Nad sulandusid varjudena öösse. Nad olid kui viirastused, liikudes läbi mudaste tänavate, hallidele kuubedele õmmeldud valged tiivaembleemid tuules lehvimas. Öö oli pime, vihm halastamatult kallamas, muutes need mülkad, mida siin Jumalast hüljatud Hope Townis tänavateks nimetati, peaaegu läbimatuks.

Päevinäinud poollagunenud paneelmajad, mida katsid grafitid ja sõjahaavad, olid sama pimedad kui öö. Ei ühtegi tuld. Ei ühtegi märki neist õnnetutest hingedest, keda olid küüditatud siia slummi müüride vahele, et nad jalust ära oleks. Ometi oleks pidanud Partei mõistma, et koondades kõik need, keda võim dissidentideks tembeldas, ühele kitsale alale, peab see sünnitama vastuhaku. Mingil moel oli see just Partei ise, kes oli väetanud pinnase Azraeli Inglite idanemiseks.

***

„Liikumine kella kaheksa suunas,“ kostis kuularist. See oli Azrael ise, eemal, ühe neist sadadest betoonhiiglastest katusel, hoidmas eemalt operatsioonil silma peal. Tema mantel lehvis külmas tuules ja vihmas, kui ta seal ihuüksi seisis. Vaid käputäis tema Inglitest teadsid tema pärisnime. Ta oli kui vaim, hall kardinal kogu selle vastupanu taga. Partei pakkus üüratuid summasid lihtsalt tema näo pildi eest, kuid Azrael usaldas oma Ingleid. Nad olid kui nurka surutud rotid uppuval laeval. Neil ei olnud enam kuhugi minna ja see muutis nad fanaatilisteks. Meeleheitele aetud inimesed olid valmis väga paljuks – nad olid nõus jätkama konflikti, mis oli juba kaotatud.

Azrael jälgis drooni liikumist eemalt binoklitega. Sõjaväel ei oleks tohtinud olla droone nii sügaval slummis. Kas neil oli olnud halb õnn ajastada oma rünnak kontrollpunktile, mis lahutas Hope Towni ülejäänud Dawn Cityst, mõne militaaroperatsiooni ajal? Ta tõstis kiirelt oma binokli eemale, pimeduse ja valguse piirile, ning tema suurimad hirmud osutusid tõeks. Kontrollpunkti varjust tõusis just sõjaväe luuresüstik, mis liikus otse tema Inglite suunas.

„Süstik, kaks minutit teie positsioonini. Missioon tühistada. Kaduge,“ andis Azrael käsu ning kirus oma ebaõnne, silmitsedes neid tuhandeid väikeseid tulukesi kaugustes. Dawn City. See oli kuidagi uskumatu, et normaalne elu oli neil justkui käeulatuses. Igal õhtul võisid nad imetleda neid võõraid tähti, mis meenutasid, et nad on vangid, isegi kui ametlikult olid nad täiesti vabad inimesed. Vabad liikuma oma müüride vahel slummis. Vabad nälgima, kannatama puudust, külma. Vabad vägivaldselt surema. Hope Town oli kui džungel, kus ellu jäi vaid tugevam. Azraeli silmadesse kerkisid pisarad, süütundest. Kunagi oli olnud tema osa sellest Parteist, kes lasi teisi inimesi kui rämpsu kohelda. See oli saladus, mida teadis ainult tema leitnant Morgan; mees, kellega nad koos sellele võitlusele aluse olid pannud. Ainult Morgan teadis, kes oli kunagi olnud Eerik Takala.

***

„Neetud,“ vandus Mia. „Te kuulsite ̶ kaome siit.“ Hallkuued lagunesid formatsioonist, sööstes eri suundades paneelhiiglaste vahele, kadudes põranda alla nagu hiired. Slumm oli nende territoorium – nad tundsid selle igat nurgatagust ning saladust.

Tüdruk Mia kõrval oli just kanalisatsioonikaant üles kangutamas, kui nad kuulsid tuttavat suminat. Iga väike lapski slummis teadis, mida see heli tähendas – sõjaväedroon. Too oli tuvastanud nende soojusjälje ning jõudnud nendeni hetk enne seda, kui nad oleks sukeldunud vanadesse kanalisatsioonikäikudesse. Armee ei julgenud väga sügavale slummi tulla. Veel vähem oleks nad olnud valmis riskima tunnelitega. Nad oleks visanud neile järgi parve luureämblike, kuid paar EMP-d tunnelites oleks jälitajate robotajud ära röstinud. Ei midagi, millega nad toime ei oleks tulnud. Droon, seevastu, oli palju ohtlikum.

„Persse,“ muutus Mia tooni võrra tõsisemaks ja vinnastas oma pumppüssi. Ta võttis drooni sihikule ja tulistas tolle pihta lasu. See ei teinud droonile tõsisemalt kahju. „Kaua veel, Iva?“ kostis Mia hääles teatud ärevus kui ta relva uuesti vinnastas. Tuttavad liigutused ning Mia tõstis taas püssi. Öös kajas lask, millele järgnes susin.

„Valmis,“ teatas Iva ja sukeldus tumedasse auku, mille ta viimaks lahti oli saanud. Mia tundis kuidas drooni laserkiir teda põletas, aga ta ei hakanud hetkel oma seisukorda hindama. Ta viskas oma pumppüssi auku – kostis sulpsatus. Seejärel ronis ta ühte kätt kasutades pimedusse, kobades seda plöga oma jalge all, kuni ta oma relva üles leidis. Iva oli selle aja peale valguspulga aktiveerinud ning nende pilgu ette ilmusid tunneli piirjooned.

„Viska mulle oma relv,“ käskis Mia, hakates oma pihta saanud õlavarres valu tundma. Ta püüdis püstoli õhust kinni, pööras selle avausele, mille kohale droon laskunud oli, ning tulistas ühe salve tolle pihta. Ta teadis, et tema lasud ei tee drooni kerele midagi. Ta sihtis teadlikult rootoreid, lootes drooni vähemalt natukenegi tasakaalust välja saada. Tundus, et see töötas sest droon kadus Mia vaateväljast. „Lähme,“ andis ta käsu ning nad kadusid linna alusesse labürinti.

***

Kui Mia väike salk tagasi turvamajja jõudis, olid nad porised, rokased ning läbi külmunud. „Tehke end puhtaks ja üritage natuke magada,“ ütles ta oma salgale. Mia kiskus oma mantli seljast ja uuris oma õlavart. See oli ainult riivakas, õnneks. Droon ei olnud üritanud teda tappa. Droonid, mida armee Hope Towni saatis, elimineerisid oma sihtmärke väga harva. Nende eesmärk oli tavaliselt ohver liikumisvõimetuks muuta, et armee saaks tulla ja saagi üles korjata. Ülekuulamiseks ja piinamiseks, oli Mia veendunud.

„Istu paigal,“ raputas Iva uskumatult pead oma lapsepõlvesõbranna haava nähes. „Sa oleks võinud enne midagi öelda,“ avas ta esmaabikohvri.

Iva isa oli arst olnud. Iroonilisel kombel oli just see perekonnale saatuslikuks saanud. Nad olid elanud idüllilises Dawn City äärelinnas – ema, isa, Iva ja väikeõde Maria. Nad ei olnud hoolinud ei sõjast ega sellest, kes võimul on. Aga ühel hetkel oli Partei nad dissidentideks tembeldanud, sest isa oli päästnud mässulise elu. Selle asemel, et oma patsient võimudele välja anda, oli doktor vigastatul hoopis minna lasknud. Tänutäheks oli kogu pere oli Hope Towni küüditatud ning ühel ööl, mitmeid kuid hiljem, olid tulnud eriväelased, löönud maha nende urka ukse ja vanemad kaasa viinud. Kuhu, seda ei teadnud keegi. Sel päeval oli Ivast saanud kiirkorras täiskasvanu, kes pidi üleval pidama nii ennast kui väikeõde, kes oma emmet taga nuttis. Iva oleks tahtnud sama teha, aga temal ei olnud seda luksust.

„Ja siis ma oleks pidanud kogu tagasitee sinu küsimusi taluma - Kuidas sa end tunned? Kas sinuga on kõik korras? Kas su pea käib kergelt ringi? Ei aitäh,“ muigas Mia irooniliselt.

Kunagi ammu, see tundus nüüd justkui nagu mõnes teises elus olnud, olid nad koos koolis käinud. Juba siis oli Mia vihanud iga reeglit, tundunud vajadust kõige vastu mässata – peamiselt sellepärast, et teismeelisele Miale oli valmistanud nalja konservatiivses tütarlaste koolis oma riukatega täiskasvanuid endast välja ajada. See oli olnud nagu meelelahutus tema igavas elus – ta oli olnud sihitu nooruk, kel ei olnud suuri unistusi ega ka lootusi. Iva oli vastukaaluks olnud alati see korralik ja hea tüdruk, jälginud igat reeglit nii koolis kui kodus. Mingil moel oli see ime, et nad üldse sõpradeks oli saanud – nad olid nii erinevate iseloomudega olnud. Mia uskus, et kuskil selle hea tüdruku imidži varjus oli Iva alati imetlenud Mia julgust olla ta ise. Võib-olla isegi unistanud ise olla rohkem nagu Mia, kuid Ival ei olnud iseloomu seista vastu autoriteedile.

Irooniline, et nüüd olid nad mõlemad rentslis, relvad käes, võitlemas võitlust, mida, nagu vähemalt Mia uskus, ei saanud nad võita. Endast oleks ta seda oodanud. Juba sõja ajal oli ta üritanud iseseisvuslastega liituda, aga nood olid käskinud tal koju minna, pilgates teda plikaks. Noh, sõda oli läbi ja kaotatud. Enam ei olnud dissidendid nii valivad. Lihtsalt Iva tundus alati võõrkehana selles põrandaaluses vastupanus. Kasuliku, aga võõrana.

„Nii, korras,“ lõpetas Iva haava puhastamise ja sulges selle geeliga. Seejärel kattis ta haava plaastriga.

Armee süstik oli ikka veel linna kohal, droonid slummi kammimas. Täna öösel ei läinud keegi koju. Mia oli just Ivaga koos kopitanud madratseid laiali laotamas kui urka uksele ilmus Morgan. Tema käre hääl kajas kui äike üle kopitanud ja lehkava betoonpunkri: „Mia, minuga!“

Tüdruk tõstis pahural pilgu Azraeli paremale käele, heites talle pilgu millest võis selgelt teatud pahameelt välja lugeda . „Kas see ei oleks võinud hommikuni oodata,“ haigutas Mia pahuralt ja viskas tolmuse madratsi nurka. „Üritage natuke und saada,“ ütles ta oma salgale, haaras oma mantli, mis selga pannes nii vastik ja külm tundus, ning järgnes kiilaspäisele hiiglasele.

***

„Meie seas on reetur,“ teatas Morgan raudsel häälel. Ta kummardus laua kohale, süsipruunid kotkasilmad puurivalt Mia reaktsiooni jälgides.

See oli ülekuulamine, turtsatas Mia pahuralt. Morgan oli paranoiline, kuid enamjaolt põhjusega. Ta oli kõike seda, mida Azrael ei olnud. Koos moodustasid nad täiusliku paari. „See oli neetud ebaõnn, ei midagi enamat,“ tortsus Mia. Ta oli üks väheseid, kes julges Morganile silma vaadata ja vastu hakata. Enamik teisi vastupanuliikumise leitnanteid olid kõik sõjas osalenud ning neile oli see sõjaväeline kord justkui sisse programmeeritud. Mia ei hoolinud sellest. Ta ütles, mida ta arvas ja millal ta arvas. Ta oli lugupidamatu ja tujukas kui see talle õigustatud tundus. Oma iseloomu ja kartmatuse poolest oligi Mia vastupanuga liitudes Azraelile silma jäänud ning lõpetanud tolle siseringis. Mia austas Morganit, aga ta ei pidanud selleks alati mehega nõustuma.

„Kas samamoodi nagu meie relvaladu? Nad lihtsalt teadsid täpselt millisele garaažile haarang korraldada?“ Kaks nädalat tagasi olid vastupanujõud saavutanud oma senise kõige suurema võidu, saades teada armee varustussüstiku graafiku. Neil oli õnnestunud too alla lasta ning tühjaks röövida enne, kui abiväed kohale jõudsid. Jackpot.

Vähemalt seni, kuni eriteenistus üht kolmest peidupaigast, kus nad oma röövsaaki talletasid, ründas. Selle asukohta oli teadnud ainult väike valitud seltskond. Üks neist inimestest oli äraandja, oli Morgan kindel, mis sellest, et Eerik, või Azrael, nagu teda avalikult tunti, seda ei uskunud. Too noormees, nagu Morgan oma kaitsealusest mõtles, oli liiga sinisilmne ja liiga kindel oma inimeste lojaalsuses, et reaalsust näha. Eerik ei suutnud uskuda, et keegi tema siseringkonnast, keda kõiki ta jäägitult usaldas, oleks võinud talle valetada või töötada vaenlase heaks. Azrael uskus, et nad kõik vihkasid Parteid ja tolle poliitikat. Sellepärast oligi tema kõik need aastad Eeriku kõrval, kinnitas Morgan endale, et kaitsta poissi tema enda eest. „Või need kolm kasvuhoonet?“ Kasvuhooned olid vastupanule elulise tähtsusega, vahest isegi olulisemad kui relvad. Ilma toiduta ei olnud neil võitlejaid. Ilma võitlejateta ei oleks neil kasu olnud ka terve universumi parimast relvaarsenalist.

Mia heitis pilgu Azraelile, kes tundus olevat veel enam kurnatud kui ta ise. Tolle sinistes silmades peegeldus väsimus kui mees end seina najal toetas, käed rinnal risti. Ta lihtsalt seisis seal, sekkumata, mis ajas Miat veelgi enam närvi.

„Ma loodan, et te siiralt ei usu hetkel, et mina teie leke olen. Ma võin vanduda kõige nimel, mis meile püha on, et mina ei annaks neile värdjatele ka enda nime. Ma pigem sureks, kui oleks reetur. Ja kui te peale seda kõike, mida me läbi oleme elanud, mind ei usu, siis minge persse!“ tagus Mia tigedalt rusikaga vastu lauda. Tal oli hea meel, et see teda Morganist hetkel lahutas, sest sellise süüdistuse peale oleks ta tahtnud vanamehele ühe keretäie anda. Mia oli kindel, et Morgan oleks temast jagu saanud, sest see vanamees oli üks parimaid võitlejaid, keda Mia elus kohanud oli, aga ta oleks tahtnud proovida.
Azrael nurgas muigas selle peale.

„Me ei kahtle sinu lojaalsuses,“ teatas Morgan, „mitte otseselt.“

„Paganama pärast, mida see tähendama peaks?“ oli Mia rohkem närvis kui ta olla oleks tahtnud. Neetud, kirus ta ennast. Võta end kokku, tüdruk. Sa käitud nagu sa oleksid milleski süüdi, korrutas ta endale. Morganit ümbritses justkui aura, mis pani kõik tema ümber end ebamugavalt tundma.

„Mitte keegi ei teadnud kõigi kolme lao asukohta. Ainult mina ja Azrael teadsime. Kõik teised teadsid ühte. Sina teadsid selle lao asukohta, mida rünnati,“ teatas Morgan, oma puuriv pilk Mial.
„No, ma ei olnud ainuke, eks ju,“ kaitses Mia end, taas sisimas vandudes. Ta ei tohiks nii kaitsev olla. See tekitab mulje nagu ta oleks süüdi.

„Kas sa rääkisid Ivale kus ladu on?“ küsis Morgan otse.

„Jestas,“ asetas Mia ahastuses käed oma peale. „Sa just ei küsinud mult seda? Iva? Sa ei saa seda tõsiselt mõelda.“ Ta pilk pöördus taaskord Azraeli poole, justkui tuge ja vastuseid otsides. Kas too uskus tõesti seda, mida Morgan just ütles? Isegi, kui… Ival ja Eerikul oli mingi teema, täpsemalt Mia ei teadnud ja see ei olnud ka tema asi. Ta oli üritanud Ivale öelda, et see on halb mõte, aga nad olid noored ja armunud ning kes sellises situatsioonis mõistuse häält kuulab. See lõppeb ühel või teisel moel katastroofiga, oli Mia oma sõbrannat hoiatada üritanud. Sellised asjad sõja ajal alati lõppesid. Aga ta sai Ivast aru. Tüdruk, kel ei ole enam kedagi kellele toetuda, ihuüksi, koormaks kaelas väike õde. Ja siis karismaatiline liider, kes annab tema elule taas mõtte. Lisaks oli Eerik täitsa kena oma blondide juustega, pidi Mia tõdema. Kui ta poleks naisi eelistanud, oleks ta isegi Eerikule silma visanud.

„Ma just küsisin sult lihtsa küsimuse. Kas sa ütlesid Ivale, kus ladu asub?“ kordas Morgan.

„Iva on ainuke põhjus MIKS me need relvad üldse kätte saime. Ilma Ivata… Ilma tema informatsioonita ei oleks me saavutanud pooltki sellest, mida viimase poole aastaga teinud oleme. See, mida ta meile hotellist toob, on päästnud meie elusid, andnud meile sihtmärke. Kogu lugupidamise juures, Morgan, aga mine persse.“ Mia raputas uskumatult pead. „Sa ütle otse, mida mõtled, mitte ära aja mingi hägust jama. Sulle ei meeldi Iva. Täpsemini, sa arvad et Iva muudab Eeriku kuidagi nõrgemaks või vähendab seda poolmüstilisilt imidžit, mille sa talle loonud oled. Olgem realistlikud - Iva teab palju enamat kui mingi neetud relvaladu. Ta teab, kus me oleme. Ta teab, kes on Azraeli nime taga. Ma usun, et ta teab nii veel mõndagi Azraeli kohta,“ ei suutnud Mia end tagasi hoida väikest sarkasmi lisamast, „nii, et kui Iva tahaks midagi reeta, siis…“ Ta jättis korraks selle mõtte õhku, ise nüüd puurival pilgul Morganit jõllitades. „Ta võiks neile Azreli anda, aga nad ei ole meile sisse sadanud ja meid kõiki arreteerinud. Nii, et Morgan, sa pead mingi muu mooduse leidma kuidas Ivat ja Eerikut lahutada, sest see on hetkel su tegelik tagamõte, eks ju?“

„Räägi mulle hotellist,“ oli Morgan nagu vana rahu ise, tegemata välja tüdruku pulbitsevatest emotsioonidest.

„Hotellist?“ ei saanud Mia täpselt aru. „Mis ma sulle sellest räägin? Mis mina sellest tean?“

„Mida Iva sulle hotellist rääkinud on,“ täpsustas Morgan oma küsimust. See kurikuulus hotell - Dawn Tower. Partei võimu tugipunkt linnas, okupatsioonivõimu süda. Ümbritsetud armeest, valvatud nii, et isegi rotil ei õnnestuks sinna märkamatult sisse saada. Ametnikud, sõjavägi, luure – kõik nende tähtsamad ninad resideerusid selles kompleksis, mis oli kui omaette linn, kõigest eraldatud, iseseisev. Azrael oli aastaid üritanud leida moodust, kuidas sinna oma inimene sisse saada, kuid tulemusteta. Kõik nende nipid ja moodused olid olnud kasutud ning siis oli Iva Dvorak sinna lihtsalt ettekandja koha saanud, soovitatuna teiste tüdrukute poolt slummist, kes seal juba töötasid. Ta jalutas iga päev hotellist oma läbipääsuloaga sisse ja välja ilma, et keegi oleks silmagi pilgutanud. Veel üks kohalik ilus tüdruk rabamas haledate sentide nimel, et end ära toita. Morgani jaoks oli see alati liiga mugav olnud.

„Azrael, kas sa oled sellega nõus?“ ei suutnud Mia uskuda. „Iva on minu parim sõbranna. Ma tunnen teda algkoolist saadik. Paganama pärast, MINA kostsin tema eest. Mina tõin ta meie ridadesse.“ Mees nurgas ei lausunud sõnagi.

„Okei, hotell,“ pomises Mia endamisi. „Mis ma sellest tean? Noh, enamiku sellest teate teie ka. Kaetud keldrist katuseni luure ja jälgimisseadeldistega, ümbritsetud armeest ja kontrollpunktidest. Kohake, kus need, keda meie tappa tahame, rahulikult viibida saavad, sest me ei suuda sellest isegi poole miili kaugusele saada. Armee, ametnikud, luure, tähtsad külalised. Kõik need, kellele üritatakse jätta mulje, et relvastatud vastupanu on läbi. Või mida sa teada tahad?“

„Ma tahan teada, mida Iva sulle sellest rääkinud on. Tema tööst hotellis. Kuidas ta selle sai?“

„Küsi seda tema käest,“ nähvas Mia.

„Ma küsin seda sinu käest,“ teatas Morgan. „Sa näid miskipärast väga tahtvat enda elu nii palju keerulisemaks teha.“

„Ja sina pead nõiajahti, mille sihtmärgiks oled sa minu sõbra valinud!“

„Hotell. Iva. Kõik, mis ta sulle rääkinud on. Nüüd ja kohe!“ kaotas Morgan kannatuse. Ta rusikas paukus vastu lauda.

„Iva teadis tüdrukuid, kes seal hotellis töötasid ning tal õnnestus nende kaudu saada töö restoranis peale seda kui ta vanemad ära viidi. Ta pidi ju kuidagi end ja oma õde ära toitma. See oli nagu ideaalne lahendus – saad linnaloa ja slummist välja. Saad toiduülejääke köögist slummi tagasi smugeldada. Nagu ma aru olen saanud, siis enamik tüdrukuid teevad natuke enam kui lihtsalt nende ametlik töö. Aga mitte Iva.“

„Veel midagi?“

„Noh, me oleme tema kaudu infot sisse ja välja smugeldanud. Andmekandjad. See, mille Azrael tegi, et nende süsteemi sisse häkkida. Iva oli see, kes viiruse hotelli smugeldas. Ta riskis seda tehes oma eluga. Kas ta oleks selle nende süsteemi pannud kui ta oleks nende närakate heaks töötanud? Ah?“ Mia ei uskunud ühtegi sõna mida Morgan ütles. Ta teadis Ivat kauem kui keegi teine. Iva oli kohusetundlik, lojaalne. Tal olid raudsed närvid ning ta oli ellujääja, nagu Mia isegi. Südametunnistusega ellujääja, kordas Mia endale.

„See on keegi teine,“ lausus Azrael esimest korda kogu ülekuulamise jooksul. „Ma ütlesin sulle…“

„Vabandan väga, aga sinu hinnangut ma hetkel väga tõsiselt ei võta,“ katkestas Morgan ta poole lause pealt. Mia jaoks tundus see kõik kuidagi nii vale, sest tema oli harjunud Azraeli nägema kui toda juhti, kelle nimel nad kõik iga päev oma eluga riskisid. Mia jaoks ei olnud seda võitlust ilma Azraelita nende eesotsas. Too oli ilmunud ei kuskilt Hope Townis, korjanud kokku kõik need väikesed koordineerimata vastupanukillukesed ning loonud neist midagi ühtset, organiseeritut.

„Sa ei vastanud muide kunagi mu küsimusele,“ märkis Morgan. „Kas sa ütlesid Ivale?“

Mia oli lootnud, et Morgan ei pannud seda tähele. Ta ei saanud valetada. „Metsa,“ raputas Mia pead. „Jah, ma ütlesin talle, aga see ei tähenda…“

„Kas sina pakkusid seda informatsiooni või tema küsis?“ küsitles Morgan nagu oleks ta jäljekoer, kes oli haisu ninna saanud.

Mia mäletas seda momenti selgelt. Miski oli tundnud vale juba tol momendil. Iva oli liiga järjekindlalt selle kohta pärinud ning tema hääles oli olnud justkui mingi meeleheide. See aga ei tähendanud, et Iva süüdi oleks, kordas Mia endale. Iva ei olnud reetur, sest too teadis nii palju olulisemaid asju. Iva teadis, kes oli see nägu ja nimi Azraeli taga. Ei, Mia ei uskunud seda, kui palju Morgan teda ka veenda ei üritanud.

„Tema küsis“.

***

Kopitanud madrats Iva külje all tundus õhuke. Ta tundis iga ebatasasust põrandas. Ta värises külmast, niisked riided seljas. Ta ei olnud julgenud end teki all alasti kiskuda, mitte niimoodi teiste võitlejate juuresolekul, kuigi ta teadis, et siis oleks tal soojem. Selle asemel otsustas ta kannatada külma – nii oli talle lihtsam. Iva teadis, et ta peaks üritama uinuda, aga ta ei suutnud. Ta tundis mingit kurjakuulutavat eelaimdust, mis teda öökima ajas. Ta üritas seda iiveldust oma kõhus tagasi hoida, sisestades endale, et see konserv, mida ta õhtuks söönud oli, pidi olema olnud kõvasti üle „Parim enne“. Ta üritas ennast veenda, et Morgan ei kutsunud Miat endaga kaasa sel põhjusel, mida ta kartis. Ta pidi ainult magama jääma. Hommikul on kõik korras. Öösel tunduvad kõik varjud pikematena, korrutas ta endale, aga und ei tulnud. Ta lihtsalt lamas, oodates millal nad tema järgi tulevad.

Iva ehmatas end üles. Ta pidi olema uinunud, sest ta tundis järsku, kuidas keegi teda õrnalt äratab. Tema ees pimeduses kükitas tume kogu. „Iva,“ kostus sosin varjudest. See tundus ikka veel unenäona kui Eerik talle käe ulatas ja endaga kaasa kutsus.

„Kus Mia on?“ vaatas Iva poolunisena ja segaduses ringi, tajudes jäist öö temperatuuri. Ta mähkis tekki enda ümber, värisedes. Ta võttis Eeriku käe vastu. See tundus nii soe, kuid kare. Ta järgnes mehele, rohkem küsimusi esitamata. Ta keha läbisid pidevad külmavärinad, mida ta ei suutnud kontrollida. Ta istus toolile seal samas ruumis, kus Morgan Miat varem üle oli kuulanud.

Eerik nägi väga väsinud välja. Rohkem kui tavaliselt ja see juba ütles midagi. See öö ei olnud talle lihtne olnud. Eerik oli pidanud panema mängu kogu oma mõjuvõimu, et mitte lasta Morganil marssida tüdrukuni, relv käes, ja ta seal kohapeal maha lasta. Morgan näis olevat kategooriliselt selle vastu, et Eerik temaga maha istuks. Mida Morgan kardab? Seda, et Iva ta ära tapab? Tüdrukul oleks selleks olnud palju paremaid võimalusi. Või et ta ümber oma sõrme keerab? Eerik ei olnud siiani täiesti kindel, kas ta uskus oma mentorit. Morgan ja tema paranoiad olid mitmel korral nende elusid päästnud, kuid Eerik tahtis uskuda, et seekord ta eksis.

„Mis nüüd?“ küsis Iva, tõmmates oma jalad niisketest saabastest ning keris ennast toolile kerra, üritades sooja saada. Tal oli jäätunud. Kogu ta keha värises tahtele allumatult nii hirmust kui ka külmast. Ta ei suutnud end kontrollida, kuid Iva aimas, et see ei olnud ka enam oluline.

„Nüüd?“ oli Eerik justkui hetkeks segaduses aga siis nägi ta Iva näos tõde. Tahtmatult kostus ohe Eeriku huulilt.

„Mul ei olnud valikut.“ Kui totralt see kõlas, taipas Iva, üritades end koos hoida, kuid ta hääl värises, reetes meeletut kabuhirmu. „Mul ei ole siiani valikut. Mul ei ole juba väga kaua aega mingit valikut olnud.“

„Millal?“ suutis Eerik kuidagi küsimuse oma huultelt saada. Mingi külm värin jooksis üle tema keha neid sõnu kuuldes. Iva tunnistas hetkel kõik üles. Ta keeldus hetkel endale tunnistamast, et kõik need mürgised sõnad, mis Morgan talle oli öelnud tema pimeduse ja kallutatuse kohta, pidid tõesed olema. Reetur oli olnud tema enda kõrval, tema enda voodis, ja ta ei olnud seda näinud. Ta oli lasknud Iva endale lähedale, vastupidi kõigele, mida ta instinktid talle öelnud olid. Kõige vanem trikk maailmas ja tema oli selle ohvriks langenud.

„Algusest peale,“ hammustas Iva huulde, suutmata enam oma häält kontrollida. Pisar voolas tema silmist kui ta nägi seda pettumust Eeriku näol. See tegi rohkem haiget kui miski muu, mida Brody talle kogu selle aja jooksul teinud oli. „Anna mulle andeks. Ma ei tahtnud üldse. Ma… Ta ei andnud mulle valikut.“

„Kes?“ küsis Azrael külmalt, üritades varjata kogu seda pettumust, mida ta tundis. Eeriku peast jooksid läbi kõik need hetked, mis tal Ivaga olid olnud. Tüdruk oli jõudnud nendeni läbi ühe nende kontakti slummi salakaubitsejate seast ja kui Mia oli ta ära tundnud, oli too Iva eest kostnud. Fakt, et ta töötas väljaspool slummi, oli tõstnud tema tähtsust vastupanu silmis – see oli liiga hea võimalus, et sellest keelduda.

Iva oli olnud osav – ta oli kuulnud asju, mis olid neid meeletult aidanud. Nii juhtub nende suurte ninade ja väikeste mutritega – kui nad end turvaliselt tunnevad unustavad nad, et ka vastupanul võib kõikjal kõrvu olla. Nood seal oma tornis olid uskunud, et hotelli seinte vahel on nende saladused ja perverssused kaitstud. Iva oli toonud neile nimesid, transpordigraafikuid, turvadetaile. Ivalt saadud info abil olid nad olnud võimelised viima vastupanuliikumise uue tasemeni. Iva oli olnud kui kuldne infolaegas.

Ei, miski siin ei olnud loogiline, taipas Eerik. Kui Iva oleks olnud reetur, peaks tema praeguseks surnud olema. Aga Iva hetk tagasi tunnistas oma süüd. Mis siis, kui ta oli alahinnanud Parteid? Miski neis mõtteis, et Parteil oli olulisem teda elus hoida kui kõrvaldada, hirmutas Eerikut rohkem kui kõik muu. See oleks tähendanud, et Parteil oli plaan, kus nad vajavad, et ta elus oleks ning vastupanu juhiks, ning mille lõppmäng oleks olnud hävitav kõigele, mis Eerikule oluline oli.

***

Iva oli teadnud kuidas see öö lõpeb sel hetkel, kui Morgan Mia endaga kutsus. Osa temast oli tahtnud joosta. Ta oleks ehk kontrollpunkti jõudnud. Kui tema luba veel kehtib ̶ milles ta ei olnud sada protsenti kindel ̶ , siis pääsenuks ta slummist välja. Väljaspool Hope Towni oleks Inglitel teda raskem leida, sest nende tegutsemisvabadus oleks seal palju piiratum. Mis edasi, oli Iva kaalunud oma valikuid. Ta oleks võinud hotelli minna ja öelda, et ta on paljastatud. Alexandril ei oleks temast enam mitte mingit kasu olnud. Too oleks ta sama suure tõenäosusega hukanud kui Inglid.

Tüdruk teadis, et teine variant oleks olnud üritada ise hakkama saada. Põgeneda slummist ja loota tänavatel kuidagi varjatud püsida sattumata droonide ette, kes talle taustakontrolli teeksid. Ent isegi parima tahtmise juures ei oleks ta suutnud end niimoodi kuigi kaua varjata. Dawn City võis elada palju vabamalt, kuid linn ise oli sama karmi Partei rusika all kui Hope Town – lihtsalt rusikas oli ilusamalt maskeeritud. Linn oli täis kaameraid, mis kodanike iga sammu automaatsete algoritmidega jälgisid. Ei olnud võimalik isegi toidukaupu osta ilma, et kliendile ei oleks kiirelt näotuvastusega taustakontroll tehtud.

Lisaks ei panustanud Iva enam oma läbipääsuloa kehtimisele. Mitte peale seda, kui ta Mariaga põgenenud oli. Kui ta oleks üritanud joosta, siis oleks Maria üksi slummi jäänud – tal ei oleks olnud mitte mingit võimalust Mariat slummist välja saada. Ta ei oleks suutnud teha Mariale sama, mis vanemad, tahtmatult, talle olid teinud. Teadmatus, mis oli juhtunud, oli olnud Iva jaoks väljakannatamatu. Kõik need küsimused, millele ta polnud lootustki vastuseid saada – kas nad on elus, kas nad kannatasid, kus nad nüüd on. Ta ei oleks suutnud jätta Mariat teadmatuses teda koju ootama nende väikeses urkas, mida nad siin slummis oma koduks kutsusid. Seitsmeaastane tüdruk. Ilma vanemateta. Ilma oma suure õeta, ihuüksi. See oleks olnud veel hullem saatus kui Brody pantvang olla. Tagantjärgi oleks olnud vist õigem jätta Maria Partei ja Brody haardesse. Vähemalt Brody näis pidavat oma lubadust, et tüdruk ei kannata puudust. Nii ei näinud Iva muud valikut kui jääda ja oma deemonitele otse silma vaadata.

„Alexander Brody,“ sai Iva selle nime oma huulilt. See nimi tõi tal kananaha ihule. Ta tundis, kuidas ta nägu kattub külma higiga, hirmust, nagu võiks too mees seista tema selja taga. Ta kujutas kuidas iga hetk asetub see mustas nahkkindas käsi tema õlale. Ta justkui tundis luureohvitseri hingeõhku oma kuklas ning ta tahtis kabuhirmust karjuda.

Tahtmatult leidis ta end taas seismast selles külmas hotellitoas. Taevas oli pilves, öö pime. Ei kuud ega tähti. Toas ei olnud põlenud ühtegi lampi ning see oli ainult hääl, mida Iva kuulis. Hääl, mille omanik istus pimeduses tugitoolis ning lausus neid sõnu: „Sa lähed ja liitud mässulistega. Sa annad mulle informatsiooni nende tegemiste ja liikmete kohta. Sa täidad iga mu käsku. Sa kuulud nüüd mulle.“

Brody oli geenius, oli Iva hiljem taibanud. Too oli ilmselgelt teda pikalt jälginud ja oli teadnud temast kõike. Ta oli ikkagi Partei masinavärgi truu luureagent. Too oli teadnud kus ta elab, kellega ta suhtleb. Ta teadis täpselt millal ja kuidas tema vanemad võetud olid. Ta teadis kõike Mariast. See oli olnud viimane piisk Ivale tol ööl. Tol hetkel oleks ta vist nõustunud kõigega, et sealt ruumist pääseda, läinud tagasi slummi, võtnud Maria ning jooksnud – peitnud end selles rägastikus. Ta ei oleks iial oma jalga enam hotelli tõstnud.

Aga Brody oli olnud kavalam. Ta ilmselgelt nägi läbi, et Ival on hakkamist rohkem kui teismelisest tüdrukust oodata võiks. Too oli ju kuidagi suutnud end ja Mariat elus hoida sellises ohtlikus kohas nagu Hope Town. Brody oli talle kondi visanud: „Vastutasuks aitan ma sul su vanemad tagasi saada.“

„Kas nad on elus?“ oli Iva vaevu julgenud küsida. Ainuke mida ta süda ihkas, oli taas laps olla. Andke mulle mu vanemad tagasi, oli ta mõelnud. Siis peavad nemad muretsema selle eest, et meil süüa oleks ja katus pea kohal. Siis peavad nemad vastutama minu ja Maria eest. Siis saan mina jälle laps olla. Nii lihtne lubadus, katteta, kuid nii mesimagus.

Brody oli vaid kurikavalalt naernud ning nii oli Iva end põrgust leidnud. Brody oli seda sõnasõnaliselt mõelnud, kui ta oli öelnud, et Iva kuulub nüüd täielikult talle. Ival ei olnud lootustki mehele vastu saada. Häbi, valu ning piin segunesid üheks. Iva ei olnud kunagi ette kujutanud, et see niimoodi olema saab. Brody salakaval hääl ei vaikinud tema peas enam kunagi, andes talle lubadusi, keelitades teda. Sellest hetkest saadik ei olnud hirm vaibunud. Ta tundis Brodyt enda selja taga, teda jälgimas. Ta tundis neid nähtamatuid ahelaid, millesse Brody ta köitis.

Tol öösel oli Iva elu läbi saanud ja ta oli istunud hotelli katusel, oodates päikesetõusu nagu võiks see teda kuidagi aidata. Ta oli kaalunud sealsamas katuselt alla hüppamist, kuid sama mõttekäik, mis varemalt, oli teda takistanud – kui ta seda teeb, jääb Maria üksi. Ja nii oli ta kirunud ja vandunud, surunud maha oma õuduse, valu ja häbi ning eluga edasi läinud, kuigi ta oli vaid möödunu vari. Ta kuulus Brodyle, nagu too öelnud oli.

Iva oli alguses vihanud mässulisi sama palju kui Parteid. Nende pärast kannatas slumm pideva rõhumise all. Kõik teadsid, et see on mässuliste ussitanud pesa. Dissidentidega liitumine oli olnud lihtsam kui Iva arvanud oli. Tuli vaid paarile õigele inimesele vihjata ning üks päev oli Jason tema ukse taga ja kutsus ta kaasa. Kuhu, oli Iva küsinud, kuid poiss ei vastanud. Nad olid teda hoolega küsitlenud, uurinud tema põhjuseid. Nad teadsid temast palju, kuid mitte nii põhjalikult kui Brody. Kui nad kuulsid, et tal on linnaluba ja ta töötab SELLES hotellis, olid nad temast huvitatud.

Nad ei tahtnud temast alguses midagi suurt ega olulist. Esimesed nädalad peale mässulistega liitumist ei näinud elu justkui üldse muutunud olevat. Ta käis tööl, hoidis Marial silma peal ja vahel liigutas asju läbi kontrollpunkti sisse ja välja. Ja siis kohtas ta Miat. Ival ei olnud aimugi, et Mia vastupanus on – ta ei olnud kunagi varem taibanud, et Mial poliitilised kallutused olid olnud. Mia oli seletanud, et tema jaoks ei oli asi niivõrd aadetes kui selles, kuidas Partei inimestesse Hope Townis suhtub - ebavõrdsuses. Mia oli alati öelnud, mis ta mõtles, ja teinud, mis ta õigeks peab, kui miski tema meelest valesti oli olnud, tagajärgedest hoolimata. Mia oli kinnitanud olulisematele tegelastele vastupanus, et Ivat võib usaldada ning kuidagi ootamatult leidis ta end sündmuste keeristes tegemas asju, mida ta iial ei uskunud end võimeline olema. Aga see ei olnud lihtne. Ta pidi võitma vastupanu usalduse, et Brody saaks oma info ning tema oma vanemad.

Kõik muutus sel päeval kui Iva esimest korda Azraeli kohtas. Tal ei olnud õrna aimu, kes too mees on või kes selle nime taga tegelikult seisab. Ta oli legend, kellest kõik kuulnud olid – kättemaksuingel, alati valmis sünge rahuloluga sõdurite hingi taevasse aitama. Iva ei olnud alguses isegi uskunud, et ta päriselt olemas on. Ta tundus kuulujuttude põhjal nii uskumatu, et ta pidada Azraeli vastupanu vaimusünnituseks, et anda võitlejatele ikoon, mille taha koonduda. Aga seal ta seisis – lihast ja luust, palju noorem kui Iva iial ette oleks kujutanud. Mia näis teda tundvat.

Selle hetkeni ei olnud Iva täpselt taibanud, kui kõrgel Mia mässuliste hierarhias oli. See mõistmine natuke jahmatas teda – tema lapsepõlve-sõbranna, tavaline tüdruk nagu tema ise, võis olla tõusnud nii kõrgele vastupanu ridades. See võitlus pidi tähendama Miale niipalju enam kui Iva algselt arvanud oli ja see muutis Iva valikud veelgi keerulisemaks.

Iva oli Azraeli sõnadest lummatud. See, kuidas mees rääkis – see kõlas nagu tõde. Kõik, mis ta ütles, tundus loogiline. Ta suutis leida seletuse kõigele, ka keerulistele küsimustele. Ta suutis põhjendada nende lootusetuna tunduvat ülestõusu või sõja jätku, oleneb kuidas keegi seda nimetas. Ta suutis süüdata Iva südames leegi, mida ta ei teadnud seal olevat. Ta nägi Parteid ja selle olemust täiesti uuest valgusest. Järsku muutus kogu sõda ja tulemusteta näiv vastuhakk loogiliseks. See ei olnud enam eesmärgipäratu ja mõttetu inimeste tapmine. Neil surmadel oli olnud põhjus. Nad olid uskunud millessegi, mille võimalikust Iva kunagi varem isegi kaalunud ei olnud pidades mässulisi oma perekonnale osaks saanud ebaõnne süüdlasteks. Azraeli sõnad andsid lootust. Nad andsid eesmärgi, millegi nimel elada. Võimaluse paremaks homseks. Iva vihkas seda lootust, sest see kiskus ta pooleks.

Edasi oli kõik Iva kontrolli alt väljunud. Ta ei tahtnud, kuid ta hakkas uskuma sellesse, mida mässulised tegid. Iga kord, kui Brody ta enda juurde tuua lasi, oli tal aina raskem valetada. Ei, ma olen vaid väike mutter. Ma ei tea midagi olulist. Ei, ma ei ole kunagi Azraeli isiklikult näinud. Azrael huvitas Brodyt väga. Ival läks aega, aga ta taipas, et luure ei tea samuti, kes on see mees tolle nime taga. Mingil moel andis see Ivale trotsi ja jõudu – teadmine, et ta teab rohkem kui kõikvõimas Partei salaluure.

Iva ei ole kindel, millal ta taipas, et ta Azraeli armunud on. See pani ta südame kiiremini põksuma, aga hirmutas teda sama palju. Azraelil olid plaanid ja Iva oli neis keskse tähtsusega. Tema ligipääs hotellile andis talle unikaalsesse positsiooni. Mida rohkem aega ta Azraeliga veetis, seda vähem suutis ta sellele tõmbele vastu panna, isegi peale seda põrgut, kuhu Brody ta tol öösel tirinud oli. Ta kartis, meeletult, aga kuidagi leidis ta end ühel hetkel kasvuhoonete vahel katusel, Azrael tema kõrval, mehe huuled tema huultel.

„See ei olnud osa plaanist,“ leidis Iva kuskil endast julguse midagi öelda. „Sina, see tähendab. See, mis…“ Ta taipas kui klišeelt see kõlab. Mitte keegi ei usuks teda. „See oli minu otsus. Mina valisin sinu, tol momendil. Ma valisin sinu, Inglid, meie eesmärgi. Ma usun sellesse, mis me teeme, aga… Aga mul ei olnud valikut.“

Iva langetas nukralt pea ja ohkas raskelt. Ta on vaid ettur suuremate jõudude malemängus. Eerik oli üks mänguritest. Brody oli samuti ettur, Partei käepikendus. Aga see käepikendus oli aru saanud, et Iva mängib temaga. Tüdruk oli taibanud, et info liigub kahte pidi. Kui Brody temalt midagi konkreetset teada tahtis, teadis Iva, et see on luurele oluline. Ta oli oma „kuulujutte“ erinevalt maskeerinud, söötes neid nii Miale kui Jasonile, hiljem otse Eerikule. See info oli andnud vastupanule eelise, mida neil kunagi varem ei olnud.

Mida paremini vastutegevusel läks, seda enam survet avaldati Brodyle ja seda enam survet avaldas Brody Ivale. „Mul on midagi suurt vaja,“ oli too nõudnud. Azraeli nimi, mõni peidupaik, turvamaja. Mida iganes. Aga Iva ei olnud andnud midagi, vabandades. Või ta oli andnud asju, mis ei olnud tõesed – valeinfo, juhtub. Ta oli mänginud seda kassi-hiire mängu kuni Brody kannatus oli katkenud. Ta oli võtnud Maria, toonud ta slummist ära, ja asetanud guvernandi hoole alla. Maria edasine heaolu sõltus Iva koostööst.

Tol hetkel oli Iva müünud maha kõik, mis ta teadis – kasvuhooned, peidupaigad, kõik. Brody oli aga targem, et mitte kõike korraga rünnata. Tema plaan vajas Iva kattevarju püsimist. Ta tahtis Azraeli. See oli ainuke, mille Iva endale oli jätnud. Tolle mehe nimi, keda ta armastas, oli talle olulisem kui Maria, oli Iva taibanud seistes hirmust värisedes Brody ees, justkui alasti. Brodyl oli selline mõju – ta justkui oskas läbi näha iga vale ja pooltõe.

Üks mässuliste baas korraga oli Brody asunud vastupanu välja juurima ning Iva oli teadnud, et varem või hiljem peavad nad mõistma, et neil on leke. Iva ei uskunud, et ta kaua seda valede mängu jätkata suudab. Aga niikaua kui Brodyl oli Maria, olid tema käed seotud. Seega, teadis Iva, peab ta Maria tagasi saama.

Enda üllatuseks oli see olnud lihtsam kui Iva oodanud oli. Võib-olla Brody ei osanud seda Ivast oodata või uskus too, et on tüdruku täielikult oma kontrolli alla saanud. Iva oli nõudnud kohtumist Mariaga, et teada saada kus Brody teda hoiab. See oli väike korter, kus õde koos luureagendi poolt palgatud psühholoog-guvernandiga elas. Maria elu normaalsus oli Ivat jahmatanud – õde oli istunud hästi riietatult ja toidetult korraliku sooja korteri põrandal ning nukkudega mänginud. Psühholoog oli kinnitanud, et pikaajalise teraapiaga saab edukalt ravida lapse vaimseid traumasid Hope Townis kogetud koledustest. Iva oli tol hetkel mõelnud, mida see psühholoog tema traumade kohta ütleks – annaks too talle üldse lootust või kantaks ta maha kui parandamatu juhtumi.

Kui nad Brodyga lahkunud olid, tuli Iva üksi tagasi, relv käes. Ta oli surunud toru psühholoog-guvernandile otsaette ning käskinud Marial oma asjad kokku pakkida. „Kuhu me läheme?“ oli Maria hirmunult küsinud.
„Koju,“ vastas Iva.

„Ma ei taha sinna tagasi minna,“ oli Maria oma õe hirmuks teatanud. Iva ei jätnud talle aga valikut. Ta haaras Maria ning kasutades vastupanu salakäike, mis kontrollpunktide ja müüride alt läbi oli kaevatud, olid nad tagasi slummi pagenud. Need olid käigud, mis ta ise Brodyle oli välja andnud. Ta teadis, et luure jälgis neid. See tähendab, et Brody pidi mõistma, et Iva oli poolt vahetanud. Võttes Maria ja joostes slummi, oli Iva loobunud oma parimast võimalusest teada saada, mis sai tema vanematest.

„Tal oli mu õde,“ üritas Iva end õigustada. „Ja ta teadis, mis mu vanematest sai. Ta lubas mulle…“

Kui tühised need sõnad olid, taipas Iva. Brody oli andnud talle ainult lubadusi, ei ühtegi konkreetset tõendit. Tema oli loonud need köidikud oma soovunelmatega, mis teda Brody külge põimisid. Loonud need ahelad tühistest lubadustest.

„Päriselt, Eerik. Ma ei tahtnud. Ma…“ Iva ei suutnud oma pisaraid tagasi hoida. Ta oli nutikas tüdruk, nagu Brody talle alati öelnud oli. Too sai aru, et Eerik ei saa tal lihtsalt minna lasta.

„Miks?“ Eeriku laused olid ühesõnalised. Ta näojooned justkui ei liikunud. Ta pilk ei peegeldanud mingit emotsiooni. Silmad aga reetsid Azraeli raudse maski. Neis silmades peegeldus kurbus ja viha. Iva oleks tahtnud põimida oma käed ümber selle sooja keha, võtta tolle pea oma haardesse ja lohutada neid kurbi silmi. Väheneda seda valu, mida tema tekitanud.

„Mul ei olnud õrna aimu, kes te olite kui… Sa ei ütle luurele ära. Sina peaks seda teadma. Kui nad midagi otsustavad, siis… Sa teed seda või…“ Iva ei tõstnud pead. Ta ei suutnud Eerikule otsa vaadata kartes, et kõik mis ta kogenud on, peegelduks ta näos.

„Aga sa aitasid meid?“ näis Eerik segaduses olevat.

„Sa panid mind uskuma,“ nuuksus Iva läbi pisarate. „Ma päriselt tahtsin…“

„Miks sa mulle varem ei rääkinud? Miks sa mulle ei öelnud?“ küsis too seejärel.

Miks tõesti? Iva üritas ette kujutada momenti, kus ta astub Azraeli juurde ja ütleb: „Tead, muide, ma olen luure jaoks spioneerinud. Ei midagi isikliku. Mind lihtsalt šantažeeriti ja ähvardati aga ma usun nüüd, et see mis sa ütled on õige ning ma ei taha enam Partei jaoks töötada. Neil on muuseas mu õde ja vanemad, aga see selleks.“ Ei, see ei oleks töötanud. Isegi kui ta oleks üritanud seda läbi Mia ajada, oleks sel olnud üks lahendus – kuul kuklas. Äraandja palk on surm.

„Kas see oleks midagi muutnud?“ küsis Iva oma pisaraid kuivatades ja üritades naeratada. Ta mõistis, et ta ei näe hommikut. Tema elu oli olnud läbi sel momendil, kui sõdurid ta esimest korda hotellis kinni pidasid ja Brody ruumi eskortisid. Kõik, mis peale seda tuli, oli olnud laenatud aeg. See laenatud aeg oli aidanud tal taasleida vana sõbra. See aeg oli andnud talle Eeriku ning need lühikesed maagilised momendid. See aeg oli andnud talle võimaluse uskuda millessegi nii, nagu ta kunagi varem seda teinud ei olnud. See oli andnud talle eesmärgi. Mitte sugugi halb vahetuskaup, taipas Iva. Ta ei peaks vast kurtma.

„Aga sa ei andnud neile kõike?“ küsis Eerik taibates, et ta on siiani elus juhuse armust. „Sa ei andnud neile mind.“ Azrael taipas, kui lihtne oleks olnud Ival teda lõksu meelitada. Partei oleks ta isegi võinud elusalt võtta. Mis nad siis temaga veel teinud oleks? „Sa ei andnud neile mind,“ kordas Eerik.

Iva üritas naeratada nagu oleks see üks viimane vastuhakk Brodyle tema elu suurim saavutus. „Ei.“

„Miks?“ küsis Eerik justkui kinnituseks, laused taas ühesõnalised, kuid miski seal maski taga murdus. See peegeldus tolles näos, mida Iva paitada oleks tahtnud. Ta oleks tahtnud oma huuled vastu mehe huuli suruda, oma sõrmed läbi tema juuste jooksutada. Eerik oli nii lähedal, aga nii kaugel. Siinsamas, aga kättesaamatu.

„Mis sa ise arvad?“ naeratas Iva, läbi oma pisarate.

Eerik peitis oma näo käte vahele, raputas oma pead nagu ta ei usuks, mis ta teeb ning võttis vöö vahelt püstoli. Iva arvas, et see on nüüd lõpp, kuid ootamatult asetas mees relva lauale nende keskel, pööras pära Iva suunas ja lükkas relva tüdrukule.

Iva vahtis püstolit enda ees segaduses pilguga, küsivalt Eeriku suunas vaadates.

„Võta see!“ käskis too. „Võta see ja sihi mind. Ja siis põgene. Ma hoian Morganit tagasi niikaua, kui saan. Võta see püstol. Mine!“

Iva tundis refleksi tegutseda. Võimalus ellu jääda. Võimalus põgeneda. Ta ei tohiks keelduda. Osa temast aga teadis, et see vaid lükkaks paratamatust edasi.

„Mul ei ole kuhugi põgeneda,“ teatas Iva, pööras püstoli ümber ja libistas selle mööda lauapinda Eerikuni tagasi. „Ja mis liider sa oled, kui ma põgenema saan. Kas sa mõtled, mis nad sinust arvavad? Kuidas see kõik välja näeks? Ma olen sind väga täbarasse olukorda pannud ja ma ei tahtnud seda. Palun usu mind.“

„Kui sa jääd…“ jättis Eerik lause lõpetamata.

„Ma tean,“ naeratas Iva taaskord. Pisarad olid lõppenud. Nüüd oli Eerik see, kelle silmad vesiseks tõmbusid. „Sul on võitlus, mida pidada. Sina oled ideoloog. Sina oled see, kelle sõnu nad järgivad. Sina oled olulisem kui mina kunagi olin. Sa oled meile nii tihti rääkinud õige asja tegemisest. Tee nüüd sina seda, mis on õige.“

„Aga...“

„Neetud, Eerik. Miks ma pean sind anuma, et sa mind tapaks,“ lõi kogu hirm taas Ivas välja. Palun, tee nii et see kõik juba lõppeks, palvetas Iva. Ta üritas olla tugev, aga ta oli vaid tüdruk. Väsinud, räsitud, ära kasutatud, kuid ainult tüdruk. Keegi ei saanud loota, et ta suudab end niimoodi kaua koos hoida. Ta ihkas üle kõige elada, aga ta kinnitas endale, et tema surm aitab Eerikul tolle eesmärki saavutada. See ei erine nii palju neist missioonidest, kordas ta endale. Iga kord kui nad kuhugi läksid, oli võimalus et nad ei tule tagasi. Ta seisis tardunult paigal kui Eerik tõusis. Nende pilgud ei kohtunud enam.

***

Eerik kõndis Miani ja ulatas tollele revolvri. „Sina tõid Iva meie sekka. Sina kostsid tema eest. See on sinu kohustus,“ lausus Azrael, suutmata oma leitnandile silma vaadata seda käsku andes.

Mia kuuletus, võttis relva ja lahkus, ühegi sõnata. Eerik teadis, et see ei ole talle lihtne. Harjumatu oli näha Miat nii külma ja vaoshoituna. Eerikule tundus, et see on Mia moodus kogu juhtunuga toimetulemiseks. Ta oleks tahtnud, et ka tema oleks nii rahulik. Ta oleks tahtnud, et ta ei tunneks midagi – ei kahetsust, saamatust ega jõuetust. Ta käed olid seotud. Vastupanu oli olulisem kui kõik muu, mida ta tunda võis. Eerik ei olnud isegi kindel, mida ta hetkel Iva suhtes tundis, kuid ta mõistis. Ta mõistis Ivat paremini kui tüdruk aimata oleks võinud. Kord oli temagi ju poolt vahetanud. Partei ihkas Eerik Takala surma teadmata, et tema on see isik Azraeli maski taga. Kas tal oli õigust otsustada Iva saatuse üle kui tema südametunnistusel olid nii valgustkartvad saladused?

Kui tema tõeline nimi oleks avalikuks saanud, teadis Eerik, ei oleks miski teda päästnud. Siis oleks tema see, kes seisaks relvatoru ees ja loeks oma viimaseid palveid. See nimi oli kui vikatimees, kes kõik need aastad vaikides varjudes teda eemalt jälgis, oma momenti oodates. Ei olnud ühtegi mässulisest sõjaveterani, kes ei neaks Takala nime, isegi aastaid peale hävingut. Kolonelleitnant Eerik Takala oli olnud üks sõjalõpu orkestrante.

Ta oli olnud strateegiline geenius, kes oli surnud vastaspoole põlvili ning andnud neile hävitava löögi. Ta oli isiklikult korraldanud tuhandete inimeste surma läbi oma lahingplaanide, manöövrite ning kavalate nükete. See oli tema jaoks kui mäng olnud. Vaenlased olid kui tühised numbrid, mida ta käeviibutusega minema pühkis. Ta ei mõelnud neist täpikestest oma tabloodel kui teistest samaväärsetest inimestest – Eerik tahtis uskuda, et kui ta oleks seda teinud, ei oleks ta olnud võimeline selleks, mida ta sõja lõpetamiseks teinud oli. Erinevus omade ja vastaste vahel oli olnud kriitilise tähtsusega ning propagandapasunad ei väsinud seda rõhutamast. Meil on õigus. Nemad eksivad. Meie teod on õigustatud. Nemad on terroristid ja mõrvarid. Sõja lõpetamisega päästsime me sadu tuhandeid elusid. Kõik, see veri, mida me valasime, ning kõik need mõttetult tuulde visatud inimelud, olid õigustatud suurema hüvangu nimel – parem homne, rahu, harmooniline ühiskond.

Sõda oli läbi. Vaenlasest olid järel vaid varemed. Nad riputasid medaleid Takala rinda ja õnnitlesid teda. Nad lubasid talle suurt tuleviku, kohta Parteis endas. Viimaks oli kord universumis taastatud.

See oli kohtumine Morganiga, mis ei olnud täielikult vabatahtlik ning võis sisalda Partei truu alama röövi kibestunud veteranidest piraatide poolt, mis Eeriku silmad avas. See oli kui välk selgest taevast – kuidas ta oli saanud nii pime olla? Nad olid nimetanud ju teda geeniuseks. Ta oli olnud terve galaktika kõige pimedam mees.

Morgan oli ta viinud sõja viimasele lahinguväljale, puruks pommitatud lagendikule, mille pind oli läbi imbunud mõlema poole verest. Morgan oli talle rääkinud, mida tähendas seista tollel väljal ja täita kaugelt tulevaid käske. Käske, mida Eerik Takala oli andnud. Morgan oli näidanud seda metropoli, mis oli olnud koduks miljonitele inimestele ning millest oli nüüd järel vaid varemed, mille vahel tuul haledalt ulgus. Eerik oli seisnud keset omaenda kätetööd ning hävingut, mida ta toonud oli – lihtsalt sellepärast, et mingi punt inimesi, kes arvasid end olevat paremad kui teised, olid talle öelnud, et nood seal on vastased ning tuleb hävitada. Ja tema oli seda teinud, küsimata täiendavaid küsimusi.

Koos olid nad tulnud Hope Towni, valides selle oma pattude lunastamiseks. Koos lõid nad Azraeli ja jätsid oma mineviku. Koos olid nad ühendanud omavahel vaenujalal olevad erinevad rühmitused, mis ilma plaanita üksteisega kraageldes unustasid, kes on nende tõeline vaenlane.

Eerik ohkas. Tal ei olnud mingit õigust Iva üle kohust mõista. Ival ei olnud valikut. Takala oli teinud kõike vabast tahtest.

***

See oli Mia, kes tuli. Ta ei öelnud sõnagi. Iva järgnes talle, vaikuses. Nad läksid läbi käikude labürindi kuni jõudsid õue. Tuul oli karge, kuid vihm oli lõppenud. Slumm oli surmvaikne. Kuskil kauguses haukus üks koer. Koiduni ei olnud enam kaua. Nad kõndisid läbi inimtühjade tänavate. Kuskil nurgas magas mingi pomps, kes avas silma, kuid nähes halle inglitiibadega keepe, pööras vaid teise külje.
„Aitab,“ lausus Mia mingil hetkel. „Võta mantel seljast.“

Iva heitis justkui uskumatu pilgu oma sõbranna poole. Te võtate mult ka selle, mõtles ta, aga täitis käsu. Ta lappis selle väsinud riideeseme kokku ja viskas Mia poole. „Maria,“ palus Iva. Tema ainuke lahtine ots siin elus.

„Sa ei pea seda mult küsima. Ma kannan tema eest hoolt,“ lubas Mia, võttes oma mantli hõlma alt püstoli. Ta suunas selle Ivale. „Anna mulle andeks,“ lausus ta, raudsed närvid murdumas. Ta ei vihanud Ivat. Ta ei mõistnud. Ta ei teadnud. Tema asi ei olnud teada. Ta oli sõdur, üks Azraeli Inglites. Ta täitis vaid käsku, mis talle antud oli. Ta raputas uskumatult pead. Ta oli teinud ürituse nimel igasuguseid asju, kuid see ületas kõik eelneva. Ta teadis, et äraandja palk on surm. Lihtsalt see tüdruk tema ees oli Iva.

***

Näruste räsitud majade vahel, mis kõrgustesse küündisid, kajas üksik lask. Kuskil haukus koer. Esimesed päikesekiired tõusid majade tagant.


Illustratsiooni autor: Kadri Umbleja