Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana
«Kettmõõgaga mõõdetud maa» (Saladuslik tsaar 3) 249 lk
Tartu Fantaasia 2015

Ma ei ole kunagi olnud «Saladusliku tsaari» ühismaailma fänn. Sarja esimesest kogust olin lugenud 13 loost 5 ja teisest kogust 8 loost 3. No ei meeldinud lihtsalt nende juttude kirjutuslaad. Käesoleva romaani tõstsin õhinaga lugemislauale raamatuvirna tippu Kristjan Rätsepa arvustuse tõttu, mis lubas sisukirjelduse ja kujutatud maailma järgi aimata kodumaise ulme aasta novaatorlikumat ja pungilikumat teksti. Aga kuidagi suutis see retsensioon minus tekitada ka mulje, et siinarvustatav sarja kolmas raamat võiks olla oma kirjutuslaadilt kuidagi popim, moodsam, futuristlikum, võrreldes varasemaga kuidagi rohkem kiiskav ja klantsim oma stiililt. Ju oli selline assotsiatsioon minu soovmõtlemine ja lähtus kuidagi seostest, mis mu vaimusilmas tekkisid kirjeldatud sündmustiku ja maailmaga, et kuidas neid võiks kirjeldada ja kuidas sellist maailma näidata. Võibolla aitas kaasa ka üsna läikiv ja funk Krošetskini kaanepilt.

Kuid loomulikult tekst selline pole. Ja ilmselt ei peagi olema. Romaan sarnaneb oma laadilt kõige rohkem ikka eelmistele Tsaari-kogumikele, kuigi teatavad muutused ja teist tüüpi väljendusvahendite otsingud on märgatavad. Laias laastus on tekst aga Tänavale ja Metsavanale kaunis tüüpiliselt üsna matsakas, maalähedases ja ladnas kõnekeeles, mis annab kogu teosele paraku laadaliku külateatri isetegevuslike harrastusnäitlejate trupi feelingu. Ma ei usu, et see oleks kuidagi personaalselt minu viga, kui ma ei suuda tõsiselt võtta ulmeteksti, mille tegelasteks on Muhkard, Jürno, Pörker, Jomka, Friidu jne. Sama ebaõnnestunud nimedevalikut suudab eesti ulmes harrastada veel vaid üks autor – Siim Veskimees oma Zätereitide jt taoliste kolumbuskristostomuslike monstrumitega. «Kreisiraadios» on sellised nimed omal kohal ning kuigi ma suudan ju elavalt ette kujutada, kuidas Metsavana ja Tänav istuvad koos ja mõtlevad loomepalangus neid naljakaid nimesid välja, jään ma ikkagi arvamusele, et säärane nimevalik teeb teosele lõpuks suure karuteene.

«Saladusliku tsaari» maailma üks suuremaid dilemmasid paistabki nende ridade autori meelest olevat küsimus, mida ja kuidas tahetakse teha? Ilmselt üsna lõbusast ja mängulisest situatsioonist välja kasvanud idee ja maailm on tänaseks muutunud üpris süngeks, komplitseerituks ja tõsiseltvõetavaks, nii et see ei ühildu enam algupärase jämekoomilis-omameheliku jutustamislaadiga. Täpsemalt siis tapab selline laad ära väga vingelt välja mõeldud maailma ja faabula. Aga mulle tundub, et autoridki on kasvõi pool-alateadlikult sellest aru saanud, sest tegelikult on «Kettmõõgaga mõõdetud maa» palju vähem laadalikus ja matsakas-maalähedases stiilis kirjutatud, kui autorite paljud varasemad teosed. Hindaksin teksti ehk isegi maksimumhindega, kui Tänav ja Metsavana oleksid riskinud totaalse stiilimuutuse ja kannapöörde täiel määral ära realiseerida, praegu on meil aga paraku tegu omamoodi «Pisuhännaga», kus suur osa teksti on ju täiesti tõsiseltvõetav ja asjalik, siis aga hüppab – jõnksti – sisse see kummaline vanade Tsaari-lugude omamehelik-pajatav lause.

Ja ma ei pea selle all silmas seda bõliinalikku idaslaavi kangelaste vaimsust ja hõngu, mis ei ole Tsaari-maailmas (juba esimeses köites) ju üldse halvasti välja kukkunud. Pigem pean silmas selliseid kohti, kus lõik või stseen algab täiesti tõsises ja sünges võtmes ning langeb siis poole pealt stiilist täiesti välja:

«Ta surus maski endale pähe, hetkeks kostis lämbuv hääl ja siis maskid elustusid, nende silmad läksid pärani ning suud avanesid, tema maski serva alt valgus välja ligast ollust. Ta hakkas rääkima ning ta hääl moondus läbi maski maaemade krigisevateks-siristavateks häälitsusteks.

«Oleme teadlikud,» kostis läbi inimmaski maaema inimhääleks moondunud kõne. See kõlas ebaloomulikult, emotsioonitult ning kergelt kleepuvalt, nagu oleks putukas rääkinud mett täis suuga.»

See osa lõigust tõi siinkirjutajale silme ette midagi Gigeri-Scotti «Alieni» hingusest ja kiiskav-külmast laadist, siis aga jätkavad autorid:

«Niisugune ime pani Õnnepäeva lausa ahhetama. Siiani ei uskunud ta, et neil putukanärakatel üldse mingit mõistust võiks peas olla.»

Oehh. 19. sajandi rahvaromaani ahhetamine ja 21. sajandi Õhtulehe putukanärakad. Autorid kukuvad sõna otseses mõttes oma väga lahedast kirjanduslikust stiilist välja ja hävitavad sellega stseeni kogu õõvastava feelingu. Ja selliseid kohti on romaanis paraku palju.

Kui see stiil, mis paraku on minu jaoks selle teksti keskne probleem, hetkeks kõrvale jätta, siis süžee ja maailmaloome poolest on tegu ikka tõeliselt silmapaistva saavutusega kodumaisel ulmemaastikul, mis pani mind isegi unustama esimestes köidetes paika seatud erakordselt jaburat ja usutamatut lähtealust, justkui oleks Eestil ja eestlastel sellistes tuleviku globaalsetes draamades üldse mingi roll mängida. Või siis need «estronaudid», mis etümoloogiliselt lihtsalt mitte midagi ei tähenda, kuna mängib mingite sõnatüvede väikeste osadega ning sedagi kõlalisel tasandil... elagu Estronia!

Kogu selle pooleks lõigatud Kallose kontseptsiooni eest olen ma aga nõus need jaburused, mille peale ma muidu jalgu trampima hakkaks, alla neelama ning jääma huviga uut osa ootama. Eriti, kui seal on jätkuvalt sees Meelis Krošetskini sisejoonistused.

PS. Kaalusin tõsiselt, kas kirjutada see arvustus, kasutades kõikjal ilma mingi mõistliku seletuseta v-tähe asemel w-tähte, aga loobusin, kuna minu eesmärgiks ei ole ju autorite iga hinna eest tümitamine ja nende parodeerimine, vaid pigem ratsionaalses vormis tagasiside, millest ehk kirjutajatele tulevaste tekstide loomisel mingit abi on.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
Peatoimetaja veerg 12/15
Ulmemalest ja malest ulmes
Intervjuu: Martin Kivirand
Lugeja peal katsetatud ulme
Raamatuarvustus: Larklight
Raamatuarvustus: Stephen King „Härra Mercedes“
Raamatuarvustus: Estronaudid teelahkmel?
Raamatuesitlus: Kettmõõgaga mõõdetud maa
Filmiarvustus: Visuaalne ilu taaskordse superrelva hävitamisel
Filmiarvustus: Jõud ärkab, haigutab ja läheb tagasi magama
Filmiarvustus: Uus algus, uued tegevusliinid
Kurioosumid 12/15
Estconi mälumäng 19. juulil 2015
Ulmeuudised 12/15
Uudiskirjandus 12/15
Tõlkejutt: Moxoni isand
Tõlkejutt: Malekuninganna
Tõlkejutt: Maletaja
Jutt: Päkapiku mure
Jutt: Kangelased sünnivad vaid korra
Jutt: Absoluutne meister
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0079)