Noortele suunatud ulmekirjandus on tihtipeale saanud žanrikirjanduse tõsimeelsete fännide seas tugevatest emotsioonidest läbivettinud kriitikanooli, mis justkui paneks kõrvalseisjad arvama, et eks see üks “laste värk” ole. Tõsist sisu, kandvaid ideid, põnevaid maailmu või reljeefseid tegelasi on neist tihtipeale lootusetu leida – rääkimata siis veel nende omaduste kombinatsioonidest. Tõsi, leidub mitmeid teoseid või lausa raamatusarju, kus võetakse ulmest kröömike üht ja teist, valatakse need omakorda rohke sädelusega üle ning kastetakse kirgedest paksu keedisesse, mis oma läägusega diabeediga niigi maadleva elanikkonna vaimsesse letargiasse uputab. Kõik see ei tähenda aga, et häid teoseid noortekirjandusest ei leiduks. Autorid nagu Brandon Sanderson (sari “Kättemaksjad”), Sarah J. Maas (sari “Klaastroon”), Rick Yancey (sari “Viies laine”), Rick Riordan (sari “Percy Jackson ja olümplased”), Suzanne Collins (sari “Näljamängud”) on tõestanud, et ka hästi on võimalik kirjutada. Tublisid moodsaid kirjutajaid võiks veel poognate viisi üles lugdega. Ka meie väikeses Eestis on edukad noortele suunatud ulmet kirjutavad kirjanikud nagu Mann Loper (“Algus pärast lõppu”) või Mairi Laurik (“Süsteem”), kes tasahilju õrnas eas (ulme)huvilisi enda lugejaskonda haaravad.

Eelnimetatud on täiseas kirjanikud, kelle kogemustepagas elus, lugemus ja kirjutamistunnid on kindlasti suuremad kui verinoortel särtsu täis autoritel ja seetõttu on uue raamatu avaldamine kui täiesti eri kategooriates võistlemine. Paraku ei kindlusta see üldises plaanis lugejapuuduse tõttu kiratseval kirjandusturul mitte mingisugust “aita-nõrgemat” eristaatust ja tarbija hindab materiaalsetel põhjustel kõiki teoseid ühtsel skaalal. Seda enam on raske Eesti noortel kirjanikeks pürgijatel, kes peavad võitlema tõlkekirjanduse “suurte vaaladega” ja seda isegi enda kaaluklassis. Heaks näiteks on siinkohal paslik välja tuua Christopher Paolini (sünd. 1983), kelle kuulus mahukas romaanisari “Pärand” on terves pikkuses maakeeles kenasti saadaval. Tema esimene läbilöögiromaan “Eragon” valmis sel ajal, kui noormees oli veel teismelise eas, kuid viimistletud raamat ilmus lõpuks 2003. aastal nö teise trükina ja sellest alates sai Paolinist juba tuntud autor üle maailma.

Püüdes asetada end alles põhikoolis käiva autori Gabriela Turkini nahka, kelle teost “Surematuse saladus” (2018, kirjastus Hea Tegu) käesoleval juhul arvustan, võib mõista, kuidas eelnevad edulood noort inimest loomelainele tiivustavad. Siinkohal pean kohe arvustajana välja ütlema, et mina pole ilmselgelt antud teose sihtgrupp, kuid huvi Eesti ja ka maailma mõistes väga noore autori ulmelise uudisloomingu vastu tekitas soovi raamat ette võtta. Kõigele vaatamata palun arvestada, et käesolev arvustus võrdleb teost just nimelt ulme(kirjanduse) üldises pildis, võttes arvesse viimase omapärasid ja tahke.

Turkini esikteos räägib meile loo ühest Inglismaalt pärit noormehest James Wishington, keda ootab ees vanemate poolt määratud abielu ühe rikka aadlineiuga Hispaaniast. See noormehele sugugi ei sobi, kuna tütarlaps on iseloomult talle äärmiselt vastumeelne, ning ta otsustab kodust sootuks laia maailma põgeneda. Tema tee viib piraatideni, sealt omakorda müütiliste laavaolendite seltsi, muu maailma eest varjatud maagilisele Rimandia saarele ja sealt edasi veelgi müstilisemate paikadeni. Loo käigus leiab Wishington vaenlaste seast endale armsama, kellega koos vapralt loo lõpuni rühikda. Peamiseks antagonistiks on ajarändurist ja pooljumalast salapärane mees, kes ihkab üle kõige surematust saavutada. Nagu selgub, on Wishingtonil suures mängus oma roll ning noormees püüab teha kõik mis võimalik, et päästa kallim ja selle käigus maailm tervikuna. Ideeliselt täitsa soliidne fantasy õhustik.

Teos ise on üsna õhuke (kõigest 163 lk), mis suure tõenäosusega sõnade arvu järgi päris romaani mahtu välja ei anna, sest raamatu formaat ja küljendus on omad kitsendused teinud. Pigem võiks seda (ka sisu poolest) võtta kui ühe tervikromaani esimese osana. Raamatu kaanel olev number ja tagakaane tutvustav tekst annavad selgelt märku, et tegemist on uue sarjaga. Siit ka esimene mõte, mis teost lugedes pähe kargas. Uuel autoril pole vaja ilmtingimata alustada kohe sarja või triloogiaga, mis tänapäeva ulmekirjandusmaailmas kõikjal valdavaks on muutunud, vaid proovida kõigepealt üks soliidne tervikteos valmis meisterdada. Seda enam, et antud teose maht on nõnda napp.

Stiililiselt oli harjumatu lugeda tihedalt esinevaid lühilauseid. Nende kasutamine ei ole vale ega keelatud, kuid nendega ei tohiks liiale minna. Intensiivse tegevuse edasiandmiseks või tegelaste kiireks emotsionaalseks purskeks – palun väga. Teise punktina, mis pikema lugemise käigus häirima hakkas, oli peatükkide jaotamine pooleleheküljelisteks tegevuslõikudeks. See hakkis liialt terviklikkust ning mõnel juhul paistis, nagu oleks lugejale näidatud pelgalt prototeksti või plaani, mis antud punktis juhtuma peaks. Kohati anti ühte situatsiooni või ühe päeva tegevust edasi lõigukese sees mõne lausena ja kõik. Kui tegevustik on loo jaoks oluline, tuleks seda rohkem kõige muuga siduda või vähemalt sügavamalt lahti kirjutada. Jällegi, stiilielemendina millegi minimalistlik rõhutamine on omal kohal, aga kindlasti mitte läbivalt terve teose ulatuses.

Sisu poolt kommenteerides jäi arvustaja meelest maailmaloome üsna napiks. Tegevus toimus 17. sajandil ja me tõepoolest kujutame ette, kuidas võisid välja näha tolleaegsed kindlused, majad, linnad, kabelid, inimesed tänaval jne. See kõik on vanematel lugejatel, kes on elu jooksul palju erinevaid kirjanduslikke või visuaalseid allikaid tarbinud, kusagil ajusoppides olemas, aga noorel huvilisel võib see olla piiratud. Lisaks tekitab maailma üskikasjalikum kirjeldamine sobiva õhustiku, mis muutab kogu tegevuse lugeja jaoks hoomatavaks ning reaalseks. Sa poed läbi kirjaniku lukuaugu loodud maailma ja tunned justkui enda naha, nina ja karvadega iga hetke selles. Pealegi, kui jutt jõudis müstiliste maagiat täis paikadeni, mis igapäevase reaalsusega enam ei klapi, on detailne maailmakirjeldus enam kui tähtis. Samuti ei jõutud veidigi lahti arutada laavaolendite tausta. Üleloomulikke jõude ning jumalikke tegelasi oli loos arvukalt, kuid ka nende taustad jäid täiesti olematuks – peale nimede.

Tegelased Turkini teoses tegid palju. See tähendab nad jõudsid kapata läbi suuri vahemaid, käia maagiat täis paikades, kuid neile ei antud võimalus ümbritsevat ja oma tegusid mõtetes või sõnades analüüsida. Me saame lugejatena tihti kuulda, kuidas Wishington armub küll ühte ja… Aga peale armastuse ja kättemaksu me rohkem tahke tegelastest kätte ei saa. Arvustajat võttis kohmetuks, kui pidi lugema mitmeid dialooge selle kohta, kuidas tegelased vandusid alati igavikulist armastust oma (tulevasele) kaaslasele. Seda hoolimata äsja kogetud petmisest või pettumustest teise käitumise osas. Andestamine samas tuli kunstlikult väljendudes “sõrmenipsu peale”, mis näitab ehk seda, et kuigi tegelased võivad isegi ekstreemsetes oludes kaootiliselt mõelda, ei tundu nende liiga naivistlik käitumine usutav. Arvan, et see on nii isegi noorte lugejate hulgas. Lisaks jäi arvustajale hämaraks kogu see peidetud rubiini otsingu motiiv teose teises osas mõistetamatuks. Kui tegelased olid peavaenlasest nii öelda jagu saanud, siis janditi üksvahe salapärasel saarel ringi, selle asemel, et kallimaga lihtsalt üksteisest rõõmu tunda ning oma elu elama asuda. Tundus, et just seda nad tegelikult ihkasid. Mõistan, et see kõik selgub täpsemalt raamatusarja teistes peatükkides, kuid ka alguses tuleb klotsid paika seada, et lugeja aimaks, miks midagi tehakse. Loomulikult võivad tegelased oma tegelikke kavatsusi varjata või karakteri arengu käigus suunda muuta, aga mingi usutava selgituse peab siiski välja tooma, et lugeja suudaks tegevusega samastuda.

Kui aus olla, siis üks vahva tegelane teoses siiski oli. Läbinisti õel eatu Riniard. Selline klassikaline kurjuse teele kaldunud ja võimust läbiimbunud kibestunud isik, kes tõi vähemalt dialoogidesse mingit särtsu. Kogu ülejäänud seltskond tammus kahvatul ilmel ringi ja kippusid mingil põhjusel sagedasti minestama, mis jällegi on keskaegsetest kostüümidraamadest nähtud klišeelik maneer, mille võib naljaga pooleks panna tolleaegsete ülikute hingamisteid piiravate rõivaste süüks.

Lugedes tundsin puudust põhjalikumate dialoogide üle, sest mitmel juhul tegelased tervitasid või jätsid üksteisega hüvasti, kuid lubatud pikema arutelu asemel jäeti see kas üldse ära või mainiti, et nad arutlesid ja said teada nii mõndagi. Dialoog on üks vahedamaid ning ka tänuväärsemaid instrumente, kuidas lugejale läbi tegelas(t)e infot parajas mahus edasi anda ning selle kunsti viimistlemine nõuab sadu ja sadu kirjutamistunde. Seda ka rohkem avaldanud autorite puhul.

Teose viimane kolmandik oli kui ülipikk kooda pärast madinat, mil tolmu muudkui langes ja langes. Me näeme tegevust täiesti uue tegelase silmade läbi, kes oma hämarate moraalsete tõekspidamiste raames üritab enda egoistlikke soove maksma panna. Kuna see kõik oli edasi antud nii teises võtmes, mittemaise tegelase silme läbi ja peamisest liinist välja kistuna, jäi mulje, nagu loeks hoopis mingisugust uut lühilugu Turkini loodud maailmast. Täiesti vabalt võiks seda raamatu viimast osa korraliku toimetamise järel hoopis iseseisva loona avaldada.

Turkini teose valmimise järel oleks kulunud ära hoolika testlugeja(te) või toimetaja(te) jõulisemalt suunav käsi. Nõnda samuti töötas Paolini oma esimese (hiljem ka järgede puhul) romaani kallal, kus algajast loojat abistasid ja suunasid nii tema vanemad kui ka kirjastuse inimesed. Nõus, ei tohi lasta teistel isikutel tappa autori fantaasiat, omapära ja stiilitunnet, kuid üldised tõed kuluvad kõigile alustavatele kirjanikuks pürgijatele ära. Arusaadavalt tähendab see suurt tööd kõigi osapoolte poolt ning selle juures tuleb jälgida, et tulevane tubli autor kirjutamisest sootuks ei loobuks, vaid konstruktiivselt kriitikalt õppust võttes uusi ja aina paremaid teoseid looma asuks. Olen enam kui kindel, et kui Turkin oma töid lihvida võtab, näeme Eestis peagi uut ja omanäolist fantaasiakirjanikku esile kerkimas. Ideid ja mõtteid noorel autoril on.