Kaks deformeerunud välimusega inimest
Kolm ja pool amfiibinimest (ühel oli vaid kalakuju, aga mitte lõpuseid)
Üks vana maag ja üks oskamatu noor maag
Kaks härraste söögitoas kummitavat kummitust ja üks roosipõõsas sahistaja
Üks nähtamatu koll
Neli uudishimulikku teadlast-maadeuurijat
Üks seestunud telefonikeskjaam

Raul Sulbi koostatud "Hirmu ja õuduse kogumiku" puhul on tegemist raamatuga, kus leidub nii vanemaid kui ka uuemaid lugusid. Kui otsida neid omavahel ühendavaid jooni, on need kõik väga lopsakate, aeglaselt kulgevate kirjeldustega. Liialdusteta võib öelda, et paljud lood polegi muud, kui ainsa stseeni maalilaadsed kirjeldused. Näiteks lugu „Hääl koidikul” on jutt sellest, kuidas meremehed imetlevad kummalist loodusnähtust. Ja kõik. Midagi rohkemat seal ei toimu. Seejuures tuleb nii selle kui paljudele teistele lugude autoritele au anda, sest kirjeldused on tõesti meisterlikult teostatud ning lugedes tekkis silme ette mõjuv kujutluspilt.
Samas jätsid ka parimad neist kirjeldus-tekstidest (nt "Pajutorn") hinge kerge nälja. Olen pigem selle koolkonna esindaja, kes peab hea loo oluliseks osaks sündmuste arengut ning kulminatsiooni ja ilma nendeta pole mu arust lugu päris täielik. Koostaja nimetas sellist arvamust üsna tabavalt „ise jutte kirjutava arvustaja” stiiliks, kus kriitik loob vaimusilma ette mingi skeemi, kuidas jutt peaks minema, et oleks tehniliselt hea ega püüa niivõrd üritada autori otsust mõista.

Nii võttes võib tal tõesti õigus olla, kuna minu lemmikuteks osutusid just seda nn „moodsamat” või harjumuspärasemat loo jutustamise skeemi järgivad tekstid nagu „Kõrvitspea”, „Õudus telefonis” ja „Arlekiini viimane pidupäev”. Kõige vähem suutsid mind kõnetada aga tondilood nagu „Tuul roosipõõsas”, „Öö võidab” ja „Minevik”. Esimestele kahele võib ilmselt ette heita just absurdselt nappi lõpplahendust ning kolmandale sarnanemist rohkem armu- kui tondiloole. Jaburate lõppude rivi täiendab veel tekst „Mis see oli”, kus mitte keegi ei taha nähtamatut inimest näha ja peategelased peavad raipe lõpuks tagaaeda maha matma. Tõepoolest, mis see nüüd õigupoolest oli? Ma olen alati arvanud, et just vanasti armastasid inimesed igasuguseid ebardeid ja kurioosumeid märksa enam kui meie siin.

Mis puudutab kogumiku kuulsamaid autoreid, ehk Lovecrafti-Howardit, siis esimese puhul nuriseks esiteks järelsõna üle. Mu arust pole heaks tooniks, kui tutvustuses nimetatakse autorit silmakirjalikuks ja kitsarinnaliseks. (Isegi juhul, kui ta seda tõesti oli! Ma ei eita, et Lovecraft oli üks veider vend.) Teiseks ei vedanud vanameister mu arust seekord enda tekstiga välja. Howardi tekst oli märksa paremini õnnestunud, ehk isegi liiga hästi, sest kui alguses tundusid mitu juttu mulle päris kobedad, siis Howardit kohe sinna otsa lugedes ei kannatanud need tekstid enam mingit kõrvutamist. Howard suutis Lovecraftilt näpatud mütoloogiat suurepäraselt täiendada omapoolse panusega ja luua lühikese jutuga tunde selle taga olevast suurest kurjast maailmast, kasutades edukalt oma lobedat aga jõulist stiili. Mis puutub Lovecrafti, siis omamoodi humoorikas on veel see, et üks mu lemmiklugusid – „Arlekiini viimane pidupäev” – on tegelikult Thomas Ligotti kummardus vanameistrile: töötlus jutust „Vari Innsmouthi kohal”. Seega tegi õpilane õpetajal selja prügiseks.

Mõned lood on aga juba aegunud, antud teemat on mõni uuem autor märksa ammendavamalt käsitlenud, näiteks nähtamatuse teema jutus „Mis see oli”. Autor võis toona selle tõesti esmakordselt kirjutada, aga Wells raius oma jutusooned märksa tugevamini kivisse ja käsitles teemat ammendavamalt. Seega ei anna antud lugu enam midagi peale tunde, et olen nüüd läbi lugenud (nähtamatute inimeste lugude) veel eellooma eelloo.

Tulles (juttude) eessõnade juurde tagasi, siis need on küll entsüklopeediliselt põhjalikud, aga ma oleksin sagedamini oodanud ka koostaja arvamust, miks ta seda või toda teksti oluliseks peab. Näiteks peale kogumiku lugemist rääkis Raul Facebookis, et „Kõrvitspea” oli plaanitud juba aasta 2000 kogumikku „Sünged varjud” ja praegu oli tegemist ühe vana plaani teostamisega, mis on iseenesest ju põnev fakt, ent praegu aga on minule paljude juttude valimise põhjus segane. Valitud tekstid on sageli nii teemalt kui ajastult väga erinevad, kohati hüppab sisse ka kadunud maailma teemalisi õudustekste nagu „Kuristiku rahvas”. Minu arvates oleks olnud parem ja kogumiku referatiivse järelsõnaga paremini kokku klappiv, kui lood oleksid olnud pigem ühest perioodist. Kogumik oleks nii muutunud õuduskirjanduse ühele ajastule paremaks illustratsiooniks. Teos oleks sedasi paremini sobinud ka Aavikult laenatud pealkirjaga.

Kokkuvõtteks leidsin siit seitse positiivset lugu ja kümme negatiivset, mis on tegelikult hea saak, eriti arvestades, et ma pole tegelikult eriti suur vanade õudusjuttude fänn. Seega kavatsen kindlasti tuleval aastal ka järgmise kogumiku osta. Koostajale soovitaks aga rohkem enesekriitikat lugude valimisel, no ei pea ju teos nii paks olema (saaks küljenduse ka paremaks, praegu tuli raamatu selga tüütult palju murda). Kvaliteet on alati parem kui kvantiteet ja kõiki koostajale olulisi autoreid ei suuda me parimalgi tahtmisel eesti keelde panna, seega pigem valitagu parimatest parimad.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Peatoimetaja veerg 11/15
Intervjuu Raul Sulbiga
Raamatuarvustus: Mutandid, maagid ja kummitused
Eesti ulme tõlked võõrkeeltesse
Külas Zagrebi ulmikutel
Iga päev - seikluslik, mitmevärviline armastuslugu
Raamatuarvustus: Tagasi minevikku
Raamatuarvustus: Jututulbad
Reaktori logo konkurss
Ulmekirjanduse BAAS - kes kellega sobib?
Lauamängututvustus: Perdition´s Mouth
Lauamänguloomingu võistlus - tulemused
Arvutimänguarvustus: Fallout 4
Estconi mälumäng 19. juulil 2014
Reaktori juubeliristsõna
Ulmeuudised 11/15
Uudiskirjandus 11/15
Isutekitaja: Kettmõõgaga mõõdetud maa
Jutt: Gurja ja kosmos
Tõlkejutt: Hull kuu
Tõlkejutt: Mälestuspäev
Tõlkejutt: Kõik saab korda
Järjejutt: Valge härrasmees. 6
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0079)