Saladusliku Tsaari saaga viies raamat avardab ühismaailma ja tegeleb liinidega, mis on seni kõrvale jäänud. Tegevus toimub Lätis ja Marsil, Enceladusel ja Pluutol, tegelasteks on laste koloonia kõrval ka e-Eesti virtuaal ning putukid.

Ühest küljest on see kindlasti pluss – iga looga tuleb midagi uut, sisse on toodud liine ja tegelasi, kelle kohta juba ammu küsimusi on tekkinud. Teisalt on sellel ka oma miinused, sest lood on ebaühtlased. On jutte, mis mõjuvad mitte omaette tervikuna, vaid pigem olulise taustapeatükina suuremast maailmast („Jääkuningannad“) või mille haakuvus jääb üldse tinglikuks („Koidik vereval pinnal“). Ka kipub sellise laialihargnemise puhul paratamatult tekkima probleeme – minul näiteks hakkab juba sassi minema, kes parajasti on putukad – kord oleks nagu tegu võõreluga, kord jälle muundunud eestlastega.

Kui jutte ühekaupa vaadata, siis minu jaoks oli kõige tugevam Tea Roosvaldi „Kaksteist jalga põlle all“. Möönan, et lugu ei pruugi kõigile meeldida, kuid kirjanduslikult oli see kogumiku küpseim. Huvitav ja Tsaari maailma hästi sobituv idee koos väga hea keelekasutusega annab omanäolise tulemuse. Nagu ma raamatu esitlusel ütlesin – räigele sisule vaatamata minu jaoks ääretult naiselik jutt. Painav ja lootusetu õhustik, veider (ja esmapilgul täiesti mitte-„tsaarilik“) maailm, postapokalüptiline temaatika, originaalne zombi-tõlgendus. Midagi ei nämmutata ette, lugeja peab ise tööd tegema ja sisse elama. Üks tugevamaid tsaari-lugusid läbi aegade.

Mann Loperi „Väljarändajad“ on seevastu palju „tsaarilikum“ – harjumuspärane kompott tõsisest ja jaburast, mis on saanud tsaari-lugude omamoodi kaubamärgiks. Hästi kirjutatud, omamoodi vimkadega (üks selle kogumiku parimaid nalju on näiteks selles jutus). Lugu sobitub „tsaari maailma“ sujuvalt ja valutult, lausa nii loomulikult, et kerge on unustada, kes on autor.

Maniakkide Tänava ja Kaisu Ann Karukäpa „Zombinaator“ on selles mõttes intrigeeriv, et tekitab lugedes hulga küsimusi, millele tahaks vastust saada. Seega on tugev potentsiaal järjele. Paljudele panetunud ulmefännidele ei pruugi peategelane olla kuigi usutav, kuid mõeldes tema vanusele ja elukogemusele (õigemini selle puudumisele), tuleb tunnistada, et selle loo peamine tugevus ongi noore inimese siiralt naiivse maailmanägemise tõepärases kujutamises. See on usutav ja just seetõttu joonistub eriti reljeefselt välja kontrast kibestunud sõprade või küünilise Kallosega. Üks intrigeeriv küsimus ongi – kas see naiivsus on loomulik, või võõrteadvuse sekkumise tulemus? Kui palju on Anete üldse tema ise või kui palju manipuleeritud? On ta üldse enam inimene? Ka ta ise kõhkleb. Ja see annab tulemusele palju juurde ning leevendab (või hoopis võimendab?) ülinaiivset lõppu.

Minu jaoks kõige nõrgemad olid J. J. Metsavana „Jääkuningannad“ ja Reidar Andresoni „Koidik vereval pinnal“. Just nende kahe jutu puhul annab eriti tunda ka nõrgem kirjatehniline ja keelekasutuslik pool, mida vähene toimetamine kuidagi siluda ei suuda. Liiga palju on rämpskeelendeid, sõnakordusi, halvasti sõnastatud lauseid, milles mõtegi kaduma kipub.

Metsavana loos oleks ju nagu kõik olemas, ometi jääb see minu jaoks staatiliseks kirjelduseks, pika romaani taustu selgitavaks vahepeatükiks, ega moodusta iseseisvat tervikut. Kummalisel kombel ei tajunud mina ka seda hoogu, mille kohta on Baasis öeldud: „kärts, mürts ja ilmkärakas“. No ei olnud seda ilmkärakat, minu jaoks oli tuimavõtu kirjeldus stiilis „ja siis käis üks ilmkärakas“. Liiga palju tarbetut seletamist tappis loo ära. Kahju. Ideid ju oli (jäälaevad).

Kõige küsitavam oli minu jaoks Reidari tekst. Esiteks oli liiga läbinähtav, et tekst on suhteliselt vägisi „tsaari maailma“ pressitud ega haaku hästi. Teiseks nõretas see liialt paatosest. Stseen sureva isaga oli melodramaatilisem kui india filmid ja mehhiko seebiseriaalid kokku ja seetõttu täiesti ebausutav. Luust ja lihast inimesed lihtsalt ei räägi nii. Ka Vanem oma Kuplisõdalastega olid täiesti ebausutavad, liiga karikatuursed oma piiritus põhjendamata kurjuses. Lugu, kus üritatakse kokku panna fantaasiamaailma klišeesid (maailma muutev ettekuulutus ja elav kurjuse kehastus) kõrgtehnoloogilise kosmilise madinaga, nõuab kõrgemat pilotaaži ja libastumine on liigagi kerge tulema. Liiga palju erinevaid asju kokku kuhjatud, liiga palju värve peale keeratud.

Kokkuvõtteks. Tsaari lugusid kas armastatakse või vihatakse, ükskõikseks nad enamasti ei jäta. Jaburavõitu maailm, kus eriti esialgu ei olnud kuigi palju kokkusobituvat loogikat, kõikuv kvaliteet, stiililised nõrkused, kohatine toimetamatus – kõik see on nii. Samas on tegu vaieldamatu fenomeniga eesti ulmes. Pole ühtegi teist ühisprojekti, kus oleks nii palju kaasalööjaid ja loomingulist lusti. Kogu see postapokalüptiliselt logisev ja kolisev masinavärk võtab aina enam tuure üles ja lendab ühest Linnutee kraavist teise tossutades plärinal ja tuututades tähtede poole. Ja see, et kusagil Maa peal koerad hauguvad, ei morjenda seda killavoori küll vähimalgi määral.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0582)