martinMartin Kivirand on projektijuht ja toimetaja Ajakirjade Kirjastuses, mille alt ta on välja andnud Kingi romaani Härra Mercedes, Hargla ulmekogumiku uustrüki ja muudki. Hetkel on poodides saadaval tema koostatud antoloogia „Pikad varjud”, mis koondab tervet hulka jutte tuntud eesti ulmekirjanikelt nagu näiteks Orlau, Hargla ja Maniakkide Tänav.


1. Räägi, kuidas jõudsid ulme ja ulmekirjastamiseni?

Olin 90ndatel suur ufo-huviline ja ostsin poodidest kõike paranormaalsete nähtustega seotut. Mingil hetkel sattus mulle kätte M. R. Jamesi kogumik „Kummitused nukumajas”, mis toona jättis väga hea mulje. Seejärel Bradbury „Marsi kroonikad” ja Clarke`i „Kosmoseodüsseia”. Ostsin mõned Mardused ja lugesin Algernoni. Sealt ka minu armastus Eesti ulme vastu. Mäletan, et esimesed Eesti autorite ulmekad, mis ostsin, olid Hargla „Nad tulevad täna öösel!” ja Matt Barkeri „Sarah` jalad” ja kui ilmus Raul Sulbi „Eesti ulme antoloogia”, jooksin poodi seda ka ostma. (Mis oli sel ajal mu kõige kallim ostetud raamat.)

2. Mis ajendab sind ulmes midagi korda saatma?

Ma näen, et Eestis on mitmeid andekaid autoreid, kes avaldavad väga harva. Mõnel tulevad lausa aastatepikkused pausid sisse. See on väga kurb, sest kirjanik ei arene, kui ta ei kirjuta. Samuti on teda raskem turundada, kui ta pikka aega midagi ei avalda. Arvan, et selline olukord on tekkinud sellepärast, et tasuta võrguajakirjades avaldamine ei motiveeri piisavalt. Kirjutamine ei ole lihtne, see on aeganõudev töö ja kuna tasu selle eest ei maksta, siis inimesed võtavad seda rohkem hobina. Sellest ka vastav tase.

Selleks, et inimesed rohkem kirjutaks, tuleb neid rahaliselt motiveerida ja kuna ma töötan kirjastuses, saan ma autoritele seda võimalust pakkuda. Kirjuta ja saad raha.

3. Kui hästi oled kohaliku ulmemaailmaga kursis? Kes on sinu isiklikud lemmikud Eesti ulmes?

Olen uudistega enam-vähem kursis, jälgin ulmelehti ja ajakirju. Kohtunud olen paraku vähestega, pole ühelgi koosviibimisel veel osalenud. Kuid tänu kogumiku koostamisele sain hulga tutvusi juurde ja usun, et tuleval aastal tulen mõnele üritusele ka.

Eesti lemmikud on Hargla, Kivirähk ja Heinsaar. Mulle meeldivad aktiivsed autorid, kellel on teistest eristuv stiil, kes on leidnud nii-öelda oma „hääle”. Loed ja saad kohe aru, kellega tegu. Kunagi meeldisid väga Matt Barkeri lood.

4. Millest tunned eesti ulmes kõige rohkem puudust?

Tunnen puudust kvaliteedist! Lugusid ilmub palju, kuid lugeda kõlbavad neist väga vähesed.

Tunnen puudust heast sarjast, heast kangelasest kellele kaasa elada. Varem olid Willardi lood, siis Grpowski lood, Cassili lood. Huvitavad tegelased, põnevad maailmad!

Ma pole Tsaari-tsükli raamatutega veel tutvunud. Võibolla on just need lood need, millest puudust tunnen? Võtan varsti raamatud ette ja siis selgub.

5. Aga välismaa ulmeautorid, kes on lemmikud? On ka seal millestki puudu või midagi hoopiski liiga palju??

Välismaised (ingliskeelsed) lemmikud on Bradbury, Clarke ja King. Hetkel loen Dan Simmonsi „Terrorit” ja väga meeldib! Huvi tunnen veel selliste autorite vastu nagu Joe Hill, Joe Lansdale ja Glen Hirshberg. Vene autoritest sümpatiseerivad Kolupajev, Bilenkin ja Mike Gelprin.

6. Kas midagi on ka hetkel töös-toimetamisel?

Hetkel ei ole midagi käsil.

7. Mis on tulevased kirjastamisplaanid, mida võime järgmistel aastatel, järgmise viie aasta jooksul näha?

Ma arvan, et tuleval aastal koostan vähemalt ühe Eesti autorite kogumiku veel. Tõlkekirjanduse koha pealt ei hakka praegu veel midagi lubama. Aga olen headele ideedele avatud!

8. On sul mingeid hobisid? Räägi neist meie lugejale.

Olen loonud ja täiendan aktiivselt Eesti ilukirjanduse andmebaasi (ilukirjandus.ee). Sellega on mul veel suured plaanid ees ja töö plaanide elluviimiseks juba käib. Kuid neist räägin siis, kui kõik valmis.

9. Oli esimese Eesti kogumiku koostamine sulle raske? Annab see kogemus lootust, et ilmub veel mõne teisegi kadunud kohaliku autori tribuut?

Raske ei olnud, aga asja tegi veidi keeruliseks see, et inimesed ei taha eriti tähtaegadest kinni pidada. Saatsin kevade algul kõigile kirjad laiali ja teavitasin, et tähtaeg on 5 kuu pärast. Piisavalt aega. Paarikümnest nõusoleku andnud autorist saatsid tähtajaks oma jutu ainult mõned üksikud. Kuna ma ikkagi väga tahtsin oma esimest kogumikku avaldada, siis ei jäänud muud üle, kui ilmumistähtaega edasi lükata ja oodata, kuna siis ülejäänud oma tööd ka ära saadavad. Seetõttu ilmus raamat plaanitust 2 kuud hiljem.

Tuleval aastal enam hilinejaid ei aktsepteeri! Kui tähtajaks ei saa piisaval hulgal sobivat materjali kokku, jääb raamat lihtsalt avaldamata.

10. Kuidas hindad ulmekirjanduse turupotentsiaali Eestis? Teada ju on, et tiraažid on üsnagi väikesed näiteks võrreldes reisikirjeldustega.

Pole vist saladus, et ulmekirjandus Eestis eriti ei müü ja sellest ka nii madalad tiraažid. Mis omakorda tähendab seda, et autorid saavad vähem raha.

Potentsiaali ma siiski näen. Kinos ju käiakse õudusfilme vaatamas, kosmosefilme samuti. Avatar, Sõrmuste isand ja Harry Potter olid populaarsed ka Eestis. Hetkel on kõige vaadatum film Tähesõjad. Teles jälgitakse nõia-saateid ja Troonide mängu. Inimestele meeldib närvikõdi ja müstika. Meeldivad väljamõeldud maailmad ja seiklused. Idee poolest peaks neile meeldima siis ka sellised raamatud, eksole? Turg oleks sellistele teostele justkui olemas, kuid millegipärast kõnnivad inimesed poes ulmeriiulist mööda. Kõnnivad läbi saali otse kinno, ulmefilmi vaatama.

Kuidas seda olukorda parandada? Ma arvan, et ulmet peaks Eestis rohkem mainstream-väljaannetes avaldama. Peab kuidagi sinna läbi suruma. Facebookis võiks kampaaniaid korraldada, mingit nänni välja loosida. Facebook pakub ka tasulist reklaamimise võimalust. Olen seda kasutanud ja see toob palju inimesi juurde. Soovitan Reaktoril seda võimalust kaaluda. Laiemale üldsusele tuleb näidata, et Eesti ulme elab ja on äge!

7. Kuidas end konkurentsis teiste ulmet välja andvate kirjastustega tunned? Mis on sinu arvates see nišš, mida täita püüad?

Ma ei pea ennast kellegi konkurendiks. Mida rohkem ulmet Eestis ilmub, seda parem. Kuna ma töötan kirjastuses, siis näen, et saan ulme avaldamisele kaasa aidata ja seda ma ka teen.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0532)