(c) Arad
Tõlkis Osvald Soobel

1. XCOM ja ta liitlased

Millesse me end ometi seganud oleme, küsis kapten Teraslaul endalt juba viiendat korda, tuhnides mitmendat päeva viimses kui väikseimaski infokillus, mida ta suutis hankida konflikti kohta, millesse Ehakaart oli sattunud.

Möödas oli enam kui nädal sellest, kui hiljuti kroonitud noor printsess Videvikusära oli kutsunud Teraslaulu ja ta ametivennad Säraturvise ja Tähesööstu – üks Kuningliku Kaardiväe ja teine Öökaardiväe juht – memoratooriumisse. Kuna ei Tähesööstu ega Teraslaulu ei oldud veel uuele kroonitud peale etiketikohaselt esitletud, arvasid nad lihtsalt, et kohtumise põhjus on just nende tutvustamine noorele printsessile, mis sest, et kohtumispaik tundus selleks otstarbeks kummaline. Printsess Celestia ja printsess Luna sissejuhatused olid küll harjumuspärased, kuid mitte noorima printsessi tundeline jutt nende „inimeste“ kannatustest, kelle juures ta oli kaks viimast kuud olnud.

Memoratooriumis elustusid Videvikusära mälestused, kui ta jutustas sõpradest, keda ta oli seal leidnud, ja õudustest, millega need sõbrad võidelnud olid, õudustest, millega ta ise võidelnud oli.

Vanemad printsessid säilitasid kogu kohtumise vältel stoilise rahu, ilmselgelt tänu nende sajandite pikkusele kogemusele. Tähesööstu reaktsioon oli vaid vaevumärgatav, kuigi avali silmad ja pingulduvad lõualihased reetsid paljutki, mida ta tundis. Säraturvis paljastas endast sama vähe, ent tema rahulik mask mõranes, kui ta printsessist õde peale palve esitamist kallistama läks. See oli olnud kõik, mida Videvikusära teha sai: paluda Kuninglikult Kaardiväelt abi. Kuna Kuninglik Kaardivägi oli Celestia käsu all ja Öökaardivägi Luna käsu all ning Ehakaardivägi allus neile mõlemale, ei olnud noorimal printsessil võimalust neile käske jagada.

Aga seda polnud vajagi. Hetkegi viitmata nõustus Säraturvis abi andma, sama tegid ka Tähesööst ja Teraslaul.

Inimestega loodi ametlikud kontaktid, täpsemini inimeste sõjaväeüksusega, mis nimetas end XCOM-iks. Alguses ei pidanud kapten vajalikuks süüvida erinevate inimgruppide eristamisse, kuid siis oli ta äkki silmitsi mäesuuruste lademetega andmetest inimkonna kohta. Nii nagu Equestrias, oli siingi igal rahval oma sõjavägi, mis kaitses nende maad ja huvisid, peale selle hulk rahvusvahelisi organisatsioone, mis olid loodud küll ühisrindeks ühiste ohtude vastu, kuid mille efektiivsus hääbus keerulises bürokraatias. Tavaliselt hoidsid neid organisatsioone ülal vaid üksikud maad, kuigi ametlikult võis liikmeid olla kümneid.

XCOM oli seevastu nähtus, mida Teraslaul austas ja kartis. Organisatsioon oli loodud võitlema ohtudega väljastpoolt nende planeeti ja ei olnud avalikult toetatud ega ellu kutsutud ühegi selle rahva poolt, mida nad kaitsesid. Ühest küljest olid nad vabad kõigest sellest bürokraatiast ja jälgimisest, teisest küljest saatis see organisatsioon sõdureid võitlema suvalistesse kohtadesse ilma vähimagi loa ega palveta. Teraslaulu lühike vestlus komandör David Bradfordiga oli küll tublisti hajutanud kapteni muresid seoses võimalustega kasutada sellist organisatsiooni kuritegelikel eesmärkidel, aga kui ta küsis selle „Konsiiliumi“ kohta, mis oli selle organisatsiooni ellu kutsunud, oli Bradford teemast hoidunud.

Teraslaulule, kes oli harjunud täiesti selgete ja arusaadavate käsuliinidega, oli asjaolu, et ta ei tea täpselt, kes komandör Bradfordist kõrgemal asub, väga ebamugav. Korralikule kaptenile kohaselt ei hakanud ta pärima ega vaidlema. Teraslaulu uurimistööd näitasid, et seni oli XCOM olnud inimeste maailma ründavate koletiste vastu kõige tõhusam organisatsioon, seega ei pühendunud ta nendele ebameeldivatele seikadele ja jätkas materjalidega tutvumist.

Teraslaulu kabineti ukse poolt kostis kolmetooniline helin, kapten sirutas kapja ja vajutas nupule enda ees laual. Uks avanes ning kabinetti saabus vabaajavormis kollakas pegasus. Uks sulgus ning kapten ütles: „Istuge, Kütt. Kuidas teistel läheb?“

Kütt libistas pilgu üle tühjavõitu ruumi, kappas Teraslaulu laua juurde, vaatas hetke metallist tooli ja hüppas siis sellesse. „Kas minust on ebaviisakas igatseda sinu kabinetti me kodumaal Equestrias? See koht on siin nii... Kõle.“

„Õues on suvi, siin on üle kahekümne kraadi sooja.“

„Tead isegi, mida ma mõtlen,“ ütles Kütt uuesti Teraslaulu poole vaadates. „Sellel kohal ei ole mitte mingit isikupära ja metallist seinad meenutavad vangikambreid.“

„Olen aru saanud, et salastatuse pärast ei toimeta siinsed inimesed maapealsetes ehitistes just palju ja kõik nende tegevus on koondunud maa alla. Nad on võtnud riski lubada meil olla maapealsetes rajatistes. Minu arust on see erakordne vastutulek ja siiski vägagi tervitatav,“ vastas Teraslaul, lükkas paberivirnad kõrvale ja pöördus otse Küti poole. „Aga sa ei ole mu küsimusele vastanud, leitnant.“ Kui kapten oli lause lõpetanud, võttis ta kaela ümbert tõlkekaelakee ja laotas enda ette lauale. Tõlkekaelakeed on küll suurepärane leiutis, aga ilmselt kuulavad inimesed meid pealt. Päris kõiki oma mõtteid ei taha ma neile jagada.

Auastet kuuldes tõmbus Kütt pingule, köhis kõri puhtaks ning pani ka enda kaelakee lauale. „Koidu on praegu haiglatiivas, katsetab raviloitse ja tutvub inimeste haiglaaparatuuriga, et olla kindel, et me esmaabi andes teineteist ära ei tapaks. Üksikasjalikumat raportit peate ilmselt veel ootama, kuid tundub, et lahinguväljal olles polegi inimestel muid esmaabivahendeid, kui vaid sidemed ja valuvaigistid. Kui keegi raskesti viga saab, siis peab vist Koidu meid elus hoidma, kuni siia tagasi jõuame.“

„Aru saadud. Jätka.“

„Taevanool kaotas peaaegu aru, kui kogu seda inimeste tehnoloogiat nägi. Siis veel leidis ta tee ühte selle baasi katse...“

„Ega ta ometi salaja läinud?“ segas Teraslaul vahele ja hõõrus kabjaga meelekohta. „Me pole nädalatki siin olnud. Kui me tahame inimesi aidata, peavad nad meid usaldama ja me ei saavuta seda, kui hiilime kohtadesse, kuhu nad meid ei taha.“

„Saan aru, aga see ei ole enam ehk probleemiks.“ Teraslaul kergitas kulmu ja Kütt jätkas: „Seal, kuhu ta läks, katsetasid inimesed golemeid ja ta sattus jamasse.“ Teraslaul võpatas. „Asi oleks laabunud niisamagi, aga inimeste peainsener oli seal ja rahustas ta maha. Ta aitas mul vaest pegasusemära üles tagasi eskortida ja tõi veel ühe selle arvutivärgi siia. Nüüd istub Taevanool selle taga ja tuhnib kõiges, millele ligi saab, nüüd juba ehitab meie kiivreid ümber, et me saaks inimestega andmeid vahetada.“

„Kaugel ta sellega on?“ küsis Teraslaul ja lisas: „Ja ega sa golemeid ise ei näinud? Ma pole inimeste uusimate leiutistega kursis...“

„Praegu suudame inimeste kiivritega vahendada peamisi taktikalisi andmeid. Märkida vaenlasi ja omasid ja pidada raadiosidet. Midagi sellesarnast, mille minotaurused mõni aeg tagasi leiutasid. Saad rääkida kõigiga, kes parasjagu sellel raadiosagedusel ühenduses on.“ Kütt vaatas maha ja mõtles teise küsimuse üle. „Golemite kohta ei oska ma muud öelda, kui vaid et nad on suured ja lärmakad. Relvad on samasugused nagu inimestel, aga suured. Nägin katsealal mõnda märklauda, need olid puha killustikuks. Nad kasutavad vist harjutusmärklaudadeks printsess Videvikusära poolt kivistatud koletisi.“

„Nad lubasid sul katsealal viibida? See on küll üllatav, kui meenutada, kui hoolsalt nad meid valvasid, kui käisime keelutsoonides. Ee... ja Taevanool sattus samuti sinna?“ Jälle hõõrus Teraslaul kabjaga oma meelekohta. „Kui ta kiivritega lõpetab, käsi tal minu juurde tulla. Ta võis sealt küll õppetunni saada, kuid ma tahan olla kindel.“

„Aru saadud. Ja kui rääkida kiivalt hoitud saladustest, ma küsisin peainsenerilt, kuidas golemeid juhitakse. Ta oli kaunis napisõnaline. Mina eriti sellele pihta ei saanud, aga tundub, et see protsess pole just meeldiv.“ Teraslaul kergitas kulmu ja Kütt kehitas õlgu.

Pegasus köhatas ja rääkis edasi: „Sabra tunneb end üsna hästi. Ta küsis mitmelt inimeselt oma küsimust ja sai erinevaid vastuseid, minu teada on ta praegu sööklas ja räägib mõnega neist. Üks oli see... Kang? Tsang? Ee... Zhang oli ta nimi. See arminägu. Teine oli see karusuurune, aga nimi ei jäänud meelde.“

Teraslaul vaatas oma märkmeid seni kohatud inimeste kohta ja noogutas. „Aga Noova? Kogu Ehakaardist on vist tema ainus, kes võib jamadesse sattuda.“

„Noovakiirt nägin koos ühe sõduriga sellest üksusest, kellega viimati drilli tegime. Selle lühikesega.“

Teraslaul luges jälle märkmeid. Pea nädal juba möödas, aga mul on häbi, et nimed pole meelde jäänud. „Kas ta oli major Fujikawa?“ küsis ta keerulisi silpe pingutades.

„Ei, see teine lühike naine. Metallist käega ja irvitab lollakalt. Ta on siin nagu mingi omamoodi naljaviskaja, see ka seletab seda, miks tal Noovaga nii hästi klapib,“ lisas Kütt.

„Äkki peaksid ka Noova minu juurde saatma...“

Küti näkku tõusis muie. „Ole rahulik, boss. Tegelikult ma hoiatasin kapten Harrist nende totruste eest, millesse nad võivad sattuda ja üllatuseks kapten ei lasknud ennast sellest segada. Ta ütles, et kuni nende naljad ei kujuta ohtu baasi turvalisusele ega personali tervisele, võib neist mööda vaadata. Ilmselt on see moraalile kasuks.“

Teraslaul seedis kuuldut tükk aega ja noogutas lõpuks. „Aga informeeri Noovat kindlasti, et naljade tegemisel kehtivad ka siin samad reeglid, mis kodus. Kui teda tabatakse valge või musta värviga või kui temalt leitakse mõni foto, on ta lähetuse lõpuni köögitoimkonnas. Ja ütle talle kindlasti, et inimesed söövad muuhulgas ka LIHA.“

„Hea mõte,“ muigas Kütt ja Teraslaul tajus, et tema käsualune mõistab, mida ta selle naljaga öelda tahtis. „Endast rääkides – pole häda, ehkki minu ilmataju on üsna kahtlane. Ma ilmselt ei ole suuteline tekitama suunatud välgulööke, samas selle kolmanda väljalaske turvisega olen ma võitlusvõimeline nagu ikka ja ma arvan, et ka teistega on kõik korras. Viimastel harjutustel ei kohanud me küll mingeid probleeme.“ Kütt vaatas enda vormi õlga. „Ma kardan, et selle vormiriietusega tuleb allumisprobleeme. Ma saan aru, et me kanname neid kultuurieripärade pärast, et inimesed end imelikult ei tunneks, aga kas meie mugavus kah kellelegi korda läheb? Täpsemini minu mugavus?“

Teraslaul muheles seda kaebamist kuuldes. „Kas eelistaksid rääkida ilma riieteta inimestega? Sa ju lugesid nende kultuurieripärade tutvustust ja ka seda, millega seostub nende kultuuris riiete puudumine. Äkki see paneb sind ennast paremini tundma, et printsess Videvikusära tõmbus sellest rääkides punaseks kui tomat ega suutnud tund aega kokutamata rääkida. Tal polnud siin olles ainsatki hilpu.“

„Kui tema suutis ilma olla, miks mina siis ei peaks suutma?“ küsis Kütt süütult, ent ajas siis kabjad püsti, kui Teraslaul teda tõsiselt vaatas. „Aga kuidas sina end tunned, boss? Ma tean, et sa oled meie terasest käilakuju, aga kuidas sul tegelikult läheb?“

Kuidas minul läheb, küsis Teraslaul eneselt, kummardus ettepoole ja kogus mõtteid. „Need inimesed hirmutavad mind, Kütt. Ma märkasin paljutki, milles meie nendest paremad oleme, aga olen näinud ka palju sellist, mille on nad leiutanud selle pärast, et neil pole mõnda sellist omadust, mis meil on.“ Ta vaatas uuesti Kütti ja märkas, et kogu lõbus tuju oli pegasuse näost kadunud. „Meil on printsess Celestia, kes on meie järele vaadanud üle tuhande aasta. Ta on jälginud meie kultuurilist ja tehnoloogilist arengut ning valvanud ka meie kodumaa teisi rahvaid. See asjaolu on hoidnud meie tehnoloogiat arenemast inimeste omaga samale tasemele, kuid Equestria kultuur on püsinud enamuse ajast rahulik ja rõõmus.“

„Aga see pole ilmselt veel kõik, mida sa öelda tahtsid,“ leidis Kütt, kui oli võtnud pausi järele mõelda.

„Kas sa mäletad, kuidas Taevanool ennast tundis, kui ta oma Koolibri kallal toimetas? Ja kui kaua meil oli õhulaevade leiutamiseni aega läinud?“ küsis Teraslaul. Kütt noogutas ja kapten jätkas: „Inimesed ehitasid oma esimese lennuvõimelise lennumasina alles sadakond aastat tagasi. Nüüd aga suudavad nende õhulaevad lennata nii kõrgel, et silm ei näe ja kanda nii palju pomme, millega saaaks tuhastada kogu maa Canterlotist Ponyville’ni. Nad leiutasid suurtükid vähem kui tuhat aastat tagasi ja praeguseks on need nii täpsed, et võivad silmapiiri tagant tabada minu Canterville kodu suurust märki. Ja see tehnoloogia on arenenud vaid kolmkümmend aastat. Celestia seda teab, mida nad veel leiutada võivad.“

„Ma mõtlesin, et inimestel on samuti mingi kõrgem vägi, mis sellele seletuse annab,“ oletas Kütt ja sulges korraks silmad. „Kultuuritutvustuses olid kirjas mõned jumalad, kes nende elu juhivad. Kindlasti...“

Teraslaul vangutas aeglaselt pead ja Kütt jäi poolelt lauselt vait. „Need pole midagi sellist nagu Luna või Celestia. Isegi mitte nagu Ebakõla. Nii palju kui mina tean, on nad end ilmutanud vaid läbi aastatuhandeid vanade tekstide ega hooli sellest, kui nende järgijad nende käsust kõrvale kalduvad. Pea igaüks nendest jumalatest väidab, et tema on ainus ja tõeline ja erinevate jumalate järgijad teevad teineteiste kallal oma jumala nimel jõhkraid tegusid.

Ainus asi, mis inimesi tõsimeeli ühendab, on oht, mis neid kõiki korraga ähvardab. Viimase suure sõja algatas mees, kes arvas, et üks teatud inimrass hävitab nad, kui nemad seda rassi ise enne ei hävita. Tema ja ta kaaslased tapsid miljoneid inimesi enne, kui nad peatati, Kütt.“ Teraslaul vaikis ja kui Küti silmad suureks venisid, sai kapten aru, et pegasus mõistis numbrit õigesti. „Kui ei oleks neid koletisi, kes praegu inimesi ründavad, ma kardaks tõsiselt Equestria ja ponide pärast, kui inimesed meie olemasolust teadlikud oleks.“

„Miks?“ sosistas Kütt ja kartis, et ta teab juba vastust.

„Meid ähvardaks siis tõsine oht.“

Möödus ligi minut, kuni mõlemad jutuajamise üle järele mõtlesid ning Kütt küsis viimaks: „Boss, kas sa tead, mille poolest erinevad poni ja kari?“

Kapten vaikis hetke ja kaldus lähemale. „Oletan, et vastuseks pole vaid numbrierinevus?“

„Ei ole jah. Poni on mõtlemisvõimeline olend. Sellel on oma põhjus ja enamus ponidest on head. Nad teevad õigel ajal õigeid asju, sest see on nende loomuses,“ rääkis Kütt. „Aga ponikari on nagu arulage paanikas koletis, mis võib väikese ärrituse peale amokki hakata jooksma. Ma arvan, et inimesed on samasugused, aga ei tunnista seda endale. Iga isend on igati ratsionaalne ja mõistlik, aga kui nad gruppi koonduvad, loovutavad nad osa oma otsustusvabadusest karjale. Üks õige karismaga isend võib muuta karja arutuks koletiseks, mis on suuteline kõigeks.“

„See on päris huvitav mõte,“ nentis Teraslaul ja kergitas kulmu, kuid Kütt tõstis kabja.

„Ka sinu kirjeldus meie kohta sobib selle analoogiaga. Meil on hea ja rahulik kultuur selle pärast, et Celestia on meil nagu jumal. Kuid enne teda oli Ükssarvikute Nõukogu ja enne seda veel kuninganna Solaria. Ilmselt sa veel ei tea seda, kuid paar aastat tagasi üks minu rändajatest pühendas mu asjasse, mis võis olla sajandi avastuseks. Nad leidsid Solaria-aegsed unustatud varemed ja arheoloogid arvasid, et tegu on ühega kuninganna Solaria viimastest vangikoobastest. Mis sa arvad, mille nad sealt leidsid?“ küsis Kütt ja vaatas Teraslaulule silma.

„Vangide luustikud?“ pakkus kapten.

„Kujud. Üle kümne tuhande kivistatud poni, kõigil süüregistrid kehale kirjutatud. Lähem analüüs tuvastas, et need kirjad olid ponide kehasse kirjutatud enne nende kivistamist. Mõned süüteod olid lihtsad stiilis „vaatas kuningannat luba küsimata“ ja nii edasi. Tahan öelda, et see vihjab sellele, et me oleme inimestega mõneti sarnased. Neil on oma kangelased ja koletised nii nagu meilgi ja need koletised pole alati sellised, kes Vabas Metsas elavad,“ lõpetas Kütt, hüppas toolilt maha ja võttis oma tõlkekaelakee. „Võime nentida, et oleme inimeste juures avastanud nii mõndagi murettekitavat, aga meilgi on omad luukered kapis. Pean vist vaatama, ega Noova jamadesse ole sattunud. Me ju teame, milleks ta võimeline võib olla, aga koos selle inimesega võib ta hullematki korraldada. Kas midagi on veel vaja, boss?“

Teraslaul muheles veidi ja rääkis: „Vaid üks asi. Sul on õigus, ma ei ole nendest väljakaevamistest midagi kuulnud ja oletan, et sellisest avastusest oleks räägitud ka ajalehtedes. Ega sa tea, mis edasi sai?“

„Printsess Celestia lõpetas selle,“ vastas Kütt ning jätkas, kui oli kapteni näos jahmatust märganud. „Kohe, kui sõna avastusest temani jõudis, pakkus ta teadlastele koolides töökohti, mida väga harva vabaneb. Enamik teadlastest kasutas juhust ja ülejäänud ei saanud enam raha, et väljakaevamisi jätkata. Ühel neist oli julgust ühel päevasel audientsil printsessilt koguni küsida, miks see töö niiviisi ära lõpetati. Printsess vastas: „Minevikupatud jäägu mulla alla unustusse“ ja ihukaitse eskortis selle teadlase välja.“

„Aitäh, Kütt,“ ütles Teraslaul tundes, kuidas pinge ta sees lahtub. „Mul lihtsalt oli vaja mingitki ettekujutust sellest, mis meid ees võib oodata. Ja ära unusta Noovale reegleid meelde tuletamast. Kui printsessid suutsid Videvikusära moondada surematuks alikorniks, siis ma olen üsna kindel, et nad võivad sama teha ka Noovaga.“

„Igavesti köögitoimkonda!“ naeris Kütt ukse poole suundudes. Ta oli just välja astumas, kui Teraslaulu laual helises sidevahend.

Kapten pani tõlkekaelakee kaela ja vajutas nupule enda ees laual. „Kapten Teras siin, palun jätkake.“

„Kapten, Ehakaardile roheline tuli,“ kostis aparaadist Säraturvise hääl ja nii Teraslaul kui Kütt tõmbusid pingule. „Turvis peale ja kanda kümne minuti jooksul valmisolekuruumis ette. Instruktaaž toimub lennu ajal. Õnn kaasa, Teraslaul.“

***

Taevanoole ees laual seisid korrapärases reas kuus ühesugust, kuid erinevat värvi kiivrit. Ülejäänud laud oli täis raadioaparatuuri juppe, mis pegasusemärale enam korda ei läinud. Ta pilk oli lukustunud arvutiekraanile, ta püüdis inimestelt saadud teabest hoomata võimalikult palju.

Ehakaardiga liitumine tähendas tema jaoks kõik, see oli tema tõelise eesmärgi täitumine. Taevanoole ambitsioonikas mõistus oli osalenud õhulaevade loomisel, samuti Ehakaardi turviste arendamisel ja veel paljude leiutiste juures, mis võis jätta tema kabjajälje Equestria ajalukku sadadeks aastateks. Kui ta tahtnuks, võinuks ta ülejäänud elu elada leiutistelt saadud kasust kuninglikus luksuses ega pidanuks enam töötegemiseks kapjagi tõstma. Aga see ei olnud see, mida ta tahtis. Nüüd oli ta ehakaardiväelane, läbi ja lõhki.

Aga kui ta vaatas inimeste saavutusi, tundis ta... alandlikkust.

Kui nende ajalugu vaadata, siis nad arenesid rahulikult ja aegamisi, kuid siis äkki nad justkui hüppasid edasi, mõtles Taevanool ja toksas kabjaga puuteekraanile, et käivitada video ühest inimeste õhulaevast. Tema silmis oli see kole ja nurgeline, kõik välispinnad tasased – aerodünaamilises mõttes nagu tiibadega telliskivi. Vaatamata kahtlasele välimusele tõusis see kergesti õhku ja kadus kaugusse kui nool, pöördus siis tagasi ja kihutas täiel kiirusel üle filmija.

Ta kujutles vaimusilmas enese Koolibrid, tema au ja uhkust, kihutamas inimeste õhulaevast niimoodi mööda, nagu seisaks see paigal.

Väljakutse vastu võetud, mõtles Taevanool, pani video kinni ning hakkas uurima inimeste lennumasinatest kõike, mida tal leida õnnestus. Osa tema loomusest – uhkus – häiris ta meeli ja sundis teda mõtisklema, kuidas omaenda leiutisi parandada selle asemel et kasutada inimeste poolt läbiproovitud lahendusi. Aga suurem osa tema loomusest – uudishimu – võitis selle kimbatuse.

Tema tegevuse katkestas kabjapuudutus ta seljal, mille pärast ta oleks peaaegu toolilt maha kukkunud. Ta viskus ringi ning oli silmitsi sebraga, kel vabandav ilme näos.

„Samahani. Mul ei olnud kavas sind ehmatada, Taevanool,“ ütles sebra ning vaatas kiivreid laual. „Kas oled nendega lõpetanud?“

„Kiivritega? Ah jah,“ venitas Taevanool ja suunas pilgu sebra omaga samasse kohta, lauale. „Jah muidugi! Lõpetasin nende uuendustega ja nüüd saab nende kiivritega inimeste kiivrite ja elektroonikaga sidet pidada. Saab vahendada vaenlaste ja omade asukohti ja raadio teel rääkida! Koos ühe inimeste inseneriga tegelesime siin sihtimiselektroonikaga kah. Kuna nad kasutavad pea eranditult kaugtulerelvi samas, kui sina, Teras ja Kütt eelistavad lähemale minna – siis teie kiivrid peaks hoiatama, kui inimesed sihivad midagi teie lähedal ja näitavad ka selle vaenlase asukohta, keda nad tulistavad.“

„Väga võimas,“ ütles Sabra, vaadates oma musta-valgekirjut kolmanda väljalaske kiivrit. „Ega selle kaal muutunud ei ole?“

„Ei!“ vastas Taevanool ja täpsustas: „No mitte märgatavalt. Ainsad uuendused siin on raadiojaamad, inimesed on osanud selliste seadmete mõõtmeid ja kaalu üllatavas mastaabis vähendada. Hiljem kavatsen ma kaalu vähendada veel sellega, et viskan välja inimeste standardsed vooluallikad ja panen asemele konverterid, mis võtavad Väljast maagiat samamoodi nagu turviste aparaadid ja mis ei saa kunagi tühjaks.“

Sabra noogutas ja võttis kiivri kapjade vahele, et seda seestpoolt vaadata. Erinevalt Kuningliku Kaardiväe ja Öökaardiväe kiivritest, mis olid avatud näoosadega ja metallist välja löödud, olid Ehakaardi kiivrid igas mõttes teine tase. Ehakaardi turvised ja kiivrid olid tehtud keerukatest kristallikihtidest, mis andsid neile enneolematu maagilise vastupidavuse. Soomusplaatide poolt varjatud siseülikond suurendas kandja jõudu sellisel määral, et kandja võis liikuda nii, nagu polnuks tal üldse turvist seljas.

Suurim erinevus tavaväe varustusest oli nende turviste välimus. Erinevalt Kuningliku ja Öökaardiväe turvistest, mis olid kõigil identsed nagu sõjaväeüksustele kohane, olid Ehakaardi turvised igaüks isemoodi, sobitudes neid kandvate ponidega.

„Kütt rääkis, et hiljuti oli mingine... jama. Kas kõik on korras, Taevake?“ küsis Sabra pegasusemära vaadates.

Üks inimene oli lauale kinni seotud, ta karjus ja rabeles. Mitu vaatas pealt ega teinud midagi tema aitamiseks. Inimkeha laua peal vajus äkki lõdvaks ning tema kõrval hakkas tõusma suur metallist golem. Taevanoole kohale kõrgus ähvardav vari ja kõlas karm plekine hääl: „SUL EI OLE LUBATUD SIIN VIIBIDA.“

„Korras jah, kõik on korras!“ vastas Taevanool pisut liiga kiiresti ning kirus ennast, et oli lasknud masinal ennast niimoodi ehmatada. Kas tasuks Sabrale rääkida, mida ma tegelikult nägin, mõtles ta hirmuga. Mis seal laboris tegelikult toimus? Kui ma valesti aru sain ja sellest veel rohkem segadust tõuseb, sattun ma veel hullematesse jamadesse.“ Kõik on täitsa korras!“ kinnitas Taevanool uuesti ja vahetas teemat. „Kuidas sul läks jutuajamine mister Zhangiga? Te rääkisite üle tunni aja. Järeldan sellest, et vastus sinu küsimusele ei olnud lihtne?“

„Muidugi ei olnud,“ vastas Sabra pärast mõttepausi ja naeratas.

„Mida ta vastas, kui küsida tohib?“

„Eesmärk,“ vastas Sabra ja sulges mõtiskledes silmad. „See oli tema vastus. Kõigile olenditele maailmas on antud elu, mida nad suudavad säilitada, rahuldades oma keha vajadusi, kuid eesmärgi leidmine ja selle täitmine võimaldab neil elada elu, millest vaid vähesed unistada suudavad.“

„See on... Noh päris muljetavaldav,“ nentis Taevanool, meenutades kõnealust armiga ja veidi salapärast inimest.

„Tarkus sünnib kogemustest ja Zhangil on palju kogemusi,“ ütles sebra silmi avades ja noogutades. „Ta jõudis osani sellest tarkusest siis, kui tundis, et on oma eesmärgi kaotanud ja sammus pimeduse suunas. Vabanda mind, sest ma ei või rohkem rääkida, sest see ei ole minu lugu. Ta tundis veidi kadedust meie ilumärkide suhtes. Ta oli ikka väga... Kuidas öeldagi – kaudse ütlemisega?“

Meil on siinkohal vist vedanud. Meie õpime tundma enda tugevaid külgi ning teenime endale niimoodi ilumärgid, aga mida inimesed teevad? See on ikka väga suur erinevus, kui keskid leiavad oma eesmärgi omal käel ja on suutelised seda ka järgima, mõtles Taevanool, libistades pilgu üle turvistele joonistatud ilumärkide kuni see peatus ilumärgil Sabra puusal.

Taevanoole töökoja uks libises lahti ning sisse traavis Teraslaul, tema kannul kogu ülejäänud Ehakaart. „Nii, spetsialistid,“ teatas maaponist kapten järsult oma turvise juurde minnes. „Meid on missioonile kutsutud. Kas turvised on valmis?“

Auastet kuuldes tõmbusid pegasus ja sebra pingule ning Taevanool punastas veidi, kui avastas, et oli sebra puusa vahtinud. „Jah, söör! Olen tegelenud ka turviste keeruliste kohtade ja nende relvadega, mille inimesed meile saatsid, uued süsteemid peaks koos uuendatud esijalasoomustega tööle hakkama. Aga ma vist ei saa neid tööle ilma, et ma kabjakaitseid ulatuslikult ümber ei ehitaks ja ma ei tunne inimeste relvi nii hästi, et ma ohutult proovida saaks. Pealegi mulle tundus, et ma ei tohiks teie kabjasoomuseid teie nõusolekuta niimoodi ümber ehitada...“

„Kõik on korras, eks ma kasuta lööklainemoodulit,“ noogutas Teraslaul vormist välja pugedes ning turvise siseülikonda selga tõmmates. Järgnesid soomusplaadid, mis kaitsesid elutähtsaid piirkondi ja jalgu, viimaseks võttis ta kiivri. Esijalasoomuste otsmised osad olid teistsugused, tehtud terasest, mitte keerulisest kristallmaterjalist ja olid välimuse järgi hinnates mõndagi näinud, kuigi neid oli korralikult hooldatud.

Ka ülejäänud Ehakaardi liikmed said kiiresti turvised selga. Küti oma oli segu teise ja kolmanda väljalaske turvisest, relvadeks oli ta valinud tõstetavad küünised esijalgade soomuste küljes ja plasmapüstoli, mis oli ta kabjasoomuse külge kinnitatud. Noovakiir oli loobunud nii kaug- kui lähivõitlusrelvadest ja panustas enese maagiaoskustele. Koiduõde oli algul igasugustest relvadest hoidunud, kuid oli valinud plasmapüstoli, kui oli esimesel koosolekul teada saanud, millega nad lahinguväljal kokku võivad sattuda. Sabra (kellelt Taevanool pilku ei saanud rebitud, kui ta turvist selga pani) oli keeldunud viisakalt pakutud relvadest ning eelistanud oma võitluskaigast. Inimesed olid sellele viltu vaadanud, kuid sebra kas ei pannud tähele või ei teinud sellest välja.

Taevanoolel oli ühes kiiresti ligipääsetavas turvisetaskus küll üks raske mutrivõti, aga ta kavatses kasutada väljajagatud plasmarelva. Nii nagu Koiduõde, ei olnud ka pegasus valmis kasutama midagi muud peale nende asjade, millega ta juba tuttav oli, kuni nägi videoid asjust, millega nad võitlema lähevad. Teraslaul on sellise taseme võitleja, et isegi greifid tunnustavad teda, Kütt oskab hästi rünnata ja kaduda ja ma tunneks kaasa igale vaenlasele, kes Sabra löögiulatusse peaks sattuma. Aga mina ja mu mutrivõti? Taevanool vangutas pead ning kontrollis uuesti oma plasmarelva kinnitusi, ta mõtted libisesid taas vestlusele, mille ta sebraga maha oli pidanud. Kui inimesed armastavad nii väga kaugvõitlust, oleks parem nendega ühineda ja jätta lähivõitlus oskajate hooleks.

„Raadioside kontroll,“ kuulis Taevanool raadioaparaadist Teraslaulu häält, kui ta kiivrit pähe libistas. Kiivriekraan hakkas tööle kohe, kui kiiver kinnitatud sai, see näitas kõike ümbritsevat, sõbralikke tähistavad märgid hõljusid teiste Ehakaardi liikmete kohal. „Raadiosidekontroll, palun kinnitage,“ nõudis Teraslaul uuesti ja tema märk kiivriekraanil vilkus, kui ta rääkis. Talle vastasid kinnitused kaaslaste raadiost ja ka nende märgid vilkusid ekraanil vastavalt.

„Raadioside paistab korras olevat, söör. Kõik roheline,“ kandis Taevanool ette.

„Hästi. Minu taha rivvi. Meile räägitakse missioonist lennu ajal,“ käskis Teraslaul ja galopeeris ruumist välja, ülejäänud Ehakaart kannul. Kuningliku Kaardiväe ja Öökaardi ponidest vabatahtlikud tõmbusid kõrvale, kui Teraslaulu üksus baasi angaari poole kappas. Angaaris sagis hulk inimestest tehnikuid, enamus toimetas lennumasina ümber, mis seisis keset angaari. Koopalaadses ruumis kajas tühikäigul huugavate mootorite kume müra, mis summutas kõik, mida keegi öelda tahtnuks, kuid üks inimene seisis lennumasina rambil ja viipas saabuvatele ponidele.

„Kapten Laul? Mina olen seersant Eversman,“ hüüdis inimene rampimööda üles minnes. „Mina olen King Fisheri kapten. Meie viime teie üksuse ja Teise Löögirühma missiooni piirkonda ja tõuseme ümbrust vaatlema. Kas teil on küsimusi?“

„Hetkel muud midagi, vaid missiooni üksikasjad,“ vastas Teraslaul, võttes dessandiruumi paremas ääres istet. Sabra ja Koiduõde istusid kapteni kõrvale ning Noova, Kütt ja Taevanool istusid nende vastu vasakusse äärde.

„Polegi küsimusi? Hästi, siis ma ei pea muretsemagi,“ muheles Eversman, kinnitas kapteni ümber turvapiirded ning hakkas teise kahe poni turvapiiretega tegelema. „Missiooni info saadab Bradford meile lennu ajal. Ma ei oska midagi täpsustavat öelda, kuid ma tean, et hävitajad lendasid hiljuti välja ja rahvas rääkis, et nad lasid skautlaeva alla. Eks siis saame rohkem teada, kui kohale jõuame. Olete te üldse varem Skyrangeriga lennanud?“ küsis inimene jutu lõpuks ja pööras näo vasaku parda poole.

„Ei, söör, ainult õhulaevadega ja kodumaal,“ vastas Taevanool, vaadates turvapiirdeid, mis ta ümber laskusid.

„Ja see ongi kõik? Noh kuigi King Fisher pole just mugav, teeb selle tasa tema võimsus ja kiirus. Me viime teid sinna, katame teid ja toome tagasi. Teie asi on vaid esimese viiuliga kokpitis koostööd teha ja teil läheb hästi.“

„Ma kuulsin seda, Eversman,“ kostis raadiost võõras hääl.

Vastastikune norimine jäi pooleli, sest rampimööda tõusis dessandiruumi veel inimesi. Erinevalt Eversmanist, kelle seljas oli vaid kombinesoon ja killuvest, kandsid saabujad pakse turviseid. Lamedad soomusplaadid kaitsesid nende rindkeresid ning kumerad õlgu ja reisi, jalad olid soomussaabaste varjus ja käsi kaitsesid soomustatud kindad. Kõigil neljal rippus paremal õlal relv ja kiiver oli vasaku käe vangus, viimasel neist oli varustuses mõningasi erinevusi.

Viimane oli ülejäänud grupist poole pea jagu pikem, tema võimsad lõuapärad ja karmi ilmega kulmukaar paistsid equestrialastelegi heidutavad, samas see särav naeratus, mis ta näkku tõusis, kui ta ülejäänud missioonikaaslasi silmas, oli tema ähvardava välimusega suures vastuolus. Tema vasaku käe soomuskinda asemel oli teist moodi kinnas, mille küljest algas juhtmekimp, mis kulges mööda käsivart üles, õla kaudu kehaturvisesse. Paremat kätt kaunistas tal lilla triip ja tähekujuline embleem.

„Uh tõ, Ehakaart siin!“ naeris viimane mees. „Mina olen Juri, viimaselt treeningult! Kuulsin, et missioon on lihtne, seepärast on see ka teie esimene missioon, on ju?“ küsis Juri Taevanoole kõrvale istudes. Pegasus mõtles hetke, kas tema tõlkekaelakee ei toimi päris korrektselt, siis mees ta kõrval jätkas: „Tutvustame! Mina olen Juri Romalov, nemad on kapten Uther, seersant Briand, kapral Roland.“

Kolm inimest tegid samu nägusid ja väljendasid samu emotsioone, mida Taevanool oli näinud siis, kui ta esimest korda inimestega kohtus. Kapten Utheri suu oli kriipsuna kinni ja ta hoidus Ehakaardiväelasi vaatamast, seersant Briandi näos oli ebakindlus ja kapral Roland naeratas laialt nagu Juri. Enne kui keegi midagi öelda jõudis, tutvustas Juri viimast saabujat.

„I tak, sealt tuleb Beowulf.“

Metalljalgade kolksumist kuuldes jättis Taevanoole süda löögi vahele, ta pööras end ja vaatas, kuidas inimeste golem rambist üles kõndis. Erinevalt mattmustast turvisest, mis inimestel seljas oli, oli golem värvitud tulipunaseks, lisaks olid ta soomustel mustad ja valged kaunistused. Ta kätel oli suur kolme rauaga relv, millest lähtus padrunilint tema seljal olevasse trumlisse. Soomustel paistis inimkeelseid kirju, rinnaplaatidel seisis B-E-O-W-U-L-F ja vasakul rusikal seisis O-L-D I-R-O-N, selle kirja all kolm rida tulnuka pea sarnaseid piktogramme. Pea oli golemil soomusterasest ja silmade kohal kuldne klaas, mis meenutas inimeste kiivrite klaase, selle pilk libises järjest üle equestrialaste kuni peatus viimaks Taevanoolel.

„SUL EI OLE LUBATUD SIIN VIIBIDA.“

„Taevake, on sinuga kõik korras,“ jõudis pegasuse kõrva Koiduõe vaikne hääl ning hetk hiljem märkas ta, et ükssarvik oli käivitanud privaatraadiokanali.

„Jah, madam, sada protsenti,“ vastas Taevanool ja sundis end otse ette vaatama, püüdes ignoreerida golemit, kes teda jälgis. Ta hingas sügavalt ja lisas: „Tänan, et küsisid seda.“

„Fisher, Eversman siin. Oleme sõiduks valmis,“ ütles lennuki kapten, kui oli viimase inimese rihmad kinnitanud, ta kõndis golemist mööda rambi lülitite juurde. Ramp sulgus ja angaar kadus vaateväljast.



2. Rändaja ja munk

Kütil ei kulunud kaua veendumaks, et Juri meeldib talle. Kuigi ta jõudis sellele arusaamisele üsna omapärast teed pidi.

Kui Skyranger õhku tõusis ja teadmata suunas minema lendas, hakkasid inimesed Ehakaardiga jututeemasid otsima, küsides Videvikusära järele. Esimese hooga püüdis Kütt vestlustest hoiduda, kuna kahtlustas, et see valjuhäälne ja liigagi naerusuine inimene küsib Equestria noorima printsessi kohta vaid selle pärast, et keelt peksta. Kui aga Juri rääkis, et temal oli avanenud võimalus natuke aega koos Videvikusäraga oma oskusi harjutada, kui Videvikusära Maal oli, kukkus kohe ka ära kahtlus, et see lobamokk seda noorima printsessi nime vaid suusoojaks mainis.

Aga siis märkas Kütt inimeste pingutatud naeratuste varjus muret. Kapral Roland, kes püsis enamuse ajast vagusi, kuid ei suutnud hoiduda pilguheitudest maaväliste võitluskaaslaste suunas, küsis viimaks, kuidas Videvikusära vigastusest paranenud on. Juri hakkas kahetsusväärsest juhtumist ja Videvikusära vigastada saamisest rääkima, kuid kapten Uther käskis neil vaikida.

Kõigi inimeste nägudest käis üle süütunde vari ja Kütt pidi meelde jätma, et ta peab Jurilt millalgi küsima, mis Videvikusäraga täpsemalt juhtus. Ent siis sai lobisemisaeg otsa, sest dessandiruumi eesseinas süttis monitor, millele ilmus Bradford, kes alustas kohe instruktaažiga.

„Hävitajad on alla tulistanud linnakeskuse lähedal ühe skaut-klassi laeva. Laeva meeskonnas on neli kuni kaheksa tulnukat, nende arvu võivad olla vähendanud alla kukkumisega kaasnenud vigastused või surmad. Oodata on kohtumist sektoidide ja lendajate ja vähemalt ühe autsaideriga.” Ekraanile ilmusid mainitud tulnukate kujutised, kuid neid ei olnud enam otseselt vaja tutvustada. Teraslaul oli juba Ehakaarti korduvalt õpetanud kohtuma kõigi oletatavate vaenlastega paljudes võimalikes olukordades. „Kapten Laul, teie olete selle missiooni ajutine juht. Kapten Uther aitab, kui olukord halvenema peaks ja ta võib juhtimise ka üle võtta. See on katseoperatsioon testimaks meie ja teie organisatsioonide koostööd, aga kui tajute ohtu, et missioon kukub läbi, siis taanduge ja laske lennukil vaenlased hävitada.”

„Aru saadud, söör,” noogutas Teraslaul monitori poole.

„Suurepärane. Hävitajad teatavad ka tsivilistidest missiooni piirkonnas, seega jälgige oma sihtmärke enne...”

Kui Bradfordi instruktaaž poolelt lauselt katkes, mõtles Kütt, et see on sidekatkestus. Aga see oletus langes ära, kui ta nägi, kuidas komandöri silmad suureks venisid ja suu aeglaselt sulgus. Inimesed kabiini tagaosas jäid täiesti vaikseks ja jõllitasid pingsalt monitori. Mis iganes nüüd toimumas on, ei ole see hea, mõtles Kütt.

„King Fisher, teatame teile missiooni muutmisest. Teile saabus uus kurss ja ma nõuan teilt viivitamatult selle järgimist,” rääkis Bradford kiiresti ning Kütt tundis, kuidas lennumasin kurssi muudab. „Teine Löögirühm, toimumas on mitu terrorirünnakut ja teid on vaja ühte kohta kindlustama. Kaasake positsioonide hoidmisele kogu maapealne kohalik vastupanu, mille leiate ja kaitske ennast, kuni meil avaneb võimalus abijõude saata. Ilmuda võivad kohalikud korrakaitse- ja sõjajõud, liikvel võib olla tulnukate laevu, sektoide, mehhatoide, lendajaid, kõrendeid, krüsaloide ja sektopode. Kapten Laul, nimetan missiooni juhiks kapten Utheri.”

„Söör,” alustas Uther, kuid Bradford lõikas vahele.

„Teadmata, kapten. Rünnakud toimuvad üle maailma ja kaheksakümmend protsenti meie jõududest on välja saadetud. Kui aga abijõude vabaneb, olete teie minu järjekorra eesotsas. Õnn kaasa, Teine Löögirühm, komando lõpetab.” Monitor kustus ja inimesed dessandiruumi tagaosas ohkasid sügavalt.

„Nad ütlesid, et vaid vabatahtlikuna kergele missioonile,” urises Roland, laadides ja kontrollides oma laserpüssi ja püstolit. Seejärel kontrollis ta taskuid vöö ümber ja jalgadel ja jätkas: „Vaatled vaid, nad ütlesid. Rääkisid veel, et ponid teevad töö ära.”

„Lõpeta see jura, kapral. Mulle pole sinu virinat vaja, eriti enne terrorioperatsiooni,” nähvas Uther oma LANC-automaati laadides.

„Mida tähendab terrorioperatsioon, söör? Ma ei mäleta, et midagi sellist oleks treeningutel ja instruktaažidel mainitud,” küsis Kütt ning nägi kriipsuks suletud suud, mis vihjas varjatud hirmule.

„Terrorioperatsioonid seisnevad tsiviilelanikkonna ründamises. Korrakaitsejõud ei ole sellise rünnaku tõrjumiseks ei varustatud ega treenitud. Rahvuskaart on küll arvukas, kuid nemad ei jõua kohale nii kiiresti kui meie. Enamusel juhtudel jääb meie kanda rinde hoidmine, kuni nemad kohale jõuavad,” rääkis seersant Briand, võttis kätte kaelakee otsas rippuva kuldse risti ning sulges silmad.

Järgmisena küsis Noova: „Milleks rünnata tsiviilelanikkonda? See on kuidagi...” Ükssarvik peatus, et leida õigeid sõnu. „...Kuidagi nagu kasutu raiskamine.”

Uther, Roland ja Briand jäid vait ning panid kiivrid pähe. Need olid mattmustad nagu turvised ja nende näoklaasid särasid kuldselt. Vaid Juri käitus teisiti, ta seletas, näol sunnitud naeratus: „Terrorioperatsioonide kohta on kaks oletust. Esiteks tekitab tsiviilelanikkonna ründamine hirmu, ebakindlust, kahtlust juhtide pädevuses ja kaost. Teiseks teavad tulnukad, et meie oleme ainsad, kes suudavad neid peatada ja nad teavad, et tsiviliste rünnates ilmume meie välja neid kaitsma.”

„Mis sa arvad, kumb variant praegu õige on?” küsis Kütt. Juri oli relvad üle kontrollinud ja võttis kiivri kätte.

Muie Juri näos ei lohutanud Kütti. „Mõlemad,” vastas venelane ning ta nägu kadus kiivri varju. Erinevalt teiste inimeste omadest oli tema kiiver pea üleni mustast klaasist, näopiirkonda ehtis võigas pealuu kujutis. „Ärge muretsege liialt. Me teeme seda elu eest, küll kõik laabub,” jätkas Juri läbi raadioside.

„Lõpetada loba,” käskis Uther ning kõik inimesed ja ponid järgisid käsku. Järgnesid minutid pingelist vaikust kuni raadios rääkis üks teine tuttavlik hääl.

„Teine Löögirühm, siin King Fisher. Oleme poole minuti pärast maandumiskohas. Selleks on parkimismaja, mis paistab vaenlastest lage olevat, kuid soojuskaamerad näitavad allpool tänavail liikumist ja terves linnas tulistatakse. Kui olete maas, tõuseme õhku ja laostame vaenlase positsioone, kuis suudame,” rääkis piloot läbi raadio.

„Vastu võetud, King Fisher. Kas kohalikel üksustel paistab õnne olevat?” küsis Uther.

„Üldraadiosides on tohuvabohu, kuid me üritame kontakti leida. King Fisher lõpetab.”

Kabiini uks avanes ning seersant Eversman ilmus dessandiruumi ja kõndis golemist mööda rambi juurde. „Etenduseni kümme sekundit, leedid ja džentelmenid. Me oleme kohe maas ning ärge jääge uksele toppama. Kui all ootab teid ka kurat isiklikult, siis lööge maha ja varjuge laiba taha, selge?” Meeskonna kapten vajutas rambi lüliteid ja lõi seejärel golemile vastu õlga. „Beowulf, sina esimesena!”

Soomuspea noogutas ja masin kõndis tagurpidi... üle rambi ääre alla. Ta kadus silmist, aga betooni raksatus kostis isegi läbi lennukimootorite müra, kui lahingumasina jalad parkimismaja katust tabasid. Siis avanesid istmete rihmad ja kõik nad tõusid hetkel, mil rambi taha ilmus sile kivijas pind.

„Oleme maas, jookske!” hüüdis Eversman ning inimesed sööstsid, relvad õieli, rambist alla, Ehakaart tihedalt kannul. Kui nad olid esialgse positsiooni sisse võtnud, vaatas Kütt lennumasina poole ja jälgis, kuidas see tagasi öötaevasse tõusis.

„Teine Löögirühm, siin King Fisher. Tõuseme vaatlema. Me näeme väikest kampa politseinikke hoidmas...” piloodi jutt katkes hetkel, kui läbi öö välgatas ereoranž kiir ja lõikas läbi lennuki parema tiiva. Püstmootor plahvatas ja lennuk hakkas langema. „Siin King Fisher, me saime pihta! Kaotasime parema tiiva ja püstmootori! Me ei saa... HOIDKE KINNI!” Viimane sõna raadioeetris oli juba karje, kui vigastatud lennumasin majade taha kadus.

„Komando, siin Teine Löögirühm,” ütles Uther raadiosse, kuid talle vastas vaid vaikus. „Komando, palun vastake. Türa küll. Side komandoga on läinud, sest see käis läbi King Fisheri raadio. Okei-okei. Meil on vaja taevasse silmi. Kui keegi selle kukkumise üle elas, ei taha ma neid tulnukatele kergeks saagiks jätta,” rääkis inimesest kapten ja libistas pilgu üle Küti, Taevanoole ja Teraslaulu.

„Kütt, tõuse õhku ja vaata kukkumiskohta ja püüa leida vaenlased, kes tulistasid,” käskis Teraslaul ruttu, ja selleks ajaks, kui ta lause lõpetas, oli Kütt juba tiivad laiali löönud ja õhku tõusnud.

„Seal,” teatas Kütt õhtutaevas lennates. Linn ulatus igas suunas silmapiirini, see koosnes suuremas osas viiekordsetest majadest, vahele mõned parkimisplatsid ja haljasalad. King Fisheri jälg oli hämaraski kergesti nähtav. Õhulaev oli läbistanud ühe katuseharja ja purustanud pooleldi järgmise ning ühele tänavaristile pidama jäänud.

„Näen kukkumiskohta, aga laskjaid mitte. Kukkumiskoht on kuue kvartali kaugusel läänes. Ma ei näe... Kukkumiskohal on liikumist!” rääkis Kütt, kui nägi, et lennuki ramp avanes ning sealt tuikusid välja kaks inimest. Tema kiivriekraan märkis need kohe siniste ringidega ära. „Näen kahte pääsenut ja nad on kiivriekraanil kirjas.”

Siis ilmus ta kiivriekraani nurgale neli kollast ruutu, Kütt pööras ringi ning nägi nelja inimest, kes kulgesid tänaval vedeleva prügi ja kola vahel Skyrangeri poole. Kahel neist olid automaadid ja seljas must turvis, millel inimkeelsed tähed SWAT. Kolmandal ja neljandal olid vormid, millede kirjad olid pegasusele nii kaugelt loetamatud, kuid ta nägi nende rindadel kuldseid märke. „Kukkumiskohale lähenevad neli tsiviili, paistab, et nad on politseist. Mida teha käsite?”

„Jätka vaatlusega ja kui nad mõnda majja varjuvad, siis teata nende asukoht. Peame nende ja lennukist pääsenutega võimalikult kiiresti liituma,” vastas Uther.

„Aru saadud. Ma nägin, kui nad väljusid suurest tellismajast, millel on terav torn, rist otsas. See peaks teie asukohast nähtav olema,” rääkis Kütt kirikut vaadates. Siis aga tema tähelepanu hälbis, sest kiivriekraanile ilmus neli punast kolmnurka, mis liikusid üle kõrvaloleva maja, saadetuna veel mõnest, mis liikusid katuseharjade kohal. „Kapten, näen lendajaid ja kõrendeid suundumas kukkumiskohta! Nad on kümne sekundiga politseinike ja lennuki juures. Kas tohin sekkuda?”

Hetke pärast kostis vastus: „Roheline tuli! Sega ja seo neid võimalikult kaua, meie tuleme sulle järgi nii kähku, kui võimalik. Õnn kaasa.”

Kütt rullus üle selja, tõmbas tiivad koomale ning pikeeris lendajate poole. Nii, nagu Kütt instruktaaži ajal piltidelt näinud oli, olid tulnukate seljale kinnitatud kaks rakettmootorit. Peenemad detailid muutusid nähtavamaks kauguse vähenedes, Kütt nägi rooskakat ihu mehhanismide vahel ja rohekalt helendavaid plasmapüsse olendite käes.

Esimene lendaja hukkus teadmata, et teda rünnatakse. Esikapjade soomustest turritavad terasküünised käisid läbi koletise kukla ning laip hakkas langema, kui pegasus teda enese suunamuutmisele hoo andmiseks tagajalgadega lõi. Teine lendaja pööras ringi, et rünnakut tõrjuda ja sai kabjaküünistega otse näkku, pegasuse üks esijalg tõusis ning kolmas lendaja langes kabjasoomusele monteeritud plasmarelva ainsast tabamusest.

Kärme löök saatis teise lendaja korjuse minema ja pegasus pööras viimase poole ning põrkas temaga õhus kokku. Küti kõrvu rebestas lendaja arusaamatu kisa. Kütt proovis end koletise haardest vabastada ja tundis, kuidas koletise metallist küünised ta kristallturvist kraabivad. Kui need küünised kiivrini jõudsid, tundis kütt paanikat tõusmas, viimaks õnnestus tal lendajat mõlema tagajalaga lüüa nii, et nad teineteisest lahku läksid. Lendaja läbis ühe maja kolmanda korruse akna, Küti kiiver käppade vahel.

Pegasus vallandas sõjakisa ja pikeeris järele, lendaja suutis viimaks oma asendi stabiliseerida ning tõstis plasmarelva. Kütt oli aga kiirem, ta kabjaküünised käisid läbi koletise näo ja kaela. Nad pöörlesid läbi õhu toa teise seina äärde, Kütt põrkas seljaga vastu seina ning lõi lendajat veelkord kapjadega pähe. Kisa vaibus viimaks, lendaja mootorid kustusid ning Kütt tõmbus eemale, lastes lendaja korjusel põrandale kukkuda.

„... ja nüüd, meie surmatunnil. Aamen.”

Kütt viskus ringi ja tõstis ründevalmilt esijalad ja tiivad, kaitsmaks end järgmise rünnaku eest, kuid peatus, kui mõistus adrenaliinist kiirendatud refleksidele järele jõudis.

Kaks inimest – ema ja laps – kössitasid mööbli all, mis oli ilmselt köögilaud, tihedalt teineteise kaisus ja vaatasid Kütti hirmu täis silmadega. Siis libises Küti pilk üle ümbritseva, ta nägi enda ümber perekonna pilte ja kulunud mööblit. Viimaks peatus ta pilk kiivril, mis vedeles keset põrandat, ta laskus neljale jalale ning tegi kiivri suunas sammu.

„Püha Maarja, armuline jumal...” jätkas ema, ta sõnad kuhtusid halamisse ja nuttu. Kütt astus veel sammu oma kiivri poole ning ema kattis käega lapse näo ja üritas teda oma kehaga varjata.

Kütt sirutas rahulikult esijalgu, võttis kiivri üles ning taganes järgmisse tuppa. „Vabandust, madam,” ütles ta vaikselt, pani kiivri uuesti pähe, tõusis aknalauale, laiutas tiibu ja sööstis tagasi lahingukaosesse.



„Sega ja seo neid võimalikult kaua, meie tuleme sulle järgi nii kähku, kui võimalik. Õnn kaasa,” kostis raadios Utheri hüüd ning Teine Löögirühm ja Ehakaart tormas parkimismaja alumistele korrustele. „Kukkumiskoht on kuue kvartali kaugusel... Persse, raisk!”

Sabra tõmbus tagasi, kui nägi seda, mis kapteni suust roppuse oli vallandanud. Tänav oli kõnniteest kõnniteeni täis põlevaid katkisi autovrakke, see tulest ja metallist barrikaad oli läbimatu ja blokeeris teed nende sihtkohani. See saab olema... Problemaatiline, mõtles sebra omaette.

„Niisiis, uus plaan! Beowulf, torma mööda katuseid nende juurde, me proovime teist teed leida,” ütles Uther ja vaatas kahele poole, leidmaks kaosest läbipääse.

Golem rauda ja tuld ei kartnud, ta trampis läbi põlevate autode ning tõusis säärtest paiskuvate tulesammaste toel kõrval kõrguva maja katusele.

„Sabra, aita golemit. Meist pole abi, kui siin niisama ootame,” lisas Teraslaul, sebra noogutas märguandeks, hüples akrobaadi osavusega läbi barrikaadi, aktiveeris seejärel turvise võimendused ning hüppas golemile järele. Kuigi sammuv lahingumasin oli kiire, jõudis sebra oma galopiga kärmelt tema kõrvale.

Nad tormasid sõnatult üle katuse, siis kuulis Sabra eemalt inimeste relvade tärinat ja nägi üht mööduvat plasmakiirt. Golem tõstis märguandeks rusika ja nad peatusid kolmanda korruse katuse lõpus. Golem pakkis jalad kokku ja kükitas ning Sabra tuli ta kõrvale ja vaatas üle ääre.

Järgmise maja katusel liftišahti ukse ümber oli kamp inimesesarnaseid olendeid. Kuigi nad olid korrusejagu madalamal, oli neil kukkumiskohast hea ülevaade. Nad olid lakitud juuste, soliidsete ülikondade ja peente prillidega, kuid sellegi poolest inimestest erinevad. Nad tulistasid plasmapüssidest tänaval taganevaid inimesi.

„Nad jooksevad kohe laiali, kui ma tulistan,” rääkis golem põrandaäärele lähemale kooberdades. „Ma hävitan neist vähemalt kaks enne, kui nad laiali ja varju jooksevad. Ma tulistan neid ja sina hüppa alla ja ründa. Kas suudad neid küljelt rünnata ja varjust välja ajada?”

„Jah, ma suudan.”

„Hästi. Ära neid jälitama hakka. Ma tulistan neid kahurist ja sa ei taha olla nende läheduses, kui ma seda teen.” Golem tõusis püsti ja tõstis oma suure relva. „Mine nüüd.”

Hetkegi kõhklemata hüppas Sabra üle ääre ja hakkas järgmise katuse poole langema. Kiire kabjaliigutusega haaras ta oma võitluskaika, mis venis pehme klõpsatuse saatel täispikkusesse. Järgmise maja katus lähenes ta kapjadele, ta sulges silmad ja keskendus.

Ta kuulis tulistamismüra, selle filtreeris ta oma teadvusest välja kui tarbetu. Inimeste automaatide tärin eespool oli küll hea märk selle kohta, kus nad täpselt olid, kuid praegu ei olnud see oluline. Olulised olid golemi relva vingumine, kui see tuure kogus ja plasmarelvade müra tema ees. Ta terane kuulmine tuvastas kokku seitse tulistajat, nende hulgas ka need, keda nad oma eelmisest piilukohast ei näinud. Sebra õnnistas vaikimisi oma oskusi ja eesmärki.

„Mis on elu?” kordas Zhang sebra esitatud küsimust. Ta nõjatus oma tooli seljatoele ning kaalus mitu minutit, kuni viimaks vastas: „Eesmärk. On palju inimesi, kes sünnivad, elavad oma elu ilma eesmärgita, millesse uskuda. Nad tihti vaevlevad oma elu mõtte üle mõtiskledes, nii kuni surmani välja. Paljud täidavad selle lünga teadmistega ja on hõivatud teadmiste omandamise ja otsimisega. Teised üritavad sellest tühimikust mööda vaadata ja veenavad ennast, et seda pole, kui sul on töö ja pere. Aga vähesed õnnelikud leiavad elu mõtte ja nemad elavad päris elu.”

„Samahani. Ma ei taha vastu vaielda, kuid paljud ka minu rahva seast leiavad, et töö ja pere on nende eesmärk,” vastas Sabra.

Vastuseks sulges Zhang silmad ja libistas sõrmedega üle armide enda näos. „Ma ei taha öelda, et töö ja pere ei ole eesmärk, vaid seda, et mõned eelistavad seda eesmärgiks nimetada, kuigi nad suudaksid palju rohkem. Meie, inimesed, võime vahest otsida aastaid enne kui leiame midagi, mille nimel püüelda. Mina olin kunagi sõdur organisatsioonis, mis on võrreldav teie Ehakaardiga, minu kohus oli kaitsta mu rahvast vaenlaste eest. Ma omandasin sel ajal palju oskusi.”

Sabra kaalus hetke kuuldut ja küsis: „Seega sinu oskused määravad sinu eesmärgi?”

„Ei, oskused ei määra eesmärki,” vastas Zhang kohe. „Kui ma olin sunnitud oma ülesannetest loobuma, siis ma kaotasin oma eesmärgi, aga oskused jäid. Need oskused olid kõrges hinnas nende hulgas, kelle kavatsused olid sünged. Ma tapsin. Ma varastasin. Ma panin toime palju kuritegusid inimeste vastu, kelle kaitsmiseks olin ma truudust vandunud. Selle pärast, et ma kaotasin eesmärgi. Ma pean ennast õnnelikuks, et ma sain teise võimaluse täita oma eesmärki siin, selles organisatsioonis. Oskused teevad sul eesmärgi järgimise küll kergemaks, kuid need jäävad siiski vaid boonuseks. Mu isale meeldib üle kõige aiapidamine, kuigi ta on selles üsna oskamatu.” Inimene turtsatas naerda, kui oli lause lõpetanud ja vaikis äkki hetkeks. „Eesmärk koosneb paljudest asjadest, kuid enamasti lihtsustub see sellele, et sa oled seal, kus pead olema ja sa tead, et sa pead seal olema.”

„Sa andsid mulle palju mõtlemisainet. Aitäh selle eest,” ütles Sabra kummardudes, inimene lahkus ja jättis sebra mõtisklema, et ega tema eesmärk muutunud ei ole ajast, kui ta Ehakaardiga liitus.

Sabra oli väga mitmekülgne. Sõber, õpilane, sõdalane. Pealegi ta teadis oma elu eesmärki. Praegusel hetkel oli see eesmärk esmatähtis ja praegu oli ta vägagi valmis seda järgima.

KÄRRRRRRRR!

Golemi relvast purskus tuld ja surma, kui Sabra kabjad maandusid madalamal majakatusel ning hetk hiljem ta juba galopeeris kõrendite kogunemiskoha poole. Üks tulnukatest pihustus golemi kuulirahes laiali ja teised pöörasid ennast ründaja poole. Nii nagu golem ennustanud oli, jooksid nad laiali, katusel olevate suvaliste asjade varju. Veel üks neist sai golemi tules hukka.

Kui Sabra hakkas jõudma lähima varjupugenud tulnuka juurde, kuulis ta, kuidas golem astus üle kõrgema maja katuseääre ning kuidas madalama maja katus golemi raskuse all järele andis. „No kurat küll!” kostis sünteetiline hääl, kui lahingumasin läbi katuse kukkudes vaateväljast kadus. Golemi edasised hääled filtreeris Sabra oma kuulmisest välja kui ebaolulise. Oluline oli nüüd tema esimene vaenlane.

Kõrend tõusis püsti hetkel, mil Sabra ümber nurga tormas ja löögiulatusse jõudis. Plasmarelv huugas ja jõudis sebra jaoks surmava annuse energiatki koondada, kuid kaigas us ja relv lendas kõrgele õhku. Kõrend urises ja virutas rusikaga... Vastu sebra soomustatud kapja. Kõlas luude murdumise ragin, seejärel kõvem raksatus, kui kaika tee kõrendi väljasirutatud käsivarrega ristus. Vigastatud koletis püüdis küll taganeda, kuid sebra toetas kaika otsa hoo pealt maha, tõusis selle mõjul õhku nagu teivashüppaja ning virutas tulnukale kapjadega pähe. Saadud hoobist veeres tulnukas üle katuseääre ja kukkus surnuks.

Sama hüppega pääses sebra teise ja kolmanda kõrendi plasmalaengust ja kui ta oma hüppelt maandus, lajatas ta oma kepiga esimese tulnuka plasmarelva pihta, mis selleks hetkeks juba maa poole tagasi kukkus. See sattus täpselt tulistamise hetkel ühe tulnuka plasmarelva raua ette ja plahvatas piksekärgatust meenutava heli saatel. Mõlemad tulnukad kriiskasid õudselt ning jäid vakka ja sebra tänas õnne, kui nende laipadest üle hüppas.

Neljas tulnukas tõusis varjust, et Sabrat tulistada, kuid ei saanud haake tegevale sebrale pihta. Kõrend arvas, et ta on kaval, kui keksis ümber oma varjekoha, hoides seda enda ja sebra vahel. Selleks varjavaks asjaks oli suurem kast, mille sees olid mootorid, tiivikud ja muu masinavärk, kahtlemata oli see lähivõitluses suureks takistuseks. Kõrendi kahjuks ei olnud Sabra päris täielikult lähivõitleja.

Sabra lajatas kaikaga paari tolli kõrguselt üle kasti ja kõrend pidi end tabamusest hoidumiseks ebaloomulikul moel tahapoole vibutama. Sebra oli põiklemist oodanud ning kasutas hoobi andmise inertsi selleks, et lüüa kasti ennast. Mehhanismid lendasid kastist välja ja oleks peaaegu tabanud ka tulnukat, kes jätkas oma põiget. Tema üle selja viskumine muutus sillaks ja seejärel kätelseisuks ja ta hüppas käte pealt kõrgele õhku, pääsedes niimoodi Sabra järgmisest hoobist.

Samahani, lausus Sabra vaikselt. Õhus olles sa enam põigata ei saa. Sebra kaigas läks järgmisele ringile ning tabas kõrendit täpselt keskkohta ja suunas ta üle katuseääre surnuks kukkuma. Üks on veel alles. Sabra laskus kapjadele ning hakkas viimast vastast jälitama, kuid siis kuulis ta teatud häält.

Ping!

Esimest korda selle võitluse ajal avas Sabra oma silmad. Tagaaetavat viimast kõrendit märkis ta kiivriekraanil punane kolmnurk ning selle kohal vilkus kiri „HOIATUS.” Hoiatuse mõttest sai Sabra aru siis, kui kuulis golemi relva tuttavat vingumist ja müra. Lapp katust kõrendi all lendas koos kõrendiga taeva poole pihuks ja põrmuks.

„Ma ei leia rohkem märke oma kiivriekraanilt,” ütles golem raadio kaudu. „Ma ei leia ka teed tagasi katusele, seega jätkan tänaval. Kas näed ülalpool mõnda vaenlast?”

„Ei, ei näe,” vastas Sebra, kui oli ümbritsevaid katuseid ja taevast uurinud. Ta nägi Kütti, kes taas lendu tõusis ja mõned kollased märgid näitasid inimesi all tänaval. Sebra sirutas kaela, et taganevaid inimesi vaadata, kuid tõmbus kohe tagasi, kui tema poole paar plasmalaengut tuli. „Kukkumises ellujäänud näikse olevat teiste inimeste poolt päästetud. Kas teatame ülesande õnnestumisest?”

Enne, kui keegi vastata jõudis, kajas selle relva tuhm mürtsatus, millega lennuk alla lasti ning raadiosides kostsid uued teated.

„Kapten Uther on maas!” „Jookske laiali!” „HAJUGE!”



3. Varas ja arst

Ma ei kujutanud ettegi, et minu kohustuste hulka Ehakaardis teenides võib kuuluda ka prügi koristamine, mõtles Noova pahuralt, kui ta oma telekineesiga järgmist põlevat kolakat tõstis, et Ehakaardile ja inimestele läbipääsu tekitada. Üksus oli sunnitud taanduma parkimismaja nurga juurde leidmaks kohta, kus oleks vähem neid põlevaid ja teineteise külge takerdunud autosid. Noova oli algul pakkunud, et lajatab need jääkiirega tee pealt eest, kuid Teraslaul oli seda keelanud.

Tekitatud läbipääs oli kitsas ja peaaegu läbimatu tänu läheduses lõõmavale tulele, kuid üksus imbus siiski läbi ja jõudis ühele lagedamale hoovitänavale.

Pinge hakkas aegamisi tõusma, kui üksus läbi jõudis ega kohanud ainsatki vaenlast. Raadiost kostis Sabra ja golemi juttu ning see sundis Noovat ülespoole vaatama, tabamaks oletatavaid vaenlasi, kes võivad ülaltpoolt rünnata. Üksus peatus kohas, kus kõrvaltänav suubus laiale neljarealisele tänavale, mis oli üllatavalt lage, vaid paar põlenud vrakki vedelesid siin-seal.

„Teisele poole on pikk tee ja me ei lähe kõik korraga sellele lagedale. Mel, Will, teie olete esimesed,” ütles kapten Uther ja inimesed, kes olid end tutvustanud Briandi ja Rolandina, noogutasid. „Kui nad üle jõuavad, katavad nad Terast ja Koidut. Kui Teras ja Koiduõde üle on jõudnud, tulen mina koos Noovaga järele. Nool ja Juri, teie tulete viimasena.”

„Da, kapitan,” noogutas Juri ja Noova märkas, et Taevanool nokitseb rahutult oma plasmapüstoli kallal. Kui pegasusemära märkas, et teda jälgitakse, võttis ta kohe valvsama asendi.

Noova ei suutnud hoiduda mõtlemast plasmarahest või muust õudusest, mis inimesi kohe tabab, kui need pikkade hüpetega üle tänava lidusid. Ootus ei täitunud ning inimesed jõudsid üle ilma, et nende poole kordagi tulistatud oleks. Nad võtsid järgmises kõrvaltänavas positsioonid sisse ja viipasid Teraslaulule ja Koiduõele.

Ponipaar kordas inimeste pikki hüppeid ja ka nende liikumisega ei kaasnenud ainsatki reaktsiooni. Ent kui Teraslaul kõrvaltänavale varjule oli jõudnud, pööras ta ringi ja vaatas tänavale, mille ta just ületanud oli. „Olge hoiatatud, kuskil liigub midagi suurt. Tajun ta samme oma kapjade kaudu.”

Kohe, kui kapten jutu lõpetanud oli, tundis ka Noova seda, mille eest kapten hoiatanud oli: metalli ja kivi põrkumise rütmilist heli, mida saatis metalli krigin. Oli sul vaja seda öelda, tahtis Noova raadiosse sajatada, kuid siis saabus tema ja kapten Utheri kord tänav ületada. Noovakiir tundis igal galopisammul, et heliallikas astub lähemale. Nad jõudsid tänava keskel ühe autovrakini.

Noova ja Uther nägid silmanurgast liikumist ning pöörasid instinktiivselt päid tänava lõpus lasuva prügi poole. Noova kuulis madalat kuminat kuid enne, kui ta selle tähtsust mõista jõudis, lajatas inimene täiest jõust talle jalaga rindu nii, et ükssarvik paar meetrit eemale veeres. Noova hakkas just küsima, millest selline vägivald, kuid Uther jõudis ette.

„HAJUDA!” karjus Uther ning haihtus veripunases välgus.

Noova loitsumanamise reaktsioon oli väga kiire tänu pinevale olukorrale ja sellele põrgulikule treeningule, mida ta Ehakaardi ridades üle oli elanud. Vähem kui veerand sekundit pärast välgatust oli tema võimsaim kaitseväli üles manatud. Vaatamata sellele oli tema kiivri polaroidklaas tumenenud peaaegu läbipaistmatuks ja ta tundis lasu kuumust isegi läbi oma kaitsevälja ja turvise. Läbipaistvus taastus ning Noova nägi tänavasse sulanud vagu. Autojäänus, mille taha Uther oli varjunud, oli täielikult hajunud, kaptenist oli aimata vaid tuhapuru ja üksik sulanud saabas vedeles asfaldil.

Ja tänavalõpus nägi Noova ründajat seismas. Sektopod. Lähemale sammuv tulnukate golem meenutas õudset metallist kärnkonna. Tema ümber liikusid mõned hallid mustade silmadega tulnukad nagu lootskalad hai ümber.

Noova ei kõhelnud hetkegi, ta pööras kohe golemi poole ning kasutas oma lemmikumat kiireloitsu. Sähvatas külmutava energia , mis kattis vahemaa hetkega... Kuid selle teele astus järgmine golem. Kiir tabas värelevat kaitsevälja selle ümber ning pihustus laiali, tabades väiksemaid tulnukaid, kes jäätusid kohapeal. Kui maagia hajus, siis sektopod ja teine golem – mehhatoid – sööstsid ükssarviku poole, tegemata välja külmunud sektoididest, mis nende jalge all purunesid.

Raadioeeter plahvatas nii inimeste kui ehakaartlaste hüüetest, kuid Noova ei pööranud sellele tähelepanu. Ta oli keset lagedat välja võimaluseta end kuidagigi sektopodi kahuri otsetabamusest säästa. Paremat positsiooni oli vaja.

Ta mõtles ja otsis paaniliselt ning märkas kõrvaltänava kohal köit, mis rippus ühe tellingulaadse moodustise küljes. Ignoreerides ümberringi sisisevat plasmarahet, jooksis Noova köieni. Ta ronis seda mööda üles pea niisama kiiresti, kui keskmine equestrialane joosta jõuab. Jõudnud turvaliselt katusele, hiilis ta ääreni ja piilus vaenlasi.

Ta nägi jälle koletislikku metallkonna kuid enne, kui ta kiireloitsule keskenduda jõudis, pööras kahur konna katusel tema poole ning tema asukohta tabas plasmarahe. Noova tõmbus varju ja piilus korra veel ning nägi juba lähenevaid rakette. „See ei ole aus!” urises ükssarvik minema joostes.

Niisiis, eest ja küljelt pole mõtet rünnata. Pealt kah mitte. Noova, mõtle. Läbimatut kaitset ei ole olemas.

Noova nägi tänavat ja leidis probleemile lahenduse ning tänas inimeste jumalat, kelle pädevuses oli õnne jagamine.

***

„Persse raisk, kapten on maas. Ta on surnud.” „Nähtud sektopodi, nelja mehhatoidi ja sitta kanti sektoide.” „Raketid tulevad! Hajuge! LAIALI!” „Laadige!” „Kus Juri on?” „Taganeda! Tulistage ja liikuge!”

Järgmised minutid olid Koiduõele kui segane unenägu, nad jooksid mööda kõrvaltänavaid, ümber nurkade ja autovrakkide. Tal ei olnud õnnestunud nende ründajat korralikult näha, kuid ta oli pealt näinud, kuidas kapten Uther surma sai. Ühel hetkel oli inimene seal ja siis äkki polnud enam midagi. Tervendaja tema hinges halas, nähes sellist... totaalset ja lootusetut elulõppu, kuid kärme taganemine võitlusväljalt ei andnud talle aega seda põdeda.

Briand lõi ühe ukse lahti ja lehvitas teisi enda järel sisenema. Uks avanes pimedasse koridori, mida valgustas vaid ukseavast paistev valgus ja seegi kustus, kui nad ukse kinni panid. Nad valvasid seda ust terve minuti, sihtides seda relvadega ja kuulates vaid iseenda hingeldamist.

„Me vist vabanesime neist. Kas kellelgi on kesise valguse pärast probleeme?” küsis Briand Teraslaulu ja Koiduõe poole vaadates. Mõlemad vangutasid pead ja naine jätkas: „Peame vist leidma teise väljapääsu.”

„Kus on Taevanool ja Noovakiir?” küsis Koiduõde, kui üksus pimedates ruumides teele asus.

„Pegasus jäi Juriga ja nad peaksid ohutus kohas olema,” vastas Roland. „Aga see ükssarvik... Sa vist tead samapalju kui minagi. Nad...” Jutt jäi katki, sest plahvatus õues raputas seda ust, millest nad just sisse olid tulnud. „Räägime hiljem. Liikugem, kui me teiselt poolt maja välja jõuame, eks siis püüame neid otsida.”

Üksus põgenes pimeduses, Briand ees ja Roland kõige taga. Pimedus oli pilkane ning Koiduõde tänas Celestiat selle töö eest, millega Taevanool kiivrite juures hakkama oli saanud. Võimendid võimendasid valgust nii palju, et ükssarvikumära nägi klaasikilde ja asju, mille paanikas inimesed laiali olid loopinud. Siis märkas ta ka verist lohistamisjälge, mis viis koridorist ühte kõrvalruumi. Briand ja Teraslaul astusid sellest uksest mööda, Koiduõde jõudis ukse kõrvale ja peatus. Toast kostis valulikku oigamist ning ükssarvik pööras kohe praokil ukse vahelt sisse piiluma.

Tuba oli nagu tapamaja. Põrand oli nagu verejärv, milles vedelesid erinevas olekus ja poosis lõhkikistud inimkehad. Päikesetaevas, mõtles Koiduõde omaette, kui märkas üht meest kaugema seina ääres lonkamas. Ta toetus longates vastu seina ning jättis sellele verise jälje.

„Kapten! Seal on ellujäänu!” ütles viimaks Koiduõde, lükkas ukse lahti ja kappas tuppa. Laibad ta teel jäid paratamatult talle ette... Ära mõtle tragöödiast, mida sa ei suuda tagasi pöörata. Mõtle eludest, keda sa veel päästa suudad, mõtles ta enese rahustuseks ning koondas maagia, et ellujäänud inimese keha kammida, et vigastusi tuvastada.

„Kus see, oh persse, madam, kohe tagasi!” vandus Roland ja Koiduõde pööras end ringi ja nägi, et sõdur ei olnud talle tuppa järgnenud, vaid seisis uksel. Relv rippus tal õlal ja käes oli ese, milles poni granaadi ära tundis.

„Mida sa teed, pane see ära!” hüüdis Koiduõde ja vaatas uuesti ellujäänud inimest. Mees oli ilmselt tajunud, et ta ei ole ruumis enam üksi ning pööras näo aegamisi saabunute poole. Koiduõde tundis õudust, kui inimese seisund talle lõplikult selgeks sai, olukorra hindamiseks maagiat enam vaja ei olnud.

Vigastatud mees sööstis ja sirutas end Koiduõe poole, ta käed murdusid ludinal ja lihast tungisid välja verised küünised. Ta kukkus maha, ta keha hakkas venima ja paisuma. Liha rebenes võika ludinaga, luud murdusid ja rebestunud verest ja kehaosadest tõusis üles koletis. Neli mõõgataolist jalga tõstsid keha üles, küünistega käed pühkisid endise peremeesorganismi jäänused kitiinilt minema. Vastsündinud koletis pööras oma hõõguvad silmad ükssarvikule.

Koiduõde oli aastaid töötanud Rändajate hulgas välimeedikuna ja näinud rohkem õudusi kui meenutada suutis. Draakonite poolt surnukspõletatud ponid, Badlandis hulkuvate kiskjakoletiste lõhkikistud ponid olid vaatepildid, mis arsti jälitasid, kui ta painajaid nägi ja ta teadis, et igal ööl võib mõni selline painaja teda tabada.

Koletise ulg tõi Koiduõe šokist välja ja tema ravimaagia vahetus kohe teise vastu – paralüüsiks. Koletis tõmbus kohe kokku ja veeres nagu verest ja kitiinist kera ning ta hukkus Koiduõe plasmarelva kahest täpsest lasust. Need krüsaloidid ei ole elusolendid, need on diagnoos, viirushaigus, lihtsalt väga suured. Kui lasud tehtud, pööras ta ringi ja kappas ukse poole. Ta tundis, et mõned verised käed haarasid ta järele, kuulis ka uusi valulikke oigeid.

Kohe, kui ta välja jõudis, heitis Roland granaadi ja lõi ukse kinni. „Ärge peatuge! Jookske!” hüüdis ta ning üksus tormas eemale uksest, mille taga plahvatas granaat. Nad ei peatunud ka ukse juures, millel seisis inimkeeli „Väljapääs.” Briand lõi ukse õlaga lahti ning väljus tänavale, vaatas kahele poole ning püüdis trügida tagasi majja.

Ta üritas küll midagi öelda, kuid talle sadas ülalt koletis peale. Ta relv väänati ühe küüniseliigutusega kõveraks, teine küünis käis läbi ta turvise rinnaplaadi nagu olnuks see hõbepaber. Koletis viskas elutu keha minema ning blokeeris ülejäänud üksuse põgenemistee.

„TAGANEDA!” käskis Teraslaul, sööstis koletise poole ning aktiveeris oma lööklainemoodulid. Telekineetiline jõud heitis krüsaloidi ukseavast välja tänavale. Kapten tormas järele ja tõstis löögiks teradega kabjasoomused. Koletis jõudis aga taas jalule tõusta, taganeda ja minna vasturünnakule. Koiduõde ja Roland tulid uksest välja ja tõstsid relvad, kuid ei riskinud püherdavate võitlejate sekka tulistada.

„Tõmbu eemale, söör, me ei saa lasta!” hüüdis Koiduõde raadiosse ja valmistus järgmiseks paralüseerivaks loitsuks. Ta sarv ja relv hoidsid küll koletist sihikul, kuid lasud jäi tegemata, sest Teraslaul ei saanud kuidagi koletise küüniste vahelt minema.

See krüsaloid oli suur, palju suurem sellest, mille koorumist Koiduõde just näinud oli, isegi suurem kui suur ja tüse Teraslaul ja ta ei andnud hetkekski võimalust korralikult kabjaga lüüa. Küünised krigisesid ja tõmbasid kriime üle turvise ning Teraslaul urises, kui need turvise soomusplaatide vahele juhtusid ja vere välja tõmbasid. Teraslaulu kogemus ületas koletise raevu ja ühel hetkel tabas koletist raske kabjahoop, mis ta mõned meetrid eemale veeretas. Teraslaul võttis uuesti ründepoosi ning Koiduõde ja Roland tõstsid relvad, et tulistada. Kuid siis ilmus kiivriekraani nurka sinine ring.

Murdsekund hiljem näitas ekraan ka Beowulfi märki ning golem tungis krüsaloidi kõrval läbi seina. Nad põrkasid kokku, koletise küünised käisid üle golemi soomustatud käte ja õlgade ning lõhkusid padrunilindi relva ja trumli vahel. Golem lõi relvaga ja heitis krüsaloidi eemale ja tõmbas vasaku käe hoovõtuks tagasi. Osa käsivarre soomustest hüppasid paigalt ja koondusid ümber ta käe, moodustades suure rusika, mis lõi lillakast energiast helendama.

Golem oli aga sunnitud rünnaku pooleli jätma. Koletis oli just golemi heitest taastunud, kui ta selga tungis ülaltpoolt Sabra kaigas, sekund hiljem järgnes sellele ka sebra ise, kelle tagajalgade hoop tabas võitluskaika otsa. Hoop lõi kaika krüsaloidist läbi ja naelutas ta tänava külge kinni. Veendunud vaenlase hävitamises, haaras sebra kapjadega kaika otsast, painutas ja lasi lahti. Kaigas vabanes pingest, hüppas ohvrist välja, keerles õhus ja maandus Sabra sõrgatsi vahel.

„Samahani, me tulime nii kiiresti, kui saime...” vabandas Sabra, sirutas ennast ja kappas Briandi surnukeha juurde. Ka Koiduõde oli juba naise kõrvale jõudnud, kuigi talle oli juba ammu selge, et naine on surnud. Sebra vaatas ellujäänuid ning küsis siis: „Kas tohib küsida... Kus Taevanool on?”


4. Leiutaja ja kapten

Taevanool tulistas oma plasmarelvast nii kiiresti, kui see võimaldas, teda ja Jurit jälitavate tulnukate pihta. Ta oli lugenud kokku vähemalt kümme sekotidi ja muud suuremat elukat, kes jälitasid neid sealtmaalt, mil nad pärast kapten Utheri surma taganema hakkasid. Ta tänas oma õnnetähti, et vähemalt see suur mehaaniline konn trampis kuhugi mujale linna peale. Kuigi neid jälitavate vähemate tulnukate hord oli vaid veidi ohutum alternatiiv.

„Nool, tõmba tagasi!” kuulis ta raadios Juri häält ning ta nägi plasmakiirt tulnukate poole umas. Ta tulistas korra veel, tuhastades veel ühe sektoidi, pööras ringi ja jooksis varju. Ta pööras end taas jälitava hordi poole, kuid pidi relva nüüd teise kohta suunama.

See koletis oli inimese moodi, kui inimene oleks kaheksa jalga kõrge ja musklitesse uppunud ja tal oleks kollased silmad. Tema näo alumine pool oli nagu pundar elavast lihast ja tulnukate mehhanismidest, pealagi oli paljas ja armiline, selle roosa toon oli ta rohelisele turvisele järsuks kontrastiks. Kollased silmad olid peatunud Taevanoolel ja toimuma hakkas lühike võistlus, kumb oma relva enne üles jõuab tõsta, pegasus või mutoon.

„Nu padaždi,” hüüdis Juri ning mutooni pea võpatas verepilves. Koletise relv, mis meenutas Taevanoolele veduri korstnat, tulistas laia plasmalaengu, mis tabas seina pegasuse kõrval. Pegasust tabas kuuma- ja sodilaine ning ta sulges refleksist silmad, kui telliskivi tema kiivrit tabas.

Järgmised hetked olid Taevanoolele nagu uni. Ta kõrvad lõid pilli. Tema poole tormasid mustad saapad. Läheduses kriiskas tulnukas. Kiivri visiiri killud ta ees maas. Tundus, nagu kõnnitee piirjooned hõljuks ja tõuseks ta silme ees. Kõnnitee muutus uduseks ja ta vajus aeglaselt maha. „Me ei saa siit minema, nad jooksevad meist üle,” ütles Juri ja pegasus oli veel piisavalt teadvusel, et kuulda lõplikkust selles hääles. „Ma lähen edasi. Ole siin ja hoidu maadligi, teised leiavad su üles. Do svidanja, Taevanool.”

Ei! Ta läheb ja saab surma! Mõtles pegasusemära paaniliselt, tõmbas kiivri peast ja kompas kohmakalt turvise taskuid. Tervendav kristall, tervendav kristall... Siin! Üks kabi murdis kristalli pooleks ja teine surus selle vastu pead. Kristallisse kätketud loitsude mõju oli peaaegu hetkeline, ta vaade ja mõtted selginesid ja ta nägi Jurit, kes mööda tänavat minema kõndis.

Inimene oli oma automaadi ära kaotanud ja ta käes oli vaid püstol. Plasmakiired langesid tema ümber nagu sügisesed lehed ja ta jätkas teed, laskmata ennast häirida. Kuuma õhu virvendus segas küll vaadet, kuid Taevanool nägi, kuidas kaablid Juri vasaku käe ümber helendama hakkasid. „Vaši tšinovniki preduperždali ot menja ili njet?” hüüdis ta ja lajatas vasaku käega. Kõik varjus küürutavad sektoidid lendasid taeva poole ning Juri tulistas nad lagiseva naeru saatel järjest läbi. Hetk hiljem kukkusid laibad maha ning Juri pöördus tagasi Taevanoole poole.

Inimene oli astunud vaid kaks sammu, kuid siis ta karjatas ja ta rinnast tõusis nähtavale külmrelva tipp. Kuuma õhu virvendus tema taga väreles ja muutus mustas turvises mutooniks, kelle nägu oli ilmetu kiivri varjus, mis oli läikivmust nagu kogu tema ülejäänud turvis. Üks ta kätest hoidis Jurit õlast ja teine väänas nuga, mis oli pidemeni mehe selga löödud.

Taevanool tegutses nüüd instinktide ajel. Ta tõusis jalule ja sööstis, tõusis siis õhku ja rullus üle pea. Mutrivõti ta taskust pudenes poolel pöördel välja, lendas eemale ja tabas üle 100 km/h mutooni kiivri visiiri. See purunes, mutoon lasi Juri lahti ja komberdas selg ees tahapoole. Järgmisel hetkel ta juba kukkus, kui Taevanool kohale jõudis ja kõigi nelja kabjaga ta rinda tabas. Neli lasku plasmapüstolist lõhkusid mutooni rinnasoomuse ja viies lõpetas koletise tõmblused.

„Juri? Juri!” ahhetas Taevanool sõduri juurde tormates. Mees oli külili ja üritas haarata noast, mis talle keresse oli löödud. „Ära kisu seda! Ma viin su Koidu juurde, tema teeb su korda! Tule nüüd, tõuse üles!” Pegasusemära puges koonupidi ühe ta käe alla ja venelane püüdis jalule tõusta, kuid varises pegasusele otsa. Taevanool pidas koormale vastu ning nad asusid kitsama kõrvaltänava poole komberdama. Ta vaatas veel korra neid jälitanud tulnukate laipu ja siis kadus tänav ta vaateväljast.

Kostis rögin ja köhatus, sellele järgnes Juri kärisev hingeldamine. „Liiga sügavale torkas. Minu viga. Sa pead minema ja teised üles otsima, mul siin niisamagi hea olla.”

„Ei, ei ole. Seepärast lähme otse Koidu juurde,” nõudis Taevanool nii tähtsal toonil, kui suutis. Ta nägi tellistest maja, mida Kütt kirjeldanud oli ning nad komberdasid mööda järgmist kõrvaltänavat edasi. Kui kõik vaiksemaks jäi, tõstis ta häält: „Juri! Ole nüüd, ära mind üksi jäta. Kui räägiks veidi? Kas sul pere on?”

„Õde Petra ja ta lapsed,” mõmises Juri vaikselt.

„Õe lapsed? See on ju tore,” üritas Taevanool rõõmsamat tooni hoida. Talle vastas vaid vaikus. „Minu pere on väiksevõitu, ainult vanemad ja mina. Mõlemad on maaponid ja toetavad mind alati, mida iganes ma teen...” jätkas pegasus majade vahel edasi rügades. Kui ta poleks jätkanud, oleks ta tee jätkunud vaikuses. Ta teadis seda.

***

Kapten Teraslaul jälgis golemit ja Rolandit, kes tema ees läksid. Mõlemad olid pärast seersant Briandi surma täiesti vaiksed, rääkisid vaid ametlikke käsklusi. Kogenud silm võis märgata Rolandi kehahoius ja liigutustes pinget. Golem oli paras müsteerium – temagi kehahoiust paistis samasugune pinge, see näitas, et golem oli midagi enamat kui lihtsalt masin.

Golem peatus järgmisel ristmikul ja tõstis rusika. „Kirik on kohe nurga taga. Näen Eversmani märki ekraanil, ta on ukse taga kabinetis.” Golem vaatas üle õla tagasi ja jätkas: „Üritasin teda raadio teel kutsuda, kuid ta ei vasta. Ta võib olla vigastatud või surnud.”

„Kurat raisk,” urises Roland. „Ta võib olla ka nende tsiviilide käes, kes ta vrakist välja aitasid. Ma pean esimesena minema, sest kui keegi teist, ponid, nähtavale ilmub, võib puhkeda arusaamatusest tulevahetus... Hoidke lihtsalt Beowulfi taha ja ma räägin sotid sirgeks, kui me sinna jõuame.” Roland kogus julgust ja pööras nurga taha, kuid teda tervitas kohe kuulipildujavalang teiselt poolt tänavat. Ta vandus ja varjus autovraki taha ning teised tema taga peatusid enne, kui tänavale jõudsid.

„Kas XCOM?!” kostis teiselt poolt tänavat hüüd, Teraslaul tundis ära ühe Skyrangeri meeskonnaliikme hääle.

„Roland olen, sa kuradi persevest! Vaata enne märke ekraanil, kui tulistama kukud!”

„Mul pole nii peent kiivriekraani, kuidas ma sinu arust seda tegema peaks?” vastas Eversman, hääles tubli annus elutervet norimist.

„Ohh,” tegi Roland ja lõi peopesaga kiivri otsaette. „No ära siis tulista, me tuleme sinu juurde!” Natukese aja pärast tuli ta varjust välja ning hakkas prügi ja vrakkide vahel minema, Beowulf tihedalt kannul.

„Boss, seal on kohalikke korrakaitsjaid ja tsiviliste, kes on väga ärevil,” ütles Kütt läbi raadio. „Ärge laske end maha lasta, eks?”

„Hoidke kiivrid peas ja rääkige nii vähe, kui võimalik. Kui inimesed arvavad, et oleme golemid, on nad ehk vähem vaenulikud,” vastas Teraslaul vaikselt, kui ta nägi vähemalt kahte politseinikku, kes jälgisid ümbrust, automaadid laskevalmis. Osa minust solvuks sellisest lollimängimisest, kuid Kütil on õigus. See inimkari on ogarast tormijooksust vaid sammu kaugusel.

Kui nad majale lähemale jõudsid, tõusis Eversman aegamisi nähtavale, ikka muie näos, kuigi ta pea oli rohmakalt kinni seotud ja verenire kaunistas ta nägu. „Kuradi tore teid ikka näha, peaks ütlema. Kus teised on?”

„Kapten Thomas Uther ja seersant Melanie Briand said surma. Juri jäi meist lahku ja on ühega meie... Spetsialistidest. Üks teine spetsialist on praegu taevas,” kandis Roland kangelt ette ja lennukikapten vajus näost ära, kui mõistis, et auastme järgi on nüüd tema XCOM-i üksuse vastutav juht.

„Kurat. Okei, tsivilistidel on pika maa raadioühendus ja me proovime rahvuskaar... AIA!” Eversmani jutt lõppes röögatusega, kuna Koiduõde kiskus telekineesi väel tema ligase peasideme maha.

„Tss, ma panen puhta sideme. Pealegi on selles palsam, mis takistab infektsiooni ja vaigistab valu,” lausus Koiduõde tegutsedes. Vana side, mis osutus juhuslikuks särgivarrukaks, lendas eemale ja ta maagia vedas uue, puhta ja valge sideme asemele.

„Eversman, kas need on need abijõud, millest sa rääkisid?” küsis üks mustas turvises politseinik, kes tuli ümber nurga viimaks nende juurde. Ta vaatas korra Rolandit ja siis libises ta pilk mehhale ja ta värvingutele. Ja ega tema pilk ka mehha peal pikalt püsinud, kui ta ehakaardiväelasi märkas. „Mis kurat need veel on?”

„Vabandust, salajane värk. Võin vist vaid öelda, et järgmise põlvkonna robotid, tulevad varsti meie praeguste SHIV-ide asemele,” püüdis Roland politseiohvitseri segadusse ajada, kasutades militaarslängi ja lühendeid. Mingil määral see ka õnnestus.

„Boss, näen Taevanoolt. Ta tassib Jurit mööda kõrvaltänavaid, sinust kvartalikaugusel idas. Inimesega paistab väga halvasti olevat,” teatas Kütt ning Teraslaul vaatas kohe mainitud suunas.

Teraslaul kartis äratada politseiniku liigset tähelepanu, Roland jätkas politseinikule kärpsete pähe ajamist. Aga üks tema alluvatest oli hädas. „Seersant, nähti meie kadunud liikmeid ja nad on haavatud.”

„Vastu võetud, lähme,” vastas Eversman ja noogutas ning liitus teistega, kes olid juba majast lahkunud ja suuna itta võtnud. Viimaks nägid nad ka Taevanoolt ja Jurit ega kohanud õnneks ainsatki tulnukat.

Pegasuse kiiver oli kadunud ning peahaavast imbunud veri oli määrinud ta põsed. Muus osas paistis pegasus terve olevat. Juri oli aga täiesti lõtv ning pegasusel oli raske tema kaalu kanda. Kui ta sõpru nägi, proovis ta tempot tõsta ja pidi oma kandami peaaegu kaotama.

„Võta rahulikult, rahu,” ütles Eversman kiiresti ja tuli vastu, et inimene Taevanoole seljast üles tirida ning ta silmad jäid pidama noal venelase kehas.

„Nool, kas oled terve? NOOL!” hüüdis Koiduõde, kes jõudis pegasuse juurde ja uuris teda maagiaga.

Hüüe äratas pegasusemära tema kangestusest üles ja ta vaatas Koiduõele otsa. „Minuga on korras. Tervendavad kristallid töötasid hästi. Enamus sellest verest ei ole minu oma,” vastas Taevanool sosinal, vaadates üle õla oma keret ja tiibu, mis olid verest punased.

Lõpetanud enese rahustamiseks pegasuse uurimise, pööras Koiduõde Juri poole, kammis teda maagiaga ja hüüatas: „Sa päikesetaevas, ta on elus! Roland, tule võta ta turvise esi- ja tagakülje plaadid ära. Kui tahame tera ilma teda tapmata välja tõmmata, pean ma haavu silmaga nägema.”

Teraslaul oli pühendunud selle tänava jälgimisele, kust Taeva tulnud oli, kuid paratamatult vaatas ta aeg-ajalt ka inimelu päästmise üritust, mis tema kõrval toimus. Nagu Ehakaardi turvistel, katsid plaadid ka inimese elutähtsaid piirkondi, kuid kohtades, kus turvis painduma pidi, kaitses ihu vaid must tugevdatud riie, mis ulatus varvastest kaelani. Vaatlemine jäi pooleli, sest äkki lähenesid kiired sammud ja kostis inimese relva kaitseriivi klõpsatus.

„Mis türa see veel on?” hüüdis üks politseinik, Teraslaul pööras pead ning nägi automaati, mis oli sihitud Taevanoole poole. „See on ju tulnukas! Mille kuradi pärast te nendega koostööd teete?!”

Teraslaul astus aeglaselt tulejoonele, katmaks pegasust kehaga. „Me pole teie vaenlased, ohvitser,” ütles maaponi rahulikult ja kahetses seda kohe. Inimene tõmbas pingule ja suunas automaadi raua Teraslaulu silme vahele. Teine politseinik oli haaranud püstoli. Kuigi relva raud oli hetkel sillutisele suunatud, ei paistnud seegi mees vähem hirmul olevat.

Politseinik ja Teraslaul pidid äkki sammu tagasi astuma, sest nende vahele trügis inimeste golem. „Minge tagasi pelgukohta. See siin ei ole teie asi,” ütles lahingumasin ja kuigi kolakas varjas Teraslaulu vaadet, kuulis ta eemalduvate politseinike samme.

Siis, kui Teraslaul jälle Koiduõde vaatas, oli pegasusemära noa juba välja tõmmanud ja tegeles raviloitsudega. „Me peame sinna majja minema, mulle ei meeldi see, et vaenlane võib meid siia segama tulla. Kus Noova ometi on, mul on vaja teda,” kaebas Koiduõde ja tõstis teadvusetu inimese telekineesi jõul õhku. Nad suundusid tagasi kiriku poole. Raketiheitjate vingumine ja plahvatused paari kvartali kaugusel sundisid neid sammu lisama.

„Me peame sektopodist jagu saama enne, kui ta selle koha leiab,” ütles Roland joostes. Politsei oli enamgi valvel kui varem ja kui nad suurde ruumi jõudsid, nägid nad väikest hulka tsiviliste kaugema seina ääres. „Beowulf, kas saad sellest jagu?”

„Jah, aga ma pean saama lähedale,” vastas golem ja vaatas esmalt oma relva ja siis katkenud padrunilinti. „Kuid sellest kahurilihast ei tahaks kah niisama läbi joosta.”

„Boss, Kütt siin. Olin just Noovaga ühenduses ja tal on üsna hea plaan, kuidas sektopodist jagu saada.”



5. Ehakaardivägi

„Noova, oled sa ikka veel seal, kus me arvame sind olevat?” küsis Kütt, hääles varjamatu lust, kui Ehakaart ja Teise Löögirühma ellujäänud tema identifitseerimismärgi suunas läksid.

„Ma ei tea, kas teie teate, kus ma olen, aga mul on siin pidu. Mõnus tümakas, lahe atmosfäär. Võite tulla ja liituda, siin on ruumi küll,” vastas Noova laiaval toonil.

„Raadiodistsipliin!” nõudis Teraslaul ja naljaheide lõppes. „Noova, oleme sinu asukoha ja ekraanimärgi juures, kuid ei näe sind. Kus sa oled?” Ükssarviku marker oli kõigil keset ekraani, aga ükssarvikut ennast ei olnud kusagil näha.

„Ma proovisin sektopodi mitut pidi tabada, kuid ei suutnud midagi. Ta on tavapärastest suundadest ikka väga hästi kaitstud ja kaetud, seega...”

„Ega sa ometi kanalisatsioonitorustikus ole? Mõtled nüüd altpoolt rünnata?” segas Kütt vahele.

Noova urises pahuralt. „Oli sul vaja mu üllatus ära rikkuda... Okei, otse minu kohal on kaevuluuk. Teil on vaja vaid see asi siia meelitada ja ma siis panen altpoolt. Kas saate hakkama?”

„Näen sektopodi kahe kvartali kaugusel idas ja kvartalijagu põhjas,” teatas Kütt ja tema sõnade kinnituseks vilises taevasse kimp rakette, mis lähtusid pegasuse kirjeldatud suunast. „Ma vist saan talle jänest teha ja ta siia tuua. Vähemad pahadikud tema ümber võivad olla probleemiks, eriti siis, kui sinu idee ei toimi, Noova.”

„Kui see ei toimi, saab palju rahvast surma, sealhulgas ka oletatav abivägi, kelle XCOM meile saadab,” lõikas Roland vahele. Inimene oli pikalt vagusi olnud, kogu tee pelgukohast Noova asukohani. Kuigi ta nägu oli kiivri varjus, ei olnud raske kujutleda, kui kindlameelne ta on. „Ma ütlen, et teeme ära.”

„Olen nõus. Seersant Eversman, rühma juhi roll oli antud kapten Utherile ja pärast tema surma on need kohustused langenud sulle,” ütles Teraslaul lennukikaptenile. „Kui sul ei ole midagi selle vastu, võin mina juhatada rühma kuni olukord paraneb.”

„Minul vastuväiteid ei ole,” vastas Eversman õlgu kehitades ja ta näos paistis kergendus.

„Selge siis. Eversman, Roland, minge katustele, et teil oleks vaba tulekoridor vaenlasele tagantpoolt, kui meie ründame. Taevanool ja Koiduõde tulevad teiega. Mina ja Sabra ründame tulnukaid, kui Noova hävitab sektopodi.” Teraslaul pööras end golemi poole ja ütles esimest korda elus tema nime: „Beowulf, sinu jätan hetkel tagavaraks. Kui Noova ei saa sektopodiga hakkama, panustan ma sulle.”

Teraslaul vaatas tõsiselt kogunenud sõduritele eraldi otsa ja pööras pilgu siis tänavale. „Kütt, ärata ta tähelepanu. Teised, võtke oma positsioonid.”

Üksus toimis nagu kellavärk, nad hargnesid laiali. Kaks inimest jooksid lähima maja juurde ja lõid ukse lahti, Taevanool ja Koiduõde tihedalt kannul. Beowulf valis järgmise suurema maja ja tõusis säärtest paiskuvate tulesammaste toel selle viimasele korrusele ning kükitas varju, kadudes nähtavusulatusest. Sabra imbus järgmise maja trepikotta varju ja Teraslaul vaatas allesjäänud variante. Pundar mõlkis autosid keset tänavat oli tema jaoks sobiv peidukoht.

Küti vari öise taeva taustal oli vaevumärgatav, kuid need plasmalaengud, mida ta sektopodi poole läkitas, andsid tema asukohast umbkaudse ettekujutuse. Tema suunas lendava vastutule hulk oli aga rohkem kui murettekitav. „Nad on mind märganud, juhatan nad nüüd teie poole,” lisas endine rändaja. Laskude nurga järgi oli näha, et Kütt laskus tänavale ja jooksis siis ümber nurga mööda tänavat edasi.

Nii nagu ta öelnud oli, hakkasid tulnukad teise nurga tagant välja ilmuma. Kõige ees tulid mõned sektoidid, kelle taga sammusid paar mutooni, kes neid katsid. Viimasteks olid sektopod ja kaks mehhatoidi selle kõrval. Kõik nad tegelesid ühteaegu taganeva Küti tulistamise ja teineteise varjamisega. Kiivriekraanidele ilmus üle kümne punase märgi, mis tähistasid tulnukaid ja Teraslaul kuulis, kuidas Noova läbi hammaste hingas, kui sektopod talle lähenes.

Sektopod jätkas pahaaimamatult sammumist, kahur ta katusel jätkas Küti suunas tulistamist. Masina kere ümber avanesid soomusplaadid ja nihkusid kõrvale, nähtavale ilmus suur kahur, mis oli pühkinud kapten Utheri olematusse. Näha oli tulipunane kuma, kui masin koondas energiat, et tulistada piki tänavat. Ta sättis jalad paigale ja võttis tulistamisasendi... Otse kanalisatsioonikaevu luugi kohal.

Luuk lendas ja Noova külmutav kiir lahvatas august nagu jäägeiser, mis härmastas sektopodi altpoolt ülespoole. Masin üritas küll eemale astuda, kuid jäi sellega hiljaks. Jää külmutas ta täiesti läbi ja jooksutas mehhanismid ja kahuri kinni, sektopod jäi kaitsetuna keset tänavat seisma.

„Ehakaart, edasi!” hüüdis Teraslaul raadiosse. Ta aktiveeris enda lööklainemooduli ning lõi tagumiste jalgadega autot, mille taga ta end varjas. Auto lendas paar meetrit ja tabas tulnukaid kui keeglikuul. Teraslaul ise sööstis auto varjus lähemale ja otse lähima mutooni peale, tegemata välja sektoididest, kellest ta lihtsalt üle trampis. Mutoon märkas lähenevat maaponi, kuid selle asemel, et relva kasutada, lõi ta enesele rusikaga vastu rinda ja tormas vastu.

Laskumata rüselusse viskus Teraslaul kõrvale ja põrutas kabjaga jooksva mutooni sellesse põlve, mis lähemale juhtus, koletise jalg lukustus esmalt sirgeks ja paindus siis tagurpidi. Mutooni ründav sööst muutus kukkumiseks, mida kiirendas kabjatabamus pähe, Teraslaul hüppas temast üle, järgmise mutooni poole.

Järgmine ei korranud kaasvõitleja viga, ta tõstis oma automaadi, et tulistada, kuid sai plasmalaengu ülaltpoolt otse näkku. Järgmist nende rivis tabas sama saatus ja kolmas jõudis vaid taevasse vaadata ja näha Kütti enne, kui tedagi plasmalaeng näkku tabas. „Seljatagune kaetud, boss,” teatas pegasus ja pikeeris, hoidumaks kahe mehhatoidi turmtulest.

Kõva raksatus kuulutas Beowulfi saabumist võitlusse. Ta jooksis kaks sammu, torkas ühe jala otsa ühe auto alla, ja lõi selle enda ette lendu ja lõi siis seda oma vasaku rusika telekineetilise löögi mooduliga. Auto lendas tänava kohal, tabas lähimat mehhatoidi ja kägardus ümber selle, niites vaenlase lahingumasina jalult. Teine tulnukate golem jõudis teha kümmekond lasku, püüdes peatada Beowulfi rünnakut.

Rohelised välgud tabasid inimeste lahingumasina pead, käsi ja jalgu, aga ei pidurdanud ta hoogu. Lähemale jõudes sirutas mehhatoid ühe oma kahuri välja, et vaenlasele virutada, Beowulf tõstis blokiks käe ette. Blokk päästis küll lahingumasina pea või kere, aga parem käsi väändus ja purunes. Beowulf vallandas möirge, milles võis olla nii valu- kui sõjakisa ja ta vasak helendav rusikas lajatas mehhatoidile otse rindu. Tulnukate masina kere kägardus nagu õllepurk ja masin ise lendas ühe poe vaateakendesse.

Teraslaul lõpetas oma esimese mutooni elu kiire hoobiga ning tuli lahinguvälja uurima. Kuna nende soomustugi ja raskejalavägi oli hukka saanud, olid sektoidid laiali jooksnud, kuid langenud Küti ja katustel passivate sõdurite relvade läbi. Ta vaatas oma tiivulist alluvat, kes viimaseid jälitas, kuid siis märkas ta miskit, mis täitis ta õudusega.

„Taganeda ja varju tõmbuda! Vaenlase õhulaev läheneb!” hüüdis Teraslaul lähimasse kõrvaltänavasse sööstes. Teda saatis võimas kuumalaine ning üle õla vaadates nägi ta, et tänav, kus heitlus oli toimunud, uppus rohelisse tulle. Teine kiir pidi tabama katust, kus oli osa sõdureid, kuid Teraslaul nägi Koiduõe manatud kaitsevälja, mis tõusis just hetkel, mil plasmalaeng kohale jõudis. Teraslaul avas suu, et korrata taganemiskäsku, kuid eetrisse lõikasid hoopis uued hääled.

„Kõigile kiirreageerijatele, siin Taevasilm. Kohalikud üksused teatavad lahingust vaenlase soomusväega etteantud koordinaatidel. Kinnitatud lendava taldriku lähenemine sellele kohale. Rünnata vaenlase õhutoetust! Kas olete kuuldel?” „Siin Papa Gator, vastu võetud, lähen rünnakule.” „Siin Mobius, näen taldrikut, see tulistab midagi!” „Pixy siin, vastu võetud ja näen vaenlast. Tally Ho!”

Enne kui Teraslaul sellest jutust midagigi aru sai, kostis lendava taldriku poolt müra ja veerand sellest justkui haihtus nähtamatus rünnakus. Lendav taldrik üritas tõusta ja eemalduda, kuid tundmatu rünnak tabas seda uuesti ja ta plahvatas. Taevas kajas kume müra ning kaks inimeste draakonisarnast õhulaeva tuiskasid üle linna, kaldusid ja kadusid vaateväljast.

„Taevasilm, siin Pixy, kinnitame taldriku allatulistamist. Näen laipu ja vrakke koordinaatidel, aga märke omadest mitte. Küllap on varju tõmbunud.” „Vastu võetud, Pixy, saadame teile järgmised koordinaadid...”

„Ehakaart kannab ette. Ega keegi viga saanud?” küsis Teraslaul, kui võõras jutt raadioeetris lõppes.

„Siin Kütt, minuga on korras, aga teistega ei tarvitse olla. Maja kukkus lendava taldriku tule all kokku. Sabra ja golem aitavad mul sodi laiali tassida.”

„Koidu kuuleb. Taevanool on minuga ja meil pole viga, ainult mõned kriimud ja sinikad. Roland väänas õla välja ja Eversman murdis kukkudes jala. Me jõudsime varingu ajal kõige alumisele korrusele ja saame ehk muud kaudu välja nii, et risu pole vaja koristada.”

„Noova siin. Minuga on kõik korras, olen tänava all solgitorus. Kas me võitsime?”

„Võitmine sõltub sellest, kas saame siit ka baasi tagasi, seda aga pole veel juhtunud.”

„Komando siin, Teine Löögirühm, kandke ette.”

Bradfordi hääl raadioeetris oli ootamatu, kuid mitte ebameeldiv üllatus. „Komando, siin kapten Laul. Pidin tõusma Teist Löögirühma juhtima, kuna kapten Uther...” alustas Teraslaul ja üllatus veidi, kui Bradford vahele segas.

„Tean, kapten. Skyranger Harbinger läheneb teile, pardal Viies Löögirühm, rahvuskaardi üksused saabuvad kohe nende järel. Kohe, kui Skyranger maandub, tuled sa koos üksusega baasi tagasi, Viies Löögirühm jääb linna kaitsma,” rääkis Bradford. Teraslaul tajus komandöri hääles kergendustunnet. „Kapten, te tegite suurepärast tööd, kuid parem, kui sa oled sealt selleks ajaks läinud, kui rahvuskaart saabub.”

„Aru saadud, söör,” vastas Teraslaul ja pöördus Ehakaardi poole: „Kuulsite komandöri sõnu. Regrupeeruda pelgupaiga juures nii kiiresti, kui võimalik.”

***

Skyranger maandus kiriku kõrval parklas, rambilt trampisid maha kaks mehhat ja nende järel kümme mustas turvises sõdurit, kes ühinesid kohe tsiviilidega, kes end kirikus varjasid. Kui enamuse silmad olid parasjagu saabujate peal, komberdasid Ehakaart ja Teise Löögirühma pääsenud lennukisse. Kiivrid võeti maha ja kuus poni vahetasid omavahel väsinud ja rahulolevaid naeratusi. Ramp sulgus.

Keegi räbaldunud ülikonnas ärimees tonksas oma nutitelefoni ekraanile ja lõpetas filmimise. Seejärel näppis ta ekraani veidi veel ning tõstis aparaadi oma kõrva äärde.

„Jah, Vide siin, nad ilmusid välja,” ütles ärimees. „Ja neil olid sõbrad kah kaasas.”