Lõpuks saabus külm. Tuld pidi terve päeva pliidi all hoidma, aga isegi siis ei läinud toad väga palju soojemaks. Randil oli ükskõik. Ta tõi talvenahad panipaigast välja, viskas veel paar puuhalgu tulle, jõi siis päev läbi väikestest pudelitest kanget alkoholi ning vaatas aknast välja. Mõnikord sattus lind või ootamatu loom ta vaatevälja. Siis haaras ta püssi, avas akna ning tassis pärast saagi tulele küpsema.
See oli ühel krõbekülmal õhtupoolikul, kui päike juba loojuma hakkas. Rand, kes juba mitmendat päeva näljaselt tule ees istus, asutas end magama minema, kui helikopteri iseloomulik put-put ta mõtetest äratas. Alguses arvas Rand, et kuulis valesti. Ta oli oma elamise just seepärast nii kaugele rajanud, et ükski juhuslik turist või müügimees teda tülitada ei saaks. Kuid helikopter lähenes tema kahtlustest hoolimata.
Rand võttis ohates oma kõige paksemad nahad välja, tõmbas rasked labakud kätte, võttis igaks juhus püssi laua kõrvalt kaasa ning astus päikeseloojangusse.
Lumelt vastupeegelduv päike muutis kogu ümbrise tumepunaseks: madalad põõsad, taamal algava mäeaheliku, paar kidurat lume alla mattunud puud. Kuid Randi huvitas vaid lagendiku kohal tiirutava ja lund ülespeksva helikopteri siluett.
See oli kõige väiksem mudel, mida Rand iial näinud oli – sellesse mahtus hea tahtmise korral kaks inimest ja üks seljakott. „Väike, aga kiire,” mõtles Rand endamisi ja püüdis jätta muljet nagu poleks tal mingit püssi seljas.
Helikopter maandus tugeva raksatusega ja siis oli korraks lumepilve mattuval Randil kõik selge: ju oli mingi tehniline rike neid maanduma sundinud. Nägid Randi elamist ja mõtlesid, et ta võib aidata. Juba hüppaski masinast kaks kuju välja, kes kohe elavalt kätega vehkides Randi poole jooksma hakkasid. Vähemalt tundusid nad relvastamata olevat. Kui nad kuuldeulatusse jõudsid, pidi Rand pingutama, et nende hüüetest aru saada – ta polnud juba mitu aastat inimkõnet kuulnud.
„Aidake, tegime hädamaandumise,” hüüdis üks lõõtsutavatest meestest. Rand tegi paar ebalevat sammu võõraste poole, kuid ühes külma õhuga jõudis temani higi kirbe lõhn ja miski tema mälus liighatas. Rand võpatas justkui oleks elektrilöögi saanud ning hakkas taganema, samal ajal kähedalt karjudes: „Ei, ärge tulge, minge tagasi! Ma ei saa aidata! Siin on ohtlik!”
„Me ainult korraks...lubage, me kutsume vähemalt abi!”
Kuid Rand pööras end nüüd ringi ja jooksis tagasi nii kiiresti kui ta töntsid jalad võtsid. Rasked nahad takistasid teda, panid ta lõõtsutama, aga Randil ei tulnud pähegi neid seljast võtta. Ta karjus nüüd ise lõõtsutades, et mehed ta rahule jätaks ja otsekohe tagasi pöörduksid. Randi mälusoppidest hakkasid vanad pildid üles kerkima, kõik tuli tagasi ja täitis ta meeled nimetu õudusega. Mingil moel suutis ta koduni jõuda ning barrikadeeris otsekohe ukse. Kuid mehed olid talle järele jõudnud ja tagusid nüüd vastu Randi ust ja aknaid, endil hingeõhk külmas jäätumas. Just nagu higi ja varsti ka veri, kui nad kauaks külma kätte jäävad. Kuid enne aeglustuvad liigutused, lihased... Rand lõi rusikatega vastu seina, nii et need veritsema hakkasid, kuid sellest polnud kasu. Ta oli omaenese majas ümber piiratud. Pääseteed ei olnud. Juba hiilis salakaval aur ukse vahelt välja ning meeste nõudlikud hüüded asendusid üllatuse, siis valu- ja põgenemiskarjetega. Rand tõstis pilgu taeva poole, kuid nägi ainult viletsalt hööveldatud lage. Ta viskas nahad nurka ja avas rahulikult ukse. Esimest korda pikkade aastate jooksul olid ta mõtted selged ja ta teadis, mida teha. Rand astus õue, meeste juurde, kes olid vööni lumme vajunud. Alguses oli nende pilgus lootus, aga niipea kui nad mõistsid, kes nende ees seisab, kostis nende kurgust õudne kähin. Hääle oli külm juba ära võtnud.
Rand astus tagasi tuppa ja viskas paar halgu kustumahakkavate süte peale. Seejärel istus ta nahakuhja otsa ning vaatas mõtlikult, kuidas numbrid elektroonilisel käekellal vahelduvad. Seal, kus veel hommikul seisis 3:10:15, seisis nüüd 5 aastat, 10 kuud ja 15 päeva. Rand ohkas ja vaatas aknast, kuidas võõrutusplaneedi kohale kerkisid kaks rohelist kuud.