Killud toovad õnne
Miikael Jekimov
Renan on ontlik ja ohutu mees, kes töötab pandiäris. Ta liigub läbi näiliselt kummitava linna tööle, kus ebamääraselt koletislik ja kõhedavõitu laenuhai annab talle eseme, mis peab jääma poodi laenuhai tagasitulekuni. Tegemist on keraamilise teekannuga. Poodi asub külastama üks salapärane väike tüdruk, kes meenutab Renanile tema hiljaaegu surnud õde. Tüdruk otsib üht keraamilist teekannu ...
Jekimovi novell mõjub huvitavalt selle poolest, et ta mõjub õudusjutulikkusest õhkuvana, olemata siiski õigupoolest õudusjutt. Ja selle all ei pea ma silmas, et tegemist on ebaõnnestunud õudukaga – pigemini seda, et saavutatud on kõhe meeleolu, aga vägagi näib, et autor pole võtnud oma eesmärgiks lugejal junni jahedaks teha. Seda õhustikku luuakse selgelt esimese lõiguga, milles kirjeldatakse inimesi valitsevat hirmu ja paranoiat, aga kus kirjeldatakse ka öise linna üleüldist inetust - sügislehtede mädanemine ja kaledat helki ootav udu. Linna kohale näib laotuvat nõiduslik vari, mis varjab ka selle elanikke igasugustegi lootuskiirte eest. Kui peategelane röövitakse paljaks teel tööle, saab üleüldine ärevus kinnitust - see on julm maailm.
Kui Renan jõuab oma poodi, kaob teatav osa sellest ohustavusest. Töökoht annab turvaliste seinte tunde. Isegi kui alles siis ilmub deemonlik laenuhai ja hiljem seletamatu plikatirts, on ikkagi kuidagi ankurdatum tunne - peategelane ei mõju enam sedavõrd haavatavana. Tüdruk mõjub ainsa süütusena selles kalgis novellimaailmas ja see toob lohtu Renanile, aga ka lugejale. Ta mõjub kergendusena ja seetõttu on kuidagi tore lugeda, isegi kui ta välimus on mõnevõrra petlik.
Novellis “Killud toovad õnne” meeldis mulle teatav poeetilisustaotlus, mis ei muutu siiski esteeditsemiseks ega keelenautlemiseks. Eks selline kergelt gootipärane žanr eeldabki stiili ja sisu käsikäes käimist. Või ei, niikuinii on stiil ja sisu ühed õite eritlematud asjad – aga võib öelda, et gootipärases omandab teatava rõhu jutustaja kergelt suitsune, kärisev ja kõhe hääl, mis vähimagi valguskiire peale vakka tõmbub ja küsib: kas sinagi kuulsid seda?
Mulle meeldis, et lugu kulges sujuvalt – mugav oli lugeda, asi ei komistanud millegi otsa. Ja kujutatud maailm näis küllaltki huvitav - laenuhai kui deemon? Teekann ja selle killud? Plikatirts? Huvitavad kummituslikud elemendid. Mitte tingimata üleni üllatavad, aga savi sellest. (Savist teekann?)
Njah. Pendeldan siin veidi kitsi kiituse ja kuklasügamise vahel ja asi puhtalt selles, et kõik on nagu okei, seda oli hea lugeda, see oli täitsa paigas – aga kellele ma seda nüüd soovitaks? Ilmselt kellelegi, kellele juba meeldivad taolised asjad. Ühes novellikogus oleks ta mahutäide – üsnagi klassikaline nõiutud eseme lugu. Ja ega tal tingimata peagi olema muud ambitsiooni. On nagu on.
7/10
Vaikust ja rahu
Heinrich Weinberg
Afganistanist tagasitulnud sõdur Alar otsustab sõpradega (Helena, Kristo, Kairi, Marek, Heidi ja Joonas) matkata nädalavahetuseks Kaansoosse - koht, kus puudub elekter ja mobiililevi, kus kompassid ei mõju ja kus mingist hetkest jäävad vakka isegi loodushelid. Rahulikuna mõeldud nädalavahetus muudab aga nende elu...
“Vaikust ja rahu” kuulus pealtnäha sellisesse populaarsesse noorteõuduka žanri, millest on palju näiteid - “Friday the 13th”-filmiseeria, igast mootorsaemõrvad ja nii edasi. Teatav hulk noori läheb üksikusse majakesse kuskil pärapõrgus, seal hakkab toimuma müstilisi asju ja ükshaaval hakkavad inimesed surema. Mu lemmikud sellised on “Cabin in the Woods” ja “Tucker and Dale vs Evil” - aga mõlemad dekonstrueerivad žanrit ja keeravad selle pahupidi. Dekonstrueerimine on üks õite tore vahend žanri värskendamiseks - peaaegu näib, nagu sedavõrd kitsaste žanrireeglite juures mõjub igasugune originaalsus žanri dekonstrueerimise katsena.
Sellegipoolest, kui läheneda Weinbergi novellile kui majake-metsas-novellile, leidub siin nii mõnigi element, mis mõjub värskendavalt, ilma et muudaks teksti lausa žanri dekonstruktsiooniks. Alustuseks eestlaslik austus looduse vastu. Tavaliselt minnakse majakesse ja tuntakse üht kahest: ühelt poolt bravuurikat vaimustust eraldatusest, teisalt põhjendatud hirmu ebaloomulike märkide suhtes. Sageli piisab esimesest, et teist tühistada - “Issand, siin on nii jube” “Ära põe, beibi, tule parem issile kaissu”, misjärel tüübil raiutakse noks otsast. Nagu ikka. Selles novellis lisandub aga kolmas emotsioon – tegelaste üldeestlaslik vaimustus matkaretkest sohu. Siin pole küsimus tegelaste katses tsivilisatsiooni vältida, vaid otsuses minna looduse rüppe. Nii et majake-metsas pluss eestlaslik rabamatk - huvitav kombo.
Teine erinevus tüüpilisest majake-metsas-loost puudutab tegelaste vanust. Kaks matkalist toovad kaasa oma kaheteistaastase poja ning üks oli jätnud toomata oma mehe ja lapse. Ülejäänute kohta pole ka öeldud, et nad oleks neist nooremad. Seega pole tegemist kõige esimeses nooruses inimestega - vähemalt mitte pööraste ja mõtlematute keskkoolilõpetajate või tudengitega. Kas pöörase nooruse näol on üldse tegemist majake-metsas žanri vältimatu elemendiga... Mine tea. Mingi erinevuse see siiski tekitab. Õigemini, peaks tekitama, aga kuidagi tekib ebamäärane kognitiivne dissonants.
Ilmselt võinuks tegelasi paremini kirjeldada. Ehk peaksin ütlema, et võinuks üleüldse kirjeldada. Võib-olla jäi kahe silma vahele, aga tundus, et 12-aastane Joonas (mida on võimalik käänata “Joonase” ning “Joona”, aga siinne „Joonasi” oli küll üllatus) oli ainus, kelle vanust mainiti. Ega noh, vanus vanuseks, ega see tarvitse inimese käitumismustreid määrata (Kristo käitus enam-vähem nagu 16-aastane, aga samas, ülemeelikult väljasõidule minnes on igaüks hinges 16-aastane) aga ka kõik muu jäi sutsa liiga aimamisi ettekujutatavaks.
Weinberg näis otsustavat, et lugeja konstrueerib kõik tegelased puhtalt dialoogi pealt – kujutleb nägu, mis sobiks dialoogis loetavale häälele -, ja mõneti see mõjubki. Peategelane Alar on selline arnotalilik vaikne poiss, Kristo on tootsilik naljatilk, Marek jättis karusema või jahimehelikuma mulje (nii et mitte Imelik, vaid Mehelik). Need jäävad ent tegelastekategooriateks, siin ei teki väga tegelasi. Tüdrukud (või mis tüdrukud, peaksid olema tasapisi keskeale lähenevad naised ju) jäid veelgi eritlematuteks mu silmis. Nad kahjuks taandusid üksnes meeste pruutideks.
Vahest see konkreetsem mittekirjeldamine oli tahtlk, et novell lobedamalt kulgeks. Kohati pidin hoogu pidama ja küsima endalt, kas see või too oli mainitud tekstis või täitusid lüngad kujutlusvõime ja žanrieeldustega – pilt oli terviklik, aga ma ei teadnudki, kuivõrd kirjeldamise põhjal, kuivõrd laia pintsliga tõmmatud piirjoonte tõttu.
Üks koht, kus lugeja kujutlusvõimet võinuks minu meelest rohkem usaldada, oli üks illustratsioon. Enamjaolt olid need head, mõjudes pilguheiduna mõnele novelli hetkele. Ainus erand oli aga esimene pilt koletisest. Weinbergi kirjeldus koletisest oli väga tore väike veidrus, mis võinuks veidraks jäädagi. Kirjeldatud polnud veidralt, aga lihtsalt, pärast tubli annust tuttavlikku Eesti rabaloodust oli koletise näol tegemist esimese ootamatusega – õdusa lugemiskogemuse ebaõdus peletis. Koletist kirjeldati napilt, aga mainiti nelja silma – ja vot, sellest piisanuks. Kahjuks järgnes sellele olendi illustratsioon - mustvalge pilt, mis tegi olendi liigagi puust ette ja punaseks. Nagu entsüklopeediast võetud, ainult ladinakeelne nimetus oli puudu. See ei ilmestanud tegevust, vaid lihtsalt selgitas lugejale kergelt ebamäärase koletise väljanägemist. Kahju ju. Aga see on suht pisiasi.
Võib-olla olen teksti suhtes ülekohtune, allutades seda kitsasse majake-metsas žanrinišši. Minu meelest annab see aga edasi põhilise. Mõni teine oleks ehk püüdnud jäljendada žanriklišeesid ja kuitahes autentne tulemus ka polnuks, olnuks see siiski üksnes laenatud ideede taastootmine. “Vaikust ja rahu” pole aga hollivuudika žanri esitamine eestikeelsete nimedega, vaid on ikkagi tunda eestilikku hõngu. Ja see on teretulnud. Tekst on kirjutatud mugavalt loetava stiiliga ja Eesti kontekst andis head värskust.
7,5/10
Järjejutt: Jäljekütt. Viimane osa
David Noe, Laura Loolaid
Jewel tungib tehniku abiga Marduse laevale, kus leiab aset viimane kokkupõrge Jeweli ja tema kolleegi/rivaali vahel. Lugu loksub paika, jõudes kenasti oma lõpplahenduseni. Kõik küsimused saavad vastuse, kõik otsad kokku tõmmatud – ja kinnitust saab tõsiasi, et iga lõpp on ühtlasi millegi algus.
Ja nõnda ta saigi läbi! Kaks osa tagasi arvasin ma, et lugu lõppes, eelmise osa kohta arvas Jürka, et viimane, aga alles nüüd ilutseb suurtähtedega LÕPP viimase punkti järel. Lugu, mille esimesest katkendist olin väikestviisi vaimustuses ning järgnevatega käis elevus hooti kord tõustes, kord mõõndes, kui pidin möönma, et ma ei tundnud alati sedasama, mida esimesega, aga lõpp on mu arust jälle tõus. Ja midagi ilmekat on selles, et see lugu kuulub nende sekka, milles algused ja lõpud pakuvad suurimat elevust.
Kuidagi ootasin eepilisemat lõppmärulit – ehkki siin oli päris huvitavalt “filmitavaid” stseene – Jewel hüppamas ühelt lennumasinalt teisele, pinge kasvatamine, kõmmutamine -, lahenes võitlus Madrusega kuidagi lihtsamini ja kiiremini, kui võinuks. Madrus mõjub ikkagi koomilisevõitu kõrvalpahalasena – kui näeksid Bondi võitlemas metallhammastega jorsi vastu, jääd ikkagi mõtlema, kuhu siis Blofeld jääb. Ma kuidagi jäin mõtlema, et küllap kuskilt kuidagi ilmneb, et Jeweli ema ongi mingil moel tema Blofeld, aga ei midagi sellist. Ses mõttes lahenes asi palju klassikalisemalt.
Aga eks Madrus oligi suhteliselt kõrvaline – ta on vaid mutter suurte ja nähtamatute jõudude masinavärgis ja kui lõpus mainitakse, et Madrust käsutanud osapool sooviks Jeweli enda teenistusse, on aru saada, et neil jõududel puudub mingisugunegi huvi konkreetsete isikute vastu, neid huvitab ainult oma asja ajamine. Lõpuks pole nad ei pahad ega head, nad on lihtsalt peategelasele vastanduvate huvidega, aga muidu suht neutraalne võim. Tagantjärele mõeldes tekib tunne, et kõrgemate niiditõmbajate suhtelise ükskõiksuse tõttu jääb tunne, nagu siin poleks õieti vahet, kes võidaks, kes kaotaks – kosmilises plaanis on lugu siiski eimidagi enamat kui peategelase isiklik perekonnalugu.
Mis viis mind kuidagi mõtteni, et lõpuks jäi žanri potentsiaal natukene nagu ammutamata. Mitte et kõik kosmosejutud peaksidki tingimata sisaldama Vana Maa ülesleidmist või Inimkonna Aretajate otsinguid või kosmiliste mõõtmetega megastruktuuride ülesärkamist või muud säärast. Aga siin näis asja teadusulmelisus piirduvat eri tegevuspaikadega. MacGuffiniks polnudki nagu midagi enamat kui peategelase vend Fortune – ja isegi mitte seepärast, et ta olnuks messias või et ta biokeemiline koostis oleks tulnukatele mürgine, vaid pigem tema positsiooni pärast võimsas perekonnas.
Seda ei saa siiski öelda, et täpselt sama lugu võinuks toimuda mis tahes kontekstis – autorid kasutavad teadusulmelisust (ja kütavad lugejate ulmevaimustust), pakkudes Jewelile eri tegevuspaiku (kosmoses triiviv vanglajaam, eri planeedid omaette biosfääriga) ning eri ühiskonnavorme. See ongi tore ulmeline retk läbi eri võimaluste, mille käivitavaks ja edasiviivaks motiiviks on küllaltki argine soov leida oma vend, oma ema, oma pere. Sest mis tahes vetest sa läbi ka ei sumpaks, pere jääb ikkagi pereks, käegakatsutavaks ja äratuntavaks.
Ma ei teagi, miks ma ootasin ja lootsin, et ema osutub peapahalaseks – tingimata pole sellist pööret vaja. Praegune lahendus oli, nagu öeldud, klassikalisem ja vahest paljudele just meeldibki selline lineaarselt kulgev lugu, kus ootuspärasusele pole väga hulle kaikaid kodaratesse loobitud. Ja lõpuks see kokkusaamine emaga, rikutud peresuhte lunastumine dramaatilise taaskohtumisega – selles on tore päralejõudmise tunne. Miski selle juures jääb ikkagi meelde ja pakub hingekosutust.
Avalõigus mainisin, et mulle tundub, et algus ja lõpp olid tugevaimad. Eks need andsidki loole algtõuke ja lõpplahenduse – vahepealne polnud küll triivimine, aga mõjus siiski sellise tõmbamise ja tõukamisena, mis väheke meenutab arvutimängude “Printsess pole siin lossis”-teadet, mille peale pole muud teha kui oma seiklust jätkata järgmises lossis. Miski selles lookontekstis, Ar-Kaose maailma loomises ja selle väljakirjutamise mõttes paelus autoreid ja nad viisid selle teoks – ja nuh, igati distsiplineeritud sooritus.
Ma räägin mitme autori puhul teksti sooritamisest või ulmeteksti teostamisest. Nüüd alles märkan, kui mittemidagiütlev see kommentaar on. Tegemist on üsna laia aktsepteeritavuse skaalaga. See on vahemik, kus tekstid on paremad kui piinlikud, aga kus need ei tungi läbi ka järgmisele tasandile, milleks on mööndusteta “Jaa, see on küll väga hea!”. Mul on tunne, et mul on see skaala üsna lai ja see ilmselt teeb mu arvustuste lugemise päris tüütuks – see on sooritatud ja too on sooritatud või mõjub nagu päris, aga mida see õieti tähendab peale osavõtmatu sõnavahu… Minu kasutuses on sõnast “sooritatud” saanud tühisõna, mis ei anna märku, kui hea tekst õieti on või kuhu novell (käesoleval juhul lühiromaan) selles vahemikus paikneb. Nii et kui ma ütlen, et ulmeidee on teostatud ja seikluslik lühiromaan on sooritatud, mida ma selle all silmas pean?
“Jäljekütt” jääb selle aktsepteeritavuse-vahemiku teise, ülemisse poolde, kus loed ja tunned, et vähe sellest, et pole sugugi piinlik, on tegemist kirjutise ja kirjutajatega, kes ilmselgelt pole amatöörid. Seda võiks nooremale ulmehuvilisele sugulasele soovitada. Ja mitte tingimata nooremale, vahel võib endalgi tulla soov sellise mitte-hirmus-tõsise seiklusliku ulme järele. Peaaegu nagu tähtedevaheline Indiana Jones, ainult et ilma arheoloogiata. Aga ikkagi eelkõige nooremale tuttavale, kes pole sarnaseid lugusid väga lugenud ja kes januneb selle järele, aga ei nõua veel suuri uuendusi. Noorele lugejale sobiks ka keeleline sümpaatsus – näiteks meeldis mulle lause “Kõik ta uljuse lätted olid ahtakeseks kuivanud, tintjas udu piiras vaatevälja ja kurku kerkis Sindisa -segust röga” -, samas ei saa seda süüdistada poeetilisuses, mis noort lugejat ehk pelutaks. Lihtsalt on kenasti läbi jutustatud, püüdmata tõmmata lugejat välja keelelise mugavuse tsoonist. Suvine meelelahutuslik lugemine.
Tuleval Stalkerite-jagamisel saab näha, kuidas lühiromaanil läheb. Ma ei tea, kuidas reglement ette näeb, vist peab kandideerima tõlkeraamatu kategoorias, kuigi võiks ka eestikeelsena (kaasautori enda tõlge, pealegi on see ilmselt omajagu muudetud võrreldes ingliskeelsega – aga umbes samasuguse pretsedendi lõi Mart Sander ja too teos läks näiteks tõlketeosena, nii et jah). Minu meelest oleks eelkõige vinge, kui sel antaks võimalust eestikeelsena kandideerida - oleks tore, kui lisanduks uus hääl kohalikku ulmekonteksti. Ja autorite loodud Ar-Kaose maailmal võiks olla jumet. Selle maailma esimene novell ei ammuta täit potentsiaali, aga võib-olla edasised teeks veel midagi peale toreda ulmeloo jutustamise. Igatahes ootan uudishimuga.
