Tõlkinud Rauno Pärnits

"Kõrgem Ofiitsium ei tegele pisivarguste, pettuste, süütute neitside võrgutamiste ja maanteeröövidega. Nendega tegelevad linnamagistraatide kohtud."

Frank Yoli hääles kõlas ärritus. Nähtavasti kavatses linna kaelakohus inkvisiitori saabumist siia rotiurgu ära kasutada, lükates kõik aastatega korjunud juhtumid tema kaela.

Nunktor, keda vist kutsuti isa Pauliks, kummardus aupaklikult ja sosistas: "Julgen juhtida Teie tähelepanu selle kuriteo mõningatele aspektidele. Meil on tegu hingetu esemega – objectum inanimatum. Kolleegiumil on alust arvata, et tegu on seestumisega."

Yol kõverdas isa Pauli akuraatset tonsuuri silmitsedes suunurki. Inkvisiitorile tuli järsku ette, et ta polegi frantsiskaani silmi kordagi näinud. Libekeelne nunktor ei olnud üldsegi mitte nii lihtne kui paistis. Ta võis näiteks osutuda Tema Hiilguse, selle vana räpase rebase piiskop Dalmaciuse agendiks. Dalmaciuse huvides olnuks näidata, et Kõrgema Ofiitsiumi saadik ei kõlba kuhugi. Kui ta seda suudaks, kutsutaks Yol Ostitsasse ja kuniks Kolleegium kiirustamata talle asemikku otsib, läheks võim vürstiriigis tervikuna Tema Hiilguse haardesse.

Yol sulges silmad ja meenutas lämmatavat kõrbelõhna. Pärast tema siiasaabumist polnud ükski laadapäev möödunud autodafeeta, isegi mitte ühe, vaid miinimum kahe-kolmeta. Varesed nokkisid linnamüüritagustel kaakidel kõlkuvaid vähemtähtsate ususalgajate laipu, aga turul kaubeldi avalikult poodute sõrmede ja põletatute kõrbenud luudega – mis pidi olema kindel abivahend ahtruse vastu. Käiku läksid nii keel kui maks – haruldane kaup – ja iseenesest mõista eriti hinnatud poodu fallos. Pärast paavst Innocentius VI bullat polnud need posijate seas nii hinnatud maagilised koostisained enam kuigi haruldased – kuid nii üllatav, kui see ka ei tundunud, nõudlus nende järele polnud kahanenud. Yolil oli alust arvata, et kui piiskop saanuks pista osa säärase kaubanduse tulust oma tasku, poleks ta käsi teps mitte värahtanudki.

Näis, et inkvisiitori huuled tõmbusid veel kriipsumaks, kui ta pilk vend Pauli kiilalt pealaelt lahkus ja tema ees laual lebavasse kaebekirja süvenes. Ta luges mõned read üle ja lausus kuivalt: "Ma ei näe kuritegu selles, et mees mängib hästi malet."

Vend Paul nõksatas ja ta tonsuur laskus veel madalamale.

"Teil on muidugi õigus, vend Francesco. Osav malemäng ei ole kuritegu. Kuid nõiduse abil võitmine on."

Nunktor ajas end sirgu ning Yolil avanes lõpuks võimalus heita pilk ta silmadesse. Nood olid väikesed, nõelavad ja üsna läbitungivad.

"Nimetatud Albert Dragovicit, päevavarast ja hulkurit, süüdistatakse maagilise eseme – objectum magium – omamises. Konkreetselt on nimetatud puust lõigatud malenuppu, mis ..."

Nunktori kollane sõrm maandus eksimatult õigele reale kaebuses.

"... saatanast vallatuna toob oma isandale, Albert Dragovicile, mänguõnne. Sest selle omanikuna ei lahku Dragovic sellest mitte kunagi ja ta kasutab igas mängus selle võlujõudu, ise kõneldes, et see on tema õnn ja ainult talle ta mängibki. Ja mainitud malenupp teeb nii, et Dragovic võidab kõik mängud, korjates pettusega raha ja ahvatledes ausate kristlaste hingi läbi saatanliku esemega lävimisega kohutavale riskile. Dragovici enda hing on kahtlemata juba ammu inimsoo vaenlase küünte vahel."

Yol märkis endamisi, et vend Pauli ei pannud eelnev tiraad isegi mitte hinge tõmbama.

"Vintske," mõtles inkvisiitor, "vintske ja kogenud ja õel. Ta jätab midagi välja ütlemata. Selle Dragoviciga ei ole kõik selge. Olgu, sattus lollikese kätesse maagiline artefakt ja tõi teisele pisut raha sisse – mis seal ikka, artefakt ära võtta, lollike poolsurnuks peksta ning käimlasse uputada või nurga taga ära kägistada, aga mitte vedada ülekuulamisele Rooma inkvisiitori juurde, kellel on nagunii tegemist kõrimulguni."

Ei meeldinud inkvisiitorile see asjalugu, ei meeldinud nunktori silmis helkiv ebaterve helk, kuid veel vähem meeldis Kõrgema Ofiitsiumi saadikule Frank Yolile mainitud malenupp.

"Kas malenupp on kinnivõetult ära võetud?" päris ta.

Nunktor langetas aupaklikult pea ja tõmbas kusagilt, vist oma rüü üüratutest varrukatest heledast puidust, kasest või valgest lepast nikerdatud kuningannakujulise malelipu. Kõlksuga asetas ta selle lauale, otse käsi ristis istuva inkvisiitori ette. Seekord jäid Yoli huuled liikumatuks. Tuules kõikuva kuivanud puu kriipival häälel käskis ta süüdistatava sisse tuua.

***

„... lugeda süüdi Usu ja Püha Kiriku vastastes kuritegudes isikud, kes on paljastatud läbikäimises põrgusigidike, antikristuse looduga, kelle hulka lugeda: puulased, ehk efad ehk drüaadid; aalid ehk näkid ehk najaadid; metsavaimud...

... ja mainitute avastamisel tuleb põrgusigidikud vastavalt nende loomule ja omadustele hukata. Kurjategijad aga anda ilmliku kohtu kätte...“

Yol vihkas keldreid. Isegi nüüd, suletud silmi, nägi ta halli taevast luitunud kiviste küngaste kohal, kuivanud jõesänge, ääretuid ja põletavkuumi avarusi. Enne tõotuse andmist oli Yol jõudnud osaleda kahes ristisõjas ja igaveseks armuda lõunapoolse horisondi taga laiuvasse päikesest põlenud maasse. Ja ikkagi olid tema saatuseks saanud keldrid – niiskuse ja hallituse, aga veel sagedamini vere järele lehkavad keldrid nagu see siin. Yol pööras pilgu inkvisiitori laua ees köögutavale kurjategijale.

Kõige rohkem sarnanes Albert Dragovic hiigelsuurele puuklotsidest ja õlekubudest kokku keeratud nukule – ühele neist, millega külalapsed talve läbi mängivad ja mis kevadel tagahoovis paganliku tava kohaselt ära põletatakse. Ebaloomulikult pika kaela otsas kõikus Dragovici pea nagu hernehirmutis tuule käes, silmad anuvalt inkvisiitorit seiramas.

"Niisiis, tähendab," pressis Yol läbi hammaste, "sa kinnitad, et oled süütu ja sa pole teadlik sellesse esemesse kütketud maagiast."

Yol nookas lõuaga ikka veel laual seisva malenupu poole. Dragovic värises nagu haavaleht, ise palavikuliselt noogutades.

"Millega sa siis selgitad oma ebaharilikku osavust malemängus? Kas sa õppisid mängima Idamaades? Kes oli su õpetaja?"

Hulgus mõmises, kähises, kuni lõpuks kõvasti kokutades suutis kuuldavale tuua:

"I-i-isa õ-õ-õ-õpe-t-tas. T-t-ta lõikas s-s-s-selle nupu s-s-siis, k-k-kui m-m-ma v-v-eel p-p-päris v-v-väikene olin."

Yol heitis vilksamisi pilgu nurgas ootava vend Pauli poole. Too kehitas õlgu – nähtavasti polnud tal kurjategija isast aimugi. Inkvisiitor muigas mokaotsast. Iga külakanoonik oleks tema asemel juba klammerdunud õnnetu Dragovici turja, süüdistades teda perekondlikus võlukunstis. Ei tundu, et see kokutaja kirglikku ülekuulamist vastu peaks. Kuid Yol ei armastanud piinakambrit, kui ilma selleta läbi sai.

"Kas sa tead," kostis Yol lahkelt, "mis karistus on ette nähtud Pühale Inkvisitsioonile valetamise eest?"

Dragovic hakkas veel hullemini värisema. Kui mees sisse toodi, käskis Yol valvuritel ta jalgele tõsta, kuid jalad ei kandnud teda. Otsustades vermete ja paistes kõrva järgi, oli valve suutnud teda korralikult töödelda, kui seda muidugi ei olnud teinud tema ohvriks langenud malesõbrad.

"Tead, ma usun, et sa ei valeta. Oletan, et sa oled tõepoolest vilunud maletaja. Ma pakun sulle võimalust seda tõestada."

Yol pöördus vend Pauli poole ja lausus kuivalt:

"Kutsuge mu sekretär. Las ta toob laua ja nupud."

Kui vend Paul ka tahtis vastuväiteid esitada, siis eelistas ta need endale hoida.

***

Yoli sekretäri vend Augustinuse toodud malelaud oli vana ja päevinäinud. See oli kogenud nii Palestiina luitunud taevast kui Jeruusalemma liiva. Siin-seal olid lauas praod. Sama väsinud olid ka ajast koltunud nupud.

Dragovicile langesid valged. Värisevate kätega tõstis ta paika oma lipu ja asus ka teisi nuppe sättima. Harjumuspärase tegevuse juures tundus ta oma hirmu minetavat ja seadis end uljalt valvurite toodud istmele.

Yol jälgis malemeest. Kui viimane nupp oli oma koha leidnud, lausus inkvisiitor: "Ma tahan sulle selgitada üht-teist meie mängu reeglite kohta, meister Dragovic. Näed," ta tõmbas oma dominikaanlase rüü kaelusest välja suure puuristi, "see on Pühalt Maalt toodud talisman. See rist on tahutud tollesamast puust, mille peal löödi risti Lunastaja. Ma loodan, et sa ei kahtle, et nii püha ese suudab hävitada kõik saatana vigurid?"

Yol kõneles rõhuga. Ta tajus, kuidas nurgas niheles frantsiskaan.

Hulgus heitis reliikviale pilgu ja hakkas innukalt pead raputama.

Yol võttis aeglaselt risti kaelast ja asetas malelaua kõrvale.

"Kuula siis, Albert Dragovic. Kui sa võidad selle mängu, siis ma loen sulle esitatud süüdistused tühiseks. Kui sa aga kaotad, siis ma võtan sind tõsiselt ette. Seepärast, kuni me pole veel alustanud, mõtle järele – kas poleks parem hinge kergendada puhtsüdamliku ülestunnistusega?"

Dragovic tõmbus pingesse, kuid tema ainukesteks sõnadeks olid:

"M-m-m-ma o-o-le-o-o...."

"Olgu siis. Alustagem."

***

Dragovic alustas kastaalia avanguga. Tema rüütel peatus valgel väljal Yoli piiskopi vastas. Kuninganna kõrgus valgete etturite rivi taga. Dragovic sirutas käe neist ühe järele, kuid peatus siis kõheldes.

Nurgas igavles malest mitte midagi taipav sekretär. Vend Paul puuris lauda silmadega, justkui lootes sealt leida vanakuradi kabjajälgi. Yol heitis pilgu vastase keskendunud näkku ja lausus kerge pilkega:

"Meie mäng on pikale veninud. Ma näen, et austatud vennad tunnevad igavust. Arvan, et oleks kohane, kui ma jutustaks teile niikaua ühe loo, kuni meister Dragovic mõtleb oma järgmisi käike. See oli seitsme aasta eest, kohe pärast Tema Pühima paavst Innocentius VI bulla teatavakstegemist, kohas nimega Malo-Zembica. Elas seal veskimees nimega Tomas ..."

***

... nimega Tomas. Just toona, kevadel, suundus ta metsa. Võib-olla tahtis ta kaduma läinud lusika asemele uut vesta või sugulasele nukku lõigata või siis noale uut pidet valmistada. Kuidas see ka ei olnud, ta leidis sobiva oksa ja lõikas ta maha. Mölder imestas, kui kuulis nagu valukarjet. Ringi vaadanud, nägi ta puu kõrval seismas noort neidu. Tolle käsi tilkus, kuid – oo imet – mitte verd, vaid puumahla. Nii taipas mölder, et tema ees ei seisa mitte inimlaps, vaid puulane – efa, metsavaim. Tomas pidanuks põgenema, sest ta teadis, et karistuseks efaga läbikäimise eest on surm. Ent ta jäi paigale ja naases järgmisel päeval ja ka ülejärgmisel. Mölder armus efasse. Nad veetsid suve koos. Mölder anus neidu tulema koos temaga külasse ja asuma elama tema majja, et nad saaksid elada nagu mees ja naine., Erinevalt teistest loodusvaimudest ei erine efad inimestest palju, vaid silmad on neil rohekamad ja nahk valgem. Ent puulane keeldus Tomasega inimeste asundusse tulemast.

Nii jõudis kätte sügis, mil Tomas jäi ükskord oma käikudega oma vennale vahele. Ausa kristlasena – aga võib-olla ihast päranduseks saadava veski järele – mõtles too rääkida Tomase suhtest küla kanoonikule. Kuid kõigepealt otsustas ta kindlaks teha venna ja metsavaimu täpse kohtumispaiga.

Olgu öeldud, et talve lähenemisega muutus efa üha kahvatumaks ja nukramaks. Talvel jäävad puulased magama, aga see takistanuks tal kevadeni armastatuga kohtumast. Temaga koos külasse minna ta aga pelgas, sest juba paljusid tema õdesid olid tabanud karistus Püha Inkvisitsiooni käe läbi.

Ühel hommikul oktoobri lõpul ütles neid Tomasele:

„Ma ei saa sulle oma tegelikul kujul järgneda. Kuid kui sa leiad mõne puhtast puust tehtud eseme, siis ma saan tema sisse kolida. Sul pruugib vaid puud oma kätesoojusega soojendada, kui ilmun su ette ja me saame taas koos olla.”

Tomasel ei olnud kaasas midagi peale tollesama noa, millega ta efa puult oksa oli lõiganud. Efa sisenes käepidemesse ja sestpeale ei lahkunud Tomas enam sellest noast. Vahel kõndis ta metsa ja soojendas noapidet oma kätega ning tema Efa ilmus ta ette.

Ühel möldri sellistest käikudest vend talle peale sattuski. Ta jälitas Tomast, lootes efat näha ja sedaviisi kindlat tunnismärki omades pühale isale teadust anda. Ent kõik läks teisiti.

Metsas, välul, märkas Tomas teda jälitavat venda. Nad läksid tülli ja enne, kui Tomas jõudis arugi saada, oli ta noa vennale kõrri löönud. Soe veri, Tomase lihane veri tulvas noapidemele. Kuid möldrit ei kohutanud tema tegu – oht tema efale oli möödas. Sellesama noaga kaevas ta puujuurte alla haua ja mattis venna sinna. Laipa ei leitudki. Tomas jätkas metsaskäike justkui venna otsinguil – aga tegelikult käis ta efaga kohtumas.

***

Hulkur niheles toolil justkui male unustanuna. Yol võttis ära valgete vankri, avades tee oma rüütlitele.

Kastaalia kaitse, mõtles ta, kui ta käsi mehhaaniliselt malenuppe liigutas, samal ajal kui huuled mehhaaniliselt mölder Tomase lugu pajatasid.

Kastaalia kaitse – verekarva loojang ja veri luidetel ja kahe künka vahelisest kitsast lõhangust välja sööstev ratsasalk, saablite ja jataganide veiklemine, hobuste hirnumine, karjed ja tolm, tolm.

Ja kui silmad avad – ääretu taevas, tsitadelli müürid on kaugel, ümberringi on vaid liivade sahin ja su kohale kummarduv kitsas nägu. Kelle nägu?

...Dragovici abitu ja ahastav pilk jälgis ainiti oma valget lippu-kuningannat. Ta ei olnudki seda mängu sisse viinud.

Nii möödus talv. Kevadel, paganliku tava kohaselt – aga ebausu võim oli nois paigus veel suur – süüdati veski tagahoovis hiigellõke. Kes teab kuidas, aga tuld võtsid ka Tomase maja ja veski. Tomas ja tema pereliikmed jõudsid välja joosta, aga siis avastas mölder, et tema nuga oli majja jäänud. Ta püüdis leekidesse tagasi tormata, ent naabrid hoidsid teda kinni. Kui talad hakkasid sisse kukkuma ja tuld võttis ka juurdeehitis, kuhu mölder oma noa oli unustanud, süttisid äkki ka Tomase riided. Naabrid asusid möldrit veeämbritega kastma ja mullaga katma, ent leek lahvatanuks justkui möldri keha sisemusest. Õuduses tormasid Tomase pereliikmed laiali ning julgesid vaid eemalt kaeda, kuidas ta söeks muutub. Veel kaua veeres mölder mööda lund ja ulgus, kaua, ka siis, kui temasse oli vähe inimesest alles jäänud.

***

Yoli hääl kõlas tasaselt ja monotoonselt, nii et isegi võlvide alt alati sööstuvalmis kaja vaikis. Vaikisid ka sekretär ja kõikjal asjaline vend Paul. Vaikis ka Albert Dragovic. Vaikis, kui must rüütel sammus valgele ruudule ja Yol kuulutas kuningale tuld.

Vaikides vaatas süüdistatav, kuidas inkvisiitor võtab laualt valge kuninganna ja pigistab pihku. Ta ei nutnud ega halanud, kui Yoli sõrmenukid pingutusest valgeks läksid ja kuiv praksatus kostus – nii praksuvad puutüved pakaselises metsas, nii murdub oksake ettevaatamatu kanna all.

Hetkeks – noor vend Augustin võinuks seda vanduda, aga elutark vend Paul eelistas kahelda – hetkeks kangastus pimeduses sihvaka, ebaharilikult kahkja naha ja suurte kevadiste lehtede karva silmadega neiu kuju. Hetkeks katkestas vaikuse karjatus – ja nägemus tuhmus ja hajus. Ja Albert Dragovic, õnnetu maletaja, langes istmelt nagu kott.

Ta oli absoluutselt ja kahtlemata surnud.

***

Yol seisis seina ääres, pigistades käte vahel vana päevinäinud puuristi.

Temake aga taandus akna juurde, nii et õhtupuna tervenisti üle tema langeks. Erinevalt nägemusepiigast, oli sellel siin eebenikarva nahk, juuksed voogasid musta lainena ja silmad helkisid tõrvakarva merena. Kui ta rääkinuks, kõlanuks ta hääles küngastel tormleva liiva sahin ja lõhanguis laulev tuul. Ja ta ütleski:

„Sa tapsid ta – kuninganna. Meie tapsime ta. Sina ja mina.”

Tarbetu rist kolksatas vastu põrandat, kui Yol tõttas tolle poole, kelle juustesse uppus loojuv päike.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0543)