Tõlkinud Tiina Mahler-Jaaniste

Iga kirjanik kannab peakatet. Enamik inimesi ei pruugi seda näha, ent see on olemas – justkui mingit sorti halo, mida võib näha, kui vaadata õige nurga alt ja erilisel tunnil, mil kuukiired tabavad pead parasjagu siis, kui su sisemine silm avaneb. Aga oluline on peakatete juures see, et väga vähesed inimesed mõtlevad kübarseppadele, kes neid valmistavad – üllas ja üpris hüljatud elukutse. Nende kunstimeistrite seas on väike kogukond, teinekord nimetatud modistideks, kes töötavad Harares vanas tellistest vabrikuhoones ja valmistavad peakatteid kogu maailma kirjanikele.

Nii kaua, kui ta mäletas – seda oli umbes tunni jagu –, oli Kitsi olnud vabrikus. Enne seda oli kõik lage, tühi, olematuse esiletungiv ülipimedus. Nagu gasellivasikas oli ta tulnud ja uidanud sihitult läbi töökoja, möödunud kübarseppadest, kes lõikasid vilti, õmblesid ja liimisid. Üks käsi puudutas teda selja tagant õlast.
„Uus tüdruk, tahad sa minuga koos töötama hakata?” kõlas mahe hääl tema selja taga. „Mu nimi on Peshi.”
„Kitsi,” vastas Kitsi ja võttis vastu talle pakutud neljasõrmelise käe.
„Uued on alati alguses segaduses, aga ära muretse, see udu hajub peagi.”
„Kus me oleme?”
„Tööl, kodus – sina valid, mis see sinu jaoks on. Vaata ringi: need kõik siin on sinu õed.” Peshi tõmbas oma käega laia kaare.
Igal pool ümberringi olid kõhnad kujud mustades vormikleitides, üsnagi Prantsuse teenijannade moodi. Nende näod meenutasid kassi ja inimese ristandeid: kassilikud silmad ja ümarad näod. Käed liikusid raevukalt töötades, ja vaadanud mõne hetke, kuidas nad õmblesid ja vormisid, tundis Kitsi oma peopesas kihelust. Ta kratsis seda ja kihelus muutus hullemaks, kuni sellest sai talumatu põletustunne, mis haaras kogu ta käe, levitades nekrootilist valu ülespoole. Ta hõõrus peopesi kokku. Peshi ulatas talle käärid ning kihelus lakkas. Sellest sai leige hõõgus tema sõrmedes.
„Logelevad käed on saatana töökoda… Sa harjud selle kihelemisega.” Peshi saba sirutus üle õla nina sügama. Ta naeratas ja tema suust paljastusid teravad valged hambad.
„Kus ma olen?” küsis Kitsi, tõmmates kõigest sellest segadusse viiduna sügavalt hinge.
„Tule, vaatame, mis Proua Ülemusel sinu jaoks varuks on,” vastas Peshi silma pilgutades.

#
12. september 2008
Läksin jahtima suurt valgevaala ja Leviaatan vedas mind pimedasse sügavikku. Nii see juhtub. Sa torkad sule sügavale omaenda südamesse. Seada kahtluse alla, mida klahvid trükkisid? Sel pole sellist õitsvat stiili.
Lüüasaamise põnevus. Püüdsid tähetundi tagasi saada. Ja aeg on lahkusetu armuke.
Tunnetamatu. Kokku pandud universumi pahnast, suur uhtmatu ookean, mis on täis kummi ja plasti, painduv, ent mitte kunagi murduv. Aga Koletis on mu rinnust välja rebitud. Tehtud minu enda roidest. Minu enda käega kasvatatud ja vihale aetud. Sellesama käega, mida see hammustab, seesama rind, mille see läbistab. Seest või väljast – tulnukas või Centurion?
Nimekiri asjadest, mis minust maha jäävad:

  1. 1) süsinik ja teised elemendid (vt perioodilisussüsteemi);

  2. 2) võlad ja tähtaja ületanud hüpoteek;

  3. 3) mingit sorti käsikirjad;

  4. 4) kõik mu probleemid;

  5. 5) ja nii edasi.

Nii see juhtubki, just nagu raamatutes. Ma lähen oma garaaži. Panen oma dokumendid kuhugi, kust sina (selle päeviku lugeja) need leiad. Aga enne, kui sa need leiad, näed sa mind, pendlit, mis on võnkumise lõpetanud, tala küljes rippumas. Jumala eest, DNR!
Teisest küljest aga…
Päris elu ei õnnestu kunagi nii nagu raamatute keerukas kellavärk. Algus. Keskpaik. Lõpp. Ma olen voodi valmis teinud. Nüüd pikali.

#
Vabrik Lobengula Roadil oli talvel külm ja suvel palav. Selle tsinkplekist katus oli väändunud ja krigises vähimagi tuuleõhu peale. Veel terveks jäänud aknad olid paakunud aastakümnetevanusest tahmast, meenutades jääklaasi, ning päikesevalgus jõudis sisse kollakaspruunina, täis täppe ja tumedaid laike.
Kitsi seisis tolmusel põrandal, mustad saapad ümbritsetud kübarseppade laiali puistatud prahi ja lõikmetega. Loid tunkedes tüüp rastapatside ja suunurgas tilpneva sigaretiga kõndis unetaolises seisundis ringi, suur luud käes, pühkides sodi, kuhjates seda inimeste jalgadele ja ruumi nurkadesse, tekitades väikesi rajakesi ja mitte kunagi enda järelt koristades.
„Me hakkame seda töökohta jagama,” ütles Peshi, tõmmates Kitsi tema unelusest välja. „Hoia seda korras, hoia seda puhtana. Ära laena meie asju mitte kellelegi. Mitte iialgi. Siin ei too keegi asju tagasi.”
Keegi kõrvallaua tagant kussitas.
„Tööriistad: käärid, nõel, hari, tangid, sõrmkübar, pöördalus, korsetiribi, vormimisraud …”
„Seda kõike on meeldejätmiseks liiga palju,” sõnas Kitsi.
„Võta seda kui intensiivkursust.” Peshi jätkas, osutades üha järgmistele esemetele nende aastatepikkusest kasutamisest räsitud ja armistatud puust töölaual.
Kitsi nägi pinnasse söövitatud nimesid, meeleheitlikus kirjas, justkui nende omanikud ei tahaks, et nad unustataks. Ta tõmbas oma käega üle T-tähe, sale sõrm libisemas vakku. Ümberringi kostis lõikumise ja haamerdamise vali müra, hääled ümisesid või laulsid vabrikupõranda kaugemates nurkades. Suur ümmargune kell peaukse lähedal lõi igal täistunnil ja kägu tuli välja, liikudes kohmakalt, otsekui oleksid vedrud katki.
„Mis siis, kui ma ei oska seda teha?” küsis Kitsi.
„Maailma lihtsaim töö, küll sa sellele pihta saad,” vastas Peshi, hääl muretu ja täis naudingut. „Pea püsti! Sa pole esimene, kes Õeskonnaga liitub. Ainult et me ei ole Londonis, seega…”
„Aga mis siis, kui ma tõesti ei oska?”
„Heldekene.” Peshi peatus. Tema sõrmed hoidsid sõrmkübarat, nagu krupjee hoiab žetoone. „Just selle jaoks sa sündisid. Proua Ülemus hoiab siin laeva kindlal kursil. Sabassörkijad ei ole lubatud. Kas lööd kaasa või lähed tagasi tühjusse – ja mina küll tean, mida mina eelistan.”
Laua kaugemas nurgas oli väike meresinine sõjaväemüts, mille kallal Peshi töötas. See oli koloniaalstiilis, pehmete külgede ja tugeva ümmarguse krooniga. Nokk oli mustast nahast ja õmbluste niidiotsad ulatusid välja. Peshi võttis selle kätte ja tõstis üles.
„Sa pead siin ettevaatlik olema.” Ta nõjatus lähemale ja sosistas: „Õed kipuvad aeg-ajalt laenama, et oma skoori kõrgel hoida.”

Kitsi õppis nõksud selgeks kergusega, millega pesapoeg lendama õpib. Jäljendamine, meeleheitlikud tiivalöögid hõredas õhus, pilk kõvale maapinnale, kus hiilivad kõiksugu kiskjad, ent hirm unustuse ees selja taga, polnud tal muud valikut. Tema sõrmed, nagu ta avastas, olid saledad ja väledad. Ta sai niidi kergesti nõela taha ja õmbles Peshi tööd. Paar korda torkas ta end ja temast tilkus sooja punast verd. Ta imes sõrme ning jätkas kohe tööd.

Hilishommikul võttis Peshi töölaua alt riiulilt termose ja ütles Kitsile, et on aeg puhata. Nad mõlemad kõndisid lohisevalt, sammud kõige rohkem paari tolli pikkused. Selja tagant vaadates liikusid nad nagu kängitsetud jalgadega geishad, sabad taga vihisemas. Peshi peatus, et tutvustada Kitsit Fifile. Nad lobisesid hetke, itsitasid nagu koolitüdrukud ja liikusid edasi, kriiksuvast uksest välja värske õhu kätte.
Kitsi astus betoonkõnniteele. See oli pragunenud, rohututid turritasid sellest välja, prügi lendles ringi. Tara oli roostest pruun ja selles oli rohkem auke kui traati.
Veoautod köhisid välja tossu ja undasid mööda tänavat. Teised tööstusehitised olid sama hooletusse jäetud, paljud hullemadki. Katused sisse vajunud. Masinad varastatud ja risuks rüüstatud.
Värava lähedal istus vana valvur ja luges Daily Newsi.
„Ma ei tea, miks nad teda peavad,” ütles Peshi, süüdates sigareti. „Inimesed ei näe meid nagunii.”
„Kui kaua oled sa seda teinud?” küsis Kitsi.
„Piisavalt kaua, et teada piisavalt palju, et mitte hoolida. Tahad ka tassikest?” Peshi kallas jooki oma termose kaane sisse. „Vanasti käis siin elu. Autoderivid saabusid puuvillapallidega ja lahkusid kangarullidega. Manicalandist toodud palgid peenestati paberiks või tehti puitmaterjaliks. Õhus võis tunda värske kummi lõhna rehvidest ja lohvidest, mida toodeti siinsamas ümber nurga. Varahommikuti kostis Coca-Cola veokites kõlisevate pudelite kellamäng, mille järel saabus Lobel’si leivalaadung. Nad tegid kõike: tsementi, plasti, mida tahes. Need tänavad olid alati täis töölisi, kes kuhugi läksid või kuskilt tulid. Praegu on siin täiesti teine maailm.”
Piki hüljatud tänavat möödus neist naine, kandes peas jujuubianumat ja seljas last. Kitsi püüdis ette kujutada, milline see koht oli kunagi olnud, ent ei suutnud. Nende peale langes nende vabriku kurb vari. Ta pöördus vaatama selle kulunud telliseid, katkist silti kirjaga „Mahendere tekstiil”, mille kõrval oli kujutatud käsi, pöial püsti.
Peshi lõpetas oma sigareti ja litsus koni saapatallaga laiaks.
„Tule, lähme tagasi sisse,” lausus ta.

#
10. september 2001
Asjalood ei ole kunagi enam endised. See asi, see Monster, see Tyrant, hoiab mind kõripidi peos ega lase lahti.
Kujuta ette. Mees, kellele on nuga rindu torgatud. See (nuga) põhjustab talle kirjeldamatut valu ja kannatust. Kui ta seal maas lamab, embavad tema käed nuga – peaaegu armastavalt, õrnalt. Ta teab, et kui ta püüab selle välja tõmmata, voolab ta verest tühjaks ja kahtlemata sureb. Sel hetkel on nuga ühtaegu nii tema piinaja kui ka päästja.
See armas ilus mõte. Selles mõttes ei saa olla vigu. Kui selles on viga, siis on see selle täiuslikkus. Universum on mittetäiuslik, täiuslikkus on viga. Kuid meid tõmbab selle poole nagu vana aja müstilisuse poole. Kus on pimedus, laske minul olla valgus. Ja valgus, nagu küünal või tähed, tarbib ära objekti, mis valgust tekitab. Kink ühtaegu hävitab enda andja. On selles mingi mõte?
Iga uus lause, mille ma meisterdan. Iga kord, kui mu sõrm vajutab klahvi, saates elektrilise signaali valge lehe poole. Sooritan ma jõleduse. Ma liigun üha kaugemale eemale sellest täiuslikust mõttest. Ma olen ehitaja ilma tsemendi või vaimse tasemeta. Iga uus telliskivi, mille ma paika asetan, viib mind hävingu poole. Selle takistamiseks teen ma uusi mustandeid ja kirjutan uuesti, ma valetan endale, et iga mustand viib täiuslikumate lausete poole – nagu neid saaks üleüldse olemas olla! Aga aktsepteerigem seda eeldust. Siis kerkib küsimus: kas raamat, täis täiuslikke lauseid, on Mõtte täiuslik kehastus või pelgalt solipsistlik eneseupitus?

#
Paari nädala pärast tundis Kitsi, nagu ta tegelikult ei õpikski Peshilt. Oskused jõudsid temani, otsekui mäletaks ta neid ammusest ajast. See oli tal veres. Peshil pruukis talle vaid õmblust või tehnikat näidata ja mõne hetkega oli ta selle omandanud, käed liikumas pensionilt naasnud vana professionaali kõhkleva enesekindlusega.
Neil oli kast peakatteid täis, kui nende laua juurde tuli üks jooksupoistest. Ta oli lühike, vähem kui kolm jalga pikk, ja kandis khakivärvi lühikesi pükse, messingnööpidega valget tärgeldatud särki ja kõrbekiivrit, mis oli tema pea jaoks liig. Ta nägi iga kandi pealt välja nagu koloniaalaegne teenistuja – läikivad pruunid kingad ja laitmatud vuntsid – ja ta lõi kübarseppadele isegi kulpi.
„Öelge meile, kuhu need viia, ja me teeme seda ja teeme õigesti, õde,” ütles ta.
„Mitte mingil juhul,” vastas Peshi naerdes.
Jooksupoiss tõusis kikivarvule ja sirutus nii pikaks, kui suutis – toll või kaks lisaks.
„No kuule, õde, see pole aus, ega ju?” porises ta.
„Ära neid iialgi usalda,” lausus Peshi Kitsile. „Nad ajavad tellimused segi, annavad peakatted valedele inimestele ja jätavad endast maha kaose.”
„Töökorralduse ümber korraldanud me oleme. Usaldusväärsed nüüd nagu DHL!” vastas jooksupoiss.
„Seda ütlete te iga kord, ja siis keerate jälle asja vussi. Tule, Kitsi, me viime need ise kohale.”
Jooksupoiss turtsatas, lõi kannad kokku ja andis au. Ta pöördus ning siirdus järgmise töölaua poole kedagi teist veenma.
„Sa solvasid teda,” ütles Kitsi.
„Neil on paks nahk. Ja usu mind, sa ei taha neid järele proovida. Tee oma töö valmis alati nii kiiresti, et sulle jääks pisut aega ise oma peakatted kohale toimetada. Üldiselt on jooksupoisid täitsa enam-vähem, aga kui nad käki kokku keeravad, teevad nad seda põhjalikult: tulevärgi, plahvatuste ja kõrbenud kulmudega.”
Kitsi kandis kasti peakatetega ja Peshi järgnes talle sületäie pruunide kaustadega.
„Oota,” sõnas Peshi. Ta kummardus ja võttis üles kaks liistu, pistis ühe enda põlletaskusse ja andis teise Kitsile. „Võta see kaasa. Sul on seda kihelemise vastu vaja.”
Nad möödusid töölaudadest, mille taga käis teiste kübarseppade kibe töö. Peshi puudutas oma sabaga Kitsi oma ning nad kõndisid edasi, sabad seongus. Peshi naeratas ja ta samm vetrus.
Nad jõudsid ukseni, mille kohal oli avariiväljapääsu silt, ja astusid pikka laia valgesse hõõglampidest eredalt valgustatud koridori. Seal oli saba jooksupoistest, kes kannatlikult oma korda ootasid. Kui nad lähemale jõudsid, pöördus Peshi Kitsi poole:
„Vaata, et sa väravaülema vastu kena oled, muidu saadab ta su kaksteist korda ümber planeedi, enne kui sa tagasi saad.”
Väravaülem oli vana jooksupoiss. Ta istus taburetil, suur habe üle põlvede ja kõlkuvate jalgade põrandale ulatumas. Seljas oli tal sinel, epoletid õlgadel ja palju medaleid rinnas. Paremas käes hoidis ta kangi, mida aeg-ajalt tõmbas.
„Ja kuhu seekord minek?” küsis ta Peshilt.
„Viin vaid uue tüdruku välja tuurile.”
„Kohaletoimetamine tuleks jätta professionaalide hooleks, tead ju küll.”
„Aga kui ma seda teeksin, kuidas ma siis siia pääseksin, et näha sinu kena nägu?” vastas Peshi. Väravaülema näole ilmus hambutu naeratus. Peshi ulatas talle kotikese närimistubakat.
„Hästi. Ütle mulle, kuhu te minna tahate,” sõnas väravaülem ikka veel naeratades.
„Accra, Lubumbashi, Ankara, Ljubljana, Edinburgh, Salem, Xiamen ja tagasi koju.”
„Järjekord peab olema õige, nii saab kiiremini. Lubumbashi enne Accrat ja siis Ankarasse.”
„Sellepärast oledki sina parim. Aga jäta Edinburgh viimaseks,” ütles Peshi, astudes väikese seinakapi suurusesse ruumi.
„Nõudmised, nõudmised – seda te oskate! Ajate mu vaese vana pea segi. Niisiis, Accrast Ljubljanasse ja sealt itta, kuni jõuate tagasi.”
Kitsi hingas sügavalt sisse, vaadates, kuidas uks sulgus. Sees oli pime. Ta surus kasti tugevalt vastu rinda. „Olge valmis,” hõikas ülem väljast. Kitsi kuulis kriginat ja põrand nende all tundus väänduvat; seejärel kukkusid nad läbi musta augu, kiiresti, kiiremini ja kiiremini, tuul juustes vihisemas. Kitsi sulges silmad ja karjus ja karjus. Peshi karjus koos temaga, kõrgel toonil nagu kass. Siis põrkasid nad millegi kõva vastu ning kukkusid maapinnale. Kitsi avas silmad ja leidis end kõnniteelt suure Hollandi stiilis võlvkaartega hoone ees.
„Tere tulemast Lubumbashisse,” ütles Peshi, tõustes üles ja kloppides tolmu oma määrdunud vormiriietelt.
Taevas oli eresinine ja nende kohal särav päike raevukas. Autod sõitsid, põrkeraud põrkerauas kinni, ja inimesed kõndisid mööda, märkamata neid. Nad astusid kontorisse esimesel korrusel, kust leidsid laua äärest mehe, kes töötas arvutis tabeli kallal. Tema kohal keerles laisalt ventilaatoritiivik.
„See on Katumbe Kafue,” ütles Peshi, kummardudes üle mehe õla ja piiludes numbreid Exceli tabelis. „Kui igav. Anna mulle kastist kollase ja punasega kippah … Just see.” Peshi tõstis selle kõrgemale. „Muide, mulle meeldivad su tikandid.”
„Aga ta ei ole ju juut,” lausus Kitsi.
„Juut-tuut.” Peshi pani mütsi Katumbele pähe. Katumbe katkestas töö ja nõjatus taha toolileenile. Ta trummeldas sõrmedega lauale. Minut-kaks hiljem naasis ta oma tabeli juurde. Peshi naeratas ja lausus: „Tema esimene käsikiri lükati igal pool tagasi. Peagi teeb ta teise katse.”
Nad leidsid hoonest puhastustarvete kapi, mis oli täis haisvaid kemikaale ja lehkavaid moppe. Kitsi trampis vasaku jalaga kolm korda põrandat ja peagi langesid nad läbi ruumi. Nad maandusid Accras, kus nad andsid tudengile tema esimese pesapallimütsi. Ljubljanas andsid nad vanale mehele erkroheliste lintidega õlgkaabu.
Kui nad Salemis maandusid, oli juba hiline õhtu. Siit leidsid nad kitsas voodis magava naise, Maria Hernandeze. Kitsi vaatas, kuidas ta vaikselt norskas, lina all kerra tõmbunud nagu loode.
„Tema juurde tulen ma alati siis, kui ta magab,” ütles Peshi.
Nad andsid Mariale mitmevärvilise beanie-mütsi, ja niipea, kui see tema pead puudutas, kargas ta üles, heitis jalad põrandale ja marssis laua juurde. Maria süütas lambi, haaras märkmiku ja hakkas sellesse midagi kritseldama. Peshi asetas oma käed Maria õlgadele, seisis hetke, vaadates teda kirjutamas, ning suudles teda siis kummalegi põsele.
„Sa ei saa sinna midagi parata, sa lihtsalt pead neisse armuma,” ütles Peshi.
Peagi rändasid nad taas ümber maakera. Tibutas uduvihma, kui nad maandusid Edinburghis, väikeses pargis Stockbridge’is. Männid täitsid õhku oma magusa lõhnaga ja pingil istus üks mees, kes põrnitses üksisilmi langevaid vihmapiisku. Kitsi tundis, kuidas ta süda jättis löögi vahele.
Mees nägi välja narmendav, põskedel paar päeva vana habemetüügas. Tema juuksed vajasid lõikamist, mantel tema seljas oli vihmast märg, ent ta istus, pruunid silmad fikseeritud punkti kaugel kosmoses.
„Ta on sinu,” lausus Peshi. Ta võttis välja kausta ning andis selle Kitsile. Mehe nimi oli Jonah Mangirazi.
Kitsit tõmbas tema poole igatsusega, mida tuntakse ammu kadunud armsama järele. Ta surus käed tihedalt ümber liistu, kuna tekkinud oli kihelus. Tööriist tundus pihkude vahel mõnus ja jahe.
„Tule lähemale, ta ei hammusta,” ütles Peshi mehe kõrval seistes. „Kas ta pole mitte oivaline?”
Kitsi ei suutnud rääkida, tema kurgus oli apelsinisuurune klomp.
„Tema on mambara. Ta pole nelja aasta jooksul sõnagi kirjutanud. Ta on tagasi lükanud kõik, mis talle osaks on saadetud,” lausus Peshi.
„Miks?” küsis Kitsi vaikselt.
„Kes teab? Ma tahan, et sa uuriksid ta koljut, kui lai ja jõuline see on. Meie kunst on poolenisti frenoloogia. Sa pead uurima pead, et valmistada õige peakate.”
Kitsi võttis põlletaskust mõõdulindi. Ta astus Jonah’ juurde ja mõõtis ta kolju üle. Ta pani tähele omapärasusi, esileküündivat kukalt, hõrenevaid juukseid – kõik Jonah’ juures lummas teda.
„Temale sobiv peakate on sinu teha,” sõnas Peshi.

Kitsi südames valitses täielik rõõm ja soojus, kui ta Jonah’ mütsi kallal tööle asus. Ta valis välja parimad materjalid ning töötas nii ööl kui ka päeval, iga mõte, kogu tema tahe suunatud sellele, et teha Jonah’le parim peakate, mida ta suutis. Ta pani sellesse kõik oma teadmised ja lõi peene kalasabamustrilise hallide kaunistustega viltkaabu, must lint ümber krooni. Kitsi tundis, et selles oli salapära ja külgetõmmet – midagi sellist kannaks film noir’i kangelane.

#
6. september 1998
Ma jalutasin jõe ääres. See langes minu peale nagu päikesevarjutus. Varjates kõik. Heureka!
See juhtus nii. Ma jalutasin, jalg jala ette – nagu alati, ja see langes minu peale.
Nagu ettekuulutus. See tundus jumalik. Kallis päevik, ma tean, et kõlan hullumeelsena. Aga just nii see juhtus.
Ma jalutasin jõe ääres. Põmaki! Valge valguse sähvatus. Võib-olla vaikne sosin mu õla taga.
Tõde on. Kui ma seda ausalt ütlen. See ei tundu üldse sedamoodi, nagu oleks see minult tulnud.
Minu silmanurgas. See oli kogu aeg seal, nagu see kihelus, mis tekib enne aevastamist.
Ma jalutasin jõe ääres. Sel hetkel oli kõik, mida ma tahtsin, jõuda tagasi oma kontorisse väikses garaažis.

#
Kogu vabrikukorrus, välja arvatud kangasteljed ruumi keskel, jäi vaikseks, kui Proua Ülemuse uks lahti kargas ja vastu seina paugatas. Tema kabinet oli üleval teisel korrusel. Sellel olid suured aknad, millest avanes vaade allkorrusele, ja selleni viis metalltrepp. Proua Ülemuse kingad kõlksusid, kui ta laskus mööda astmeid allapoole, kus valvelseisangus jooksupoiss teda suure pesukotiga ootas.
Nagu kübarsepadki, oli ka tema kaslane, kuid suurem, kurvikam, lopsakam nagu bobtail. Kui ta kõndis, vihises tema saba siia-sinna – otsekui selleks, et võtta rohkem ruumi. Ta kandis elegantset rohelist aso-oke-käsitöökangast kaba’t, millesse olid põimitud vastu mustrikeeriseid valgust peegeldavad võltssmaragdid. Rüü puhvvarrukad tegid ta välimuse suursuguseks ja peas kandis ta stiilset sama ülikülluslikku rohelist tooni gele’t, mis jättis mulje väljapoole voolavatest kontsentrilistest haloringidest. Ehkki ta oli selle ise sidunud, paistis sellest samasugust gravitatsiooni trotsivat üleloomulikku meisterlikkust nagu Segun Gele originaalloomingu puhul.
„Sel kuul on eelmise kuuga võrreldes palju rohkem tagastusi,” hüüdis Proua Ülemus kimedal häälel. „Tootlikkus on 0,5% langenud.”
Vabrikukorrust läbis kollektiivne oie.
„Sellises seisus peame paar hinge koondama. Miks me ei võiks olla julgemad, nagu arvutimängud?” küsis ta.
Töölaudade ümber oli palju murelikke nägusid, kui ta nende seas liikus, peatudes siin tagasisaadetud peakatte pärast ja seal, et karmilt noomida. Iga tema liigutus oli kindel ja ärinaiselik, ei ühtki liigset žesti. Ta nurises materjalikulu, korratute töölaudade, põranda olukorra, puuduvate tööriistade üle – mitte miski ei pääsenud tema terava pilgu eest.
Kitsi ja Peshi tõmbusid pingule, kui ta nende töölauale lähenes.
„Ja see on sinu oma?” küsis Proua Ülemus Kitsilt, õngitsedes pesukotist välja viltkaabu. Kitsi noogutas.
„Ta on uus,” lausus Peshi.
„Sinuga ei räägitud, preili Lobasuu,” vastas Proua Ülemus. Nii lähedalt nägi Kitsi tema põskedel ja ninajuure kohal tedretähne. „Kitsi, ma tahan, et sa vaataksid neid kortse vildis. Sa ei venitanud seda vormil piisavalt. Vaja on korralikult aurutada. Vaata seda serva, jube. Kas sinu meelest on see sirge? Õpi silma järgi lõikama, või kui sa seda ei suuda, siis mõõda ja tee märgid.”
Kitsi silmad täitusid pisaratega. Ta värises emotsioonidest. Näha oma tööd niimoodi tagasisaadetuna tegi talle väga haiget.
Proua Ülemus madaldas häält. See muutus leebeks, isegi emalikuks: „Sa ju tead, et sulle on jäänud ainult kaks võimalust. Me ei tahaks sind kaotada.”
Proua Ülemus liikus edasi, jooksupoiss slepis.
Kitsi tundis oma õlal Peshi saba. Ta pühkis selle maha ja peitis näo kätesse.
„Kõik saab korda. Mitte kellelgi ei õnnestu esimesel korral,” ütles Peshi.
„Minul õnnestus,” kostis nende tagant hääl. See oli Fafi, Peshi pearivaal. Ta oli uhke ja enesekindel. „Kuule, uus, võib-olla peaksid sa uue meistri otsimist kaaluma.”
„Vaata ette,” lausus Peshi peaaegu urisedes.
„Ta pole sulle rääkinud, ega ju?” ignoreeris Fafi teda. „Kõik tema selleaastased väikesed õpipoisid on läbi kukkunud ja tagasi tühjusse läinud. Minu laua juures ei juhtu seda kunagi. Mõtle sellele, ja kui tahad, tule minu juurde. Ma olen kohe seal nurgas, laud number 23.”
Fafi pööras ümber ja lahkus, saba püsti kõrgel pea kohal.
„Salakütt,” sõnas Peshi.

Vabrikukorruse keskel seisid vanad kangasteljed. Nende ääres istus ruumi kõige kaunim naine, kehakujult üleni inimene. Tal oli sile must nahk, tume nagu poleeritud gabro. Higipiisad hiilgasid tema näol otsekui teemandid päikese käes. Ta kandis vabalt langevat siidkleiti ja tihedalt kaela ümber kinnitatud juveelidest keed ning istus, selg sirge. Tema jalge ees oli põimimist ootamas korv Panama õlgi.
Ta oli viimane vabrikusse jäänud muusa. Tema nime ei teadnud keegi. Kunagi töötas ta siin koos oma õdedega, kuid nemad olid kõik lahkunud, läinud televisiooni või videomängudesse. Üksi jäänud, pööras ta harva kübarseppadele tähelepanu, kuid nüüd tõstis ta pilgu oma töölt, märkas Kitsit nutmas ja kortsutas kulmu.

Kitsi jooksis ära lõikmeruumi. Ta lukustas end sinna ja eiras uksele taguvat Peshit. Vabriku esiseinas, Proua Ülemuse trepi jalami lähedal, oli kolm paari uksi. Teised kaks viisid materjaliruumi ja sööklasse.
Kui Kitsi ruumi külmal põrandal istus, ümbritsetuna kangajääkidest, mille uhkeid värve ta läbi pisaraudu nägi, läks elekter ära. Ta tundis, kuidas nurjumise talumatu häbi läbi tema kõhu kihises nagu prussakaparv. Proua Ülemuse hääl oli tema peas, torgates iga väikseimatki viga tema töös.
Ta heitis põrandale pikali ja tema pea puudutas midagi kõva. Ta võttis selle kobamisi üles, see tundus vana raamatu moodi. Ta surus selle rinnale, sulges silmad ja nägi und uuest peakattest.

Kui Kitsi viimaks ärkas, oli ta valmis looma midagi uut, seekord midagi tõeliselt erilist. Ta pidi seda tegema, kui tahtis ellu jääda.

#
3. august 1998
Kui sa trügid kehade vahel vasak käsi kasutuid asju täis Gapi ostukottide all lookas ei tunne sa endast paremal midagi peatud ja sel hetkel pöördud sa selja taha vaatama ja küsid kus ta on kus ta on ta oli alles hetk tagasi siin ja nüüd pole siin midagi ainult pead ja disainerirõivais kehad disaineripoodidest sisse ja välja käimas märkamata kana kes palavikuliselt otsib oma tibu alustaimestikust kus ta mõni hetk tagasi kõrgel lendava kotka varju nägi ja karjatas ja see oled sina selles kaubanduskeskuses kus ta on kus ta on ta oli alles hetk tagasi siin käid poodidest sisse ja välja otsides teda proovikabiinidest riiulite alt hüüdes tema nime ikka ja jälle hoolimata et paistad hulluna eskalaatoritest üles ja jälle alla Nexti Debenhamsi Hollisteri Waterstonesi joostes kõrged kontsad klõbisemas kõval fluorestsentslampidest süüdatud graniitpõrandal kõik see tundub nii avar ja suur ja hullumeelne labürint sa ei oleks kunagi tohtinud siia tulla kunagi tohtinud lahti lasta turvamees peatub et küsida kas ta saab aidata kus ta on kus ta on

#
Teine läbikukkumine pani Kitsi tundma end otsekui oleks ta kleepuva melassi vaati uppumas, iga poor kinni kleebitud, võimetu hingama ja liigutama. Fafi arvas heaks kaks, vahel kolm korda päevas tema töölauast mööduda ja talle silma pilgutada. Kiusatus enda päästmiseks üle joosta oli olemas, ent Kitsi otsustas jääda lojaalseks, isegi kui see maksab tema elu. Kui ta kõndis, pöörasid õed pilgu kõrvale, otsekui oleks tal ravimatu haigus.

Peshi otsustas Kitsi vabrikust välja viia, et tema mõtteid klaarida. Vabrik töötas kogu aeg, katkematult, ja kübarseppadel ei olnud kunagi vaba aega – vähemalt ametlikult mitte. Nad kõndisid, sabad seongus, sisenesid ülema väravaportaali ja jõudsid välja George Streetile Edinburghis.
Nad ostsid tänavakohvikust kumbki tassi kohvi. Nojah, kui täpne olla, siis tegelikult nad ei ostnud – nähtamatuna saab asju lihtsalt võtta. Nad pidid vaid ootama, kuni barista teeb valmis sobiva tellimuse ja keerab hetkeks selja, ning ühe liigutusega oligi kohvitass kadunud. Ja kui nad selle käest panid, ilmus see prügina tagasi täpselt samasse kohta, kust nad selle „laenasid”.
Nad kõndisid läände Charlotte Square’ile, kuhu olid festivali tarvis püstitatud valged telgid.
Kitsi märkas ringi sagimas paljusid peente peakatetega inimesi. Osa neist tundis ta kohe ära kui Erilise Kübarseppade Kompanii toodangu, mis oli valminud nende pisikeses vabrikus Harares. Nende peakatteid oli inimeste tavapärastest peakatetest lihtne eristada. Alustuseks kandsid nende kliendid harva riideid, mis peakattega kokku sobisid, kuna nad polnud peakattest teadlikudki, ja samuti käis nende käsitööga kaasas kindel aura.
„Oleksid sa vaid möödunud aastal siin olnud. Ma oleks su viinud Nigeeriasse Abekoutasse Ake festivalile. Sa oleks pidanud nägema, milliseid peakatteid nad kandsid!” rääkis Peshi soojas suveõhus vaimustunult. „Nende gele’d jätsid Proua Ülemuse oma häbisse.”
„Kui kaua sa oled sellega tegelenud?” küsis Kitsi. Ta oli melanhoolne.
„Aastast 1969. Minu esimene kirjanik oli David Maillu Keeniast. Ma teen siiani talle peakatteid,” vastas Peshi igatsevalt.
Raudpiirded väljaku ümber olid kaetud etenduste reklaamplakatitega. Rahvas liikus väravatest sisse, vastuvõtulauast, tasuta voldikute riiulitest ja piletiputkaridadest mööda vasakule. Nad kõndisid aeda, avatud muruplatsile, kuhu oli paigutatud palju toole. Inimesed istusid päikese käes, rüüpasid alkoholi ja lugesid raamatuid. Kitsi ja Peshi seadsid end sisse lamamistoolidel.
„Kui keegi üritab sulle peale istuda, torka teda sõrmega tagumikku,” soovitas Peshi. Ta võttis põlletaskust liistu, kuna kihelus oli kallale tulnud.
„Kas sa soovid vahel, et oleksid vaba nagu nemad?” küsis Kitsi, vaadates ringi uitavaid inimesi.
„Miks sa arvad, et nad on vabad?”
„Nende elud ei ole seotud mingi räpase vabrikuga nagu meie omad.”
„Sul on veel palju õppida. Neil on oma pisikesed probleemid ja võitlused, just nagu meilgi. Iga päev on nende jaoks lahing – nagu meiegi jaoks. Eriti just kirjanikud on oma kunsti orjad. Mitte keegi ei ole täielikult vaba. Me kõik oleme need, mis me oleme, ja see, kuidas me sellest võtame, mida võtta annab, määrab selle, kes me oleme.”
Nad olid raamatupoe juures, kuid ei näinud sisse, kuna ümber poe lookles pikk järjekord inimesi, kes ootasid, et näha väga populaarse fantaasiaromaanide sarja autorit. Peshi näitas kirjanikku, kes kandis Somi laiaservalist punase lindi ja selle vahele torgatud sinise jaanalinnusulega musketärikübarat.
Veel kirjanikke kõndis green room’ist sisse-välja. Kitsile meeldis purpurne torukübar, mida kandis askeetliku välimusega naine ja mille Peshi sõnade kohaselt oli valmistanud Anami. Tema taga oli pikk mees sünges mustas ülikonnas, kes kandis paremal pool viltu frivoolset kollast looriga kokteilikübarat. Peshi itsitas.
„Sellepärast ma ütlesingi sulle, et sa jooksupoisse ei usaldaks,” ütles ta. „See on Neville Sutton, kirjanik, kes kirjutab väga tõsist ilukirjandust. Nüüd andis keegi talle romantikapeakatte ja ma vannun, et tema uus romaan on läbi ja lõhki Millsi ja Booni kategooriasse sobiv. Ometi on kriitikud pikali kukkumas ja sonivad, kui tähendusrikas see on. „Terav inimseisundi avaldus.””
„Minu meelest näeb ta selle kübaraga armas välja.”
„Oi, vaata, seal on üks minu omadest,” osutas Peshi naisele teksades ja T-särgis, kes kandis leopardinahast peapaela koos paljude sulgedega. „Ta kirjutab sisukaid feministlikke romaane ja ma andsin talle suulu impi peakatte. Hinda oma kirjanikku – on ta paabulind või mutt või midagi vahepealset? – ja siis teed sa peakatte, mis sobib. Sugu pole oluline, seni kuni peakate on õige.”
Sel pärastlõunal nad laisklesid ja jõid ämbrite viisi kohvi, vaadates oma õdede loomingut: kellukakujulised kübarad, kufi’d, kauboikaabud, Garbo kübarad, hennin’id, pende helmeskroonid, csako’d, turbanid, himba Ekori’d, igasugu loomingut metsikutes värvides ja stiilides, osale ei suutnud nad nimegi anda. Kitsi jaoks oli üks asi näha neid vabrikus, ent siin, tõelises maailmas, oli see pimestav ja oimetuks tegev, sest kübarseppade jaoks olid kirjanikud festivalil otsekui modellid poodiumil. Ja iga natukese aja tagant nägi ta mõnd kirjanikku, kelle pea oli tema peakatte jaoks liiga suur.

Kitsi sulgus lõikmeruumi. Seal olid kõrged riiulid, täis läbipaistvates anumates erikujulisi ja -suurusi materjalitükikesi. Riidekuhja alt otsis ta välja albumi ja asus pilte vaatama. Raamatu küljest kleepus tema kätele tolmu. Albumist leidis ta nii külluslikke ja julgeid peakatteid, et oli raske uskuda, et need olid valmistatud siin – või tegelikult üleüldse kuskil.
Ta oli nii süvenenud, et ei märganudki, kuidas uks avanes ja üks kuju tema kohale kõrgus, jälgides teda. Hääl ehmatas teda:
„Ma mõtlesingi, kuhu see läks.”
Kitsi võpatas ja pillas albumi käest. See oli muusa, kes nõjatus vastu uksepiita, käed kokku pandud. Tema pikk afrosoeng silitas ülemist uksepiita. Ta peitis ühe käe selja taha ja naeratas Kitsile.
„Sa oleks pidanud seda kohta nägema siis, kui mu õed veel siin töötasid. Noil päevil tegime me selliseid imeasju, mida sina, laps, ei suuda ette kujutadagi. Me tegime peakatted araabia maade poeetidele, vene romaanikirjanikele, kelle töödele pole võrdset, prantsuse satiirikutele, rajasime angloameerika ulme, sosistasime Lääne-Aafrika müüdiloojatele, andsime unenäod Shona jutuvestjatele – meie tegime nemad kõik.”
„Miks te lõpetasite?” küsis Kitsi albumit sulgedes.
„Minusugused on tujukad. Tuli filmikunst, siis televisioon, siis videomängud; mu õed kolisid kõik Ameerikasse või Jaapanisse. Miks sinu meelest need kunstivormid plahvatuslikult õitsele lõid, samas kui sinu kunst närbub?” ohkas muusa. „Mina jäin, aga ma ei suutnud seda üksi teha. Õnneks või kahjuks jälestab universum vaakumit. Ma olin siin üksi, kui ilmus välja esimene sinusugune ja võttis sisse oma koha töölaua ääres. Peagi olite te selle koha vallutanud nagu rotid ja kõik kohad olid täis postmodernseid grotesksusi. Lõpu algus, kui minu arvamust küsida. Tänu jumalale, et mu õed jätsid maha materjali ja mõned põhimudelid – kes teab, millist jampsi teie rahvas muidu veel maailmale kaela oleks sepitsenud.”
Kitsi tõusis püsti, astus muusa juurde ja pakkus talle raamatut tagasi. Suutmata muusale silma vaadata, vaatas ta maha, muusa jalgu, mis olid lihtsates kummitalla ja rekeni rihmadega sandaalides.
„Jäta see endale, laps. Kübarsepa eksistents on habras: ta vupsab olemisse, kui teda vaja on, ja sellest ära, kui ta enam kasulik pole,” lausus muusa mõningase nukrusega. „Ja ometi olete te juba saabumise hetkel täielikult valmis, kõneoskuse ja teadmistega, peaaegu nagu oleksite taaskasutatud, mitte reinkarneerunud. Ma tunnen su rahvale kaasa. Võta.” Selja tagant tõi ta välja kõige elegantsema Panama õlgpõimingu, mis oli värvitud vahelduvatesse kollastesse ja oranžidesse varjunditesse.
„See on kaunis,” sõnas Kitsi, peljates seda puudutada.
„Võta. See on sinu oma, laps, ja õnn kaasa.”
Muusa jättis ta ruumi üksi ning hetk hiljem tormas sisse Peshi, anudes, et talle räägitaks, mis toimunud oli. See oli esimene kord, kui keegi neist oli näinud muusat püsti tõusmas ja kõndimas, veel vähem kellegagi neist rääkimas. Kitsi läks tagasi tööle ning valmistas parima peakatte, milleks ta võimeline oli.

#
22. juuni 1998
Ma peksan pead vastu seina. Ma võtan rohtusid. Ma teen pikki looklevaid jalutuskäike. Kujuta ette torumeest, kes ei suuda esmaspäeval tööle tulla, kuna tal on torutöökramp!
Kust meie ideed tulevad? Ei, see kõlab liiga hookuspookuslikult. Justkui tõmmataks neid õhust. Asi pole selles, nagu poleks mul ideid – lihtsalt, kõik, mis mulle pähe tuleb, on liiga tavaline. Mitte piisavalt julge. Juba varem tehtud, kellegi teise poolt, paremini.
Mis siis, kui minus pole piisavalt geniaalsust? Jama. Kirjutamine on puutöö, selles pole võlukunsti. Puidu asemel kasutame meie sõnu. Vihje pühale Joosepile. Isa. Kaitsja. Sarvekandja. Lõdvad seosed.
Ma püüan mõelda, seda välja meelitada, aga midagi ei tule pähe. Võib-olla püüan ma liiga kõvasti. Annan raamatukogus hagu. Annan spordisaalis hagu. Annan endale hagu. Anna aega, küll see tuleb. Ja kui ma lihtsalt polegi piisavalt hea? Häbi! Persse.

#
Kui elekter päeval ära läks, oli vabrikus hämar, ent õed jätkasid sellegipoolest tööd. Tuvid laperdasid tiibu ja kudrutasid, istudes üleval metallist katusetaladel nagu õrrel. Kitsi ei pidanud nüüd enam töötama, ehkki ta Peshit aeg-ajalt aitas. Kõik, mida ta teha sai, oli oodata kohtuotsust oma viimase peakatte kohta. Tema kael oli giljotiini alla sirutatud, ootamas, et tera alla vihiseks. Ta seisis vasakpoolse seina ääres ja luges sinna kirjutatud nimesid. Üks igal tellisel, kriidikirjas. Need olid noviitsid, kes ei saanud hakkama, osa nimesid lugemiseks liiga tuhmunud, ja kui ta mööda seina kõrgemale jõudis, ei olnud enam nimesid, ainult ristid. Nad olid nii teinud, sest ruum hakkas otsa saama. Kitsi mõistis, et kui tema tagasi tühjusse saadetaks, jääks temast järele vaid kriidiga tõmmatud rist seinal ja ei midagi muud. Teised õed pöörasid pilgu kõrvale, kui ta töölaudade vahel uitas ja uute mudelitega tutvus. Nanomi töötas oma kaubamärgi, tammetõrusuuruste seemnemütside kallal, mis hakkasid võrseid ajama ja kasvasid aukartust äratavaks loominguks kohe, kui need kirjaniku pead puudutasid. Ent ükski neist imedest ei mõjunud Kitsile tujutõstvalt. Ta otsustas välja jalutama minna, käsikäes oma hirmuga, Mukuvishi jõe äärde, kuna tema saatus polnud nüüd tagasipööramatult enam tema teha.

#
7. aprill 1998
Igal teispäeval ja neljapäeval, ilma puhkepausideta, sooritan ma pettuse. Defineerime paar terminit Oxfordi sõnaraamatu abil.
Ilukirjandus ehk inglise keeles fiction ehk väljamõeldis: (hiliskeskinglise (tähenduses ’leiutatud lausung’): vanaprantsuse kaudu lad k fictio(n-), sõnast fingere ’vormima, välja mõtlema’. Vrd teesklus, kujutlus.) Miski, mis on leiutatud või mittetõene.
Pettus ehk inglise keeles fraud: (keskinglise: vanaprantsuse fraude, lad k fraus, fraud- ’tüssamine, vigastus’.)
Miski, mis on kavatsetud teiste tüssamiseks, tavaliselt õigustamatult kellelgi või millelgi teatud saavutuste ja omaduste olemasolu väitmise teel.

Pane tähele, kuidas need kaks sõna on peaaegu sünonüümid. Ja just seda ma oma õpilaste ees seistes igal teisipäeval ja neljapäeval teen, puhkepausideta. Ma kaubitsen tühjade sõnadega ja nemad tõmbavad need endasse nagu käsnad. Lapsena meeldisid mulle muinaslood – igale lapsele meeldivad muinaslood. Ma istusin oma vanaema süles ja nõudsin, et ta jutustaks mulle ngano. Kui ta lõpetas, nõudsin ma, et ta jutustaks selle uuesti. Ma võisin ühtsama lugu kuulata tuhat üks korda ja iga kord nautisin ma seda sama palju kui kõige esimesel korral.

#
Kitsi otsustas, et kui ta langeb, siis vähemalt stiilselt. Muusade albumis oli ta näinud meistrite peakatteid: Dostojevski halle ja musti kellukakujulisi kübaraid, mida kattis peenike keerukas labürint nagu ajukurrud, ja Tolstoi suured mitmevärvilised sombreerod, täis inimeste, loomade, sõjamasinate siluette, suursugused nii haarde kui ka ambitsioonikuse poolest.
Tal oli muusa elegantne õlgpõiming ja ta asus tööle. Peshil ei lubatud teda aidata, ta pidi seda üksi tegema – sellised olid reeglid. Iga hingetõmbega tundis Kitsi liimi lõhna, liimi kasutati vabrikus pottide viisi.
Ta niisutas õlgi põhjalikult ja märkas rõõmuga, et värv ei läinud laiali ega saanud hukka. Põiming oli käes kerge, pehme ja elastne. Ta asetas selle vormile ja venitas õrnalt välja. See oli vormitavam kui ükskõik mis, mida ta varem kasutanud oli; tema mõtted otsekui kandsid end täpselt üle madalaks krooniks, mõeldud vasakul viltu kandmiseks.
Serv, mille Kitsi tegi, oli suur ketas, külluslik nagu Saturni rõngad. Ta tundis õdede silmi oma tööd jälgimas, kui ta äärt tasandas ja sinna musta lindi õmbles.
Ta valmistas punase roosi, torkas selle krooni küljele ja paigutas sellesse embavad kujukesed, mehe ja naise. Siis liimis paika tillukesed õlekõrred, mille kummaski otsas oli täht. Peakatte sisse kinnitas ta pehme valge puuvillvoodri, mida piiras ladina tähtedega grafiti.
Muusa möödus tema lauast ja pilgutas talle kergelt silma.

Kitsi leidis Jonah’ Water of Leithi kaldal kahe koeraga mõtlikult jalutamas. Kui ta Jonah’le peakatte pähe pani, tõkestas see tema pea kohal päikese, jättes ta varju haardesse. Mees tardus: tema näole tekkis sübariitlik õudusilme.

#
3. märts 1998
Subjektiivne väide: ma olen haige inimene.
Kõik on perses! Maailmalõpu tüüpi õnnetus – massilise väljasuremise üritus, tühistage jõulud, loodetavasti on teil kehtiv kindlustusleping. Sellistel hommikutel kardan ma, et mind paljastatakse petisena, kes ma olen. Fantastiline uus arvustus Michelle Kodalt Timesis. Raamat on kaks aastat vana ja nad kirjutavad uue arvustuse! Mida perset?
Müüdud 15 000 eksemplari – kui täpne olla, siis 14 446.
Vaevalt see maailma raputab, kas pole? Täiskasvanuiga on külm ja kõle ja keda kuraditki ei koti. Märgid on tähtedes olemas, vaja on vaid kaleidoskoopi. Möödunud nädalal olin ma Glasgow’s festivalil ja sain šoki, et inimesed üleüldse vaevusid mu üritusele ilmuma. Kuradima moderaator polnud mu raamatut lugenudki. Oksendas välja sama klišeederodu.
Romaan on surnud/suremas. Nii see läheb.

#
Jooksupoiss tuli uudistega käsikirja kohta, tervelt kümme aastat pärast seda, kui Kitsi oli peakatte valmistanud. Seni polnud mitte ükski kübarsepp nii kaua taevasseminemist ootama pidanud.
Kitsi naeratas väsinult, kuid naeratus muutus grimassiks, kui jooksupoiss talle Jonah’ lõpust rääkis.
„See on minu süü,” ütles ta Peshile.
„Ära süüdista ennast, mõnikord nad teevad nii,” vastas Peshi. „Oluline on, et sa said hakkama.”
„Õel kaup: minu elu tema oma vastu.”
„Universum on vahetustehingutele üles ehitatud.”
Õed kogunesid Kitsi ümber, isegi Fafi õnnitles pooleldi südamlikult. Proua Ülemus laskus oma kabinetist alla. Ta pidas kõne loometööst, osast, mida kübarsepad etendasid sureva kunsti säilitamisel, ja võttis uusima kübarsepa vastu Erilisse Kompaniisse.
Nagu kõik enne teda, sai ka Kitsi Õeskonna aplausi saatel paari valgeid kindaid ja vaskkäärid.
Ta tegi kniksu ja läks oma töölaua juurde. Vabrik oli täis huilgamist ja laulu, heli kajas tsinkplekist katuselt vastu. Kitsi ei tundnud rõõmu, selle asemel oli ta täiesti teadlik hirmudest, mis ootasid ees, peakatetest, mis ootasid tegemist.

Lõpp
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Peatoimetaja veerg 03/16
Vestlus Tähehiiglaste orjadest
Raamatuarvustus: Pimesi hüpates
Raamatuarvustus: Raudrästiku aeg
Eesti Ulmeühingu üldkoosolek
Palju õnne, Kurt Russell
Raamatuarvustus: Emily St. John Mandel „Jaam üksteist“
Taas kord HÕFF tulekul
Lauamänguarvustus: Mysterium
Küürakas potter ja hull teadlane
Batman vs Superman: Orbude kaklus
Luubi all: Üllatus Weinbergilt
Kurioosum 03/16
Ulmeuudised 03/16
Uudiskirjandus 03/16
Tõlkejutt: Eriline Kübarseppade Kompanii
Jutt: Talv
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0091)