Pean alustama arvustust ülestunnistusega, et ma pole tegelikult eriti suur krimikirjanduse fänn. Klassikalised krimilood tunduvad mulle natuke liiga kuivad ja seetõttu loen ma kõige parema meelega sedalaadi krimilugusid, kus on mõrvajuhtumid segatud mõne teise ˛anriga – näiteks nagu ulmega.
Melchiori võlu on suuresti selles, et seal on taga detailne, aga väga võõriku ja fantastilisena mõjuv maailm. Keskaeg on meile ju ikkagi midagi väga kauget ja paljuski arusaamatu. Ja Pan Grpowski 9 juhtumit oleksid samuti märgatavamalt igavamad, kui neist puuduks üleloomulik element. Ma kahtlustan, et ka Indrek tunneb ise seda, et puhas krimikirjandus on sulle liiga kuiv ja tahab seda siduda rohkem fantastilise elemendiga ja ulme˛anrile omase maailmaloomisega.

Kui aga Gpowski segas mõrvalugusid õudusega, siis seekord on ühte patta kokku pandud krimi koos alternatiivajalooga. Täpsemalt toimub tegevus alternatiivses muinasaja Eestis, riigis nimega Kuningavald, mille pealinn Veelinde asub kuskil Viljandi kandis. Peategelaseks ja mõrvauurijaks on siin aga kuninga nõunik Koiola Aotõiv, kes reisib erinevaid juhtumeid lahendades muistse Tallinna asukohast tänapäeva Daugavpilsi kanti.
Indreku loo jutustamisoskust tuleb ainult kiita. Kõik lood on võrdselt pingelised ja hoiavad hästi haardes. Ka polnud ükski juhtum etteaimatav. Mis mulle aga eriti antud teostes silma jäi, oli Indreku vägev maailmaloome. Näiteks pole Kuningavalla religioon lihtsakoeline, nagu enamuses muinasulmes, kus mõeldud paar uut jumalat ja mõni rituaal, vaid läbi romaani kirjeldab Indrek päris detailselt manaruno sisu, need tuleviku (või hoopis kauge mineviku?) nägemused. Maailmaloome ja inimese loomise müüt, mis toredasti vastandub kristlusele. Samuti on lahedalt kujutatud kristluse ja kohaliku rahvausundi sulandumine ja muutumine. See kõik lisab originaalsust, omanäolisust, sügavust ning näitab, et Hargla ei kirjuta kiviaegset mõistulugu, et tänapäevaseid valupunkte paika panna, vaid mõnusat lugu tollest ajast.

Aga halba? Mul on raske halba leida, kuna olen Indreku lugude fänn alati olnud. Siin pole isegi tema tüüpilist tüütavat viga mis Melchioris oli, kus ta minuarvates räägib liiga palju ja kirjeldab ülemäära igasuguseid kiriklikke rituaale ja liturgilisi toiminguid, millest ma aru ei saa, sest indrek ju ei armasta ääremärkusi. Ehk tundus elukorraldus kohati liiga ideaalne ja hipilik. See on omamoodi vastuoluline, kuna toimuvad ju verised mõrvad, mürgitamised, ajude sodiks löömised. Aga muidu on helge ja õnnis maailm. Juuakse muudkui mõdu, peetakse liignaisi, püherdatakse õlgedes grupiorgiaid pidada. Ei ole nälga ega külma, naised on kirglikud ja mõdu alati kapas kange. Isegi religioone ei ahistata, kristlased on kuninga kaitse all ja puha. Samas saan ka aru, miks ta on maailma sellisena loonud – mõrvalugude uurimine saab toimida vaid hästi toimivas ühiskonnas. Kes hakkaks otsima mõrvarit keset katku või näljahäda?

Üks, pigem isegi mitte viga, vaid tähelepanek, oleks ka romaani ˛anrimääratlusega. Asjaolu, et tegemist on ikkagi ulmekirjandusega, oleks võinud olla kirjas ka kuskil raamatus. Kasvõi tagakaanel või järelsõnas. Praegu on kuulda olnud hämmastavalt palju arvamusi, kus teost ei peeta ulmeks. Näiteks kuulasin Vikerraadios intervjuud, kus Jaan Martinson rääkis järgnevat: "Hargla vahendab seda, mis oli. Usun, et elu oligi säärane, nagu raamatus kirjutab. Et muinasajast suurt muffigi ei tea. Kõik pakutakse ehedalt ja ilusalt kätte. Läti Hendrik mainib vaid vanemaid."
Ka ulmefännide hulgast on kuulda olnud sarnaseid arvamusi ning eks see olegi vaieldav, kuhu piir tõmmata. Näiteks Kapten Hatterase seiklusi ei taheta ka ulmeks tunnistada, kuigi ta seda kahtlemata on.

Igaljuhul on tegemist Indreku sammuga edasi veelgi alternatiivsema ja originaalsema krimiulme suunas. Eks kindlasti leidub nii krimi- kui ulmefännide hulgas puriste, kes leiavad antud paarituse olema ebapüha, kuid valdav enamus võiks siit oma meelis˛anri annuse kätte saada. Ja kui mõni krimifänn võtab pärast kätte ka läbinisti ulmelise Hargla teose, siis võidavad siit juba kõik.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Peatoimetaja veerg 03/16
Vestlus Tähehiiglaste orjadest
Raamatuarvustus: Pimesi hüpates
Raamatuarvustus: Raudrästiku aeg
Eesti Ulmeühingu üldkoosolek
Palju õnne, Kurt Russell
Raamatuarvustus: Emily St. John Mandel „Jaam üksteist“
Taas kord HÕFF tulekul
Lauamänguarvustus: Mysterium
Küürakas potter ja hull teadlane
Batman vs Superman: Orbude kaklus
Luubi all: Üllatus Weinbergilt
Kurioosum 03/16
Ulmeuudised 03/16
Uudiskirjandus 03/16
Tõlkejutt: Eriline Kübarseppade Kompanii
Jutt: Talv
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0077)