Järgnevalt toome Reaktori lugejateni Facebookis sündinud arutelu, mis algas paarist Raul Sulbi poolsest minu Goodreadsi Silververgi kogumiku „Tähehiiglaste orjad” arvustuse juurde tehtud kommentaarist ning kasvas lõpuks üle pikemaks ajakirjatoimetaja ja kogumiku koostaja vaheliseks aruteluks, kus Raul selgitas lahti tehtud valikuid ja miks mingi jutt oli talle oluline. Et säilitada vestluse vahetut muljet on toimetamine olnud võimalikult minimaalne ning peale nimekujude ning komade pole tekstis midagi muudetud.
MV
J.J. Metsavana Alustaksin kohe minule parimatena tundunud lugude üleslugemisest ehk "Cutwoldi kütid" ja "Jaht kosmosenõiale" olid kogumiku absoluutsed lemmikud.
Raul Sulbi Kui ma peaksin valima kogumikust 1 loo, noh, sellise kõige lemmikuma, siis oleks see «Cutwold», sest siin on lisaks värvikale võõrale planeedile ja seiklusele just see josephconradilik-somersetmaughamilik täiesti teistsugune stiil ja tempo, mitte-silverberglik. Selline korraga seikluslik jutt, milles on samas tõsikirjanduslik mõõde sees, kus peategelane läheb tegema mingit sitta, teades, mida see tema sõpradele kaasa toob, aga ometi läheb, teades, et rikub sellega igaveseks ära kõik suhted, aga ikkagi läheb, kuna tahab ise teha, ehk õnnestub hoolitseda, et sünniks võimalikest „väiksem kuri”. See lugu lummas mind ikka tohutult. "Kosmosenõid" on kõige perfektsem kosmoseooper selles kogus jah, selline klassikaline pulp-space opera, kus me teame, mida oodata, ja täpselt sellise asja - hästi teostatult me saamegi.
Aga üldiselt… maitsed-maitsed, Metsavana, mina lisaks neile kahele veel "Surmamere".
J.J. Metsavana Minu arust olid nii "Tähehiiglased" kui "Surmameri" sellised väga lihtsad lood. Neid ei olnud halb lugeda, ma lugesin nad lausa rekordkiiruse ja nö soojaga peatumata läbi. Aga midagi jäi neist puudu. Ehk kumas neist liiga läbi suurem ambitsiooni või idee puudumine, mis oli olemas “Cutwoldis” või “Kosmosenõias”. Et anname lihtsalt kauges tulevikus tulnukatele malakaga pähe ja kõik. Et siis “Tähehiiglased” ja “Surmameri” olid täpselt nagu eessõnas öeldud – raha teenimise eesmärgil tehtud sutsakad. Ja ma olen juba vist pisut liiga vana sellise seikluse jaoks.
Raul Sulbi Mulle imponeeris nende juures just tulevikumaailma hästi värvikas-võõrapärane kirjeldamine (aga nagu me juba «Hirmu ja õuduse juttudest» mäletame, olen ma mõjusate kirjelduste ja loodusmaalingute fänn, sina jälle mitte) ja selline tegevusrohkus, et suht lühikesed lühiromaanid olid mõne mehe romaani mõõtu tegevust ja ideid tihkelt täis.
J.J. Metsavana Värvikuse olemasolu ei saa eitada. Selles mõttes oli “Surmameri” tõesti hea, ujuvad linnad, amfiibinimeste rass, reptiilidest tulnukad, piraatide poolt kontrollitud “Waterworldi” meenutav maailm. Hakkasin praegu mõtlema, et “Surmamere” peategelane mulle ka meeldis. Selline mõnusalt võimuahne tõhk. Aga mis selle jutu juures pisut häirima jäid olid väikesed asjad. Näiteks see kuidas vana boss niivõrd super sobival ajal kalaluu kurku tõmbas. Ootasin terve loo, et no tuleb välja kes ta tappis lõpuks aga ei midagi.
Raul Sulbi "Tähehiiglaste" puhul oli ka värvikus täitsa olemas: kaugtulevik, ammuhävinud tsivilisatsiooni varemed-riismed, ikka veel funktsioneerivad robotid, siis mingid jumala-teadlase kompleksiga hiiglas-tulnukad, lisaks mingi maa-alune super-oivakeskus ning lisaks ajareisi-manipulatsioone valdav mingi friikmutant, kes jälgib kõike, ometi ei ole kindlasti positiivsete kavatsustega tegelane... aga see jutt oli selgelt rabedam.
J.J. Metsavana Mulle tulid kohe (heas mõttes) Dick ja Kuttner meelde – ehk selline omamoodi lahe 50nendate mõttemaailm, et hea insener suudab parandada kõike. Kui oskad mustvalget telerit remontida siis asi sul on parandada tähte lõhkavat pommi, ennast taastootvat AI-d või tuleviku superarvutit. Aga nagu ka Goodreadsis ütlesin siis "Uus algus" ja "Kosmosemõrtsukas" olid ka head lood, aga pigem neljaväärilised. “Kosmosehädalised” poleks üle kolme küündinud, kui mulle poleks lõpplahendus meeldinud.
Raul Sulbi Minu meelest on kogumiku kõige kehvem lugu «Uus algus», sest see ei ole tegelt see nn pulp-Silverberg (värvikad planeediseiklused), vaid ta esimese loominguperioodi tõsiste lugude moodi: hästi higine ja ebaoriginaalne sotsiaalne ulme. Aga see läks sisse suurmeistri soovil, et selline kurioosum. Võrreldes hilisema romaaniga. Mitte et eesti lugejal (juba/veel) oleks seda võrdlusmomenti, aga ehk kunagi... :) Idee on, aga lause ja stiil on nii kohutavad ja stoori nii skemaatiline, et saada või Algernoni.
J.J. Metsavana Uus algus polnud jah pulp, stiililt oli ta ka samuti lihtne. Samas oli rohkem minu maitse jaoks loo moodi kui "Androiditapp". Viimane meeldis mulle kogumikust kõige vähem, maailm tundus kuidagi visandlik ja lõpp oli hämmastavalt kiirustatult tehtud ning ka segane. Ka "Astu mu pähe" jäi kuidagi ebarahuldavaks sutsakaks. Muidu ju lausa küberlik lugu aga tulnuka peas toimuv võitlus oli kuidagi primitiivne ja üllatustevaba.
Raul Sulbi «Astu mu pähe» läks loosi peamiselt selle 'varane küberpunk/virtuaalreaalsus' teema pärast, jah. «Androiditapp» mulle meeldis, midagi polnud puudu ega ülearu, imho. Selline lihtne hoiatuslugu, kuidas inimmassid on väga kerge hulluks ja teistsugust vihkama ajada. Mingid paralleelid tulid «Maa teisest varjust» jutuga «Varjatud võimetest», mis on sarnasel teemal, hirm teistsuguse ees ja rahvamasside kollektiivne lolliksminek. See telepaadilugu on muidugi märksa parem, aga noh, oli juba eesti keeles olemas. Muidu oleks kindlasti loosi läinud! ☺
J.J. Metsavana "Varjatud võimete" lugu oli peaaegu üle. Aga “Androiditapus” ikkagi see pagana lõpp. Lihtsalt roni aknast sisse, anna peapahale vastu lõugu ja kõik laheneb. Ehk siis inimmasside vihkama ajamise lihtsusega on minu arust pöördvõrdelises seoses nende maha rahustamine. Ma kujutasin ette, et tegelikult oleks peategelane sealsamas väljakul koos diktofoniga teibasse aetud, et kuradi androidiraisk, peksis jõuga valetunnistuse välja. Või imiteeris häält või midagi. See lugu oleks vajanud keerulisemat lõppu
Raul Sulbi Nõus täiesti. Need lõpud lonkavad tal tihti, aga siin võis asi olla ühel juhul konkreetses ajakirjas, kus olid mahulimiidid ees, et pikka lugu ei tohtinud teha, teisel puhul ehk tähtaeg pressis peale vmt. Ja nagu autor eessõnas ütleb: ta jättis need nimme viimistlemata. Silverberg ei ole mingi kuradi Tuglas, kes hakkas vanuigi kogu oma loomingut ümber kirjutama, siluma, meisterlikumaks tegema :D
J.J. Metsavana See on hea kindlasti, et ta ei hakanud neid ümber tegema. Lõpuks oleks asi veel päädinud osade lugude sada protsenti uuesti tegemisega ja valdav enamus oleks ajapuudusel seisma jäänud ning poleks uusavaldamist tema eluajal enam näinud.
Raul Sulbi "Kosmosemõrtsukas" meeldis mulle väga, jällegi hoogne-värvikas kosmoseseiklus ja lisaks just see küünilis-pohhuistlik kättemaksja, kes lõpuks naerab ja kaifib, kui suure saali lagi talle endale ja pahadele tegelastele kaela langema hakkab. Osalt künismi ja pohhuismi pärast läks sisse ka "Kosmosehädalised", kus jällegi lõpp ei ole ju ajastule tüüpiliselt õnnelik või õnnetu, vaid lõpp üllatab sellega, et on küünilis-ükskõikne. Peategelane, enda naha eest hoolitseja, pääseb ära, aga täiesti süütu tüdruku jätab saatuse hooleks, surema pmst. See on kõva motiiv mu meelest. Kuigi muidu on lugu veidi higine ja kass-tulnukate rassiga pakkus autor ehk pisut üle.
J.J. Metsavana Seesama küünilis-pohhuism võlus ka mind nimetatud juttude juures. "Kosmosemõrtsukas" meeldis boonusena veel raskelt üle vindi mandunud kosmiline aristokraatia.
Aga iseenesest miks sa, Raul, mõnda päris-päris debüüti ei võtnud? Mis need seal olidki, “Gorgo planeet”? Vanameister ise ei lubanud?
Raul Sulbi Konkreetselt "Gorgo planeet" ei läinud loosi, kuna on a) lihtsalt väga higine jutt ning b) ta on selline pooldebüüt, sest toimus marginaalses šoti ajakirjas, ameerika debüüdina teda nagu ei arvestata jne.
J.J. Metsavana Üks küsimus jäi veel õhku. Silverberg ütleb enda eessõnas, et „Road to Nightfall” oli aastast 54. Ehk “Öösse kaduv tee”. Samas oled sa lubanud järgmise kogumiku sellenimelise. Netis öeldakse antud loo ilmumisajaks 58. Oli siis lihtsalt sahtlis tal niikaua?
Raul Sulbi Seda ei õnnestunud 4 aasta jooksul kuhugi müüa jah, omas ajas natuke nagu tabu-teema jutt (kannibalism) ja hästi masendavates toonides, ei sobinud aatomi- ja sputniku-ajastusse :P Ja see on teise kogumiku avalugu, jah. Selle, mis siis sama perioodi kunstiambitsiooniga juttudest pihta hakkab. Ja arvestades 'Road to Nightfalli' kirjutamisaega, siis omamoodi debüütlooks võib just toda pidada, tõsise ambitsiooniga lugude debüüdiks. See esimene kogumik on omamoodi proloogiks, ta päris hästi ülejäänud köidete kronoloogiasse ei mahutu jah kuna selle lood on ilmunud paralleelselt teise kogu esimese poole juttudega. Aga kuna lugude laad on üsna erinev, siis tundus see eraldi teha mõttekam. Ja see esimene köide kaardistab siiski täiesti omaette etappi, temaatilist ja kronoloogilist, kirjaniku loomingus. Ning Silverberg ise on alati hoidnud selle pulp-Silverbergi lahus tõsise ambitsiooniga Silverbergist. Nii lahus lausa, et see eestikeelne sari on esimene maailmas, kus seiklus-Silverberg ilmub samas tsüklis tõsisemate lugudega.
J.J. Metsavana Aga mis sa Silverbergi enda eessõnadest arvad? Üks mis silma jäi oli see, et ta oli kirjutanud need kõik eraldi mitte järjepidevust silmas pidades. Noh, et kordas mingeid asju üle. Kuigi see pole iseenesest viga, universaalsus on ka hea asi, näiteks sulle, kes sa ei tahtnud avaldada kogu loomingut vaid mingi valiku.
Aga kas ta Garretti osas sinu arust ei tümitanud teda liiga palju? ;) ikka kogu aeg tõi välja, et kuidas tema oli usin ja Garrett lakkus nagu loom ja isegi naine ei lubanud tal sihukese nässakaga tegemist teha. Samas see Garretti ja antisemitismi episood oli väga naljakas :)
Raul Sulbi Eks Garretti eluviisid olid ju teistelegi teada, kuigi tõsi on, et tema positsioon (suri 87 vist, viimased kümmekond aastat haiglavoodis koomas) ei võimaldanud hilisemal ajal teiste autorite memuaarkildudele reageerida... aga mu meelest Silverberg Garrettist rääkides ei ole tonaalsuselt tümitav, vaid ikka heldimuse-nostalgiaga oma noorusaja metsikule sõbrale tagasi vaatav. Silverberg on neis kommentaarides ju kohati üsna irooniline. Samas teisal kurdab ta (vist järgmises köites), et tema huumorimeelest pole maailm kunagi aru saanud ja see on tal nii weirdo ja tavalisest erinev...
Aga mis nüüd neisse eessõnadesse vormistuslikult puutub, siis tuleb silmas pidada, et osad neist on temal konkreetsete juttude ees täpselt sellisel kujul kirjutatud, osad olen aga mina kokku pannud erinevatest tekstikatketest. Sest, vaata, tal olid need ju kahes kogumikus juttude ees ja need nagu loogiliselt järgnesid, et mõne hilisema jutu eessõnas ta viitas millelegi, mida oli juba mõne varasema loo ees rääkinud jne. Mina pidin need aga kuidagi ümber ja kokku toimetama kohati, kuna meie ju kõiki neid 2 kogumiku jutte ei kasutanud ja ma pidin seal paratamatult copy-paste'ima pisut ja mingeid kordusi seal veidi on, aga tegin oma parima äranägemise järgi, et üldine konkreetsus ja arusaadavus säiliks. Mõne loo ees ongi nii pikad saatesõnad seepärast, et olen 2–3 loo ees olnud memuaarjutu kokku pannud, kuna ainult õige loo oma kasutades pole eesti lugeja halligi aru saanud, miskid olulised osad oleks puudu olnud vahepealt.
