Tahan kirjutada ühest nähtusest, mis mind häirib, ärritab ja suisa vihastab. Keegi kiidab või siis pigem kritiseerib noort kirjanikku või kunstnikku ning siis noor ja väheteinu võtab kohe teatavat laadi vabandava hoiaku ja hakkab seletama, et ta veel algaja, ei oska veel jne. Vaat see hoiak mind ärritabki!

Jah, on teine äärmus, kus kiitja või kritiseerija saab vastu mölisemise stiilis, et ise loll ja ise süüdi, et minusugust ei mõista – selline variant pole ju samuti hea. Samas, häirib kuidagi vähem, sest kui ma olen lolliks kuulutatud, las ma siis olen. Elan üle!

Kriitika või isegi kiituse peale kaitsesse tõmbuv autor tekitab minus ahistussegust ärritust. Tekib küsimus, et kas autorit on nii palju materdatud, et tal pole enam enesehinnangut, või ta lihtsalt ei julge seda välja näidata. Loomisakt kui selline on intiimne tegevus ning oma intiimse tegevuse tulemuse rahvale kiitmiseks-kirumiseks väljatoonu on tegelikult saanud hakkama millegiga, mida enamus inimkonda pole suuteline tegema. Mitte mingil juhul. Olgu, moodne aeg ja wõrgukultuur jne on inimese üksiolekut ja piire maha lihvinud, aga suuresti vaid näiliselt. Sisuline üksiolek vaid süveneb, et umbes nagu seistes võõras linnas rahvamassis, kus keegi sind ei tea ja kedagi sa reaalselt ka ei huvita.

Jah, sageli tundubki, et loomisakt on selline mõnus ja peaaegu avalik tegevus, glamuurne niiehknaa. Oleme ju kõik näinud neid pilte, kus piibu ja kampsuniga kirjanik või kunstnik maalilises keskkonnas surematut šedöövrit loob!? Ja eks paljud meist teavad, kui vähe on sellel pistmist tegeliku eluga. Jah, alati on autoreid, kes suudavad kõike isiklikku ja suisa intiimset edevalt esitleda ning tundub, et nad sealjuures eriti ka ei põe. Suurem osa ei suuda ja need, kes suudavad ja tahavad, nende loodu on sageli ka selline pinnapealse poosi esitlemine.

Ulmes on autori ja loomiakti intiimsus ehk pisut väiksem, sest kõikvõimalikud autorite tandemid, ühismaailmad ja kirjutamistoad sunnivad end kasvõi kaasloojale pisut avama ning ulme on suures plaanis ka rohkem siiski väline, kui sisene. Mitte et seda viimast poleks, aga tarbivad massid ja ka paljud autorid usuvad, et pole...

Eelneva kokkuvõtteks tahangi tulla tagasi alguses öeldu juurde ja panna neile vabandavatele autoritele südamele, et pole põhjust. Kui sa ise oled rahul, oled millegi ägedaga hakkama saanud, siis käitugi nõnda! Neid, kes sulle selgeks teevad, kui mõtetu sa oled, kuidas sa midagi ei oska – neid on rohkem kui vaja ning päris sageli pole nende kriitika ka kuigi pädev. Looja peab ülbe olema! Ülbe just selles mõttes, et kui sa ise ka enda tehtusse ei usu, siis miks peaks teised..? Kuna ülbus, enesekindlus ja enesest hästi arvamine on niiehknaa paljude jaoks üks ja seesama, siis seda enam tasub arukalt ülbe olla. Austa ennast ja tea oma väärtust.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0658)