Meelis Kroshetskin (aka Sharker) on pika-ajaline rollimängur. Mäletan tema pilte Eesti Dragon.ee rollimängurite foorumist, kus ta 2000 algul rollimängutegelastele portreesid joonistas. Oma kunstnikukarjääri jooksul on tema joonistanud pildid jõudnud tohutule hulgale ulmeautorite teoste kaantele alates Poul Anderssonist ning lõpetades G.R.R. Martiniga. Ka Reaktori toimetusele ei ole tema tööd märkamata jäänud ning Meelise pildid kaunistavad kokku viie Reaktori esilehte - esimene neist novembris 2012, mil Reaktor oli vaevu saanud 1-aastaseks. Aga kellega täpsemalt tegu, uurime kohe:

1. Kes sa oled, Meelis Kroshetskin?
Selle on üsna keeruline vastata. Kui Agu Sihvkana kõik ausalt ära rääkida, siis peaks alustama algusest.
Sündisin kunagi ammu Pärnumaal ja lapsepõlv möödus üsna üksildaselt maaelu rüpes. Alles peale keskkooli tulin pealinnatuuli nuusutama. Koolipinki sai siis nühitud Kilingi-Nõmme keskkoolis ja kui ma ei eksi, siis on pärit sealt ka sellised nimed nagu Sulev Luik ja Ants Laaneots. Kuid et jutt väga pikaks ei veniks, siis ma arvan, et olen lihtsalt üks tavaline põhjamaa poeg, kes väga kuuma ilma ei armasta ning kellele meeldib kangesti luua. Isetegemise rõõm on üks suurimaid, mis mul silma särama paneb.

2. Kuigi sinu ulatuslikust portfoliost leiab kõiksugu pilte, on püsivaks jooneks läbi aegade olnud ulmežanr. Mis ajendas sind kunstis ulmeteemale keskenduma?
Ma natuke kahtlustan ses osas oma ema ulmehuvi. Väga paljud raamatud, mis talle näppu sattusid, olid ulmeteemalised ning kuidagi sattusin neid isegi lugema ja tundusid väga põnevad.
Kuna mul vaba aega ikka jagus, siis ma joonistasin juba pisipõnnist saati. Kui ma nüüd meenutan, siis ka need pildid on vähemal või rohkemal määral ulmelised. Küllap see valdkond lihtsalt andis kõige suurema vabaduse joonistada nii nagu mulle meeldib ja sõbraga koos kütsime üksteise fantaasiat koos sodides üha edasi. Nii et kõik see taustsüsteem kokku on kujundanud mind nii, et minust on saanud ulmefänn :).


3. Kuidas sa töötad? On sul mõni veider rituaal enne kunstiga tegelema hakkamist? Kuulad sa sel ajal muusikat?
Rituaale ei oma, kuid kui keegi mind varrukast sikutab, et: „Ou kuule, kas sa äkki joonistaks mingi pildi, mul miski selline kirjeldus ette laduda“, siis tekib mul endal kuidagi üsna kärmelt pilt silme ette. Ja edasi on vaid vaja kätt sundida, et sama pilt ka teistele nähtavaks muuta. Vahel tuleb see paremini välja, teinekord kulub rohkem aega ja vaeva.
Muusikat kuulan tihti, metalli, 80ndte retro-vibe, või aasia kraami, mis parajasti nuppudele kõige paremini vajutab. Sinutoru on muutunud üsna mugavaks playlistide koostamise allikaks. Kuid on ka selliseid õhtuid, kus valitseb muusika osas täielik vaikus, kuna olen unustanud muusika käima panna ja lihtsalt olen süvenenud valguse ja varju süsteemi lahendamisele.
Küll aga teen ise igasugu kõrvalt kuulates naljakaid hääli, kuidas püssid pauguvad või masinad mürisevad. See komme on jäänd pisipoisist saati külge ning on ühe filmitööstuses tegeleva mehe sõnul ka väga vajalik. Aitavat kuidagi joonistamistoimingule kaasa. Ta ise häälitseb ka üsna usinasti :).

4. Kas on mingeid teemasid või troope-elemente, mida sa põhimõttelised väldid? Miks?
Otseselt ei väldi midagi, iga pilt ja objekt on väljakutse ning võimalus seda läbi joonistades paremini tundma õppida. Kuna tegelikult on joonistamine väga tehniline tegevus ja igaüks võiks selle käppa saada lihtsalt objekte üha uuesti ja uuesti läbi joonistades. Seda kordavad ka kõik koolitajad, kelle materjalidega olen tutvunud ning ühe kuti tööde pealt võis ka fakti tõdeda. Või noh kas või mõtsikleda sellise asja üle, et kui sa näiteks joonistaksid sada korda lihtsat jändrikku puud, siis võib kihla vedada, et see viimane pilt on oluliselt kenam vaadata võrreldes esimese pildiga. Nii et kes huvi tunneb ja end arendada soovib, haarake joonistuspulk pihku.


5. Oma töödes kujutad sa tihtipeale erineva kujundusega kosmoselaevu. Kuidas tekib sinu nägemus kosmoselaevade joonistamisel?
Kosmoselaevadega on huvitav lugu - nende disaini puhul tasub lähtuda kahest aspektist, et kas need on mõeldud sisenema atmosfääri või mitte. Esimesel juhul ma üritan neile ikka miskit aerodünaamilist kuju ka anda, teisel juhul pole see oluline. Sest tähtedevaheline ruum on tühi ja sisuliselt võib laev olla ükskõik millise kujuga. Tegelikult olen kosmoselaevu üpris vähe joonistanud, tänu Fantaasia kirjastusele on olnud võimalus nende kallal rohkem kätt harjutada.

6. Kuidas algas sinu koostöö kirjastus Fantaasiaga? Sa oled ka teistele kirjastustele kaanepilte teinud. Kuidas nendeni jõudsid?
Hmm, see vist oli 2008. aastal, kui mul küpses mõte, et miks mitte pakkuda oma joonistusi eesti kirjastustele. Äkki mõni näkkab ja saan endale seeläbi motti juurde. Kuna ma olen veevalaja ja paras tuulepea, siis kipuvad mul pidevalt uued ideed peale tulema ning pooleliolevad tööd jäävad seetõttu lõpetamata. Mul on arvutis päris mitu lõpetamata tööd, mis tegelt võiksid päris ägedad teistele vaadata olla.
Niisiis mõeldud-tehtud. Võtsin otsimootori lahti ja asusin erinevatele kirjastustele oma DeviantArti galerii spämmima. Vastas ainult Fantaasia. Esimeseks proovitööks sai Iiri haldjajuttude kogumiku kaanepilt, kuhu ma maalisin ühe üsna maniakaalse ilmega härjapõlvlase ristikheinapõõsasse.
Teiste kirjastusteni olen jõudnud juba teiste osaliste kaasabil. Tiritammega ma enam täpselt ei mäletagi, kuidas ma neile paari pilti maalima sattusin. Aga Viikingit veab ju Raul Sulbi ja tema juba teab mind päris pikalt. Härra Harglale sai ka kunagi Fantaasia vahendusel maalitud esimene pilt, sealt edasi jäi jälg maha, ning ta vahel harva kasutab minu kätt kah oma kaante valmimisel.

7. Kas on mõni teos, mida Eestis ei ole veel välja antud, aga millele sa kangesti tahaksid kaanepilti ja/või illustratsioone teha?
Jep, on terve rida tõlkimata Iain M. Banksi Kultuuri-sarja raamatuid, millele himustaks kangesti kaane peale midagi sodida. Küllap on neid raamatuid veel, aga kuna mu lugemisaeg on napp ja viimasel ajal kipuvad need teosed seotud olema hoopis majandusega, siis olen pigem alati meeldivalt üllatunud, kui Fantaasia mõne raamatu mulle ette söödab. Jah, piinlik tunnistada, ei jõuagi ulmet lugeda nii palju kui tarvis.


8. Milliste kaanepiltide ja töödega oled ise kõige rohkem rahul? Mis on sind illustreerimise käigus ise kõige rohkem õppima pannud?
Tõstaksin vast esile Maniakkide Tänava "Mehitamata Inimesed", "Saladusliku Tsaari" sarja kaaned ja Jim Butcheri "Tormirinne". Viimane Silverbergi kogumiku kaanepilt tuli ka väga mõnusate värvide ning valguse-varju lahendusega. Jätkuvalt maadlen inimese anatoomiaga. Eks see ole ka kõige keerulisem väljakutse, me igapäevaselt viibime inimeste keskel, vaatleme neid kas siis teadlikult või "taustal". Meil on väga hea ettekujutus, milline inimene välja näeb. Pisemgi ebakõla proportsioonides pildi peal torkab väga selgesti silma. Ja kuna ma algselt joonistasin mustvalgelt, siis hiljem värvimaailma lahtiharutamine enda jaoks on olnud ka päris tõsine pusimine. Ning muidugi kõige selle käigus see, kuidas valgus töötab - ma arvan, et ma õpin seda elu lõpuni.

9. Oled sa kunstimaailmas kokku puutunud suhtumisega, et ulmekunst ei ole "õige kunst"?
Ei ole nagu ette tulnud, võib olla pole ma lihtsalt sellisesse ringkonda sattunud, kus midagi niisama snobismi pärast maha tehtaks.
Ja kui arvestada seda, et mängu ja filmitööstus on jätkuvalt väga suure hooga kasvav majandusharu, siis see liin vajab üha enam elava fantaasiaga inimesi, kes suudaks välja mõelda ka ulmeteemalisi materjale. Pigem olen kohanud vahetegemist traditsioonilise ja digimaali valdkondades. Et kui ikka näpud päriselt ära määrid, siis see töö on kuidagi parem või õigem, kui see, et ma olen oma pildi arvutis valmis vuhvind. Isiklikult leian, et ei oma tähtsust, millist meediumi on kasutatud, oluline on tulemus. Mul on võimalik arvutis simuleerida tavameediumit ja kui oma töö lõuendile välja prindiks, siis vahet märkaks ainult lähedal silmitsemisel.

10. Kuna tegu on ulmeajakirjaga, tuleb kindlasti küsida, millised ulmeautorid ja -teosed on sinu lemmikud!
Oeh... See on nüüd paras pähkel, kuna mul nimede peale on üsna vilets mälu. Esimese rapsuga pakukski Banksi, Kingi... kodumaistest sätiks siia ritta J.J. Metsavana kah, see after-Tooni maailm, mille ta loonud on, see lihtsalt on nii erutav. Ise ootan põnevusega jätkumist. See maailm üha paisub ja avastamist/lahtikirjutamist väärivat tekib üha juurde. Aa, need Strugatskid oma „Väljasõit rohelisse“-raamatuga on ka võitnud tükikese mu südamest :).


11. Sinu oskuste ampluaa ei piirdu vaid (digi-) pintsli käsitlemisega. Tegeled ka puidunikerdamise, sepatöö ning fotograafiaga. Kuidas sa nendeni jõudsid?
Siinkohal väike parandus, sepistamisega ei tegele, olen küll ostnud kahe hea sõbra käest noateri.
Kuid küllap võib siia listi lisada hoopis kivide lihvimise. Ma praegu ehitan omale masinat jõudumööda, millega saaks poolvääriskividele mõistetavama kuju anda. Näiteks täringute näol. Aga ülejäänute puhul tuleb pilk taas pöörata lapsepõlvemaale. Me oleme need, mille keskel üles kasvame. Mina kasvasin üles vanaisa saepuruhunnikutes mängides, nägin igapäevaselt, kuidas ta puutööd tegi, nii et see oli vaid aja küsimus, mil see nokitsemise kirg uuesti väljapääsu leidis.
Ja paps on mul fotograafiaga tegelenud kogu selle aja, mil mina eksisteerinud olen. Mäletan seda punast pimikulampi, millega mulle meeldis kangesti mängida. Neid lae all kuivavaid filmirulle ja kemikaalivanne, mis hiljem lilledele aluskastideks said. Oma esimese pisikese Canoni digiseebi võitsin joonistuskonkursil ja sealt edasi olen oma tehnoparki jõudumööda laiendanud.

12. Milliseid eesti ulmekunstnikke sa hindad ja oskad tulevikus Reaktori kaanepiltide jaoks soovitada?
Mul kahjuks eesti ulmekunstnike kontakte ei ole. Kuid mul on välja pakkuda üks tuttav ja endine töökaaslane ̶ Kait Kübarsepp. Tema on väga hea käega ja talle meeldib ka ulmet maalida. Iseasi, kuida tal vaba ajaga lood on.

13. Kolm soovitust (või kas või ükski!) algajatele (digi)kunstnikele?
Püsivust, nagu eelpoolgi sai mainitud, korduv süstemaatiline asjade läbijoonistamine viib sihile. Päevas 3..4 tundi tasuks kindlasti huugama panna joonistamise alla, kui tahta head tulemust saada. Kindlasti tasub uurida ja õppida, kuidas teised teevad, oma käekiri tekib aja jooksul nii ehk naa, küll aga saab vastuseid mõnedele küsimustele, mida võib olla küsidagi ei oska. Ning leida omale joonistus-sõber, kellega koos joonistada. Hea neutraalne semu, kes kritiseerib ja innustab. Üheskoos areneb jõudsalt ja aitab vastastikku motti ülal hoida.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0485)