Kõik hard-SF fännidest arvutimängurid võivad rõõmustada. Lõpuks ometi ei pea enam piirduma füüsikaliselt aspektist täieliku nonsensina tunduvate lahingutega. Arvutimängumaailmas on nüüd olemas realistlik kosmoseõja mäng, kus relvad, kiirendused ning orbiidid on kõik võimalikult korrektsed.

Kui asi tundub esmapilgul liiga keeruline, siis pole põhjust muretseda. Sissejuhatav peatükk on päris põhjalik ning käib samm-sammult kõik mutrid ja poldid ning orbiitidemuutmised üksikasjalikult läbi. Alustuseks tuleb näiteks lihtsalt tankurlaevaga kuu orbiidil edasi-tagasi manööverdada ja hättasattunud laeva tankida. Edasi tulevad juba esimesed arglikud konfliktid vaenuliku fraktsiooni alustega, siis laevastikega jne.



Aga realistlik kosmosesõda on ju igav? Tahaks ilmselt mõni teadlikum lugeja küsida. Jah, mingeid üli-efektiivseid manöövreid ja „dogfighte” siin tõesti ei toimu. Enami missioone, mida ma olen ise siiani mänginud, tähendavad üldiselt seda, et ühtlustad oma orbiidi vastasega, lendad tast mööda ja lased kõik ribapüsside või laserite rauad tühjaks lootuses, et suutsid seda teha kiiremini ja tõhusamalt kui vastane. Kahurid-laserid tulistavad seejuures automaatselt niipea, kui vastane laskeraadiusse jõuab. Ega teisiti väga seejuures saakski, sest õige laskeaken tekib vahel loetud minutiteks ja siis tuhisevad mõlemad vastased taas oma teed ning neid lahutab taas tuhandeid kilomeetreid.

Peamine, mida kosmoselaevapiloot lahingus määrata saab (lisaks orbiidi seadistusele) on põike- ja rünnakumanöövrite stiil ning samuti peamised sihtpunktid. Et kas püüad otse reaktorile pihta saada või lähed hoopis madalamal rippuvaid vilju ehk radiaatoreid noppima. Orbiitide muutmine ja sättimine tundub esmapilgul keeruline aga mängumootor on nõus palju aitama ja pakub teatud juhtudel ise juba sobivaid variante. Ütleks isegi, et kohati on orbiitide seadistus parem kui Kerbalis.



Mootorite puhul on silmas peetud, et need oleksid kõik inimkonnale piisava tahtmise korral ehitatavad ja võimalikult realistlikud, mis praktikas tähendab, et kõik sõjalaevad liiguvad tuuma-ajamite jõul ning Alcubierre warp ajameid või ussiauke ega allruumi siin pole. See tähendab, et tuleb hoolega jälgida ka propellandi hulka ning vaadata, et seda mõttetutele manöövritele enne vastase kohtumist ära ei raiska.

Lisaks orbiitidele ning kiirendustele harib antud mäng ka laserite, relsskahurite ja droonide asjus. Laevu, millega sõita on palju alates lihtsast paari laseri ja relsskahuriga hävitajast kuni terve droonikandjast emalaevani. Ma pole seejuures füüsik aga vähemalt pealtnäha tunduvad kõikgi relvade omadused, võimsused, laskeraadiused jms vägagi teaduslikult täpsed. Enamike relvade juures on ära toodud ka tabamistõenöosuste graafikud ja nende muutumine ajas ning ruumis ja manuaalist saab soovi korral alati lisainfot lugeda. Eriti karmidele kosmosesõjarditele on võimalus seejuures ka ise omale sobivaid relvi-mootoreid disainida ning neist ideaalseid kosmoselaevu kokku panna. Tõsi küll, see võimalus lukustub lahti alles siis kui esimesed baasmissioonid on juba tehtud.



Ahjaa, mõned mööndused realismi arvelt on mängurõõmu suurendamiseks siin siiski tehtud. Näiteks teatab mäng üsna varakult, et lasertuli pole kosmoses tegelikult nähtav aga visuaalse nauditavuse huvides on arendajad selles suhtes silma kinni pigistanud. Minuarust on see aga vajalik mugandus, kuna eri spektriga laskvate laserite tule alla sattumine on visuaalselt päris ilus kosmosedisko. :)

Antud mäng kinnitab taas mu vana veendumust, et kogu kosmosesõda on kõige lähedasem asi allveesõjale. Ainult vahemaad on suuremad ja peitu pugeda raskem. Ise soovitaks seda mängu eelkõige kosmosesõdade kirjutamisambitsoooniga ulmeautoritele. Võimalus ise kosmosekonflikte simulaatoris läbi proovida on lahe kogemus ja annab täpsema pildi, mis ikkagi juhtub, kui kaks kosmosetsivilisatsiooni otsustavad laserid ristata. Võin omast kogemusest kinnitada, et kuiv artiklite lugemine ei anna ligilähedaseltki sama head pilti, kui paar mängusessiooni. Sandboxi alt on võimalik aga lausa võimalik oma tekstides eksisteerivaid lahinguid läbi mängida. Pange aga Youtubest "5 Hours of Relaxing Psychedelic Space Rock" mängima ja proovige järgi.



Toon lõpetuseks ka ühe tavalise missiooni kirjelduse. Vaja on ümber ühe pisikaaslase tiirlev vastase alus kahjutuks teha. Delta-v’d ei ole just palju ehk orbiitide klapitamine ja otserünnak laseritega ei tule kõne alla. Seega siis pommitame üksteist rakettidega. Tema püüab mind lihtsalt suure hulga soojustundlike kineetiliste rakettidega õnneks võtta. Mina loobin nonde eemalepeletamiseks peibutisi ja tulistan vastu tuumarakette, mida vastane relsskahuriga maha nopib. Esimene raund suudab ta maha noppida, aga teisel korral lasen välja liiga palju rakette korraga ja nende püüdmine käib vastasele üle jõu. Hekteks lööb kosmos tuumatulest pimestavvalgeks ja siis teatab mäng, et olen taas võitnud.







Trailer



Lagrange'i punktide kasutamisest kosmoselennul