On vähe ulmelisi teemasid, mis suudavad köita pea kõiki vaatajaid, ning dinosaurused on kindlasti üks selliseid, kui mitte kõige suurem ja vägevam. Kõik meist on lapsed olnud, ning isegi kui ühed unistasid kosmonaudist saamisest, tahtsid teised tuletõrjujaks saada ja kolmandad lihtsalt ilusad olla, siis pea kõikidel lastel on mingi hetk periood, kus dinosaurused on kõige ägedam teema üldse. Nii pole ka üldse imekspandav, et kõige esimene Juura ajastu park on saanud kultusklassikaks. Kuhu oleme aga välja jõudnud 25 (jah, tõesti) aastaga?

Temaatika on juba ammu tuttav - inimesed ei tohiks jumalat mängida. Ja suurtel kiskjatel on suured hambad. Täpsemalt rõhutakse siin filmis aga loomadearmastusele - sauruste saar lendab kohe-kohe õhku, ning vaesed loomakesed tuleb sealt ju ära päästa, aktivistid vehivad siltidega ja ärihaid haistavad raha paremini kui raptor inimverd. Kuskil keskel saadakse kokku - kuidagi on vaja saurused saarelt ära saada ja selle jaoks leitakse üles esimesest filmist tuttav Star-Lord - “kes on kütt ja kes on saakloom?” mäng võib alata.

Kes on kunagi näinud saurustepargi kolmandat osa, siis paljugi on üsna tuttav - lennatakse kohale kindlas usus, et inimene ongi looduse kroon ja mitte midagi ei saa valesti minna. Lisaks peategelaste tandemile ei tohi puudu olla ka kõige klišeelisemad tegelased, antud juhul siis sitapealisusele kalduv sõjaväelane, kriiskav tatikas, ninakas õiglussõdalane, hädavaresest nohik, ning helde-hea-armas, kuid surev vanaisa. Ja nagu liiga paljudele teostele kohane, tuleb vähemalt korra iga viie minuti tagant vaatajale meelde tuletada, et tõelised koletised on ikkagi inimesed ise. Mis siis valesti tehti?

Esiteks, see film ei ole ei maasauruse liha ega veesauruse kala. Vahepeal oli Walking Deadi tunne, et kuskil taustal on zombid või saurused, aga nende jaoks ei ole ekraaniaega, kuna kõik see diiplev draama tuleb ära mahutada. Ehk otse välja öeldes, ei ole tegu tõsise ja vinge saurusefilmiga. Samuti taheti kuidagi ka õudukat teha - indoraptor pidi olema hirmus suur ja kuri nagu eelmise filmi indosaurus, samas aga hiiliv, salapärane ja kaval, nagu varasemalt kujutatud raptorid. Kokku tuli aga vahepealne elukas, kes ei suutnud seinu pikali joosta ja autosid kui paberkotte puruks rebida, ega polnud samas inimesesuurune ja kaval, kelle eest ei saa peitu joosta. Küüniste siluetid tegid dramaatilises kadreeringus paar korda kraapimisliigutusi, sellega õõv piirdus.

Mainisin eelpool üht kriiskavat tüdrukut. Kui kolmandas filmis oli vapper ellujääja-poisike, kellel oli kainet mõistust rohkem kui kogu täiskasvanutekambal kokku, siis selle filmi puhul oli kogu selle plika oleluseesmärgiks draamat venitada. Spoilin julmalt ära, kes tahab end üllatada lasta (hah), võib lugemist järgmisest lõigust jätkata. Igatahes, kogu filmi jooksul nämmutatakse hästi palju kloonimisteemat ja vanemaarmastust. Ja siis äkitselt, ilma erilise üllatusena käiakse välja, et plika ei olegi sureva vanaisa lapselaps, vaid hoopis tolle tütre kloon! Ja… Sellega kogu asi piirdubki. Ta on kloon. Sest tema eelkäija sai surma ja “vanaisa” tahtis endale uut tütrekest, täpselt samasugust. Iseenesest tore ju, aga esiteks ei andnud see filmile mitte kui mingit lisaväärtust, ning seda ei vaevutud isegi technobabble’iga edasi arendamast. Öeldi välja, kõik tegelased noogutasid mõistvalt, ning teema unustati. Võib-olla hoitakse järgmise filmi jaoks, mina aga käisin seda filmi vaatamas, mitte järgmist.

Eel-lõpplahendus, ehk indoraptori võitmine oli lihtsalt magedalt lahendatud. Aga eriti magedaks kiskus asi päris-lõpplahendusega, kus meie tegelastel oli valida, kas lasta saurustel gaasi sees lämbuda või lasta need lihtsalt loodusesse lahti. Esimene variant oli kõige nõrgem sisukandja üldse, algaja ulmik saaks kirjutamistoas sellise lahenduse eest noomida. Teine variant oli aga lihtsalt absurd. Kuskil mainiti ära, et kokku päästetakse 11 sauruseliiki. Sauruseid oli kokku paar tosinat - ju võeti väiksematest mitu kaasa. Piiblilood on toredad, aga igast liigist kaks tükki pole pikaajaliselt eriti suure ellujäämispotentsiaaliga. Ja kuna asi juhtus USA-s, siis tõenäoliselt suudaksid need paarkümmend saurust kaost külvata ehk sama palju, kui mõne poe tühjendusmüügi ajal hullunud inimesed, enne kui paarikümne kilomeetri kaugusel olev sõjaväebaas kohale jõuab ja situatsiooni lahendab.

Lõppkokkuvõtteks pole muud öelda, et tegu on frantsiisilüpsmisega ja rõhutakse lapsepõlvenostalgiale. Ja taas kord tuleb nentida, et treilereid ei tohi vaadata, sest kõik suuremad keerdkäigud näidati nendes juba ära.

5/10, mitte isegi halb, vaid lihtsalt mage.