpsalt kahe silma vahele. Ja kui võiks arvata, et see film ongi Rey lugu – või vähemalt Rey eneseavastamise lugu – mattub see paraku suuresti kõige muu alla. Samuti on korraga olla uue triloogia Luke Skywalker ja Han Solo ühele inimesele vist veidi palju – aga see on juba käsikirja, mitte tegelase või näitleja viga.

Adam Driveri Kylo Ren, kes peaks olema selle filmi must rüütel, jääb sellest rollist nii pea jagu lühemaks. Veidral kombel muidu prequel’idega seotusest hoiduva filmi antagonist on suuresti naasnud Anakin oma teismeliselaadse tujukuse, agressiooni ja vähegi suurema pildi nägemise suutmatusega. Pigem on ta veelgi rohkem Anakin kui Anakin oligi ja lööb verest välja (mis avaldub kas vingumise või vägivallana) niipea, kui talle vähegi midagi nina alla hõõrutakse või miski ebaõnnestub.

Üllatusosa on filmis vastupanuliikumise esipiloodil Poe Dameronil, kes saab vaat et sama palju ekraaniaega kui Kylo Ren. Tal on tugev, iseseisev ja filmi edasi viiv roll ja ta saadab Jõudu kasutamata korda pea sama palju kui Luke neljandas osas, kuid on samas rõhutatult kõrvalosas.

The Force Awakens on täis viiteid nii iseendale kui varasematele Star Warsi filmidele ja neil põhinevat nalja. Kui filmi esilinastusel jäi “kogu saal purskab naerma” kohtade põhjal mulje, et tegemist võiks olla komöödiaga, siis mõned päevad hilisemal seansil oli kogu saali naerutavaid kohti juba palju vähem – tõend sellest, et suur osa neist naljadest on ära tabatavad vaid tõeliste fännide poolt. Kui Han Solo kurikuulsa 12 parsekiga tehtud Kessel run-i ümber olevale segadusele saab pihta enamik, siis sellele, et Finn'i number rünnakrühmlasena on FN-2187, sama kui vangikongi number, kus printsess Leiat surmatähel kinni hoiti, tabavad ära juba väga palju vähemad. Õnnetute arvudega on hulga lihtsam, kui need on väiksed – nagu näiteks 13. Sama asja varjuküljena, mõõk leitakse siiski tegelase, kelle nime anagram on “katana”, keldrist.

Enamus visuaalsed muutuseid ja tehnoloogilisi arenguid on impeeriumi poolel. TIE-fighterid on muutunud kaheistmelisteks, need ei ripu enam Star Destroyeritel garaažides ja Vaderi Lambada klassi süstiku asemel on First Orderil Kylo jaoks uus, Üpsilon klassi süsimust süstik, mis oma välimuselt meenutab hiiglaslikku lendavat nahkhiirt. Sama moodi nagu Impeeriumi imago, on uus ka nende kaader. Kui algses Star Wars'i triloogias juhtis impeeriumi vägesid vanaldane Grand Moff Tarkin ja admiralid ja ohvitserid olid kõik keskeas, siis Domnhall Gleesoni mängitud kindral Hux on noor, entusiastlik ja kindel nii impeeriumi moraalses üleolekus reeturlikust vabariigist kui ka impeeriumi sõjalises jõus. Rünnakrühmlased ei ole enam mitte ainult formaalselt üles rivistatud tervitusrivideks või eskortideks, vaid neile peetakse kõnesid ja nad võtavad FN-2187 põgenemist kui isiklikku reetmist. See-eest on nende vastas enamuses ülestõusu aegadest tuntud Old Guard. Kui jätta välja see, et kõik on vananenud, võiks nende sõjaplaani tegemiseks kogunemine sama hästi olla stseen Return of the Jedi'st.

The Force Awakens põhiformaat kinodes on 3D, seejuures on olnud tugev promo IMAX ja IMAX 3D suunal –kusjuures 3D olemasolu ja kasutamine ei ole filmi juures tegelikult primaarne. On hulk stseene, kus 3D efektid teevad kõik oluliselt paremaks, on Star Destroyer, mis ripub üle saali kinoekraanist välja, kuid samuti on väga palju neid kohti, kus 3D'd pole ollagi või see ei paista eriti välja. Filmi kõige olulisem stseen, kus lahing käib nii taevas kui maa peal, kus “meil on veel lootust kuni päike paistab”, on täiesti 3D vaba ja meeleolu ning draama antakse edasi peamiselt valguse ja varjude abil. Paraku on ka vastupidiseid näiteid, ikka veel ei ole ära õpitud seda, kuidas dialooge kujutavates stseenides mitte katta veerandit ekraani ühe osalise fookusest väljas oleva kuklaga.


The Force Awakens on küll hea film, aga jääb paratamatult mulje, et ta oleks võinud olla palju parem. Liigne konservatiivsus ja “see töötab” või ”see ongi Star Wars” mudeli küljes kinni olemine teeb filmi hulga nõrgemaks, kui see oleks võinud olla. Taaskordne superrelva hävitamine ja sinna ette käiv trench run olid täiesti ülearused. Kui raske oleks olnud selle asemel midagi muud välja mõelda lisaks päästemissioonile…? Kui päästemissioonile oli üldse midagi juurde vaja? Visuaalne ilu ja näitlejate suurepärane töö ei suuda paraku siiski kõike heastada. Liigse desinifitseerimise asemel oleks tulnud karta hoopis stagnatsiooni. Jääb kahtlus, et kuskil kaugel-kaugel galaktikas näidatakse praegu sellest filmist teist versiooni kus JJ Abramsi teisik oli julgem ja innovaatilisem ja sellest filmist kirjutatakse kui filmikunsti taeva uuest tähest, mitte kui heast filmist, mis tõenäoliselt murrab kõik läbimüügi rekordid. Ja muidugi ka kui filmist, kus esmakohal oli lugu, mitte see kuidas seda filmitakse.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
Peatoimetaja veerg 12/15
Ulmemalest ja malest ulmes
Intervjuu: Martin Kivirand
Lugeja peal katsetatud ulme
Raamatuarvustus: Larklight
Raamatuarvustus: Stephen King „Härra Mercedes“
Raamatuarvustus: Estronaudid teelahkmel?
Raamatuesitlus: Kettmõõgaga mõõdetud maa
Filmiarvustus: Visuaalne ilu taaskordse superrelva hävitamisel
Filmiarvustus: Jõud ärkab, haigutab ja läheb tagasi magama
Filmiarvustus: Uus algus, uued tegevusliinid
Kurioosumid 12/15
Estconi mälumäng 19. juulil 2015
Ulmeuudised 12/15
Uudiskirjandus 12/15
Tõlkejutt: Moxoni isand
Tõlkejutt: Malekuninganna
Tõlkejutt: Maletaja
Jutt: Päkapiku mure
Jutt: Kangelased sünnivad vaid korra
Jutt: Absoluutne meister
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0075)