Torm
Maks Hull

Torm, kes pärast pikka puhkust otsustab taas virguda ja veidi mürgeldada, tunneb seletamatut tõmmet kaljunuki juurde. Sinna jõudes näeb ta ees ülinoort nõida TuulLikKiid, kes köidab ta loitsude ja lauludega kinni ning vormib temast pikkamööda luust ja lihast mehe – kaaslase elu lõpuni.

Mingi aeg pärast loo lugemist mõtlesin endamisi, mida öelda selle teksti kohta ja üldmulje kiskus umbes sellises suunas, et „Tormi” näol on tegemist maagilise realismiga, mis võinuks ka olla kirjutatud maagilisrealistlikult (ehk siis kogu selle poeetikamääraga, mis on omane tollele žanrile, lootõe ja metafoorse tõe põimumine jne). Nüüd üle lugedes näen, et see pole ehk maagiline realism vormi poolest, aga nüüd näen, mis see pigem on.

Tegemist on muinasjutuga. Tüdruk soovib endale kaaslast, seega otsustab ta Tormist teha endale seltsilise. Ja nad elavad õnnelikult elu lõpuni – tüdruku elu lõpuni, mehest saab jälle tuuleiil, mis jääb puhuma sinna kaljunukile, kus nad esimest korda kohtusid. Romantiline ja nunnu.

Aga muinasjutus kirjutatakse ainult sündmusest kogu selle ebatavalisuses. Novellist, isegi muinasjutulisest novellist, ootaks tegelaste hingestamist. Või motiivide põhjalikumat väljakirjutust. Kas tüdrukust sai külapoisi õelate kõlakate tõttu paaria, mistõttu tal oli vaja elukaaslast luua loodusjõududest – sest kõik teised kartsid ja keegi teine poleks julgenud? Muinasjutus öeldakse vaid, et TuulLikKii vormib tuulest endale mehe, selleteemalises novellis oleks juttu ka nende kooselu mingitest iseäralikkustest. Pygmalion oli näiteks muinasjutuline skulptor, kes vormib kauni kuju, millele jumalad otsustavad anda hinge – muinasjutt piirdub sündmuste loeteluga jutustaval moel, novellis võiks ka tähelepanu pöörata sügavamatele küsimustele selle kohta, millist elu see kuju elama hakkab, millised on näiteks tema võimed ja milline on looja ja loodu kooselu nii omavahelises plaanis kui ka kõigi külaelanike silmis. Kas müstiline Tormi (kes loo kestel ütleb vaid üheainsa sõna – nii et me ei tea, milline isiksus tal võib olla) teeb nõiapiigast veelgi kardetuma isiku tema kodukülas? Kas nad suudaks saada lapsi? Kuhu see kõik viib? Muinasjutus on tegelased ja lugu, novellis on isiksused ja sündmuste tagajärjed.

Pean siiski ütlema, et tegelikult see jutt meeldis mulle. Tormi loitsimine oli hea stseen ja võib-olla on mu kriitika paljuski ebaadekvaatne, sest ma nõuan, et lugu võiks olla teistsugune. Aga lugu on omamoodi tore sellisena nagu on. See lugu kirjeldab üht maagilist toimingut – Tormi köitmist ja tema vormimist meheks – ja väga napilt puudutab asjaolusid, mis selleni viisid (TuulLikKii suhteolukorda ja mõtte võimatust, et ta võiks jääda kokku mõne teise külapoisiga). Tormi tagasimuundumine tuuleiiliks on vaid maagilise toimingu järelkaja, selle jutu post scriptum. Toiming oli mu arust üsna huvitavalt välja kirjutatud ja nunnu oli kah. Lihtsalt, nuh. Mu arust selline ülevaade ühest loitsust ei täida novelližanri sisulisi raame.

6,5/10


Taaskohtumine
Paadikapten

Tommy, Annika ja Pipilotta – umbes kakskümmend (?) aastat hiljem. Annikast on vähe teada, Pipist on saanud haldjalik nõiatar, aga Tommyst on saanud väikeste võluloitsudega alkohoolik Eestis. Loo kestel tehakse kena väike ülevaade Tommy elust ja näidatakse, kuidas Pipi leiab ta klaaskuulist ja otsustab külla minna.

Pean midagi möönma – lugesin kaks korda, enne kui aru sain, et tegemist on Pipi Pikksukaga. Raputame kõik koos mulle tuhka pähe, eks ole. Kolmandat korda lugesin, et näha, kus seda vihjatud oli ja miks ma siis enne ära ei ühendanud. Nojah, oli tõesti mainitud rootsi keelt, mainitud olid kolme lapse nimed ja nimetatud oli ka neegrikuningat.

Segas see, et tegelased olid hoopis teistsugused oma teada-tuntud olekust (Pipilotta oli mingi haldjalik nõiapiiga, ffs). Tommy võinuks olla näide sellest, kuidas lasteraamatu naljakate sündmuste taga peituvad traumeerivad noorpõlveelamused, aga ei, ta oli lihtsalt niisama suvaline alkohoolik – mitte isegi „sest elu oli selleni viinud”, vaid seepärast, et autor tahtis kujutada suvalist kodutut alkohoolikut. Pipi polnud piiramatu energiavaruga jõujunn, vaid tavaline kaunis punapäine nõianeiu. Tekstis pole kordagi öeldud „pats” ega „sukk”. Sel polnud midagi tegemist „Pipi Pikksukaga”, see lihtsalt oli jutt Paadikapteni tüüpkarakteritega, kellele olid antud Pipi tegelaste nimed.

Kuni ma loost aru ei saanud, näis see mulle olevat lugu mõningate nõiavõimetega kodutust. Ja sellisena oli idee omamoodi huvitav. Enamasti on maagilised võimed aknaks maailma – loed Potterit ja mõtled, et kui poleks keeldu peal, võiks suht igaüks neist olla mugumaailma valitseja. Siin jutus võiks olla vastupidine näide – tal on võimeid küll, aga tal pole motivatsiooni ega kujutlusvõimet nendega midagi peale hakata. Seega on tegemist maagiga, kelle suurim võit pole lohede tapmine väeloitsudega, vaid keeldumine joogipoolise ostmisest. Sellise loo potentsiaali teostamiseks pole Paadikapten see õige kirjanik, aga midagi võiks seal olla.

Kuni ma loost aru ei saanud, tundus see suht ebamäärane jutt, millel polnud erilisi sündmusi, oli vaid ülevaade ühe kodutu elust ja mingi kokkusaamine teksti lõpus. Kui ma loost juba aru sain, olin mingis mõttes vähem rahul – milleks laenata tegelasi, kui sa ei kavatse nende läbi kommenteerida algteost? Muutus lihtsalt nimede laenamiseks.

4/10


Ära kunagi usalda poolasid
Karmo Talts

Meiedemaa kuningriigis, kuningas Jüri valitsemise ajal, püüab Haravere parun Jõõr vaikselt mingi mässuga hakkama saada. Ilmselt on tegemist naabruses oleva Poolademaa õõnestustööga... Salakuulajast peategelane saadetakse asja uurima. Näib, et asja taga on ülikuid võlukunstiga manipuleeriva poola Smeiga – ja tema Valede Krooniga.

Tegemist on seiklusliku looga, mis igati ladusalt kulgeb. Peategelane saab ülesande, läheb uurima. Tutvub asjaosalistega. Tutvub mingi reetmisega. Võetakse pahalaste poolt kinni. Ta pääseb ja lahendab olukorra. The end!

Üks asi, mille eest sooviksin lugu kiita, on see, et klassikalise ülesehitusega lugu on korrektselt välja kirjutatud. Hästi on aru saada, kuhu minnakse ja miks minnakse. Seiklusliku loo põnevad stseenid on kah täitsa kenasti välja kirjutatud (täringupettus näiteks oli täitsa okei, nagu ka lõpumadin). Mõni noorem lugeja võiks isegi elevile sattuda. Suurim kiitus, mida sellele teha, ongi et mõni fantaasiakirjanduse austaja võiks seda lugeda ja tunda, et vot, nagu päris. Kui ta otsib sellist lugu, siis ta saab sellise loo – ja naudib seda.

Olemata aga suurem asi tavalise fantasy fänn, tunnen ma, et see on selline stabiilne keskmine. Midagi halba pole, aga midagi hõisata kah ei leidu. See läheb kuidagi vääramatult oma kursil lõpu suunas, kergitamata sind kuhugi ja vajumata allapoole kuhugi. Tekstiplaan oli tehtud ja see oli ära sooritatud – nüüd on lugu olemas ja nagu päris. See ei too žanrikauget inimest fantasy-usku (mida ma ikka ja alati soovin ulmest ja fantasy'st – et asi mõjuks veenvalt ka esmakordsele tarbijale), aga see kindlasti pole ka pettumust valmistav jutt. Lihtsalt üks muhe suvine ajaviitejutustus.

5,5/10


Järjejutt: Jäljekütt (4/4)
David Noë, Laura Loolaid

Jewel jõuab lõpuks Prosperitas Ühe kohtukeskusesse ja jõuab oma venna Fortune Harperini. Ta saab venna lõpuks kätte (ehkki kolleeg Mardus on siiani igaveseks pinnuks silmas). Pika lennu kestel saavad Jewel ja Fortune kinnituse, et jah, tegemist on tõepoolest õe ja vennaga. Nad arutavad oma lahus elatud, aga üldjoontes sarnaseid lapsepõlvi, lõpuks maanduvad koduplaneedil. Lähevad Harperite suurde lossi, mõlema lapsepõlvekoju. Ja siis...

Neljaosaline järjejutt või lühiromaan on jõudnud lõpule. Ja mida ikka öelda – igati stabiilne, ei lasknud latti alla. Mulle vist kipuvad lühiromaanide puhul meeldima algus ja lõpp – algus, sest maailma viimistletus ja tema enda eripära tulevad esile ja panevad mõnulevalt ning heakskiitvalt noogutama; lõpp, sest seal paikneb kulminatsioon ja lahendused ja üldjuhul ka loo kirjutamist õigustanud süžeeline idee. Üsna salapärane missioon võinuks lõpuga saada huvitava lahenduse – nende isa saatis Jeweli Fortune'it otsima ning just sel ajal otsima, sest [lugege neljandat katkendit ja saage ise teada] – umbes seda ootasin siit.

Seepärast oli mul natuke kahju, et autorid on otsustanud lõpu jätta suhteliselt avatuks ning ebamääraseks. (Või on mul endal vajakajäämisi selle lõpu dešifreerimisega). Antakse vihjeid ema kohta, samas kui ikkagi räägitakse Marduse igikestvast ohust, ja nad jõuavad koju, ei näe kedagi ja – kõik. Hästi väheke nagu „Blade Runner 2049” lõpp, milles peategelane selgubki eelkõige olevat mutter suuremas masinavärgis ja majas toimuv kohtumine ei puutu enam temasse. Siinses võib arvata, et lõpulause – kõlab lask – ja edasine ei puutu enam peategelasesse, kuid Fortune'iga tehakse ühte koma teist. Kes aga teeb, mille pärast ja kuidas tuleb mängu vihjamisi mainitud ema? Võib-olla mulle lihtsalt ei meeldi avatud lõpud... Einoh, vahel meeldivad kah, ja ma olen lugenud liiga palju selliseid lõppe, kus kõik süžeeliinid saavad ülikorralikult välja kirjutatud ja kus jääb hästi väheke tunne, et puudu on vaid loojuva päikese poole ratsutamine ning ekraanile kuvatav „And they lived happily ever after... The end!” - see ei meeldi kah kellelegi. Aga praegusel juhul ma ise ei taju, et lugeja oleks saanud piisavalt materjali, millega neid otsi kokku tõmmata.

Kas viimase lasu tegi Mardus? See oleks kuidagi nõme, sest ta oli terve loo vältel üks niisama-takistaja, kelle mahhinatsioonide ületrumpamine näitab peategelase hakkajalikku loomust ning võimekust probleemidest jagu saada. Mardus oli terve loo kestel selline mitte just üleni tõsiseltvõetav takistaja, kelle lõplik võit, eriti selline mittekusagilttulev, mõjuks ebarahuldavana. Kas selle lasu tegi nende ema, kunagine Harperite turvaülem, kes oli kunagi isa juurest minema läinud? Ehk oli lühiromaanis tervikuna vihjeid rohkem, selles neljandas katkendis polnud seda nii põhjalikult välja kirjutatud, et mingi motiiv ennast ilmutaks. Panin otsingusõna „ema” ja vaatasin ülejäänud katkendid üle ja sedasi ei leidnud midagi väga palju enamat – ehk oli see kuidagi peenemalt lõimitud ülejäänud juttu, nõnda küll ei leia.

Võib-olla on siinne avatud lõpp mõeldud tekitama uudishimu autorite loodud maailma vastu – ChaosNova universum kui lugude seeria, mis algab küsimusega „Mis juhtus Jewel Harperiga?” ja mille järgmised raamatud või lühiraamatud hakkaks tasapisi vastama sellele küsimusele. Sellise maailmaloome seisukohalt on otste lahtiseks jätmine eduline, aga mu meelest praegu võtab see siinselt loolt tervikelamuse.

Ehkki ma ei jäänud lõpplahendusega rahule, oli lugu iseenesest päris hästi kirjutatud. Autorite sulg jooksis väga sümpaatselt. Toon näiteks ühe täiesti tavalise täitelõigu:

Välkhõljuki trajektoor kandus üle uduloori mattunud mägimetsade ja mööda ääretutest kasvukupliväljadest; kaugel sõidusuunas mängles pilvealustes kiirtes kobaras termiidikuhelikke meenutav linnasiluett. Lähenedes kogusid kuhelikud üha enam kuju ja üksikasju, kuni lõpuks said nähtavaks pisitillukesed inimehitused nende pinnal.

Mul tuleb silme ette jälle midagi bladerunnerlikku, mingi teadusulmeline esteetika on siin olemas. Muis stseenides on teisiti kirjeldatud, seal on hoopis mingid teised ja kolmandad mõjutused, aga kõik jääb SF-maitseliseks.

Arvan, et tegemist on hea sooritusega. Dialoogid täitsa head. Päris palju kokkupõrkeid bürokraatia ja korruptsiooniga, mis tegi selle ulmeseikluse iseäralikuks. Tegelased sümpaatsed (ehkki võib-olla natuke tüüpkarakterid – Mardus võinuks veel peategelase kunagine armuke olla, siis olnuks ta sümpaatsem stereotüüp kui see, mis ta praegu oli). See võiks inimestele meeldida küll.

8/10