„Ma ei oska enam, ei suuda,“ kõlas pomin tillukeses kambrikeses.
„Lähen, kõik peab muutuma. Lõpp sellele....“
Ta tõusis toolilt, võttis varnast enda aastaid kantud kuue ja ajas selle selga.
Seejärel ta lahkus
.

Ahervare, sõja-aastate sünkmust õis. Suitsevad tukid oli kõik, mis majast ja kõrvalhoonest järele olid jäänud ning kõikjalt tungis ninasõõrmeisse väljakannatamatut surma ja hävingu lehka. Malkolm seisatas. Siin-seal võis märgata jälgi rüüstajatest - laiali pillutatud mööblit ja rõivatükke, paar lömmis bensiinikanistrit ning muud ärapõlatud kraami. Malkolm astus rusudele lähemale, ent tukkide vahel suitsunud jalakönti nähes ta peatus.

„Päästa pole siit enam küll kedagi ega midagi,“ tõdes Malkolm kurku kerkinud iiveldusega võideldes. Ta oli oma elu jooksul küll palju näinud, ent kõigega ei harju keegi.

Ta oletas, et rüüstamine pidi olema toimunud vast alles eelmisel päeval, mitte varem, ja ta üritas meenutada, millal oli keegi talle viimati vastu tulnud. Ta ei mäletanud, kuid see võis olla neli, võib-olla isegi viis päeva tagasi. Rahvas oli sõjahinguse eest pagenud, kes linna, kes metsa ning see läbi metsade jooksva kõrvaltee äärne maja oli saanud näiteks pagemise vajalikkusest. Ta ei mäletanud täpselt, millal ta viimati hülgamata majapidamist oli näinud, ent ka sel polnud hetkel enam tähtsust. Ta tundis, et on järgi jõudnud. Et enam ei lähe kaua.

Ta oli juba valmis uuesti teele asuma, kui kuulis võsast allasurutud nuukseid. Ettevaatlikult astus ta sammu lähemale ja painutas vaadet varjanud oksad eest ära.


Illustratsiooni autor: Toivo Tooming


Põõsas istus tüdrukutirts, kes talle haldjalikult suurte, kuid äranutetud silmadega otsa vaatas. Tüdruku lõug värises, tema pilgus peegeldus hirm.

Malkolm astus ebamääraseid lohutussõnu pomisedes tüdrukule sammu lähemale ja sirutas talle käe. Paiste nutetud näoga tüdrukutirts tõmbus justkui vedruna eemale. Otsekui kardaks ta, et Malkolm teda kõrvetab.

„Noh, pisike... Mina olen Malkolm. Ma ei tee sulle liiga...“ pomises Malkolm tasasel toonil.

Plikatirts piilus teda näo ette asetatud käte vahelt. Ta võis olla kõige rohkem seitse-kaheksa aastat vana, ei enamat. Malkolm küünitas enda seljakoti järele ja võttis sealt tüki Tuule ja Päikesemaa suhkruvart.

Ettevaatlikult sirutas ta käe tüdruku poole ja lausus: „Näe, võta. See teeb olemise kergemaks.“

Peale hetkelist kõhklemist võttis tüdruk pakutu vastu ning toppis selle endale ühes tükkis suhu. Ilmselt polnud ta juba mõnda aega mitte midagi söönud ning Malkolm kirus end maapõhja, et sellele mõtlemata suhkruvarre oli andnud.

Ta võttis kotist kuiviku, murdis selle pooleks ja ulatas tüdrukule. Tüdruk kugistas selle joonelt alla ning võttis vastu ka Malkolmi pakutud veepläsku. Pisikese jaoks osutus see liiga raskeks, osa vett lartsatas maha. Ent ta jõi.

Jõi suurte januste sõõmudega ning läks aega, enne kui Malkolm selle uuesti enda valdusesse sai.

Ta surus pooltühjale plaskule korgi uuesti peale, vaatas otsivalt ringi ning kuna ühtegi kaevu talle silma ei hakanud siis, küsis ta tüdrukult: „Ega siin lähedal mõnda kaevu või allikat pole. Tead sa?“

Kas oli tüdruk Malkolmiga harjunud või oli suhkruvars mõjuma hakanud, igal juhul avas ta suu ning vastas, katkendlikult, ent tema hääles oli tunda lapselikku usaldust: „On. Siinsamas. Ma võin näidata.“

„No aga näita,“ vastas Malkolm, ulatas tüdrukule käe ning proovis julgustavalt naeratada. See ei tulnud tal eriti hästi välja. Polnud kunagi tulnud, ent ilmselt oli suhkruvarre mõju valla pääsenud, sest tüdruk võttis käe vastu ning tõusis püsti.

„Mis su nimi on?“ küsis Malkom uuesti, kui nad olid tüdruku juhtimisel mööda põõsaste vahele peidetud jalgrada metsa vahele pööranud.

„Monda...“ vastas tüdruk ning võpatas. Malkolm aimas, et ju vist oli nime mainimine tüdrukule hiljuti toimunut meenutanud, aga suhkruvars paistis ka sel korral võitluses läbielatuga peale jäävat ning tüdruk kõndis Malkolmi käest kinni hoides rahulikult edasi.

Niimoodi kõndides jõudsid nad allikani, mille põõsastesse uppunud kallaste vahel voolas oja. Malkolm täitis keetmata vee jaoks mõeldud pläsku, andis Mondale veel ühe tüki suhkruvart ning küsis mõne aja möödudes: „Oled sa täiesti üksi, kedagi teist sinuga pole?“

„Jah... Ei ole...“ vastas Monda, pilk tema suurtes silmades muutus korraks häguseks, lõug hakkas värisema, ent nutma ta ei hakanud.

„No siis pead vist minuga kaasa tulema...“ jätkas Malkolm.

„Kuhu me läheme?“ küsis Monda ning tema häälest kostus ilmselget õhinasse segatud lootust.

„Me otsime kedagi.. Kutsujat, aga ma seletan hiljem,“ vastas Malkolm, peatus korraks ning jätkas: „Praegu aga otsime hoopis hagu ning teeme lõkke. Öö on kohe kohal ning meil on targem siia jääda, kui teele tagasi pöörduda. Hommikul aga jätkame teekonda koos, eks ole?“

Monda noogutas ning kahekesi suundusid nad metsa alla lõkkematerjali otsima.

Hiljem, kui Monda juba Malkolmi määrdundvalgesse kuube mässituna magas, võttis Malkolm katelokist kostva veekahina saatel seljakotist piibu, toppis selle karmilõhnalist tubakat täis ning läitis selle, samal ajal pomisedes: „No oled nüüd endale reisikaaslase leidnud...“

„Mida sa ometi teed, “ jätkas ta mõttes. „Ta ju ainult aeglustaks sind. Samuti pole sinu seltskond lapsele just kõige mõistlikum. Jäta ta siia, jäta talle suhkruvart ja söögipoolist, küll ta paari päevaga leitakse.“

Pikalt vaidles ta endaga, samal ajal teades, et ükskõik kui loogilised ta väited ka ei oleks, tüdrukut maha jätta ta enam ei julge.

Ta vandus maapõhja hetke, mil oli tüdruku nuuksumist kuulnud. Sealt edasi keelas juba kuuekandjate koodeks – keskenduda ülesandele, ent alati abi pakkuda – tal tüdrukut saatuse hoolde jätta. Ta istus kaua, lõkkesse oksi visates ning alumiiniumhalli jalutuskepiga tuld segades, kuni uinus, ent vastupidiselt vanasõnale polnud ta hommikul targem kui oli olnud õhtul.

Luude ragisedes ajas ta end püsti ning ka Monda ärkas. Lõke oli kustunud, hommikuudu hiilis põõsaste vahel. Ta läks allikale, pesi näo ning andis Mondale märku sama teha.
Tal polnud lastega ümberkäimisest aimugi, ent ta aimas, et mingid reeglid peaksid neil olema samad mis täiskasvanutelgi. Seejärel istus ta maha ning kraamis kotist välja hommikusöögiks mõeldud leivapätsi koos lihakonserviga.

Kauaks sellest ei piisa, mõtles ta, eriti nüüd, kus nad kahekesi on. Ta oli küll eelmisel õhtul võtnud nõuks võimalusel tüdruku nähes võluväe demonstreerimist vältida, ent kui ta tahtis sihtmärgile lähemale jõuda, pidi ta seda tegema. Kasvõi sellepärast, et kui nad niisama liikudes ka mõne päevateekonna kaugusel asuva vahejaamani jõuaks, leiaks nad selle tõenäoliselt samas seisukorras, kui Monda vanemate kodumaja. Tõenäosus oli olemas ja julgelt halvema võimaluse kasuks kaldu. Kutsujate poolt pealekutsutu tagajärgi ei võinud kunagi teada. Igal juhul teadis Malkolm, et tal tuleb kiirustada.

„Kas sa mängid sellel lugusid? “ küsis Monda näidates näpuga flöödi suunas, mis Malkolmi seljakotist välja paistis.

„Mängin, aga... Ainult siis, kui vaja. Hiljem, kui me oleme söönud ja teele asume, siis võin mängida. Aga nagu ütlesin – kõigepealt sööme,“ vastas ta.

Monda paistis küll olevat rohu mõjul esialgsest traumast üle saanud, kuid igaks juhuks võttis Malkolm kotist veel suhkruvart. Nii endale kui Mondale. See aitas maailmaga toime tulla.

Einestamise järel asusid nad teele. Malkolm tegi metsas väikese ringi, et Mondat koduvare nägemisest säästa ning maanteele jõudes võttis ta kotist flöödi ja kükitas maha.
„Istu mulle selga, pane jalad kotirihmadest läbi ning hoia mul kaela ümbert kinni, selge?“

„Selge,“ vastas Monda. „Kas sa mängid mulle hobust?“ Hommikune suhkruvars paistis ta tuju oluliselt tõstnud olevat.

„Jah, mängin... Kiiret hobust.“ vastas Malkolm ning ootas kuni Monda oli talle kaela ümber klammerdunud.

Seejärel tõusis ta püsti, pani pilli huultele ning hakkas mööda mõranenud asfalti edasi liikuma. Meloodia mida ta mängis, oli meeliülendavalt ilus ning flöödist väljatulvavad helid varjutasid nii puudekohina kui hommikuse linnulaulu nende ümber. Tundus nagu mähiks noodid terve maailma oma helidesse ning Monda märkas, kuidas puud aina kiiremini ja kiiremini neist mööduma hakkasid, samas kui nad ise tundusid justkui paigal seisvat.

Lõpuks näis kogu ilm neist mööda tuhisevat. Mondal oli hirm, ta sulges silmad kuni Malkolmi tasane hääl justkui läbi udu temani jõudis.
„Rahu, Monda, ära karda. Me pidime nii liikuma.“

Monda avas silmad ning nägi, et kõik oli taas nagu olema pidi, välja arvatud see, et päike ei paistnud enam üle puulatvade ja kõikjal oli tunda õhtuhaku jahedust.
Nad seisid teeäärsete põõsaste varjus ning kuskilt kaugelt eemal kostis nendeni inimkära.

„Nüüd oleme vaikselt. Me peame metsas väikese ringi tegema. Selge?“ sosistas Malkolm ning kükitas. Monda ronis ta seljast maha ning oleks peaaegu pikali kukkunud, kui Malkolm teda toetanud poleks. Ta jalad olid surnud ja täiesti tundetud, ainult et ta polnud seda veel hetk tagasi tähelegi pannud.

„Masseeri oma jalgu... Näed?“ sosistas Malkolm ning needis end mõttes, et ta ise selle peale polnud mõelnud.

Monda tegi nagu näidatud ning peagi tundis ta kuidas elu jalgadesse tagasi tuli.

„Nüüd hiilime nii vaikselt kui saame,“ sositas Malkolm.

Monda noogutas ning hirm paistis tema silmadesse tagasi tulevat.

Nad hiilisid kaares ümber rüüstajate laagri, varjates end võimalike valvepostide eest, ning alles tükk maad hiljem, kui käratsemist enam nendeni ei kostnud, otsustas Malkolm tagasi maanteele siirduda. Uuesti võttis ta Monda seljale ning võluväel liikus maantee neist tuuleiilina mööda.

Kedagi neile vastu ei tulnud. See maailmanurk oli küll siiani sõjatandrilt suuremalt jaolt eemale jäänud, ent pikad sõja-aastad olid inimesed pelglikuks muutnud. Kuuldused palgasõdurite, mässajate või lihtlabaste rüüstajate vägitegudest olid ju ka siinsete elanike kõrvu jõudnud ning enamus seetõttu oma kodud hüljanud, et mujalt varjupaika otsida.
Nad peatusid alles siis, kui pimedus juba neelavaks muutus ja vihma sadama hakkas. Seejärel korjasid nad hagu ning tegid ühe vana männi alla uue, kuid oluliselt väiksema lõkke kui eelneval õhtul.

„Kuidas me...“ alustas Monda küsimust, ent vakatas kui tema pilk flöödil peatus.

Malkolm ei vastanud.

„Kas sa oled võlur?“ küsis Monda.

„Ma olen Valgekuub,“ vastas Malkolm peale hetkelist kõhklust.

„Ja sul on võluflööt?“

„Ka nii võib öelda, ehkki oluliselt tähtsam on sellel mängija...“

„Kuhu me läheme?“

„Me läheme Kutsuja järel.“

„Miks?“

„Kui me neist viimasegi kätte saame, lõpeb vast ka sõda. Kiiremini kindlasti.“

„Kas sa hävitad kõik paha?“

„Ei, ainult kutsutu. Halb ja hea on ühe noodi kaks poolt. Ühed mängivad ühtemoodi ja teised teistmoodi. Kutsutu puhul on oluline teada, milleni see viia võib.“
„Mis on kutsutu?“ küsis Monda.

„See on see, mida Sõlmijate ajavõrkudes poleks, kui poleks kedagi, kes seda esile kutsub.“

„Kes need sellised on... Kutsujad?“

„Nagu mina, ainult et nad ise ei tunneta enam ennast. Mõned neist isegi arvavad, et teevad head. Ja kellelegi nad ju teevadki, aga tegelikult... Tegelikult aitab, magama nüüd. Küllalt küsimustest.“

Monda mässis end uuesti Malkolmi mantlisse ning jäi peaaegu silmapilkselt magama. Malkolm suitsetas veel pikalt, kustutas siis hoolikalt lõkke ning kahe suhkruvarre tüki abil õnnestus tal ka magama jääda.

Kui nad hommikul ärkasid, oli päike juba kõrgel puulatvade kohal. Kõikjal lõhnas männivaigu järele, nii et isegi Malkolmi tubakalehk ei suutnud seda peletada. Nad einestasid, Malkolm suitsetas suhkruvarre mälumise kõrvale veel ühe piibutäie. Siis asusid nad teele.

„Kas sa mind täna ei kannagi?”

„Ei, täna mitte. Me ajame nüüd jälgi.“

„Tolle Kutsuja omi?“

„Jah, aga kuss nüüd. Ma pean keskenduma.“

Malkolm tunnetas kõndides, kuidas maailmahelid järk-järgult hüsteerilisemaks muutusid. Ta tunnetas õhus pinget, muudatusi.

Oli tunda, kuidas kellegi noodid olid maailma segamini paisanud. Ta nägi mängitud meloodia helide riismeid puude vahel heljuvat. Tundis, kuidas põõsad tema poole sirutusid, justkui teda läheneva eest hoiatades.

„Peatu, tasa!“ sosistas ta Mondale ja jäi seisma. Pingest haaratud Monda vaatas sinna, kuhu Malkolmgi, aga ei näinud midagi, mis oleks võinud tähelepanu väärida.
Malkolm aga tunnetas iga viivuga, kuidas tuttavad helid tema ümber paindusid. Kuidas võõras jõud justkui männivaigu lehk nende suunas tungis. Malkolmi mõistust hakkas varjutama jahikirg. Ta oli leidnud selge jälje. Ta tunnetas maailmaloo segilöödud rada.

Mondat kättpidi enda järel vedades, astus ta kiirel sammul teelt välja, otse läbi võsa puude vahele.

Nad kõndisid sirges joones edasi, kuni jõudsid tiheda sarapuupadrikuni. Läbi selle võis aimata päiksevalgust, mida peakohal laiuvad männivõrad varjasid. Malkolm tegi ringi ümber põõsaste ning nad astusid väikesele haljendava muruga lagendikule.

Välul põles lõke ja selle ees istus mees, kes parasjagu jänest nülgis.

„Petter!“ hüüdis Malkolm.

Petteriks nimetatu pöördus ümber ning kui ta nägi kuube, mis Malkolmi õlgu kattis, täitus tema nägu õuduse ja hirmuga. Ta kargas püsti ning pistis vastassuunas jooksu, jättes endast maha lõkke, avatud armeekoti, maas vedeleva musta kuue, Malkolmi, kes endiselt seisis, ning tüdruku, kes veel midagi ei taibanud.
Malkolm võttis Mondal käest kinni ja kiirustamata juhatas ta Monda lõkke juurde.

„Kas see oligi kuri ... Kutsuja – kas sa peletasid ta ära?“ küsis tüdruk õhinal.

„Ei veel... Aga sina istu siia. Kui oskad, siis nüli jänes lõpuni, kui ei oska, istu niisama.“

„Aga,“ jätkas ta silmnähtavalt tõsisemana, “see, mida sa kohe näed, ei meeldi sulle, aga mis iganes sa ka teha tahad - püsti tõusta, minema joosta, silmad kinni katta või mida iganes – ainult ära mind kõneta! Ära tule minu juurde, ära mind kuidagi sega, lubad?“

„Luban...“ vastas Monda, kes ennast ühtäkki hirmununa tundis.

See viis, kuidas Malkolm temaga rääkis, see kalk külmus, mis järsku tema sõnadesse oli siginenud... see oli midagi võõrast. Midagi, mida ta polnud seni kohanud. Ta tundis, et mehe häälest oli kostnud hirmuäratav m i s k i, mis justkui kontvõõras noot nende kriipsuhuulte vahelt kõlanud hääle tundmatuks oli muutnud.

See külm oli siginenud ka nendesse hallidesse silmadesse, mis mütsiääre alt tüdrukut olid silmitsenud ja tunginud Monda teadvusse kui talvetuul, mis ukseprao vahelt tasakesi sisse vihiseb, kuni ühtäkki ukse pärani lahti lööb.

See justkui naelutas ta paigale. Samas, koos Malkolmi õhku pudenenud sõnadega, teadis ta surmkindlalt, et juhtugu mis juhtub ja maksku mis maksab – tema ei jookse kuhugi ja teeb nii, nagu oli lubanud.

„Hästi, ja vaata, et sa oma lubadust ei unusta...“ ütles Malkolm lõpetuseks ning pööras selja, astus paar sammu lõkkest kaugemal vedelevale Petteri kuuele ning jäi sinna langetatud päi seisma.

Aeglaselt võttis ta kotist flöödi ja pani selle huultele.

Tasaselt hakkasid kõlama noodid, mis pillist kuuldavale tulid, ent neis puudus endine ilu ja soojus. Justkui poleks mängija enam sama, kes varem. Nagu ei mängikski sellega mees, kes oli Mondaga nii sõbralikult rääkinud. Helid aga aina tugevnesid.

Malkolm sulges silmad, kuid võpatas, nagu oleks miski talle meenunud, ja avas need uuesti. Tema pilk otsekui klaasistus ning vilepilli helide sekka hakkas kostuma metsast aina lähenevat raginat, kui oleks mõni suur loom seal endale teed murdnud.

Monda pööras pilgu Malkolmilt ja suunas selle lagendikuserva, et näha mis imeelukas see sealt nähtavale ilmub.

Suur oli tema üllatus, ent veel suuremaks paisus temas hirmutunne, kui ta nägi, et tulijaks oli Petteriks kutsutu.

Mehe nägu oli hauavalge, silmad kabuhirmust punnis. Käes hoidis ta murdunud puuoksa, teise käega vehkis ta õhus, nagu lootes millestki kinni haarata.

Tema sammud olid rasked ja täis silmnähtavat vastumeelsust pillimängijale läheneda.

Sellegipoolest astus ta aina edasi.

Kui neid lahutas vaid kümmekond sammu, viskas Petter Malkolmit käes hoitud puuroikaga, ent too kummardas mängimist katkestamata ning malakajupp lendas puhtalt üle pea. Helid kestsid edasi aina kõrgemalt ja kõrgemalt.

Aina läbitungivamalt mängis Malkolmi flööt ning Petter surus käed näole, tema suust tulid kuuldavale kriisked, üle palge voolasid higipiisad ning ta sammud muutusid aina raskemaks ja raskemaks.

Kord käsi vastu kõrvu surudes, kord küüntega pead kraapides, lähenes ta endiselt pilli mängivale Malkolmile, kes seisis kui kivistunult. Ainult Malkolmi näpud liikusid kiirelt mööda flööti.

Kui vahemaa oli kahanenud ainult paari sammuni ning Monda ootas hinge kinni pidades kahe mehe kokkupõrget, astus Malkolm sammujagu tagasi. Ja siis veel sammujagu, kuni hakkas selg ees Petteri eest taganema.

Ringiratast liikusid nad ümber lõkke nagu mingit kummalist ringtantsu tantsides, saateks aina kriiskavamaid ja külmajudinaid tekitavamaid meloodiaid mängiv flööt Malkolmi huultel.

Petter paistis olevat täiesti aru kaotanud, tema suust väljusid arusaamatud helid, vahtu paiskus õhku. Tema käed kraapisid pead, justkui oleks see sipelgatega kaetud.
Petteri nägu väändus Malkolmi flöödihelide ja tema enda suust kostva kriiskamise sõgedas kakofoonias. Ühtlases tempos ja ühtlase vahega liikus Petter Malkolmi järel läbi hullumeelsuse nootidest täitunud õhu ning Monda märkas, et Petteri juuste alt hakkas nirisema verd. Tema näkku tõmmatud sügavad kriimud täitusid pisikeste veretäpikestega, mis aina suuremaks ja suuremaks kasvasid ning mööda Petteri lõuga ja kaela tema riietele voolasid.

Petter tõstis käed anuvalt Malkolmi poole, tema pea viskles kaela otsas kord alla, kord üles, justkui tahaks see keha küljest lahti rabeledes tõusta kõrgemale sellest meloodiast, mis sundis teda Malkolmi järel kõndima.

Tema kriiskamine muutus lalinaks ja laubalt voolavate punaste verenirede vahelt paistvates hirmunud silmades segunesid abipalve ja halastust paluv tumm karje.
See ahastav pilk, mis anus midagi, mida polnud talle määratud, oli Mondale liig. Ta ei suutnud enam vaadata. Tüdruk sulges silmad, kattis kätega kõrvad ning surus end kägarasse otsekui iseendasse peitu ronides.

Nii istus ta ennast kokku surudes, kuni lagendikku täitva nootidelaama läbis ebainimlik karjatus. Pärast seda ei kostnud enam midagi peale pilliloo, mis paistis oma kõrgpunktini jõudnud olevat ja nüüd tasapisi aina vaiksemaks ja vaiksemaks muutus, kuni lagendikule vaikus laskus.

„Võid nüüd enda peitmise lõpetada,“ kuulis Monda tuttavat häält. Ta tõstis pea ja silmas Petterit, kes lõkkest paari sammu kaugusel lamas. Liikumatult vedeles tabatu kahe mehe poolt rohu sisse trambitud rajal ja Monda vaatas küsivalt Malkolmile otsa.

„Petteriks kutsutu on surnud,“ vastas Malkolm pilku pööramata ja lisas: “Ta sai, mille endale peale kutsus.“

Ta seisis endiselt flööti käes hoides ja tunnetas, kuidas hea ja kurja sõlmemängitud noodiread hõrenesid, kuni vaikides hääbusid. Kuidas linnulaul ja tuulekohin puude vahel jälle tavaline tundus ning maailmamuudetused põrmu haihtusid.

Monda ei öelnud midagi. Ta jälgis Malkolmi maast Petteri musta kuube võtmas, seda tükkideks rebimas ning tükke justkui vastikustundega maha viskamas.
„Kuidas talle öelda... Kuidas talle seda seletada, et kutsutu...“ mõtles Malkolm, võttis taskust tüki suhkruvart ja pistis selle suhu. Petteri seljakotist flööti võttes pöördus ta uuesti Monda poole ja lausus: "Näe, siin on tema flööt. Sa tule minuga, õpid ja saad selgeks millal ja mida mängida või kas üldse mängida....“

Ta ulatas flöödi Mondale. Monda aga põrkus ehmunult eemale, nagu oleks talle kuradit näidatud.

Malkolm puhkes naerma, võttis oma pilli ning seletas rahulikult, mõlemat kätt Monda poole sirutades.

„Jäta endale alatiseks meelde, et üks viib teiseni ja see, mida sa nägid, oli küll kutsutud kuri, aga see ei tulnud siit...“ Ja ta tõstis enda flööti hoidva käe Monda poole ning jätkas: „...ega ka mitte siit, taipad?“ ning sirutas Petteri pilli uuesti Monda poole, kes selle vastu võttis ning nõustunult noogutas, märkamata, et Malkolmi kuub oli hallikasmustaks värvunud.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0747)