hull kuuJim Butcheri “Hull kuu” on vana hea detektiivikas kastetuna tugevasse ulmekastmesse. Peategelaseks, nagu selles žanris on juba klassikaks kujunenud, on üksik hunt, küüniline kaabut ja mantlit kandev eradetektiiv, kelle lisavõimeks on kasutada maagiat. Ja kui juba maagia on mängus, siis loomulikult on ka tema vastasteks need, kes võlukunstis täielikud võhikud ei ole. Eks on muidugi ka võhikuid, kuid mis väljakutse see oleks, kui puuduksid vintsked vastased ning neidki on ohtralt.

Sisust: leitakse võikalt veristatud laip ja selle lähedalt ebanormaalselt suur käpajälg. Laip on kohaliku ristiisast mafiooso käsilase oma. Tollega maffiaisaga on peategelane ka varem kana kitkunud. Kuna Harry Dresdeni maagiaoskused on politseis teada, ja kuigi teda seal eriti ei sallita, siis kutsutakse ta ikkagi juhtumit nõustama. Nii astub ta üksiku kangelasena paha maffia, vaenuliku politsei ja kurjade maagiliste olendite vahelise võitluse tandrile.

Tegemist on Dresdeni failide sarja teise raamatuga. Ma ei ole esimest osa lugenud, kuid see pisiasi ei häirinud lugemiselamust sugugi, sest olulised punktid mida lugeja peab varasemast teadma, mainiti loos ära. Kui eelmine kord oli Harry Dresdeni vastaseks deemon, siis seekord, nagu raamatu pealkiri vihjab, on selleks libahunt. Ning nagu vihjab raamatu kaanepilt, siis rohkem kui üks. See libahuntide rohkus oli raamatu tugev pluss ja ma loodan, et kui neid selline hulk on juba mängu toodud, siis ei haihtu nad järgmistes osades ära, sest ei ole ju usutav, et need olidki kõik, kes seal terves linnas olid või et neid hiljem hukkunute asemele juurde ei tule. Kahju ainult, et nende eri liiki libardite tõlkimisel nii palju võõrkeelseid sõnu kasutati. Kui üldse kellegi kohta, siis huntide ja libahuntide saja eri nimega nimetamise koha pealt peaks eesti keel küll vägagi rikas olema ja vajadusel saab ju uusi sõnu olemasolevatest tuletada. Libahunt on selline rahvalik loom, et tema kohta prantsuse ja ladinakeelseid nimesid kasutada tundub veidi ebakohane.

Aga see tõlkeprobleem ei olnud suur viga ja üldiselt meeldis mulle härra Dresdeni tegemisi jälgida. Olles lugenud ka paari teist maagiliste võimetega eradetektiivi romaanisarja, siis püsib Harry Dresden kenasti žanri raamides, andes sellele oma väikeste eripäraste nüanssidega piisavalt huvitavust. Mis oli veidi teistmoodi kui tavalises detektiivikas, siis möllu oli selles raamatus kõvasti rohkem. See oli suur pluss autorile, et ta ei hoidnud end tagasi, vaid vahepeal käis täiesti Terminaatori stiilis märul, kus hooned vankusid ja inimesed lendasid nagu takukoonlad mitmesse lehte. Märulit oli ikka tublisti üle keskmise, selles mõttes oli tegemist ikka rohkem linnafantaasia kui detektiivikaga. See on muidugi klassika, et sellise romaani peategelane päris kõvasti vastu nina saab ja härra Dresden ei ole selles suhtes mingi erand. Küll aga avastasin internetti piiludes, et see on väga pikk sari. Kui peategelast igas osas samamoodi klobitakse, siis ma kardan, et sarja viimastes osades on ta sant mis sant ja vaid maagilised eliksiirid suudavad teda jalul ja liikumas hoida, sest varem või hiljem peab moodne meditsiin tema puhul igatahes käed üles tõstma ja oma abitust tunnistama. Oma tegelaste kohtlemise osas on romaanisarja autor igatahes igati oma nime vääriline. Lihunik.

Kogu tegelastegalerii, kes romaani lehekülgedel vilksatavad, on päris värvikas. Ei tahakski neid siinkohal liiga palju lahata, et mitte esmalugeja lugemiselamust rikkuda, kuid autor on teinud head tööd - ootamatuid pöördeid tegelaste ja nende taustade osas on hulgim, nad on meeldejäävad, eripärased ja kõik püsivad kenasti oma rollis. Väga huvitav leid on muidugi peategelase maagiline tark mees taskus, teda ei saa jätta märkimata. Selline kena linnafantaasia vaste tänapäevaste detektiivikate arvutinohikust sõbrale.

Lõpetuseks - võib täitsa lugeda, huviga. Veidi ehk vanamoeline, tänapäeval tahaks juba lugeda veidi tänapäevasemaid jutte, kuid siiski piisavalt mõnus, tempokas ja Eesti mastaabis kulumata teema. Võib julgelt soovitada. Kuna esimene raamat sarjas on wiki andmeil välja tulnud 2000-del aastal ja viimane 2015-dal aastal, siis võib loota, et 15 aastaga areneb ka Harry Dresdeni maailm edasi ja kaasajastub aina enam. Saab näha :)
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0560)