Tõlkinud Rauno Pärnits

“Kas te mõtlete seda tõsiselt? Kas te tõepoolest usute, et masin mõtleb?”
Ma ei saanud kohe vastust: Moxon, tundus, oli täielikult keskendunud sütele kaminas. Ta käsitses osavalt roopi, kuni söed tema tähelepanust meelitatuna eredamalt lõõmama hakkasid. Juba mitmendat nädalat järjest panin ma tähele, kuidas temas süveneb komme viivitada vastusega ka kõige tühisemale küsimusele. Ent ta olek oli hajameelne, nagu ei mõtlekski ta mitte vastusele, vaid millelegi muule.
Eelnevalt oli ta öelnud: “Mis on “masin”? Seda võib määratleda mitmeti. Näiteks üks populaarne sõnaraamat ütleb selle kohta nii: “Iga instrument või seade, mille tegevus on suunatud ja efektiivseks muudetud.” Kuid kas sel juhul pole ka inimene masin? Nõustuge, et inimene mõtleb – või mõtleb, et ta mõtleb.”
“No kui te ei soovi vastata mu küsimusele,” väitsin ma mõnevõrra ärritunult, “siis nii öelgegi. Teie sõnad on vaid ettekääne vastusest hoidumiseks. Te saate väga hästi aru, et kui ma ütlen “masin”, siis ei pea ma silmas mitte inimest, vaid midagi inimese poolt loodut ja juhitut.”
“Kui vaid see ei juhi inimest,” sõnas ta ootamatult tõustes ja astus akna juurde, mille taga uppus kõik äikese-eelse tuuleiili pimedusse. Hetke pärast ta pöördus ja kostis naeratades:
“Palun vabandust, ma ei mõelnudki keerutada. Ma lihtsalt pidasin seda määratlust kohaseks ja sõnastiku koostajat meie vaidluse tahtmatuks kaasarääkijaks. Ma võin teie küsimusele hõlpsasti otse vastata: jah, ma usun, et masin mõtleb enda sooritatava töö peale.”
See oli kindlasti piisavalt otsekohene vastus. Kuid ei saa öelda, et Moxoni sõnad mind rõõmustanuks, nad pigem kinnitasid mu nukrat tõdemust, et tema hobi, millega ta oma mehaanikatöökojas tegeles, ei ole talle kasuks tulnud. Ma teadsin näiteks, et ta kannatab unetuse all ning seda pole kerge taluda. Kas tõesti on Moxon mõistust kaotamas? Tema vastus tundus seda tõestavat.
Võib-olla nüüd hindaksin seda teisiti, kuid toona olin ma noor ja nooruse õnnistuste sekka kuulub teatavasti ka eiramine. Sellest võimsast vastuolulisest stiimulist ajendatuna ütlesin: “Aga millega ta siis mõtleks? Aju tal ju puudub.”
Vastus, mis tuli vähema viivitusega kui tavaliselt, saabus talle nii armsaks saanud kontraküsimusena:
“Aga millega mõtleb taim? Temal ju puudub samuti aju.”
“Ah nii, taimed kuuluvad nüüd ka juba filosofeerijate klassi! Kas ma peaks olema meelitatud ja teadma mõnda nende seisukohtadest? Võite viited andmata jätta.”
“Võib-olla,” kostis ta mu irooniat ignoreerides. “Nende ajendite üle võite otsustada nende käitumise järgi. Ma säästan teid tavapärastest näidetest tundliku mimoosi, mõningate putuktoiduliste taimede ja lillede kohta, kelle tolmukad painduvad alla ja raputavad õietolmu üle õide siseneva mesilase, et too viljastaks nende emasõisi. Kuid jälgige seda: ma istutasin oma aeda viinapuu. Vaevalt oli ta juurdunud, kui ma torkasin kaks jalga temast kaugemal maasse toika. Väädid suundusid otsekohe selle suunas, kuid enne kui ta mõne päeva pärast suutnuks selleni küündida, nihutasin ma tolle mõni jalg eemale. Viinapuuväädid muutsid kohe teravalt suunda ja sirutusid taas tugipunkti järele. Ma kordasin seda meetodit veel mitu korda, kuni viinapuu loobus toe jälitamisest, nagu oleks ta kannatuse kaotanult, ja võttis suuna kaugemal asuva puukese poole. Aga eukalüptijuured? Te ei usuks, kui kaugele suudavad need niiskuse otsinguil sirutuda. Üks tuntud aiapidaja kirjeldas, kuidas ükskord tungis juur mahajäetud kuivendustorusse ja kasvas seal niikaua, kuni jõudis kohani, kus toru oli eemaldatud sellega risti kulgeva kivimüüri rajamiseks. Juur lahkus torust, sirutus piki müüri, kuni leidis augu, kust oli kivi välja kukkunud, pressis end läbi avause ning otsis teiselt poolt müüri üles läbiuurimata torujätku ja jätkas oma teed.”
“Ja selle mõte oleks?”
“Kas te ei taipa selle tähtsust? See osutabki taimede teadlikkusele. See tõestab, et nad mõtlevad.”
“Ja kui mõtlevadki – mis siis? Me rääkisime masinatest, mitte taimedest. Need võivad olla valmistatud osaliselt puidust – surnud puidust – või ka tervenisti metallist. Või kaasame ka mineraalide kuningriigi?”
“Kuidas teisiti seletada näiteks kristalliseerumist?”
“Mina ei seletagi.”
“Sest te ei suuda seda, tunnistamata, et teile meeldib eitada kristallide teadlikku koostööd. Kui sõdurid võtavad rivvi või karreesse, nimetate te seda teadlikuks tegevuseks. Aga kui metshaned võtavad sisse V-kujulise lennurivi, räägite instinktist. Kui vabalt lahuses liikuvad homogeensed aatomid korraldavad end ümber matemaatiliselt täiuslikeks kujundeiks või kui külmuva niiskuse piisad vormuvad sümmeetriliseks ja kauniks lumehelbeks, pole teil mitte midagi kosta. Te ei tea isegi sõna, mis kirjeldaks teie sõjakat võhiklikkust.“
Moxon kõneles talle ebaloomuliku õhinaga. Sel hetkel, kui ta vaikis, kostus kõrvalruumist – mida ma teadsin kui “mehaanikatöökoda” ja kuhu kõigil peale tema enda oli sisenemine keelatud – üksikut tümpsu, just nagu oleks keegi peoga vastu lauda lajatanud. Moxon kuulis seda samuti ning ruttas erutatuna kõrvalruumi. Ma ei uskunud, et seal võib keegi viibida. Huvi sõbra vastu ning kahtlemata ka uudushimu pani mind pingsalt kõrvu kikitama, ehkki võin uhkusega kinnitada, et ei teinud seda lukuaugu kõrval. Kostus arusaamatuid hääli, mis võisid viidata rüselusele või kaklusele. Põrand vappus. Ma kuulsin hingeldamist ja vihast sosinat: “Neetud!”. Siis jäi kõik vaikseks ning kohe ilmus kahetsevalt naeratav Moxon:
“Vabandust äkilise lahkumise pärast. Mul on seal üks masin, kes kaotas kannatuse ja hakkas mässama.”
Hoides pilku ainiti ta pahemal põsel, mida oli värskelt nelja paralleelse vorbiga kaunistatud, laususin ma:
“Kuidas oleks tema küünte kärpimisega?”
Ma oleks võinud end sellest kommentaarist säästa, sest ta ei pööranud selle mitte mingit tähelepanu, istus hoopis tagasi tooli, kust oli tõusnud, ja jätkas katkenud monoloogi, nagu poleks midagi juhtunud.
“Kahtlemata ei nõustu te nendega, kes õpetavad, et mateeria on arukas, et iga aatom on elus, tunnetav, eneseteadlik olend. Mina aga nõustun. Pole olemas sellist asja nagu surnud, inertne aine. Kõik on elus, kõiges on jõudu, nii potentsionaalset kui olemasolevat, kõik on vastuvõtlik ühesugustele keskkonnamõjudele ja kõik allub omakorda alati kõrgemat järku organismide keerulisematele ja peenematele jõududele, nagu näiteks inimesele. See ühendab endas tema intellekti ja tahte – ja seda enam, mida täiuslikum on masin ja keerukam tema tehtav töö. Kas mäletate Herbert Spenceri “elu” definitsiooni. Ma lugesin sellest 30 aastat tagasi. Ta võib olla seda määratlust hiljem muutnud, kuid ma olen alati teadnud, et selles ei saa muuta, lisada või eemaldada ühtki sõna. Spenceri definitsioon tundub mulle mitte ainult parima, vaid ka ainuvõimalikuna.
„Elu,” ütles ta, “on juhuslik kombinatsioon heterogeensetest muutustest, mis rakenduvad nii korraga kui vaheldumisi kooskõlas välismõjudega.””
“See defineerb fenomeni,” laususin ma, “kuid ei anna ühtki vihjet põhjustele.”
“See,” kostis Moxon, “on ainus, mida definitsioon saab teha. Nagu Mill osutab – me ei tea midagi põhjustest, välja arvatud see, et talle järgneb midagi; me ei tea midagi efektist, välja arvatud see, et talle eelnes miski. Teatud fenomenide puhul ei toimu midagi ilma teise sarnaseta, kuigi nende vahel pole midagi ühist: esimest me nimetame põhjuseks, teist efektiks. Keegi, kes on näinud jänest põgenemas koera eest ega pole neid mitte kunagi teistviisi kohanud, võib pidada jänest koera põhjuseks.”
“Kuid ma kardan,” lisas ta valjuhäälselt naerdes, “et minu jänes juhib mind kaugele eemale tegelikust eesmärgist: ma jäin jahtima jahi enese pärast. Mida ma tahan teile rõhutada, on see, et Herbert Spenceri definitsioonis sisaldub ka masina tegevus – seal pole midagi, mida ei saaks rakendada ka masina kohta. Selle teravapilgulise vaatleja ja sügava mõtleja arvates inimene elab, kuni tegutseb. Mina ütlen, et seda on ka opereeriv masin. Masinaleiutaja ja -konstruktorina ma tean, et see on tõsi.”
Moxon vaikis kaua kaminatulle vaadates. Oli juba hilja ja ma kaalusin lahkumist, kuid miskipärast mulle ei meeldinud mõte jätta teda siia üksildasse majja ihuüksi – välja arvatud keegi, kelle loomus mu nägemuses võis olla vaid ebasõbralik või suisa vaenulik. Kummardudes Moxoni suunas ja pingsalt talle silma vaadates, viipasin ma töökoja ukse suunas:
“Moxon, kes teil seal on?”
Minu üllatuseks ta naeratas avalalt ja vastas kõhklemata:
“Mitte kedagi. Teie tähelepanu pälvinud intsidendi põhjustas mu abiline, kes jättis masina tööle, aga mina tegelesin niikaua teie valgustamisega. Kas te teate, et Teadvus on Rütmi looming?”
“Mingu nad mõlemad kus see ja teine!” vastasin ma, tõusin ja võtsin oma mantli. “Soovin teile head õhtut ja loodan, et masinal, mille te nii hoolimatult käima jätsite, on kindad käes, kui te teda järgmine kord peate välja lülitama.”
Vastust ootamata ma lahkusin.
Sadas vihma ja pimedus oli pilkane. Taevas künka kohal, mille suunas ma ettevaatlikult läbi ahtakeste kõnniteede ja poriste tänavate komberdasin, kumas nõrgalt linnatulede säras, kuid minu taga polnud näha midagi peale üksildase valgustatud akna Moxoni majas. Selles, kuidas see säras, paistis mulle midagi saladuslikku ja halvaendelist. Ma teadsin, et see on mu sõbra töökoja katmata aken ning ma ei kahelnud hetkekski, et ta naases oma tegemiste juurde, mille oli minu „valgustamiseks“ katkestanud. Ehkki tema veendumused tundusid pentsikud ja isegi naeruväärsed, ei saanud ma täielikult lahti tundest, et need on miskitpidi traagiliselt kokku sõlmitud nii tema elu ja iseloomu aga võib-olla ka saatusega. Igatahes ei võtnud ma neid enam kui haiget mõistust. Kuidas ma ka tema ideedesse ei suhtunud, pidin tunnistama, et ta mõttearendus oli klaar. Ikka ja jälle meenusid mulle ta viimased sõnad: “Teadvus on Rütmi looming”. Olgugi see väide liiga sirgjooneline ja paljas, tundus see mulle lõpmatult kütkestav. Iga minutiga omandas see mu silmis üha rohkem tähendust ja sügavust. Mis seal’s ikka, mõtlesin, sellele võib rajada terve filosoofilise süsteemi. Kui Teadvus on rütmi looming, siis sel juhul on kõik eksisteeriv arukas, sest kõik liigub, aga igasugune liikumine on rütmiline. Mind paelus, kas Moxon ise teadvustas oma idee tähtsust ja haaret, selle ülitähtsa üldistuse mastaapsust. Või tuli ta oma filosoofilisele järeldusele katsetamise käänulist ja okkalist rada pidi?
See filosoofia oli nii ootamatu, et Moxoni selgitused ei pööranud mind mitte kohe tema usku. Kuid nüüd säranuks mu ümber nagu ere valgus, just nagu too, mis langes üle Sauluse Tarsosest, ning sammudes inimtühjas pimeduses sel rajusel ööl, tajusin ma seda, mida Lewis nimetas “filosoofilise mõtte piiramatuks mitmetahulisuseks ja põnevuseks”. Ma joobusin varemkogematu mõistuse ülistusest. Mu jalad vaevalt puudutasid maapinda, mind kandnuks justkui nähtamatud tiivad.
Kuuletudes tungile pöörduda taas tolle poole, keda ma nüüdsest pidasin oma mentoriks ja juhendajaks, pöörasin ümber ning enne kui jõudsin taibatagi, leidsin end taas Moxoni maja ees. Ma olin läbimärg, ent ei märganud seda. Elevusest ei suutnud ma kuidagi kella tabada ning vajutasin masinlikult ukselingile. See avanes ning ma astusin sisse ja sammusin teisele korrusele, kust nii äsja olin lahkunud. Oli pime ja vaikne, Moxon asus nähtavasti kõrvalruumis, oma töökojas. Käsikaudu seinast juhindudes jõudsin ma töökoja ukseni ning koputasin mitu korda, kuid vastust ei saanud, mille ma kirjutasin väljas möllava tuule ja vastu katust rabistavate vihmahoogude arvele. Siin avatud laega ruumis trummeldas vihm iseäranis tugevalt ja vahetpidamata.
Ma polnud kordagi tema töökojas viibinud. Enamgi veel – see oli nii mulle kui kõigile teistelegi suisa ära keelatud. Ainus erand oli vilunud treial, kellest oli teada vaid nimi Haley ning äärmine sõnakehvus. Kuid ma olin sellises vaimses erutusseisundis, et unustasin viisakuse ja delikaatsuse ning avasin ukse. See, mis mu silmadele avanes, lõi paugupealt minema kõik sügavamõttelised kaalutlused.
Moxon istus väikese laua taga näoga minu poole. Lauapinda valgustas üksainuke küünal, mis ähmaselt ka ülejäänud ruumi valgust heitis. Tema vastas, seljaga minu poole, istus keegi. Nende vahel laual asus malelaud. Seal oli vähe nuppe ning isegi minule, mitte-maletajale, oli selge, et mäng ligineb lõpule. Moxon oli äärmiselt süvenenud, kuid nagu mulle tundus, mitte niipalju mängu kui oma vastasesse, keda ta järgis nii pingsalt, et ei märganudki mind, kuigi jäin seisma otse tema vaatevälja. Ta nägu oli kaame, silmad helkisid nagu teemandid. Teist mängijat nägin ma vaid selja tagant, kuid sellestki piisas: mul polnud mingit tahtmist ta nägu näha.
To jäi nähtavasti kasvult alla viie jala ja kehaehituselt meenutas ta gorillat: laiad õlad, lühike jäme kael, hiigelsuur kandiline pea, kaetud vaarikakarva fessiga, mille alt tolknesid paksud tumedad tohlakad. Vaarikakarva türpi kammitses vöö, jalgu polnud näha – maletaja istus kastil. Vasak käsi lebas ilmselt põlvedel, nuppe liigutas ta paremaga, mis tundus ebaproportsionaalselt pikana.
Ma tegin sammu tagasi ja jäin seisma ukse varju. Kui Moxon rebinuks pilgu oma vastase näolt, poleks ta näinud muud, kui et uks on lahti. Miskipärast ma ei söandanud ei üle lävepaku astuda ega ka mitte lahkuda. Mul oli tunne, et olen sattunud pealt nägema vältimatut tragöödiat ning siiajäämisega teen sõbrale teene. Teadliku mässuga ebadelikaatse teo vastu jäin ma paigale.
Mäng edenes kiirelt. Moxon peaaegu ei vaadanudki enne käigu sooritamist lauale ning mulle, mängus kogenematule, tundus, et ta liigutab esimest ettejäävat nuppu – niivõrd järsud, närvilised ja mõttetud tundusid ta liigutused. Tema vastase käigud olid samas mõõdetud, aeglased, masinlikud, ma ütleks isegi, et teatraalsed, nii et mu kannatus pandi tõsiselt proovile. Selles oli midagi ebamaist ning ma tundsin, et judisen. Ent ma olin ju ka läbimärg ja külma saanud.
Kaks või kolm korda pärast nupu liigutamist kallutas võõras veidi pead ja iga kord nägin ma Moxonit liigutamas oma kuningat. Äkitselt tuli mulle pähe, et teine mees on tumm. Ja siis – et ta on masin – masin-maletaja! Mulle meenus, et Moxon oli mulle mitu korda maininud säärase masina leiutamist, ehkki ma ei olnud taibanud, et see tõepoolest oli loodud. Kas polnud kogu jutt teadvusest ja masinate intelligentsist lihtsalt eelmäng leiutise demontreerimisele, lihtne trikk minu kui tehnikavõhiku jahmatamiseks?
Tore lõpp minu intellektuaalsetele mõtisklustele – minu “filosoofilise mõtte lõputule mitmetahulisusele ja põnevusele”! Ma olin valmis pahaselt taanduma, kuid taas pälvis miski mu tähelepanu. Ma märkasin, et masina laiad õlad võpatasid nagu vihaselt ning see liigutus oli nii loomulik – nii inimlik – et see kohutas mind. Kuid see polnud veel kõik: hetk hiljem raksatas masin käega vastu lauda. Moxonit näis see hämmastavat rohkem kui mind ning ta nihutas tooli natuke tahapoole.
Natukese aja pärast tõstis käigul olev Moxon käe kõrgele laua kohale, haaras pistrikuna ühe oma nuppudest ning hüüdega “Šahh ja matt!” pani selle lauale ning tõusis ise kärmelt ja astus tooli taha. Automaat istus liikumatult.
Tuul oli nüüdseks lakanud, ent ma kuulsin selgesti, kahanevate intervallidega progresseeruva kõmina taustal undamist või suminat, mis nagu kõugi iga hetkega järjest valjenes. See näis tulevat automaadi seest ja oli eksimatult keerlevate hammasrataste lõgin. Heli jättis mulje rikkis mehhanismist, mis oli pääsenud valla repressiivsete kontrollosade reguleerimistoimingute eest. Ent enne kui mul oli aega seda millegagi võrrelda, tõmbas mu tähelepanu taas endale masina veider liigutus. Ta kere värises kerges, ent kestvas tõmbluses. Kere ja pea vappusid nagu langetõvehoos ning kramplikud liigutused läksid järjest suuremaks, kuni kogu kuju viskles vägivaldses tantsus. Äkitselt hüppas ta jalule ja viskus tabamatu kiirusega üle laua, mõlemad käed täies pikkuses välja sirutatud nagu sukeldujal. Moxon püüdis end taha kallutades haardest pääseda, ent jäi hiljaks: ma nägin seda koletislikku asja tal kõrist haaramas ja Moxoni püüdu end lahti rebida. Laud paiskus ümber, küünal lendas põrandale ja kustus, ruum mattus pimedusse. Kuid rähkluse heli kostus endiselt ning kõige hirmutavamad olid kähinad, mida kägistatav õhku ahmides tegi. Hüppasin sõbrale appi, ent jõudmata teha paari sammugi, lahvatas kogu ruum välgusähvatuses valgeks, see kõrvetas mu ajju ja südamesse jubeda pildi heitlusest põrandal: Moxon all, ta kõri endiselt nonde raudsete käte haardeis, pea kuklasse surutud, suu pärani ammuli, keel ripakil ja – kohutava kontrastina! – tema kohal mõrtsuka näole maalitud rahulik ja sügavamõtteline ilme nagu maleülesande lahendamisel. Peale seda läks kõik taas pimedaks ja vaikseks.
Kolme päeva pärast tulin ma teadvusele haiglas. Kui tolle traagilise öö sündmused mu hägusas mälus taas kuju hakkasid võtma, tundsin ma külalises ära Moxoni salajase kaastöölise Haley. Vastates mu pilgule, ta naeratas.
“Rääkige, mis juhtus,” suutsin ma raskustega kuuldavale tuua. “Kõigest...”
“Kindlasti,” kostis ta. “Teid kanti teadvusetult välja põlevast majast, Moxoni omast. Keegi ei osanud öelda, kuidas te sinna saite. Teil tuleb endal seda seletada. Tulekahju põhjus pole ka päris selge. Minu isikliku arvamuse kohaselt oli see välgutabamus.”
“Ja Moxon?”
“Maeti eile. Niipalju kui temast järele oli jäänud.”
Nagu näha, suutis see sõnakehv mees end vajadusel avada. Haigele halba uudist teatavaks tehes näitas ta üles isegi leebust. Pärast pikki ja piinarikkaid kõhklusi otsustasin ma esitada veel ühe küsimuse:
“Kes mind päästis?”
“Kui see teile huvi pakub – mina.”
“Tänan, mister Haley, ja õnnistagu jumal teid selle eest. Kas te päästsite ka selle oma imelise kätetöö, malemängija-automaadi, kes tappis oma leiutaja?”
Mees vaikis kaua, pilk ära pööratud. Viimaks ta pöördus ja päris nukralt:
“Te siis teate?”
“Jah,” vastasin ma. “Ma nägin seda pealt.”
See juhtus palju aastaid tagasi. Kui mu käest seda praegu küsitaks, ei vastaks ma nii veendunult.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
Peatoimetaja veerg 12/15
Ulmemalest ja malest ulmes
Intervjuu: Martin Kivirand
Lugeja peal katsetatud ulme
Raamatuarvustus: Larklight
Raamatuarvustus: Stephen King „Härra Mercedes“
Raamatuarvustus: Estronaudid teelahkmel?
Raamatuesitlus: Kettmõõgaga mõõdetud maa
Filmiarvustus: Visuaalne ilu taaskordse superrelva hävitamisel
Filmiarvustus: Jõud ärkab, haigutab ja läheb tagasi magama
Filmiarvustus: Uus algus, uued tegevusliinid
Kurioosumid 12/15
Estconi mälumäng 19. juulil 2015
Ulmeuudised 12/15
Uudiskirjandus 12/15
Tõlkejutt: Moxoni isand
Tõlkejutt: Malekuninganna
Tõlkejutt: Maletaja
Jutt: Päkapiku mure
Jutt: Kangelased sünnivad vaid korra
Jutt: Absoluutne meister
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0078)