Kui mina ütlen, et elu on nagu sibul, siis ma mõtlen, et kui sa sibulast midagi ei valmista, siis mädaneb see ära. Selle poolest ei erine ta teistest juurviljadest. Aga kui sibul halvaks läheb, võib see juhtuda kas seestpoolt või väljastpoolt. Nii et vahel leiad sibula, mis paistab olevat hea, kuid on seesmiselt mäda. Vahel võid näha väljast mädaplekki, aga kui selle välja lõikad, on ülejäänu söödav. Maitseb teravalt, kuid selle eest sa ju maksid, kas pole?

Steven Brusti Yendi on Vlad Taltose seikluste teine osa, mis on ühtlasi Fantaasia kirjastuse Sündmuste horisondi 56. raamat. See kirjutis siin peaks rääkima küll Yendist, aga kiusatus võtta jutuks ka sarja esimene osa Jhereg ning taustamaailm on liialt suur, et sellele vastu panna. Tegemist on täiesti söömiskõlbulike sibulatega.

I want to tell a story about this particular man. I want to tell the story about the reality of being a mobster — or what I perceive to be the reality of life in organized crime. They aren't shooting each other every day. They sit around eating baked ziti and betting and figuring out who owes who money. Occasionally, violence breaks out — more often than it does in the banking world, perhaps.

Nii ei räägi Steven Brust oma teoste kangelasest Vlad Taltosest. Hoopiski mitte. Seda on öelnud David Chase Tony Soprano kohta. A põhimõtteliselt teeb sama välja. Kui Sopranod sulle meeldisid, siis miks ei peaks meeldima ka Vlad Taltos. Või siis mitte. Sest kogu sarja plaanitud 19 raamatust siiani eesti keeles ilmunud Jhereg ja Yendi ei ole üldse nagu Sopranod. Ega Ristiisa. Palgamõrvad, väljapressimised, katuse pakkumised ja kõik muu kaunis, mis organiseerunud kuritegevust iseloomustab, on neis kenasti olemas, topelt ja paksus fäntäsikastmes. Aga ei mingeid psühhoteraapiaseansse, ängi, kurnavaid peresuhteid, draamat. Lustakalt ja elurõõmsalt oksendab peategelane iga kord peale temale suunatud ja untsu (või vähem untsu) läinud tapmiskatset prügikasti ning trall ja tagaajamine läheb aina edasi. Peale kõige muu ägeda on peategelasel oma väike draakon, kes istub tal õlal ja pritsib sarkastilisi märkusi. Muumitrollil oli ju ka oma väike lohe ja oi kui kadedaks see mind lapsena tegi.

Sarja peategelane Vlad Taltos on karismaatiline organiseerunud pätt–palgamõrvar Dragaera Impeeriumi praeguses pealinnas Adrilankhas. Ta on uhkeldav, enesekindel, teravmeelne mees, kes naudib head toitu ja veini, on üks kuradi hea palgamõrvar ja tal on vuntsid.

Illustratsiooni autor: AshleyCope

Mis on Dragaera? Raamatuid lugedes tilgub infot siit ja sealt jupikaupa ja nagu ikka, ei saa alguses suuremat aru, sest pikematesse taustaseletustesse ei laskuta. Samas ei sega see lugemist karvavõrdki. Põhimõtteliselt elavad selles maailmas idalased, kes on inimesed nagu meie. See on siis kehapikkuse ja eluea mõttes, ainult et ägedamad, sest nad oskavad nõiduda ja Dragaera Impeeriumis neid ei sallita. Nad elavad impeeriumist idas ja nendega oleks nagu tore aeg-ajalt sõda pidada. Vlad Taltos on idalane.

Kui ma olin noor, õpetati mulle, et kõik Dragaera Impeeriumi kodanikud sünnivad ühte seitsmeteistkümnest Suurest Kojast, igaüks mingi looma nimeline. Mulle õpetati, et inimesed või „idalased”, just nagu mina, on väärtusetu rämps. Mulle õpetati, et idalased võivad midagi saavutada vaid siis, kui nad vannuvad läänitruudust mõnele Dragaera isandale, et saada mõne Teckla koja talupojaklanni liikmeks, või, nagu mu isa seda tegi, ostavad tiitli Jheregi kojas.

Raamatute põhitegevus toimub Dragaera Imperiumis, seal elavad dragaeralased, kes on võrreldes idalastega pikka kasvu, pika elueaga ning pikkade traditsioonidega rahvas, kes jaguneb 17 Suurde Kotta. Iga koda ning sellesse kuulujat iseloomustab mõni loomariigi esindaja – fööniks, draakon, pistrik või yendi, ning seda nii välimuse, iseloomu kui ka käitumise osas. Mõned kojad on teiste suhtes pigem alamad, mõned ülemad, kuid kõikide kodade esindajad saavad kunagi järgemööda impeeriumi valitsema. Kogu see impeerium ja kojad ja kuis need omavahel seotud on tundub alguses üks suuremat sorti segapuder olevat. Peale kahe raamatu lugemist hakkab juba pisut selginema, aga kes tahab ikka päris põhjalikult aru saada, siis kasvõi see on hea koht alustamiseks:

Iga raamat on eraldi lugu Vlad Taltose värvikirevast elust. Algselt pisikese piirkonna eest vastutavast gängipealikust saab aja jooksul aina suurema mõjuvõimu ja tähtsusega maffiaboss. Selleks, et sisu poolest suhteliselt tavapärasest ja lihtsakoelisest krimiloost saaks mõnuga loetav episood, on Vladil lisaks oma jhereg Loioshile ka värvikirevad dragaeralastest sõbrad – Draakonite koja troonipärija Aliera, isand Morrolan Draakonite kojast, meistervaras Kiera, kõigil kahe silma vahele jääv parem käsi Kragar ning elukaaslaseks idalasest palgamõrvar Cawti. Peale idalaste kombel nõidumisele oskavad raamatu tegelased teleporteeruda, psiooniliselt kõnelda, võluda. Morrolanil on õhus rippuv Must Loss, kus sõlmitakse kokku ja lahku olulisimad lugusid läbivad niidid ja nöörid.

Kogu sarja puhul on segadust tekitav see, et raamatutes toimuv ei ole ajalises seoses nende ilmumise järjekorraga. Yendi tegevus toimub enne Jheregit, järgnevate osadega on samamoodi. Fännid samas soovitavad siiski raamatuid esmakordse lugemise puhul ajalisse järjekorda mitte panna, see on siis väikeseks nõuandeks neile, kes ühtki sarja enne ei loe, kui kõik osad ilmunud ning maakeeldegi pandud. Tekstis viidatakse alatasa teistele lugudele ja juhtumistele, mis eelnevates-järgnevates osades seletuse ja tausta saavad.

Eelpool mainisin, et Vlad Taltose lood ei ole nagu Sopranod või Ristisa, temaatika osas ju võiks olla. Kuigi Vlad aeg-ajalt laskub pikematesse dotseerimistesse teemadel, kuidas ikkagi palgamõrvaritel asjaajamised toimuvad või kuidas täpselt joonistuvad organiseeritud kuritegevuse puhul välja mingid jõujooned, on kogu õhustik pigem seikluslik, põnev ja positiivne. Peategelase vaevad ja raskused ei mõju rusuvana, sündmustik on kiire, on otsekõnet ja kirjeldusi, sisemonolooge ja teravmeelsusi. Võib tõmmata paralleeli Bujoldi admiral Naismithi lugudega, Asprini Müüdi sarjaga, sarnased on ka Fantaasia kirjastuselt praegu ilmuvad Butcheri Dresdeni toimikud. Kaardistatud kirjandus pakub just neid samu autoreid Brustile saranaseks.

Steven Burst tundub üldse olema üks toreda huumorimeelega tegelane. 2004. aastal BookSlutile antud intervjuus (http://www.bookslut.com/features/2004_05_002065.php) räägib ta näiteks sellest, et talle ei meeldi kirjutada muusika saatel. Selleks on tal hoopis seinatäis DVD-sid, millest parimad filmid kirjutamiseks on need, kus on hobuseid.
Just about anything with horses in it. War movies are good. Midway, Kelly’s Heroes. Pirates of the Carribean turned out to be pretty good to write to. And Casablanca. You stop in the middle when one of the lines comes up, then you go back to work.

Bursti puhul aga lahedaim on tema "Ägedate asjade kirjandusteooria" (The Cool Stuff Theory of Literature):
"The novel should be understood as a structure built to accommodate the greatest possible amount of cool stuff."
See tähendab, et raamatus peaks kaasatud olema kõik need teemad ja asjad, mis kirjaniku arvates on ägedad. Ja kui lugeja jaoks on samuti needsamad asjad ägedad, siis peaks ka raamat lugejale väga meeldima.

Sellest johtuvalt – kui sulle meeldivad teravmeelsed terariistadega vehkivad ja nii nõidumist kui võlumist oskavad palgamõrvarid, sarkastilised väikesed õla peal istuvad lohed, vägagi põhjalikult välja mõeldud fantaasiamaailmad ning lihtsalt ning kergelt kulgevad põnevuslood, kus ei ole liiga palju detailseid võitlusstseene, liiga palju elu sügavatesse urgudesse laskuvat filosoofiat ja targutamist ning üldse mitte nõretavat pateetikat, detailitäpseid piinlikke seksistseene, põhjalikke kirjeldusi, kuidas mingi kosmosesüstik liigub ega mõju lihtsalt paberile pandud action-filmi süžee, siis tee endale mõnus kuum tassike klavat*, poe sooja teki alla kerasse ja loe Vlad Taltose lugusid!

*klava – Dragaeral populaarne kohvilaadne jook

Lisalugemiseks:
kõik, mis puudutab Dragaera maailma
meeletult põhjalik Dragaeral toimunu ajalugu
Dragaera kaart
Brusti fännilehekülg
veel üks fännilehekülg