Kujutage ette maailma, kus kosmilist tühjust täidab eeter, mis on täidetud eluga: Kuul elab kummaline seenerahvas, pottseppliblikad peavad möödujatele jahti, et neid seejärel oma vastsetele sööta; Marsi muistne tsivilisatsioon on hääbunud ning selle riismeid valitseb Briti koloniaalvalitsus, selle põlisasukad on tagasi surutud ning linnade kõrval töötavad suured robotivabrikud ning Veenusele kolooniate rajamine on läinud vett vedama. Läbi kosmilise eetri kihutavad alkeemiliste mootoritega kosmoselaevad (mis meenutavad väga meile tuttavaid veesõidukeid), viies läbi uurimis- ning kaubaretki kõikidele päikesesüsteemi taevakehadele. Sellises maailmas hõljub Maa orbiidil väike majapidamine, mida perekond Mumby oma koduks nimetab – Larklight.

Raamatu pea- ja minategelane on noor poiss Art Mumby, kes koos oma õe Myrtle’iga satub peadpööritavatesse seiklustesse, mis viivad neid Larklightist Saturni rõngasteni ja tagasi. Oma teel kohtavad nad piraate, pistavad rinda õõvastavate muistse tsivilisatsiooni riismete esindajatega ning, nagu lasteraamatutes kombeks, päästavad maailma.


Tegevus toimub Briti impeeriumi hiilgeaja tipul kuninganna Victoria valitsusaja alguspoolel, kus Briti impeerium on laienenud ka kosmosesse. Briti valitsus hoiab alkeemiliste mootorite saladust kiivalt, Kuningliku Alkeemiakolledži tegevust väga rangelt kontrollides, mistõttu ei ole neil ka kosmoses võistlejaid. Nii venelased kui Ameerika reeturid on püüdnud enda mootoreid välja töötada, kuid seni tulutult. Tegemist on omapärase alternatiivmaailmaga, kus Newton lisaks gravitatsiooniteooriale pani aluse ka alkeemilistele mootoritele ning James Cook jõuab Austraalia asemel Marsile ja kirjeldab esmakordselt asteroidivööd. Sir Arthur Welseley aga allutab selle asemel, et Napoleoniga (keda kusjuures üldse raamatus ei mainita) maid jagada, 1806. aastal hoopis kogu Jupiteri piirkonna.


Erakordset naudingut peaks antud raamat pakkuma bioloogia (või siis täpsemalt ksenobioloogia) huvilistele. Reeve on suutnud luua tohutu hulga maavälist floorat ja faunat, mida mr. David Wyatt oma joonistustega suurepäraselt tabanud on. Lisaks eelmainitud elukatele hõljuvad läbi kosmose maailmaruumi ihtüomuundurid ehk kosmosekalad, kasulike koduloomadena peetakse lendkärssasid, kes pärinevad Jupiteri gaasimaailmast ning liiguvad edasi peerujõul ning läbi Jupiteri tiheda atmosfääri hõljuvad toitu otsides tuulevaalade karjad.


Raamatu autor Philip Reeve on huvitav fenomen, mida olen täheldanud ka tema eelmiste teoste puhul. Mees kirjutaks justkui lasteraamatuid, kuid tulem on midagi eneselegi ootamatut. Lugeja saab loomulikult aru, et tegu on nooremale põlvkonnale mõeldud raamatuga, kuid autori fantaasialend ning olustikukirjeldused annavad ka vanematele võimaluse antud raamatust rõõmu tunda. Olles hakanud just uuesti lugema põrsapõlve lemmikraamatut „Saladuslik saar“, ei suuda ma mööda vaadata nende kahe raamatu stiililisest sarnasusest, seda nii pealkirjade kui kirjutamislaadi osas.


Larklight on põnev lugemine, kus aurupungiga on tugevasti põimitud alkeemia ning Victoria-aegsed uskumused/teadmised kosmoloogiast. Lugu on põnev, illustratsioonid fantastilised ning fakt, et tegu on lasteraamatuga, ei vähendanud minu lugemisrõõmu. Raamatu tegelased on mitmekülgsed ning erinäolised, kohati ehk natuke naiivsed ning kirjeldused vahest pisut lapsikud. Kui me aga arvestame, et loo minategelane on noor poiss, kes mr. Reeve abiga selle seikluse kirja pani, ei saa midagi halba öelda. Kui ise ei viitsi, siis võib julgelt mõnele põngerjale ette lugeda – usun, et mõlemad saavad kogemuse võrra rikkamaks.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
Peatoimetaja veerg 12/15
Ulmemalest ja malest ulmes
Intervjuu: Martin Kivirand
Lugeja peal katsetatud ulme
Raamatuarvustus: Larklight
Raamatuarvustus: Stephen King „Härra Mercedes“
Raamatuarvustus: Estronaudid teelahkmel?
Raamatuesitlus: Kettmõõgaga mõõdetud maa
Filmiarvustus: Visuaalne ilu taaskordse superrelva hävitamisel
Filmiarvustus: Jõud ärkab, haigutab ja läheb tagasi magama
Filmiarvustus: Uus algus, uued tegevusliinid
Kurioosumid 12/15
Estconi mälumäng 19. juulil 2015
Ulmeuudised 12/15
Uudiskirjandus 12/15
Tõlkejutt: Moxoni isand
Tõlkejutt: Malekuninganna
Tõlkejutt: Maletaja
Jutt: Päkapiku mure
Jutt: Kangelased sünnivad vaid korra
Jutt: Absoluutne meister
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0498)