Etnoõuduslugudega kuulsust kogunud Kersti Kivirüüt on lisaks kirjanikutööle tegelenud ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetamisega, tegutsenud Kaitseliidu Tartu maleva Kodutütarde ja Noorte Kotkaste organisatsioonides, pälvinud 2012. aastal enim silma paistnud noorsootöötaja tiitli ja teinud veel palju muud märkimisväärset, mida siin üles loetleda ei jõua, kuid on võimalik lugeda Wikipedia leheküljelt. Tundub, et tegemist on väsimatu, loomingulise ja erakordselt teotahtelise inimesega.
Värskelt ilmunud romaani „Värav“ tegevus toimub sarnaselt Kivirüüti eelmistele teostele tänapäeval, kuid leidub ohtralt ajaloolisi viiteid ja jutustatakse hirmuäratavaid lugusid minevikusündmuste kohta. Kuna Kivirüüt on oma teostes kasutanud inspiratsiooniallikateks eesti rahvaluulet ja kohapärimusi, toimub tegevus ühes pisikeses looduskaunis kohas, Meerapalus.
Külas elatakse rahulikku ja eraklikku elu, kuni riigiametnikel tekib mõte rajada sinna rahvuspark. Pärast seda, kui keskonnaministeeriumi peaspetsialist Laanehunt salapärastel asjaoludel Meerapalus kadunuks jääb, ei ole politseinikel muud järeldust kui süüdistada külaelanikke. Tegelikkus on aga palju kummalisem. Selgub, et päikeseloojangu ajal roomavad soost välja zombid ja kohalik rahvas suhtub neisse nagu igapäevasesse loodusnähtusesse. Lihtsalt valel ajal õue ei tohi kippuda, siis lähevad peletised ise rahulikult sohu tagasi. Kuidas nad ikkagi tekkisid ja mis sunnib neid igal õhtul hauast üles ronima? Ja miks nad inimesi endaga sohu kaasa tirivad?
Musta huumoriga vürtsitatud raamatus peavad tegelased mõistatuse lahendamiseks kaevuma sügavale minevikku ja lõpuks päriselt labida kätte võtma. Nagu oleks zombidest veel vähe, tuleb rinda pista päris ehtsa deemoniga, kes on inimese keha sisse roninud ega soovi sealt enam lahkuda. Kui selle raamatu põhjal stsenaarium kirjutada, saaks päris korraliku kodumaise õudusfilmi. Noorematele lugejatele oleks „Värav“ hea ajaloolise lisamaterjali omandamiseks. Näiteks Liivi sõda (1558–1583), mille olulisemad lahingud Eestimaa pinnal toimusid, on leidnud raamatus olulise koha ning seletab osaliselt ka zombide tekkelugu. Kuigi tegemist on kirjaniku fantaasiaga, saab „Väravat“ lugenu nüüd ajaloo tunnis omaette muiates meenutada, et seal oli ju koolnute armee. Sellega seoses meenuvad kindlasti ka raamatus ära mainitud jesuiidid, Liivimaa ja vastureformatsioon ning selgub, et pealtnäha tavalist ilukirjanduslikku teksti lugedes on meelde jäänud hulk olulist infot.
Oma olemuselt ja ülesehituselt soovitakski „Väravat“ täiskasvanutele kergemaks lugemiselamuseks või siis vanemale koolieale suvise kohustusliku kirjanduse vahepalaks. Autor on hästi tabanud erinevaid inimtüüpe ning nende värvikamad omadused eredalt välja toonud. Küllap leiavad äratundmisrõõmu nii need inimesed, kes kusagil väikelinnades suvitavad ja külarahva käitumist pisut veidraks peavad, kui ka need, kes noorema põlvkonna nutisõltuvuse üle nalja teevad. Ja muidugi sobib see raamat kodumaise õuduskirjanduse huvilistele, sest selles žanris on kahjuks liiga vähe eesti autorite loomingut.
