Nigel John Dermot Neill on 14 septembril 1947. aastal Iirimaal sündinud uusmeremaalane, kellele kuulub Clyde, NZ (rahvaarv 918) lähistel väike viinamarajaistandus, mõned loomad ja tagasihoidlik varjualune. Tema „man cave“. Eriti hästi tulevat tal välja Pinot noir. Laiemalt tuntud on see töökas mees aga Sam Neillina.

Minu esimesed mälestused Samist on seotud telesarjaga „Reilly, Ace of Spies“ (1983) mida üks kodumaine telekanal kunagi üheksakümnendate alguses näitas. Sarjades mängimist ei ole ta ära põlanud ka hilisematel aegadel. Teemasse minevatest tasub mainida miniseriaale Merlin (1998) ja „Merlin's Apprentice“ (2006) ja BBC dokumentaalsarja „Space“ (2001). Tuntud nimedena ei saa mainimata jätta „The Tudors“ (2007-2010) ja „Peaky Blinders“ (2013- ).



Ilmselt Reilly menu viis Sami mõned aastad hiljem James Bondi proovivõtetele, aga nagu ta ise ütleb ...It was all a bad dream. The lesson I learnt that day was never be bullied by your agent into going along to something you don’t want to do ever again... Bondiks sai Timothy Dalton ja Sam sai edasi mängida filmides, mis ei ole teda küll kunagi superstaari staatusesse tõstnud, aga pakkusid kõvasti rohkem vaheldust. Näitlemisega alustas ta tegelikult juba seitsmekümnendate lõpus austraalia filmides ja esimesed tõeliselt märkimisväärsed osatäitmised olid 1981. aastal.

Saatana endana filmis „Omen III: The Final Conflict“ ja spioonina Andrzej Żuławski suurepärases hulluses „Possession“. Märgilised ka rollide tasemel. On ju üks klassikaline Sam Neilli roll pigem peidetult maniakaalne pahalane, seni kuni seda manikaalsust saab juba niipalju, et pole jõudu enam peita (vaata ka „Memoirs of an Invisible Man“ (1992), „Event Horizon“ (1997), „Daybrakers“ (2009) ja The Adventurer: The Curse of the Midas Box (2013)) Ning teine klassikaline Sam Neilli roll on tavaline mees, kes pannakse pinge alla ja kes jõuliselt sahmides püüab olla „Tõeline Mees“, anda pahale pasunasse ja avaldada naisele muljet (näidetena ka „Dead Calm“ (1989), „Jurassic Park“ (1993) ja „In the Mouth of Madness“ (1994)). Stsenaariumide nõrkusest tulenevalt need paar kõige uuemat Sami võimetest väga head ettekujutust ei anna, eriti kui on nähtud nii „Possession“ kui ka kaks üheksakakümnendate pärli - lovecraftilik „In the Mouth of Madness“ ja Hellraiser kosmoses „Event Horizon“.




Aga kõigest järgemööda, räägime nende ülejäänute headest külgedest ka. „The Adventurer“ näiteks oli planeeritud filmisarja avalooks, õnneks ei ole talle aga ühtegi järge vändatud ja see on väga hea, liiga palju väärt ressurssi raisati juba esimese peale. Kui ikka Michael Sheen, Lena Headey ja Sam Neill on su filmis ja nad ei suuda oma tegelasi elama panna on midagi väga valesti. Vendade Spierigite „Daybreakers“ hiilgava algusstseeni ja huvitava ideega, tegelased küll kahjuks jällegi liiga üheplaanilised. „Juuraajastu Pargist“ tooks Sami osas välja selle toreda stseeni, kus ta ühel pätakal kõhu lahti ehmatab. Muidu läbinisti positiivne tegelane, aga korra demonstreerib seda endale omast oskust peaaegu mitte midagi tehes äärmiselt ähvardavana mõjuda. Vaatasin seda muuseas selles 3D-sse teisendatud formaadis (vaata ka „The Predator“ (1987)) ja väga meeldiv oli. Korra on Sam sama tegelast ka uuesti kehastanud – filmis „Jurassic Park III“ (2001).

Visuaalselt siiani muljetavaldavalt efektsena mõjuva filmis tegi Sam aga kaasa juba aastakese varem. Mängis John Carpenteri lavastatud „Memoirs of an Invisible Man“ (1992) üht väga põhimõttekindlat föderaalagenti, kes Chevy Chase' tegelaskuju rahvusliku julgeoleku huvidesse püüab rakendada. Filmis on näiteks stseen, kus nähtamatu mees vihma käes nähtavaks muutub. Ilus.

Ning olemegi sujuvalt jõudnud magusroani. John Carpenteriga tegi Sam Neill koostööd ka filmis „In the Mouth of Madness“. Sam on siin küünilise ilmavaatega kindlustusuurija, kes peab välja nuuskima, kuhu kurat on kirjastusele kuldmune munenud kirjanikuhärra kadunud. Kuldmunad võivad küll kergemini mõjutatavad lugejad natukene peast sassi ajada, aga et raha teatavasti ei haise on kirjastusel tungiv vajadus lubatud tähtajaks uus pehmekaaneline lettidele saada. Nii satubki Sam õrnalt innsmouthilikku linnakesse ja pääseb sealt kahjuks ka uue romaaniga pakku.

Eriefektide eest vastutas siin muuseas Greg Nicotero ja laheda detailina on ühes filmi võtmestseenis kasutatud The Carpenersi laulu „We only just begun“ (eriti kuna reeglina John oma filmidele kirjutab ise muusika).

Mingist pakku pääsemisest ei ole aga juttugi Paul W.S. Andersoni lavastatud „Event Horizonis“. Päästeoperatsioon kosmoses kisub aiva enam kiiva ja Sam Neilli kehastatud inseneri kaasabi, nii otsest kui kaudset, ei saa selles märkimata jätta. On „Alieni“ ja „Hellraiserit“, üks konkreetne kummardus ka „The Shiningu“ suunas, aga kindlasti mitte nende filmide kloon. Väärt vaatamine.



Kuidagi ei saa aga lahti mõttest, mis oleks võinud olla, kui stuudio poleks valmismaterjali poole tunni jagu kärpida lasknud, sest testpublik kaebles liigse gore üle ning siis seda kärbitud materjali mitte väga hoolega säilitanud, nii et directors cut jääb igaveseks olemata.

Neis kahes viimatimainitud filmis saab siis aga muuhulgas ka Sam oma näitlejameisterlikust näidata. Mulle isiklikult ei ole kunagi meeldinud selline alpacinolik ülevõlli hullus, minu meelest on palju hirmutavam ja ohtlikum pinna all kobrutav ja pisidetailides aimatav meeletus. Selline, mis paistab vidukil silmadest või kõverdunud suujoonest või kostub jäisest hääletoonist. Selline meeletus, mida ühel hetkel täiesti normaalse olekuga Sam Neill oskab oma tegelastes välja tuua.

Sam ei ole end kunagi mingi konkreetse žanriga piiranud ja ka nüüd juba vanema härrasmehena töö tegemist põlanud, nii et väärt filme ja telesarju, milles kaasa löönud on oluliselt rohkem, kui mina siin mainida jõudsin. Uuematest kindlasti roll „What we Do in the Shadows“ lavastaja Taika Waititi filmis „Hunt for the Wilderpeople“ (2016) ning vahva pisiosa sama lavastaja Thor: Ragnarokis (2017).



Kui keegi teab, kas Sam Neilli veine ka kodumaises kaubandusvõrgus saada on, võib lahkesti teada anda, seniks aga mehele palju õnne ja hapusid viinamarju.