Esmakordselt ilmus «Kuller» 1998; nr 20 (18. mai) – nr 21 (25. mai)

„Täna toimub sajandi matš,” sõnas boss, kui oli mind enda juurde kutsunud. Tema nägu säras.
„Tean,” ohkasin tülpinult.
Kolmemõõtmeline male oli vana Mehta lemmikala ja ta pidas end suureks asjatundjaks. Tegelikult oli ta tavaline kiibitseja. Kohe esimesel päeval, kui ma tema juurde tööle tulin, sundis ta mind endaga mängima. Õnneks jätkus mul taipu kaotada ning oma kehvale mänguoskusele viidates olin edasistest partiidest päästenud. Täna oli vana Mehta pidupäev – sajandi matš. Täna pidid lõpuks kohtuma Trrrt III ja BalBal „Sham” Twint.
Trrrt ja Twint olid suurmeistrid, parimad, kes pärast vana Lamke surma nuppe liigutasid. Viga oli selles, et nad vihkasid teineteist. Trrrt oli pärit Jaguselt. Twint aga Punase Tuule süsteemist ja need kaks piirkonda olid aegade hämarusest sõjajalal. Trrrt ja Twint ei kannatanud teineteise varjugi ja nii nad käisidki kõikidel turniiridel kordamööda, võites kõiki, ainult mitte teineteist. Föderatsioon leppis sellega, kuni taipas, et neile kahele vastast ei leidu, mistõttu nemad peavadki selgitama absoluutse meistri. Neil polnud valikut. Föderatsioon ähvardas nad suurmeistri tiitlist ilma jätta, kui nad omavahelisest mängust keelduvad. Nad olid nõus.

Kuid nad polnud nõus kohtuma. Isegi mitte holovisiooni vahendusel. Nad nõudsid vahendajat.
Ja vahendama pidime meie – „Mehta Kiirkulleriteenistus”!
„...milline au, milline au!” ägas Mehta. „Kuidas ma küll tahaksin ise minna, aga töö...”
Vaatasin ta võdisevat keha ja tabasin end taas mõttelt, et boss vist lihtsalt kardab lasta end aatomiteks pihustada. Miks ta muidu mitte kunagi oma „kinnast” ei kasuta?
„Niisiis mina?” jagasin ma asja ära „Mina pean olema see oinas, kes hakkab nende tolvanite vahel pendeldama?”
Boss ajas end sirgu.
„Ära unusta, et nad on suurmeistrid, võitmatud tšempionid!”
„Võitmatud?!” hakkasin ma naerma „Vana Lamke oli võitmatu! Need kaks on temaga võrreldes ajukääbused!”
„Mida sina ka Lamkest tead?” lõi Mehta üleolevalt käega.
„Kes siis veel? Oled sa unustanud, kes talle viimastel kuudel süüa viis?”
Boss kirtsutas nina.
Muidugi ta mäletas.
Meie olime need, kes Lamket ta viimastel kuudel, kui ta Callidal elas, kõige eluks tarvilikuga varustasid. Mingi järjekordse arusaamatuse tõttu oli mind just pitsapoisiks tagandatud ja nii ma siis Lamkega kokku trehvasingi – vana lausa jumaldas pitsat, eriti Kletniki urdru – ja ladaanipitsat.
Juba paari põgusa vestluse järel jagas Lamke ära, et ma „kolmemõõtmelisest” üht-teist taipan, ning tegi ettepaneku mängida. Nii ta läks. Me mängisime. Kehv mängija ma pole, mul õnnestus isegi mõned viigid välja võidelda, aga kui ma teda siis võitsin, oli ta siiralt õnnelik.
Kahest tiitlipretendendist polnud ta kuigi heal arvamusel ja näitas seda ka välja. „Tühisus!” urises ta „Hale keskpärasus! Ei mingit sära, ei mingit efekti! Tükitöölised!”
Ja nendele tükitöölistele pidin mina nüüd vahendajaks hakkama!
Kuid teisest küljest – matši auhinnafond oli enneolematu ning võis arvata, et ka kullerit, tänu kellele sajandi matš üldse toimuda saab, ei unustata.
Nõustusin.
Loomulikult läbisin põhjaliku instruktaaži. Mehta üüris mulle firma kulul esindusliku ülikonna ja saatis mind isalikult teele.
Enne algust tutvustati mulle matši toimumispaiku – kaht tohutut, selleks puhuks ehitatud ühesugust paviljoni, kus üüratu rahvahulk juba hinge kinni pidades etenduse algust ootas. Mõlema paviljoni laval oli „kolmemõõtmeline” ja kaks istet – üks suurmeistrile, teine mulle. Nad tahtsid elusat vastast, olgu või kullerit. Mõlema istme koordinaadid löödi mulle „kindasse” ja matš algas.
Trrrt sai valged ja alustas. Kohe alguses tegi ta vea, mis oleks võinud kalliks minna, kuid Twint magas õige hetke maha ja Trrrt tuli olukorrast välja.
Jälgisin käike vahendades mängijaid. Jah, Lamkel oli olnud õigus – nad olid tuimad.
Trrrt mängis oma eduseisu ikkagi varsti maha ja andis lõpuks alla. Vaatasin seisu ning mulle meenus korraga parim mäng, mis ma Lamkega mängisin. Olin Lamke nurka ajanud ja nõudsin allaandmist.
Vanameister muigas.
„„Lamke lõppmäng”, vaat mis siin aitab,” sõnas ta kavalalt ja tegi diagnonaalse puutuja topeltvangerduse. See oli üliharuldane käik ja paljud pidasidki seda vaid hüpoteetiliseks, sest selle sooritamiseks soodsa nuppude asendi võimalus oli kaduvväike. Minu jahmatuseks tegi Lamke selle ära ja varsti olin mina see, kellelt alistumist nõuti.
„Vara veel!” pressisin trotslikult.
Olin kunagi käinud plejaadide täheparves – kolmemõõtmelise male sünnimaal. Nagu meil kaarditrikke, armastatakse sealkandis trikke kolmemõõtmelise malega. Suur osa neist on küll pettus nagu kaarditrikidki, kuid leidub neidki, mis alluvad mängu seadustele. Üks selliseid meenuski mulle äkki. See põhineb teatud ajalis-ruumilisel paradoksil, „Möbiuse lehe” omalaadsel, neljamõõtmelisel versioonil. Ma polnud kunagi taibanud seda mängus kasutada, kuid sel hetkel tundus see sobiva (ja ainsa) lahendusena.
Ainsa hetkega olid kõik trumbid minu käes. Tegin Lamkele kiirelt mati. Kui ta taipas, mida ma teinud olin, sattus ta vaimustusse.
„See asi on väärt, et seda „Cato kaitseks” nimetataks,” naeris ta. „Hiilgav!”
See meenus mulle seisu vaadates. Ei tea, kas oli põhjuseks teadmine, et holovisiooniülekande jaoks monteeritakse suurmeistrid ühe laua taha ja mind lõigatakse välja ning soov ka pildi peale sattuda, või tahtmine ülbetele suurmeistritele, kes mind üleoleva põlgusega kohtlesid, tagasi teha. Igatahes ei suutnud ma Trrrti alistumist kommenteerimata jätta.
„Kah suurmeister!” heitsin ma põlglikult. „Lamke lõppmängu abil on see partii võidetav.”
„Lamke lõppmäng?” Twint näis hämmeldunud. „Lamkel polnud mingit lõppmängu. Me teaksime...”
„Tühja te teaksite!” torkasin ma. „Lamke polnud teist just kõige paremal arvamusel. Seepärast ta oma lõppmängu mulle usaldaski. See põhineb diagonaalse puutuja topeltvangerdusel.”
Nüüd oli Twintil juba lõbus.
„Kuulge, see sell siin arvab, et „DP Topelt” on tõepoolest võimalik!”
Nüüd naersid juba kõik.
Olin kindel, et nüüd olen ka mina ülekandes. Holokaamerad ja laserprožektorid olid minule suunatud; niisiis tegin seda, mida nad kõige vähem ootasid – vangerdasin.
Kohtunikud vakatasid.

„Kinnas” andis signaali. Mind kutsuti Jagusele tagasi. Jätsin Twinti koos kohtunikega end koguma ja „hüppasin”.
Ma polnudki eriti imestunud, kui selgus, et Trrrt oli korraga huvitatud partii jätkamisest. Ta oli vangerduse ära teinud ja silmitses mind üleolevalt, nagu oleks selle ise välja mõelnud.
Tuletasin kohtunikele meelde, et ta on juba kaotanud; kohtunukud möönsid seda, kuid olid erandkorras nõus eksperimendiga, et näha kuidas partii uutes tingimustes lõpeb.
Kehitasin õlgu ja läksin vaatama, kuidas Twint vastab. Too oli end juba kokku võtnud ning valmis jätkama.
Seda rõõmu polnud tal aga kauaks. Trrrt oli vangerdusega korraliku edu saanud ning Twint andis peagi alla.
„Noh, ninatark, oled nüüd rahul?” urises ta mulle.
„Te olete tõesti paras paar!” märkisin.
„Kas sa julged ikka veel väita, et see partii on võidetav?” ei uskunud ta.
„Loomulikult!”
„Jälle mingi Lamke vigur?” päris Twint virilalt.
„Ei,” naeratasin talle. „Seekord minu oma. Cato kaitse. Kui kohtunikud veel ühe erandi teevad ja partiid jätkata lubavad, võin ka Trrrtile koha kätte näidata.”
Twinti nägu valgustas saatanlik naeratus.
„Jäta see minu hooleks,” noogutas ta ja suundus kohtunike poole. Veidi nendega rääkinud, vaatas ta tagasi ja noogutas.
Lehvitasin talle rõõmsalt ja „hüppasin”.
Jagusel juba teati, milles asi.
Trrrti ilme oli kõike muud kui rahulolev, kuid kohtunikud olid oma otsuse teinud. Istusin „kolmemõõtmelise” taha ja nautides üldist tähelepanu, käisin.
Rahvas ahhetas.
Trrrti silmad hakkasid järgemööda pilkuma, ta üritas protestida. Kohtunikekogu ja Föderatsiooni esindajad kogunesid nõu pidama. Paarikümne minuti pärast jõudsid nad otsusele ja kuulutasid, et minu poolt kasutatud käik on küll tavatu ja ebaharilik, kuid täiesti reeglitepärane ja seega lubatud.
Trrrt vajus kössi. Olin ka tema lolliks teinud. Ta üritas küll edasi mängida, kuid ma tegin talle kolme käiguga mati.
Ja siis nõudsin ma tiitlit. Ja auhinnaraha. Seda ma muidugi ei öelnud, kuid see käib tiitli juurde.
Kohtunikud läksid ähmi täis, rääkisid midagi pretsedendist, kuid ma tuletasin neile meelde, et selle pretsedendi lõid nad ise, lubades juba lõppenud partii kahel korral ümber mängida. Siis rääkisid nad midagi reglemendist ja sellest, et oleks vaja kordusmängu, et asi oleks kindel, kuid ma lõpetasin ka selle jutu kiirelt, väites, et rohkem mänge pole tarvis, kuna niigi on toimunud juba kolm partiid. Esimene Trrrti ja Twinti vahel, mille võitis Twint; teine minu ja Twinti vahel, kus ma alustasin kaotusseisust ja võitsin, kuigi nuppe liigutas Trrrt; ja kolmas minu ja Trrrti vahel, taas minupoolse kaotusseisuga alguses ja võiduga lõpus.
Niisiis kolm mängu, millest kahes ma olin võitnud mõlemat Föderatsiooni suurmeistri tiitlipretendenti. Tiitli saamise seisukohast peaks sellest piisama.
Nüüd läksid nad lõplikult närvi. Iga teine sõna nende jutus oli „reglement”.
Kuid sellest ma end hirmutada ei lasknud, reglementi ma tundsin. Lõpuks teatasid nad, et Föderatsioon peab nõu pidama ja teatab oma otsuse hiljem.
„Reglemendi järgi on teil selleks aega üks tund,” tuletasin neile meelde.
Te tahate nüüd kindlasti teada, kuidas asi lõppes?
Noh, muidugi sain ma absoluutseks meistriks. Ma sain auhinnaraha ja loomulikult nõudsin ma välja ka oma töötasu, mis oli kullerina ausalt välja teeninud.
Ah suurmeistrid?
Trrrt III ei elanud kaotuse häbi üle. Ta avas ventiilid ja sooritas rituaalse survelangu. Twint aga läks pikkamisi hulluks, püüdes aru saada kuidas ma Trrrti võitsin.
Mis aga kõige toredam: kui ma kontorisse tagasi tulin, avastasin, et vana Mehta oli oma „kolmemõõtmelise” ära koristanud. Enam me seda ei näinud ja keegi ei pidanud temaga enam mängima. Selle eest olid poisid mulle tõesti tänulikud.
Kuigi, jah, boss ei rääkinud minuga pärast seda mitu nädalat.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
Peatoimetaja veerg 12/15
Ulmemalest ja malest ulmes
Intervjuu: Martin Kivirand
Lugeja peal katsetatud ulme
Raamatuarvustus: Larklight
Raamatuarvustus: Stephen King „Härra Mercedes“
Raamatuarvustus: Estronaudid teelahkmel?
Raamatuesitlus: Kettmõõgaga mõõdetud maa
Filmiarvustus: Visuaalne ilu taaskordse superrelva hävitamisel
Filmiarvustus: Jõud ärkab, haigutab ja läheb tagasi magama
Filmiarvustus: Uus algus, uued tegevusliinid
Kurioosumid 12/15
Estconi mälumäng 19. juulil 2015
Ulmeuudised 12/15
Uudiskirjandus 12/15
Tõlkejutt: Moxoni isand
Tõlkejutt: Malekuninganna
Tõlkejutt: Maletaja
Jutt: Päkapiku mure
Jutt: Kangelased sünnivad vaid korra
Jutt: Absoluutne meister
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0082)