Töökal klassikaliselt koolitatud inglise näitlejal Malcolm John Tayloril täitus 13. juunil kolmveerand sajandit siin maamuna peal toimetamist ja väsimuse märke pole kuskilt poolt näha. Õnneks olen mõnda ta filmi elu jooksul varasemalt näinud, nii et natuke sain nende najal liugu lasta, aga isegi selle baasi pealt endale vaatamiseks nimekirja koostades ja mitme koha peal väga raske südamega sealt hulka filme maha kriipsutades jäi üheksa järele.

Seekordne sünnipäevalaps Malcolm McDowell tõestab väga ilmekalt, et vanus on vaid number. Tegi ta oma debüüdi suurepärases filmis „If...“ viiskümmend aastat tagasi ja tänaseks päevaks on osatäitmisi nii suurel linal, telepurgis kui ka videomängudes üle 200 (imdb.com andmeid matemaatikareeglite järgi ümardades 300).



Debüüt avaldas muuseas muljet ka Stanley Kubrickule, kes ilma prooviesinemiste peale aega raiskamata valis Malcolmi mängima peaosalist filmis „A Clockwork Orange“ (1971). Etteruttavalt võib öelda, et kriitikutelt ongi Malcolm just Alexi osatäitmise eest kõige rohkem kiita saanud. Õigustatult, juba see sundimatu olek ja need sinisilmad ning suunurkades võbelev naeratus, mis eriti võika kontrasti loovad hetkedel, kui on vaja kellelegi peal vana head ultravägivalda praktiseerida, oleks kiidusõnadeks piisavad. Sellele lisandub aga muljetavaldav muudumine kohmetuks koolipoisiks, kes vanglas ei meenuta enam kübetki seda Droogide liidrit, kes varasemalt ainult pilguga mässukatse maha surus (vähemalt ajutiselt). Küüniline vaataja mõtleb muidugi, et tegemist on lihtsalt fassaadiga, et kuidagi karistuse kandmisest kõrvale vingerdada, aga see fassaad on hiilgavalt hoitud. Just täpselt senikaua kui paistab, et õnnestubki vanglamüüride vahelt terve nahaga pääseda. Ja püüdke siis sel hetkel, kui Alex lauluviisi hakkab jorutama, meeles pidada, et see väike sitakott, kes on kogu selle pasa endale ise kaela tõmmanud ja täielikult väärt kõike seda, mis temaga tehakse, on lihtsalt oma tööd väga hästi tegev näitleja.



Huvitav on sellise stardi järel, et kõrgeima kategooria täheks Malcom kunagi ei tõusnud. Tema rollivalikuid vaadates - tundub, et see ei olegi tema jaoks kunagi eesmärk omaette olnud. Ma olen küll suhteliselt kindel, et Malcolmil ei oleks midagi selle vastu, kui teda mainitaks kõrvu Lawrence Olivieri või Peter O'Toole või Anthony Hopkinsiga, aga mulle meeldib mõelda, et vaevalt ta oma valikuid ise kahetseb. Isegi kurikuulsat „Caligulat“ (1979) meenutab mees pigem hea sõnaga.
Sel samal aastal linastus aga teinegi film, kus mees ajaloolist karakterit kehastas. Filmis „Time After Time“ on Malcolm H. G. Wells, kes oma leiutatud ajamasinaga reisib aastasse 1979 püüdma Rappija Jacki, kes on sellesama masinaga selle reisi juba varasemalt ette võtnud. Enam inglaslikumat karakterit on muidugi raske ette kujutada, absoluutselt vaoshoitult ja millegi üle imestamata võtab Herbert omaks kõik uuema aja veidrused, muuhulgas ka autojuhtimise. Tähelepanuväärne roll eeskätt aga selle poolest, et siin ei lase Malcolm kübetki pahelisust välja paista. See julmus, mida silmade ja suuga suudab oma rollisooritusele tellimise peale lisada, puudub Herbertist täielikult. Praegu vaatluse all olevas valimis on need „hea mehe“ rollid aga selges vähemuses. Düstoopias „Class of 1999“ (1990) ning uusversioonides „Halloween“ (2007) ja „Silent Night“ (2012) ülejäänud kolm näidet. Esimeses kahes on ta suhteliselt sarnases rollis, kus kehastab veidi idealistliku õpetajat/psühholoogi, kelle missioonitunne ei lase tal seisus, kus mõnigi teine käes üles tõstaks, käega lüüa. Just Malcolmi dr. Loomis ja Michael Myersi suureks kasvamise lugu on selle lõpuks tüütult tuttavaks vajunud filmi suurimad plussid. Liiga korrektselt lõpetatud „Pühas Öös“ mängib Malcolm konkreetse olemise ja terava ütlemisega šeriffi. Tema rollisooritus ja hirvesarvede stseen on selle filmi tõmbenumbrid.



Üks korduv roll, kelleks Malcolm hea meelega kehastub on ühel või teisel põhjusel omadega persses maailmas raudse rusikaga valitsev despoot. Olgu see paljaste jalgadega klaasil jalutav firmaboss Kesslee koomiksiadaptsioonis „Tank Girl“ (1995) või omaenda väikest rüütliväge pidav Marcus Kane madmaxilikus „Doomsdays“ (2008) või Ameerika Ühendatud Korporatsioonide Esimees originnaliväärilises järjes „Death Race 2050“ (2017), siis see lõbu mida Malcolm ise paistab nendes mitte kõige kõrgemate kunstiliste ambitsioonidega filmides mängimisest tundvat kaalub kuhjaga üles nende puudujäägid loogilisuses. Kui on keegi, kes suudab näiteks ära seletada, mis põhjusel on keset Tankitüdrukut laulu- ja tantsunumber, siis ma oleks seltsimeees fimiteadlast valmis kuulama tundide kaupa.



Veidi tundub filmi „Star Trek Generations“ (1994) vaadates, et siin on Malcolmi mängulust toodud ohvriks Dr. Tolian Sorani traagilisele taustaloole, aga kui keegi vajab tõestust, et hea kurikael tähendab reeglina head filmi, siis Malcolmi vägikaikavedu lausa kahe kapteniga on vaatamist väärt. Fännipoisid olevat igatahes päris kurjaks saanud, et Malcolm James T. Kirki mättasse lõi.
Ühes varasemas uusversioonis „Cat People“ (1982) ei ole Malcolmil aga mingit tarvidust end tagasi hoida. Ohtlikuse osas ei tundu olevat erilist vahet, kas Malcolm on siin inim- või pantrivormis. Pea peale patsutama ei läheks kummalgi juhul. Kuidagi õnnestub tal isegi kõndida nagu kaslane, ilma et see naeruväärselt mõjuks. Boonusena on tegemist väga ilusa filmiga, mille heliriba komponeeris Giorgio Moroder ning teemalaulule kirjutas sõnad ja laulab seda David Bowie.



Seekordse ülevaate lõpetaks mõneti märgilise filmiga, lisaks näitlemisele äratuntavalt robzombielikus verepulmas „31“ (2016), kehastub Malcolm siin ka pealelugejaks. Ei ole sugugi nii, et Morgan Freeman üksi monopoli peab. Võiks siia umbes küünrapikkuse nimekirja neist animatsioonidest ja videomängudest koostadada, kus Malcolmi kergelt irooniline madal tämber vaataja/mängija kõrva paitab. Mõned kõlavamad nimed ainult - täispikk „Bolt“ (2008), suurem või väiksem osalus seriaalides „Spider-Man“, „Batman“, „Superman“ ja „Biker Mice from Mars“. „Wing Commander III ja IV“, „Fallout 3“, „God of War III“ ja „Call of Duty Black Ops III“.



Sedavõrd laia haardega mees siis seekordne õnnitletav ja tegelikult saaks ja peaks tema loomingu palju laiemalt ette võtma, ajaline ressurss paneb vaid piiri peale. Sest no raudselt ma mõne olulise asja olen välja jätnud või unustanud. „Lexx“!!!! Ühes osas tegi kaaasa. Auhindade näol pole ülemäära palju tunnustust Malcolmile tema näitlejakarjääris jagunud. Alexi roll muidugi kõige kiidetum, aga seda lojaalsem on mehe fännibaas. Ning elutöö eest on tal siiski oma täht Kuulsuste Alleel ning väga kõlava nimega organisatsiooni Teadusliku Fantastika, Fantaasia ja Õudusfilmide Akadeemia poolt omistatud Saturni nimeline preemia. Minu õnnesoovid ja neile, kes soovivad poolteist tundi Malcolmi häält kuulata, siis järgnev video on neile kui rusikas silmaauku:

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0722)