Aastaid tagasi pandi vanas häärberis toime julm roim, milles süüdistati alusetult üht maja elanikku, kes ka surma mõisteti. Kuid kuna õige mõrvar jäi karistuseta, ei saanud ka tapetu hing rahu ning jäi majaseinte vahele lõksu, saamata rahu ka surmas. Uued omanikud, soovimata jagada oma kodu surnuga, kutsusid kohale grupi sensitiive, et need lahendaksid lõplikult surnu saladuse. Nagu aga selgub, on nende seinte vahel toimunud mõrvu tunduvalt rohkem. Et saladusele jälile saada, tuleb neile kõigile lahendus leida.

Lauamängus “Mysterium” on mängijad sensitiivid, kes püüavad üheskoos kergitada roima ümbritsevat saladuse loori. Neil on abiks üks mängija – hukkunu hing, kes saab teistele saata nägemusi unenägude kaudu. Vaim aga ei tohi teiste mängijatega muul moel suhelda, mis tähendab, et reeglite järgi peaks ta külmunud tursa näoga vaatama pealt, kuidas teised mängijad meeleheitlikult tema poolt antud mõistatusi püüavad lahendada.


Mäng koosneb peamiselt vaid erinevat tüüpi kaartidest: unenäokaardid, mida hukkunu hing sensitiividele saadab; asukohakaardid, kus roim toimuda võis; isikukaardid, millel on võimalikud tapjad; ning mõrva sooritamiseks kasutatud relvad. Viimaseid kolme kaardipakki on kaks tükki – üks komplekt sensitiividele ning üks hingele. Enne mängu valib hing igale sensitiivile salaja komplekti kolmest eri tüüpi kaardist, mis on talle määratud mõistatus. Väikese eeltööna võib antavad mõistatused komplekteerida ka loogiliselt, mis võib selle lahendamist tunduvalt kergendada.

Mängijatel on tapja leidjaks aega seitse päeva, mis tähendab, et nad peavad leidma nii tapmise asukoha, tapja, mõrvarelva ning ka antud hinge maise keha tapja vaid seitsme vihje abil. Kuna aga hukkunu hinge poolt kasutatavad unenäokaardid on juhuslikud ning piiratud, keerleb mäng peamiselt selle ümber, mida paganat see hull hing jälle silmas võis pidada. Osasid vihjeid on lihtne anda, kuna mõnikord võivad mõistatuskaartidel ning unenäokaartidel mingid asjad, temaatikad, värvused või muud detailid kattuda, kuid tihtipeale juhtuvad hingel käes olema kaardid, mille puhul tuleb mõni vihje äärmise kujutlusvõime abil välja kangutada.


Kõik mängukaardid on kujundatud äärmiselt loovalt ning detailselt, kannatades täiesti võrdlust Dixit’i esimese kaardipakiga (teine osa oli pisut kehvem, edasistega ei ole nii palju mänginud) ning nendest vihjete väljalugemine võib olla üprisiki väljakutseid pakkuv tegevus. Samuti on mäng keelest täiesti sõltumatu, mis võimaldab seda mängida ka nooremate mängijatega. Takistuseks ei ole ka mänguaeg, kuna enamasti kestab üks mäng tunnikese või ehk natuke rohkem, sõltudes suuresti mängijate tõlgendusvõimest. Positiivse omadusena võib veel ehk välja tuua suure võimaliku varieeruvuse mängijate arvus. Ühtmoodi nauditav on see nii kahe kui seitsme mängijaga, mis võimaldab seda planeerida pidudele, kus ei ole päris selge, kui palju rahvast kohale ilmub. Samuti on võimalik poole mängu pealt sisse sadada ning asuda pärast kiiret reegliteseletamist kohe mõistatuste kallale.

Antud mäng meeldib kindlasti kõigile, kellele pakkus põnevust mängus “Dixit” antud mõistatusi lahendada. Samuti ka neile, keda köidavad mängude juures peamiselt nende esteetiline väärtus. Kiire peomänguna on “Mysterium” täiesti ideaalne. Koostöömängude põlgajad aga võiksid antud mängu osas ettevaatlikud olla. Ma ei ole päris kindel, kas selle kunstiline väärtus kaalub üles teisele mängijale keeramise võimaluse.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Peatoimetaja veerg 03/16
Vestlus Tähehiiglaste orjadest
Raamatuarvustus: Pimesi hüpates
Raamatuarvustus: Raudrästiku aeg
Eesti Ulmeühingu üldkoosolek
Palju õnne, Kurt Russell
Raamatuarvustus: Emily St. John Mandel „Jaam üksteist“
Taas kord HÕFF tulekul
Lauamänguarvustus: Mysterium
Küürakas potter ja hull teadlane
Batman vs Superman: Orbude kaklus
Luubi all: Üllatus Weinbergilt
Kurioosum 03/16
Ulmeuudised 03/16
Uudiskirjandus 03/16
Tõlkejutt: Eriline Kübarseppade Kompanii
Jutt: Talv
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0092)