Alustuseks traditsiooniline tutvustusvoor – tutvusta ennast lugejale. Kes sa oled, kust sa tuled? Kes on Krafinna?

Krafinna on homo ludus. Ma mängin sõnade ja piltidega, valguse ja pimedusega, riiete ja soengutega, värvide ja failidega. Kasside ja koertega. Mängin toas ja õues, arvutiga ja arvutita. Kaartide ja inimestega.

Tõsisemalt. Olen neljandat põlve saarlane. Õppinud Kuressaares, Viljandis ja Tartus, multimeedia kujundamist, teoloogiat ja raamatute hoidmist. Olin õpetaja ja raamatukoguhoidja, praegu olen aega kinni jäänud kirjanik – üle kümne aasta lehes töötada on ju peaaegu igavik?

Kui end kokku kraabin, unustan ajalehe ära, siis kirjutan väikesi jutte. Luuletused tekivad enamasti ise. Nagu seened. Proosa jaoks kulub rohkem aega ja energiat, sest see on pealtnäha täpselt samasugune kribamine kui igapäevatöö. Aga vaat ei ole...
Rohkem ei oska ma enda kohta midagi öelda.

Siiski, mind on kirjeldatud nii: Krafinna on suutnud ühendada luule, ulme ja ajakirjandusliku teksti. Kõik kolm mõjutavad üksteist. Ulme sõidab selga luulele ja luule omakorda uudistele. Kusagil seal on Krafinna ise – oma hirmude, kirgede ja männijuureliku kangekaelsusega, teksti paberile või faili panemas.

Ja kassidest ei maksa rääkida, neist paremaid sõpru tal pole.




Pseudonüümina kasutad nimesid Krafinna või Krafinna de Kraax. On sellel pseudonüümil mingi saamislugu? Võib sellest välja lugeda kerge tõmbe gootitemaatika suunas?

On ikka. Lugu.

Kunagi aegade alguses eksisteeris internetiavarustes foorum, mis oli pühendatud kõikidele Tolkieni fännidele. Töötasin toona Tartu linnaraamatukogus, töö liiga tihe ega kiire ei olnd, oli veidi aega. Liitusin foorumiga, puhtalt uudishimust.

Tol ajal aga ei olnud kombeks olla oma nime all ei foorumis ega jutukas. Mõtlesin ja mõtlesin, et mida valida. Samas, pompöösseid nimesid a la Elanor või Arwen või Ehatäht või Galadriel ei kaalunud hetkekski. Tumehaldjas oleks olnud päris hea, aga ei tulnud siis selle peale.
Mis seal ikka. Ma kraaksun päris palju – valge vares ju selline, alati olnud. Niisiis valisin Kraaxu. Siis aga selgus, et ühe tuttava tuttava hüüdnimi oli samuti Kraax. Mida teha, et eristuda?

Juhtus nii, et värkselt olin enda jaoks avastanud gooti muusika. Õigemini, selle nimetuse ja muusika tagamaad. Jah, mulle meeldib punk, meeldib ka postpunk – gooti! Niisiis lisasin Kraaxule krafinna de. Lihtsalt.

Edasi juhtus nii, et üks semu, kes toona oli pisike ja nunnu poiss, nüüd suur kirjanikust mehemürakas (ise teab, kes ta on), hakkas mind lihtsalt Krafinnaks kutsuma. Ja teised tema järel. Krafinnaks ma jäingi... Ja muuseas, paljud toonased rollimängunohkaritest sõbrad teavad siiani mind vaid selle nime all. Paremad tolleagsed tuttavad-sõbrad kutsuvad praegugi mind mõlema nimega, üsna paralleelselt, aga Krafinna on levinum.

Kui tuli otsustamisaeg, et mis nime all ma oma tekste Loomingus avaldan, tuli otsustada. Ja kuna Krafinna tundus originaalsem kui mingi suvaline kirjanikust Ene K, siis võtsin rollimängunime, mida kõik tolleaegsed tuttavad teadsid, pseudonüümina kasutusse.




BAAS-i andmetel oled avaldanud ümmarguselt kümme juttu, Wiki andmetel tervelt kolm luulekogu ja tean, et üks luulekogu ootab sul sahtlis õiget hetke avaldamiseks. Lisaks teenid leiba ajakirjanikuna. Kõik loomingulised alad, mis nõuavad palju energiat. Kust sa selle energia küll võtad? Ja kui palju need suunad sinu elus kattuvad – ulmet oled oma luules riivamisi käsitlenud, luulet ulmes mitte niiväga. Kas sa kasutad oma ajakirjanikutööd selleks, et luulet ja ulmet vaikselt promoda, või hoiad igaks juhuks need valdkonnad lahus?

Fakt on see, et päeva lõpuks olen alati väga väsinud. Ükskõik aga mida ma päeva jooksul ka teeks, kirjutan ma alati. Kas oma külge kokku, juhtkirju, mõnda arvustust. Tarbetekste. Mõnikord on nii, et teen faili lahti, aga kirjutan juhtkirja või kultuuriloo asemel hoopis luuletuse. Või jutu alguse. Neid on mul vist.. Jah, ei julge tunnistadagi, kui palju. Mida olen alustanud, aga mida pole olnud energiat lõpuni kirjutada.

Üldiselt hoian ajakirjandust ja kirjandust väga lahus.


Ulmeluule on isegi enamikele ulmikutele üsna tundmata maa. Kuidas sul endal sellega suhted on? Oskaksid soovitada sissejuhatuseks mõned head autorid ja luulekogud? Plaanid ehk isegi kirjutada mõne luulekogu, kus ulmel oleks keskne roll?

Millegipärast seostuvad mulle Alliksaar ja (:)kivisildnik esimese hooga. Kui nende loomes veidi ringi tuhnida, on mõlematel ulmet küll ja veel. Nende luules leiab üsna suuri allusioone ja teemasid erinevatele ulmelistele teemadele.

Ulmeluule oleks huvitav väljakutse. Ses mõttes, et ühe temaatilise kogu ("Kohtu tänava vares") olen ju kirjutanud, miks mitte proovida veel?


Sind küberjälitades leidsin artikli, mis kannab pealkirja: “Ene Kallas ehk Krafinna arvati aasta lõpul päriskirjanike sekka” (Saarte Hääl, 2015). Ma ei saa jätta selle kohta küsimata – mis tunnetega sellist sõnastust lugesid? Kuidas suhtud igasugustesse loomeliitudesse ja –organisatsioonidesse? On neist rohkem kasu või kahju? Ja mida arvata kontseptsioonist, et kui Liitu ei kuulu, siis ei olegi justkui päriskirjanik? Kuidas defineerid “kirjanik”?

Oehh. Jah. Päriskirjanik või mängukirjanik? Tegu on mu kolleegiga teisest Saaremaa lehest, oma leht keeldus liitu astumisest kirjutamast. Et kus see uudis on ja mis see Kirjanike Liit üldse on, et sellest juttu teha. Mingi mõttetu värk. Teine Saaremaa leht, otsene konkurent muuseas, korjas üles ja pani loole tõesti natuke pentsiku pealkirja. Aga samas on mul hea meel, et nad seda märkasid.

Kasu... Noh. Kuidas võtta. Esialgu ei ole. Aga kahju ka pole. Ses mõttes, et mind tegelikult väga ei huvita kuhugi kuulumine, aga mõtlesin, et võib-olla saan niimoodi paremini infot igasuguste loomemajade ja värkide kohta. Ja saingi. Mitte et ma oleks ses suhtes midagi ette võtnud, aga tegin endale lihtsalt akna lahti. Igaks juhuks.


Kirjelda oma loomeprotsessi. Olen kuulnud linnalegende, et Viiding olla aeg-ajalt käigu pealt mingile taskust leitud paberitükile või ajaleheservale luuletusi kirjutanud. Kui kaua veedad aega oma luulet viimistledes? Kas luulet peaks üldse viimistlema? Võib ju tegelikult väita, et see oleks autentse hetkeemotsiooni ja -nägemuse ruunamine.
Jah, loogiline ju, et kirjutad üles. Sest head read on kiired peast kaduma. Mina kasutan moodsat paberitükki ehk telefonis rubriiki QuickMemo, kui tõesti tundub midagi sellist, millel on potentsiaali. Mõttel, kujundil, võrdlusel...

Luulet peab viimistema. Vähemalt mina pean. Mõnikord võtab see viis minutit, mõnikord viis päeva... kuni ma rahule jään. Ja ma kasutan üsna sageli meetodit – kui tekst tundub olevat enam-vähem küpse, siis panen feissi. Ja loen uuesti läbi. Ja uuesti. Reeglina parandan ma seda seal 5-6 korda. Reavahetust, sõnastust, mõnikord isegi kakun ridasid välja. Idee on selles, et erinevates kohtades näed teksti erinevalt. Ja feissis ma proovin lugeda oma teksti võõraste silmadega. Noh, nagu loeks see, kes ei tea, mis emotsiooniga tekst on pandud kirja.


Oled viimasel ajal midagi head lugenud-vaadanud-mänginud? On sul mõni soovitus lugejaletele, et voh, seda võiksite lugeda-vaadata-mängida?

Praegu püüan end läbi närida tekstidest, mis arvustada antud. Mõnega sain ühele poole, mõned ootavad järjekorras. Aga viimati avaldas muljet Ruitlase "Naine". Ja Rein Põdra "Laev". See viimane on selline vaikne kulgemine, aga hea. Aahh, ja Lawrence Durrell. Nauding.

Viimane nähtud efektne ulmefilm oli aga "Lucy". Mis saab, kui inimene kasutaks oma täit potentsiaali? Mitteulmeliselt oli lahe "Justified". Lihtsalt lahe.

Mänginud... Fallouti peamiselt. Erinevaid väljalaskeid. Väga meeldib, ma muidugi päris viimasega ei ole jõudnud tutvuda, aga ehk kunagi ikka. Ja mäng, mis mind tõeliselt intrigeerib, aga nõuab tohutut süvenemist, on Rimworld. Miks intrigeerib? See on tohutult keeruline ja mitmetahuline ellujäämismäng. Sama keeruline, nagu olekski reaalselt ellujäämine võõral planeedil ja selliste kaaslastega, keda sa tegelikult endale ei valiks. Mitmesuguste häiretega näiteks. Või vigastustega. Või seksuaalsete eelistustega. Foobiatega. Jne-jne.


“”Tsivilisatsioonist”” ehk siis Tallinnast ja Tartust kaugemal elada kui sina on keeruline. Elad Saaremaal kõigest eemal. Mis ajendas sind maale kolima? Oled otsusega rahul?

Siinkohal tahaks suu kohal teha luku kinnitõmbamise häält. Aga no olgu. Siin, Lümandas, on mu juured. Mu maja, mu metsad, mu kassid. Mu kodune meri – 5 kilomeetri kaugusel.
Iga otsus on millekski vajalik. Võimalik, et praegune on õppetund, selline, mis mõjutab mu edasisi tegemisi. Sest õnneks ei ole keegi ketiga maa külge aheldatud.

Jah, ma tunnen puudust Tartust kui linnast, hallist jõelindist, väikestest rohelistest tänavatest, südaöisest Toomest, ja ma tunnen valusat puudust sõpradest-tuttavatest nii ülikoolilinnas kui pealinnas.

Aga on olemas selline asi nagu internet eks? :) See leevendab olukorda, osaliselt. Mitte täielikult, aga natuke ikka seda tühitunnet, mis tekkis Saaremaal elades üsna pea.

Aga toona kui tegime selle otsuse, ei olnud väga suurt valikut. Vaene ei saa valida...


Nii-öelda ääremaastumine ja maakondade tühjaksjooksmine tõmbekeskustesse ja tõmbekeskustest Tallinnasse on aastaid teravaks küsimuseks olnud. On sul selles küsimuses mingi seisukoht? Kuidas sinu kodukandis lood on? On tugev surve Kuressaarde kolimiseks?

On ja ei ole ka. Saaremaa on ses suhtes muust Eestist natuke erinev, et siin ei ole nii terav vahe linna- ja maainimeste vahel. Kui mujal maakad on ikka need päris õiged maakad, siis siin ei saa õieti arugi.

Asi on võibolla selles, et paljud käivad linnas tööl. Sest mujal lihtsalt tööd ei ole. Läbi aegade on head inimesed pakkunud mulle korterivõimalust Kuressaarde või lihtsalt ka seda, et kui vaja ööseks jääda, siis on koht olemas. Aga kodus on kassid eksole? Nemad ei taha linnas elada. Nemad on harjunud õues käima, harjunud suure majaga, vaikusega... Ja mina ilma kassideta ei hakkama ei saa.


Mis on Eesti ulmes sinu arvates hästi, mis on halvasti? Millistest teemadest või žanritest kõige rohkem puudust tunned? Kes su lemmikud Eesti ulmes on?

Eestis on ulme kirjutamisega superhästi. Paremat ei saagi olla, arvestades, et eestlasi on nii vähe.

Puudust tunnen võibolla kosmoselugudest? No ikka sellistest, mis toimuvad avakosmoses, nagu näiteks Battlestaris. Või Lexxxis või a la Fireflys. Ma ses kontekstis ei taha tegelikult mainida oma kõigi aegade lemmikut Simmonsit ja teist suurmeest, Herbertit, rääkimata teistest ägedatest tüüpidest, näiteks Vinge'ist jne. Aga jah, see on Eesti ulmes puudu. Tõsi, natuke neid on, aga võiks rohkem ;)

Lemmikud on aga väga libe teema :D Seega jätan nad enda teada.


Kuna oled ajakirjanik, siis sama küsimus ajakirjanduse kohta – viimasel ajal on ajakirjanduse kvaliteedist meedias üsna palju juttu olnud. Kas “vanakooli” ajakirjandus on suremas või on see pigem panikööride poolt vahu üles peksmine?

Mingil hetkel sain aru, et ajakirjanduses on sõna valdamine minoorse tähtsusega. Uskusin naiivselt kuni selle ajani sõna jõusse. Sellesse, et on oluline, et kirjutad hästi ja loetavalt. Arusaadavalt. Käsitled olulisi teemasid.

Aga ei. Praegu on palju tähtsam suur tutvusringkond, kõrvad laiali tänaval käimine, sotsiaalsete grupeeringute jälgimine, osa saamine erinevatest sündmustest... Keegi ikka midagi räägib, teab midagi, sosistab kellestki.

Ses mõttes jah, vanasti oli oluline see, et ajakirjanik oskab kirjutada, analüüsida, ta teab tausta, tal on silmaring. Tänapäeval – selle jaoks on ju toimetajad? Olen näiteks pidanud sisuliselt tekste ümber kirjutama. Päris heaks ma neid reeglina ei saa, aga paremaks küll. Aga raha saab kirjutaja, mis sest, et poole tööst tegi toimetaja... Nii lihtsalt on.

Mis puutub uudiste, lugude kvaliteeti, siis praegu troonib kuldne kolmainsus: seks(skandaal)-vägivald(krimi)-raha(võim). Kirjuta neist kolmest või ühest neist kolmest, ja oledki tehtud ajakirjanik. Veel parem, osale mõnes neist, ja su nimi jookseb läbi kõikidest kanalitest. Ja siis võid isegi Riigikokku kandideerida, sest nimi!

Klikimeedia – öeldakse. Jah. Aga kuskilt on see ju tulnud? Põhimõtteliselt on ajakirjandus järele andnud inimese madalamatele tungidele, sest niipea, kui on "siga tappis inimese", on lugu loetav. Aga kui kirjutad, et "uuele rahvamajale pandi nurgakivi", ei huvita see enam kedagi. Mis sest, et rahvamaja on inimeste jaoks kordi tähtsam kui anonüümne siga, kes tappis sama anonüümse inimese. Ja tegelikult ei tapnud, vaid lihtsalt inimese sõi liiga palju liha... Ja suri sellesse. Aga pealkiri! Eksole.


Kui sulle antaks Eesti ulme edendamiseks kümme miljonit eurot, siis kuhu ja kuidas sa selle paigutaksid?

Mina aitaks kõik virelevad ulmekirjanikud heale järjele, siis saadaks nad ümbermaakera reisile, et nad näeksid, mis toimub mujal. Et nad saaks kogemusi. Et nad kohtuksid erinevate kirjanikega. Et nad saaks osa sellest, milleks kunagi pole raha. Ja kui natuke üle jääb, siis teeksin kasside varjupaiga. Kassid on ju ulmelised, eks? ;)


Paar soovitust algajale – või ka edasijõudnud – kirjanikule?

Näh, mis nõuandja mina siin olen... Kordan ikka põhitõdesid: Loe? Loe palju. Ja kirjuta iga päev. Loo rutiin.


Aga paar soovitust Reaktorile? Millest sooviksid rohkem lugeda?

Hmm, Reaktor ise on juba pagana hea. Aga mulle meeldivad temaatilised numbrid. See, mis Mant tegi ükskord, porno-eri või mis ta oligi. Ja sina teed vist ju ka miskit temaatilist? Nii hoida. :)


Kuniks toimetus mul seda rangelt ära ei keela, siis jätkan inimestelt nende lemmikloomade kohta küsimist. Ma tean, et sul neid on! Räägi lugejale nendest paari sõnaga.

Oh, kui ma neist rääkima hakkan, ei jaksa keegi ära kuulata :D Ma olen lapsest peale olnud ses mõttes loomakestest sõltuvuses, et sel vahepealsel perioodil, kui olin tudeng Tartus, oli kõik aeg midagi puudu. Jah, kassid, koerad...

Lõvi on pärisoma kass. Ses mõttes, et ta on siin sündinud, siin üles kasvanud, teist kodu tal pole. Selline loomake, kes tuli keisrilõikega ilmale. Kõige pisem, kõige visam. Ainus, kes jäi pesakonnast ellu. Praeguseks on ta suur punane hiirekütt, kes on viimasel ajal ära õppinud nõudliku näumise. Kaisuloom. Ah, mul on kavas temast terve raamat kirjutada ;) Temast ja Põnnist ja Götzust.

Põnn oli mu oma väike armas loomake, kelle esimesest pesast Lõvi ongi...

Götterdämmerung, sõpradele Götz või Götzu, on aga leidlaps Haapsalust. Kuulsime teda auto all kisamas. Sealt me teda kätte ei saanud, aga ta tuli meile järgi... Pisike, hädine, hirmunud. Tõime ta koju. Praegu on ta eluarmas triibik, ilma kelleta seda maja enam ette ei kujuta.
Alles hiljuti elas siin ka Lilleke. Pisike koerake, kellel puudusid kõik pisikesele koerale omased vastikud omadused. Ta polnud nähvits, ei kisanud, ei kilanud, ei napsanud. Tark ja tore loom oli, elas 19aastaseks.

Aga olgu, oma loomadest ma tõesti võikski jääda rääkima, aga eks kuskil teises kohas, teisel ajal. ;)