pimesi hypatesMinu suhe Heinrich Weinbergi loominguga on olnud lühike, aga see-eest intensiivne. Alustuseks sattusin ilmselt viimase eesti ulmefännina lugema autorile Stalkeri ning "Fantaasia" jutuvõistlusel teise preemia võitnud lugu "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?". Miks ma seda tegin alles ca poolteist aastat peale loo esmailmumist, on omaette teema, aga ei puutu praegu asjasse. Mulje, mille "Düüni kloon" jättis, oli väga positiivne - sedavõrd mastaapset ning helget (justnimelt helget) kosmoseulmet (okei, see lugu on võib-olla planetary romance) pole peale Hargla karjääri algusaastaid Eestis "korralikult“ viljeletudki - ning kannustas ka teist tuntumat ja tunnustatumat Weinbergi juttu - "Reaktoris" ja „Tuumahiius“ ilmunud "Vihma seitset nime" - ette võtma. Kasvõi selleks, et veenduda, et "Sipelgalõvi" polnud juhuslik pauk või 10 aastat marineeritud ja läikima hõõrutud eksamitöö.

Lühidalt, Yellowstone'i kaldenurgatul planeedil asuva vihmariigi loo lugesin läbi ühe soojaga telefonis (telefonis!), telefon läks selle peale katki, aga pole hullu. Edasi läks uks selja taga n-ö sneprisse ning ega ma ausalt öeldes edasisest palju ei mäleta, kuid umbes nädala pärast võisin tõdeda, et olen kogu Weinbergi selleks hetkeks ilmunud loomingu alla neelanud ja ära seedinud. Sama võiksin väita vaid mõne väga üksiku Eesti autori kohta. Sellel on ka põhjust. Mulle tundub Weinberg sündinud jutuvestjana ning paljud oskused, mille arendamise kallal näevad teised autorid kurja ning võib-olla üldse tulutut vaeva, realiseeruvad Weinbergil juba praegu lõdva randmega.

Käesolevas kogumikus sisalduvad seitse lugu, millest kolm on esmatrükid, paigutuvad kõik ühtsesse tulevikuajalukku ning on raamatus esitatud kronoloogilises järjekorras, ehkki selle tulevikuajaloo sündmusteloogika täpsem kaardistamine enese jaoks nõuaks lugude läbitöötamist mahus, milleks mul kardetavasti võhma ei jaguks. Ei ole Weinberg (veel) Poul Anderson, veel vähem mina tema Sandra Miesel.

Maailma kokkupanek on ka sedavõrd keerulisem, et on üpris raske oma peas ühendada kogumiku nimiloo esimese kontakti ja pandeemiajärgset üsna tänapäevalaadset, kuigi juba tähtedevahelisteks reisideks küpset planeet Maad (aasta on umbes 2025) "Kasutusvalmi" postapokalüptilise troostitu maailmaga, kus möllab radiatsioon, muteerunud kiskjad ning patrullitakse mingeid poolmüütilisi Vaenlasi ning sinna otsa sujuvalt lükata kahe viimase pala kolonistide kohanemisraskused Yellowstone'i planeedil.

Olgu aga selle "Kasutusvalmiga", kus on katki nii tegelased kui süžeeniidistik (mis võib-olla ka seepärast mõjub rohkem austusavaldusena Triinu Merese loojanatuurile), kuidas on - ilmselt tegutseb Weinberg siin eksperimentaalses laadis ning ühe sellise pala raamatu kohta kannatab igaüks välja. Kogumiku nõrgimaks lüliks peaksin siiski kaksikpala "Nurgatagune reisibüroo"-"Kui udu hajub", kus esimene, n-ö proloog ei seisa iseseisvalt üldse püsti ning teine meenutab liigagi palju Lew R. Bergi/Maniakkide Tänava hüpoteetilist ühisteksti, kus tegelasi, keda on võimatu üksteisest eristada, on nagu muda ning enamikku pole kuigi kauaks, sest käärib tihe action ja inimesi langeb nagu loogu ebaolulisuse järjekorras. Lõpus klopivad ellujäänud põlved puhtaks ja deklareerivad „Tahaks veel!“. Ausalt öeldes ei taha.

Sellele aga, et Heinrich Weinberg üleüldse eesti autor on, viitab selle raamatu juures tähelepanuväärselt vähe, justkui olekski autori ja kirjastaja ühistaotluseks olnud viia asjaga mitte kursis olev pahaaimamatu potentsiaalne ostja raamatupoes eksiarvamusele, et tegu on mingi obskuurse saksa kirjaniku eestindusega. Kes sellest barjäärist üle saab, leiab raamatu keskelt aga igati eesti jutu „Kaotatud ja leitud“, mis on vähemalt sama hea ja võib-olla paremgi tekst kui Weinbergile üldiselt omased kosmopoliitlilised palad.

Osutub, et olen oma elu jooksul võtnud autorilt raamatusse autogrammi vaid kolmel korral. Esimene oli Indrek Hargla ja "Nad tulevad täna öösel!", teine Andre Trinity ja "Unenägude jumal". Kolmas on nüüd Weinberg ning raamat, mille pealkiri võinuks õigupoolest ollagi "Vihma seitse nime". Võib-olla on fraasil "Pimesi hüpates" autori jaoks mingi sümboolne väärtus, peegeldades ilmselt mingi nurga all ka tema personaalset positsiooni debüüdi hetkel, aga antud juhul eelistaksin vormi sisule. Igatahes, kõik need raamatud on olnud jutukogud, ühtlasi ka debüütraamatud ning usun, et Weinberg on päris heas seltskonnas.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0610)