„Jaam üksteist“ on mitmetahuline lugu apokalüpsisest, sellele eelnenust ja järgnenust. Hoolimata algsest killustatusest erinevate tegelaste ja ajastute vahel, leiab kõik lõpuks omavahelise seose, moodustades suurepärase terviku.

Raamat algab kahe ulmelise koomiksiga, mis esialgu näivad olevat juhuslikult sinna sattunud. Loo sissejuhatuseks on ühe näitleja elu viimane vaatus läbi pealtvaataja silmade. Kireva elusaatusega artist sureb laval kuningas Leari mängides ning pääseb nõnda juba järgmisel päeval algavast maailmalõpust. Irooniline, kas pole?

Järjekordse gripiepideemia vallandumine jätab inimesed alguses ükskõikseks, kuid võtab peagi traagilise pöörde, levides väga kiiresti ja tappes vaid paari päevaga üheksakümmend üheksa protsenti inimkonnast. Linnadest saavad kummituslikud paigad täis seisvaid autosid, surnud inimesi ja mahajäetud maju. Ellujäänud moodustavad kolooniaid, loovad perekondi, lähevad hulluks ja sunnivad teisi oma ususektide reeglitele alluma. Mitte igaühe mõistus ei suuda olukorraga leppida ning mõned üksikud peavad endid väljavalituteks, kellele on ellujäämise tasuks kõik lubatud. Ühe taolise isehakanud juhi, Prohveti, lugu kerib ennast lõpust algusesse, pannes talle isegi natuke kaasa tundma. Prohvetist saab paha, kelle vastu lõpujärgses maailmas võideldakse.

Pealiin jutustab näitlejast, kes raamatu alguses hinge heitis. Kolme abielu jooksul aitas ta täita ühe kunstniku unistuse, mida illustreerivad raamatu esilehtedel olevad koomiksid, anda elu pojale, kelle kanda jääb edasises tegevuses oluline roll, inspireerida ellujäänud näitetruppi mängima Shakespear´i etendusi laastatud maailmas.
Üks noor neiu, kes näitleja surmahetkel oli alles laps, rändab nüüd koos teatriga ringi, seljakotis iidoli elulooraamat, mõned ajaleheväljalõiked ja kaks koomiksiraamatut. Needsamad, mille joonistas näitleja esimene naine. Katkises kosmosejaamas elavad väljamõeldud tegelased on üheaegselt toeks nii näitlejatarile kui ka Prohvetile, kes lapsena neid koomikseid lugedes üles kasvas.

Teine liin jutustabki koomiksikunstnikust ja tema elust enne epideemia puhkemist. Naise eluarmastusteks olid kunst ja näitleja, kes pärast temast lahkuminekut veel kaks korda abiellus.

Kolmas liin on näitetrupist. Justkui mustlaslaager rändavad nad vankritega ringi pisikeste linnade vahel, püüdes etendusi andes inimestele natukegi rõõmu tuua. Kandes mahajäetud majadest leitud pulmakleite ja ülikondi kostüümidena, mõjuvad nad räbalais ja agraarühiskonna tasemele langenud rahvale kui muinasjututegelased.

Neljas liin on ajakirjanikust, kes ettenägelikult epideemia tulekuks valmistus ja tänu sellele ellu jäi. Temagi on näitlejaga tihedalt seotud, alustades maja ümber luurava kõmupiltnikuna ning lõpetades meditsiinitöötajana. Temast saab salapärane kangelane, kes tormas publiku hulgast lavale, et elustada hingevaakuvat artisti.

Viimane liin jutustab lennujaamast, kuhu juhuse tahtel jäid inimesed, kes ei nakatunud surmavasse grippi. Saanud depoos kraani all pesu pestes ja lõkke kohal toitu küpsetades esimesed kogemused ellujäämise vallas, kujuneb välja tugev tsivilisatsioon, kes hiljem teiste ellujäänutega ühineb. Lennujaamast saab muuseum, kuhu jäävad alles mälestusesemed katastroofieelsest ajast. Tuhmunud nutitelefonid, kasutud pangakaardid ja muu taoline. Autori nägemuse kohaselt kukub ühiskond kokku ülikiiresti, sest nutiseadmetega mugavdunud inimesed ei suuda hoida toimimas internetti, elektrisüsteemi, mootoreid... Tuled kustuvad ja autod peatuvad. Näib, et viirus jätab puutumata vaid need inimesed, kellel pole vähimatki tehnilist taipu.

Millega lugu lõpeb ja kas ellujäänutel on siiski mingit lootust endist elukorraldust taastada, jäägu lugejatele avastada.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Detsember 2017 (18)
November 2017 (23)
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Peatoimetaja veerg 03/16
Vestlus Tähehiiglaste orjadest
Raamatuarvustus: Pimesi hüpates
Raamatuarvustus: Raudrästiku aeg
Eesti Ulmeühingu üldkoosolek
Palju õnne, Kurt Russell
Raamatuarvustus: Emily St. John Mandel „Jaam üksteist“
Taas kord HÕFF tulekul
Lauamänguarvustus: Mysterium
Küürakas potter ja hull teadlane
Batman vs Superman: Orbude kaklus
Luubi all: Üllatus Weinbergilt
Kurioosum 03/16
Ulmeuudised 03/16
Uudiskirjandus 03/16
Tõlkejutt: Eriline Kübarseppade Kompanii
Jutt: Talv
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0077)