Tõlkinud Tuule Iil

Dave istus tassikese rahustava Rihmlõdvaksi taga ja vaatas õhtust uudistesaadet oma värskelt ostetud seinaekraanilt. Ta naine kraamis parasjagu maja. Tõevisioon polnud kõige kallim seinaekraan turul, aga see oli nende jaoks piisavalt hea. Ta oleks võinud osta sellise, mis katab terve seina, aga see maksis kolm korda sama palju ja ta ei näinud selle järgi vajadust. See ekraan oli piisavalt hea. Värvid olid erksad, heli kaikus vastu igast toanurgast, lisaks oli sel kõige värskem holograafilise projektsiooni uuendus.

Ta oli parajasti süvenenud uudisesse, kus räägiti miljard dollarit maksva lõbustuspargi suurejoonelisest avamisest Uus-Vietnami Vabariigis. Hiiglaslik kass, kaetud mustade ja oran˛ide markeeringutega, hiilis üle Dave´i vaiba. Bee˛id kiud vaibas olid muutunud haljendavaks samblaks. Elukas jäi seisma tema vibrotooli ees, jõllitas meest ja jätkas oma kärsitut edasi-tagasi sammu.
Näis, et sel pargil oli eksootiline d˛ungliseiklus, kus treenitud tiigrid jälitasid lõbustuspargi külalisi. See tundus ohtlik, aga operaatorid kinnitasid selle ohutust. Tegelikult kõlas see väga lõbusalt. Lastele oleks see päris vahva – veel parem täiskasvanutele.
Ta oli uudisesse nii süvenenud, et võttis päris mitu minutit enne kui ta naise koduste toimetuste tempo kiirenemist märkas. Ühel hetkel tolmutas ta mööblit, järgmisel vahetas autoimu manuaalsele. Kui ta uuesti vaatas, oli naine põlvili ja hõõrus jõuliselt köögipõrandat.
Dave keeras pilgu uudistelt, et naist lähemalt vaadata.
„Kallis, kas sa Faasid jälle ?”
„Mul on kiire...ma ei kuule,” hõikas Darlene köögist.
Mees hõikas. „Ma küsisin, kas sa Faasid!”
Seekord ei tulnud mingit vastust, mistõttu ta tõusis vastumeelselt vibrotoolist ja kõndis kööki. Darlene oli ikka põlvili, kuigi ta küüris juba pooleldi teist poolt, töötades hämmastava kiirusega.
„Ära astu põrandale!” ütles naine kui ta ligines, ja vahetas mentaalset käiku. „See oli suurepärane päev, eks ju?..imeilus päev...nii õnnelik...nii kena.”
„Sa Faasid, jah?”
„Jah,“ vastas naine jätmata vahele ühtegi takti oma üles-alla liigutustest. Üks üles, üks alla, üks üles, üks alla, liigu üle plaadi ja korda – üks üles, üks alla. Ta rusked juuksed hüplesid küürimise rütmis.
„Need olid soodukaga...neil oli uus assortii pakk...see oli hea ost...ma võtsin viinamarja oma...homme proovin sidrunimaitselist...sa tead kui igav mul hakkab kui sa tööl oled.” Ta sõnad jooksid kokku nagu vagunid rongiõnnetuses.
„Ma tean kallis, aga sa oled järgmisel päeval nii tujukas,” ütles Dave.
„Tujukas?...Mis sa sellega mõtled?...Ma ei ole tujukas...ma olen õnnelik...nii õnnelik...Faas päevas hoiab depreka eemal...ma ei saa praegu rääkida...pean minema vannituppa...palju on teha.”
„Ma muretsen su pärast, kallis. Ma ei taha, et sa üle teeksid.”
„Mul on kõik hästi...kõik on hästi...nii õnnelik...lihtsalt lase ma koristan...lase mul koristada...kõik on suurepärane.”
„Hästi,” vastas mees. Ta ei tahtnud olla liiga kriitiline ja päris kindlasti sai ta aru naise soovist Faasida. Ainuke asi, mida ta soovis, oli, et see võimaldaks Darlene'ile samasugust varjupaika nagu talle. Kuigi, vahel läks naise Faasimine kontrolli alt välja. Kunagi ei võinud teada, mida ta järgmiseks teeb. „Ära kauaks üles jää, kallis.”
„Jah...muidugi...ei saa praegu rääkida...ma olen hoos...ära põrandale astu.”
Rahulolevalt naasis Dave vibrotooli ja jätkas oma Tõevisiooni seinaekraani imetlemist.

* * *

Järgmisel päeval kutsus Dave oma sõbra Winstoni külla, et oma tuttuue seinaekraaniga kelkida. Nad olid pikalt haaratud dokumentaalist Mosambiigi mageveeangerjate kohta, kes oma järeltulijaid sõid. Holograafiline oja voolas nende diivanist mööda, Winstoni jalge vahelt läbi ja, vastu kõiki ootusi, kööki. Libedad, mustad, ujuvad angerjad olid ühtaegu jõulised ja aplad.
Oli see nüüd tingitud dokumentaali teemast või lihtsalt sõbralikust uudishimust, tõstatas Winston lõpuks teema.
„Kuidas Darlene hakkama saab?”
Dave oli salamisi lootnud, et Winston ei võta teemat üles. Samas mõistis ta, et see oli vältimatu, eriti kuna praeguseks oli möödas juba kuid. Winston oli olnud piisavalt taktitundeline, et varem midagi öelda. Aga ikkagi häiris Dave'i sellest rääkimine. No hea küll, mõtles ta, ma võin alati pärast Naerata Raiska võtta kui vaja.
„Tal on kõik hästi – enamuse ajast.“”
„Aga sul?”
„Elu läheb edasi,” vastas Dave.
„Tõsi ta on,” nõustus Winston ja pööras oma tähelepanu tagasi seinaekraanile.
„Emaangerjas hakkab taas otsima uut paarilist ja elu ringkäik algab otsast peale.”
„Su uus ekraan on täiesti imepärane. Ma pean omale ka sellise hankima.”
„Meie järgmises lõigus – täiusliku kaaslase kloonimine. Inimese parim sõber oskab nüüd teha palju rohkemat kui palli tuua.“
„Parim diil oli Teknolinnas. Sealt ma sain enda oma.”
„Kas väljavaade järgmisest deprekapäevast kisub tuju alla? Tahad oma ellu lisada natuke rohkem mõnu? Kui sul on raske oma probleemidega silmitsi seista, hoopis Faasi oma probleeme. Sa võid olla õnnelik, energiline, tuim, uimane, kurb, vihane, loid, rumal...”
„Ma mõtlesin Pennyga sinna minna, et saaks ühe välja valida,” ütles Winston. „Ma arvan, et sinu mudel on meie jaoks paraja suurusega.”
„Lihtsalt veendu, et sa saad projitseerimis-plussi kontrolli valikulise käsitsi ülekirjutamise,” vastas Dave. „Mõned programmid ei tõlgendu hästi holograafilisse maatriksi. Sul võib tekkida soov see välja lülitada.”
„...kui sul on vaja Faasi nihet, võta uus Faas III. Sest Faas päevas hoiab depreka eemal.”
„Seda ma imestasingi, kuidas see töötab. Võib-olla ma ei oota Pennyt. Ma peaks täna sinna alla suumima ja ühe ära ostma.”
„Ma soovitan ikka naise ära oodata,” soovitas Dave, „sa tead, et ta tahab-”
Esiuks avati ja löödi seejärel pauguga kinni, samal ajal kui Darlene pahuralt tuppa marssis.
„See kuradi juuksur! Ma pole kunagi varem sellist viletsat tööd näinud.”
„Tere, kallis. Winston on siin.”
„Tsau, Darle-”
„Vaata mu juukseid! Lihtsalt vaata!”
„Näevad päris head välja, kallis.”
„Head? See on jõle. See on kohutav. Ma ei lähe enam kunagi sinna tagasi!” Ta hakkas sättima nipsasjakesi, mida ta hoidis laual ukse kõrval. „Kas sa oled neid asju näppinud? Sa tead, et mulle meeldib neid hoida kindlat moodi,” ütles ta portselankujukesega mässates.
„Ma ei ole su asju puutunud, kallis.”
„Ma ei lähe enam kunagi majast välja. Ma ei taha et mind sellisena nähakse. Mida sa ses suhtes ette võtad, David? Kas sa kavatsed seal lihtsalt istuda ja lasta neil minuga nii teha?”
„Rahune maha, kallis. Ma ei tea, mida ma sellega ette võtan.”
„Sa ei tea. Sa ei tea mitte kunagi. Mis sust tolku on? Mis sust kasu on kui...” Darlene puhkes nutma ja jooksis toast välja.
„Anna andeks, Winston,” ütles Dave, „ta Faasib jälle.”
„Arusaadav. Kas ta Faasib tihti?”
„Tundub, et kogu aeg sellest saati kui..”
„Ta on palju läbi elanud,” ütles Winston, üritades sõpra lohutada. „See on täiesti normaalne, et ta tahab Faasida. Kuidas sinuga lood on?”
„Ma olen proovinud, aga see ei aita. Mul on kõik hästi – päriselt. Tead, vahest võtan Naerataraiska või joon tassi Rihmlõdvaks.”
„Ma olen lugenud, et Faasimisel on naistele palju kõvem mõju. Seotud kuidagi nende hormonaalsete kõikumistega. Üks õhtu Penny peaaegu Faasis mu hulluks. Ta ronis katusele ja hakkas kirema nagu juua täis kukk, nii et terve ilm kuulis. Mul võttis 20 mintsa, et ta sealt alla saada.”
„Päriselt? Nagu kukk? Ma arvasin, et see on Darlene'i rida.”

* * *

Oli olnud pikk päev kontoris. Dave'il oli vaevalt mahti, et ekraani tagant lahkuda ja kiirelt midagi söögiks haarata. Nüüd oli tal lihtsalt hea meel kodus olla. Ta avas eesukse ja oli paugupealt rabatud toas valitsevast pimedusest. Darlene jättis tavaliselt tule põlema, isegi siis, kui ta välja läks.
„Darlene? Kas sa oled kodus?”
Vastust ei tulnud. Dave pani lähima tule põlema, kõndis kööki ja võttis doosi Rihmlõdvaksit. Oli olnud eriti raske päev, ütles ta endale.
„Darlene?”
Kinnisest magamistoast tuli mingi heli. See kõlas nagu väikese looma niutsumine. Ta avas magamistoa ukse. Magamistuppa langenud valgusvihus nägi mees Darlene nurgas kössitamas.
Ta oli üleni räsitud – ilma meigita, juuksed sassis, ikka veel hommikumantlis – ja ta nuttis vaikselt nagu kardaks, et keegi kuuleb teda.
Dave läks üle toa ja nägi, et naise pihku oli pigistatud kaisuloom. See väike karvane must-valge karu oli olnud tema lahutamatu kaaslane. Dave kummardus naise kohale, kuid hirmuilme ta näos sundis mehe tagasi tõmbuma. Pilk tuttavale näole lõpetas Darlene'i nutu, kuid ta tõmbus kaugemale pimedusse.
„Kõik on hästi, kallis, see olen mina. Mina, Dave.”
Mehe häälel tundus olevat rahustav mõju. Enne kui ta naiseni jõudis, hakkas too uuesti nutma.
„No vaata ennast nüüd. Sa oled omadega täiesti sassis. Sa ju lubasid, et ei Faasi enne, kui ma koju jõuan, eks ju? Sa pead olema palju ettevaatlikum, kallis. Tule, ma aitan su püsti.”
Nii pea kui ta naist puudutas, muutusid Darlene nuuksed hüsteeriliseks.
„Hea küll, hea küll. Ma lähen toon sulle mõnusa joogi. Midagi, mis sind rahustaks.”
Dave läks kööki ja valas klaasi mahla. Ta hakkas järjest rohkem Darlene Faasimise pärast muretsema. Dr. Bronski oli soovitanud Faasimist toime tulemiseks. Dave ei olnud nii kindel. Mitte nüüd – nüüd kui sellest oli saanud igapäevane rutiin. Ta oli kindel, et see ei saa naisele hea olla.
Ta võttis sisse veel ühe Rihmlõdvaksi ja tegi lahti paki Lõunauinakut ning segas selle Darlene mahla sisse. Võib-olla peaksid nad rääkima teise terapeudiga, võib-olla on naisel tarvis üht korralikku virtuaalset kruiisi, et eemale saada...siit. See oleks mehele ka hea. Pealegi, ta ei olnud juhtunu suhtes immuunne. Tal olid ka tunded. Mingi uus maastik oleks täpselt see, mida vaja, et asendada jätkuvalt neil peas aina korduvalt mängivat pilti.
Teine Rihmlõdvaks hakkas tööle kui ta mahla segas. Ta ei teadnud, miks ta nii murelik oli. Kõik saab korda. Kõik saab olema suurepärane.
Ta läks tagasi tuppa, jook käes, kuid leidis naise väikeses voodis muinasjutumotiividega teki all, kaisukaru tihedalt kaissu surutud. Mees ei saanud aru, kas ta magas või mitte, igatahes ta ei nutnud enam. Dave otsustas teda mitte häirida. Darlene´ga saab kõik korda. Nendega saab kõik korda.

* * *

Ettevaatlikult ja täpselt pani Darlene puhast pesu kokku – vasak nurk paremasse, saputa ja pane kokku. Maja oli vaikne ja Dave oli vaikuse eest tänulik. Mees kontrollis parasjagu Võrgust kuidas tema investeeringutel läheb. Need olid päris heas konditsioonis, juhul kui nad oleksid tahtnud seda kruiisi võtta.
„Ma kavatsen täna Faasida,” ütles Darlene, voltides järgmist vannilina.
„Ma ei tea, kallis,” vastas Dave. Ta pilk oli kinni majandusliku prognoosi detailses graafikus. „Ma arvan, et sa peaksid endale rohkem aega andma pärast seda, mis viimati juhtus.”
„Sellest on peaaegu nädal,” ütles naine ja sorteeris käterätte nõuderättide hulgast välja. „Pealegi, see ei olnud ju üldsegi nii halb.”
„Sul on seda lihtne öelda, kallis. Sa ei pidanud endaga tegelema.”
„Kurat küll, Dave. Sinu jutust jääb mulje, nagu ma oleks mingi kohutav inimene.”
„Ei, sa ju tead, et ma ei mõelnud seda nii, kallis.”
Darlene pani kapiukse kinni ja viis ülejäänud puhta pesu magamistuppa.
„Lihtsalt ma olen...kas sa kuuled mind siit?” küsis Dave häält tõstes.
„Jah, kallis.”
„Lihtsalt ma olen lugenud uusi uurimusi Faasimise kuhjuvatest mõjudest. Ma arvan, et sa peaksid olema kõvasti ettevaatlikum.”
„Idiootsus,” ütles Darlene ja pistis pea ukse vahelt välja. „Üks nädal ütleb mingi uuring, et desinfitseerimisvahendid on su kopsudele kahjulikud, järgmisel ütleb uus, et see on ainuke viis Ebolat kodust eemal hoida.” Ta kadus magamistuppa ja jätkas rääkimist. „Sul ei tasu selliseid rumalaid asju uskuda. Pealegi, nad ei müüks ju Faase Jumbomartis, kui need oleksid kahjulikud, eks ju?”
„Ma arvan, et mitte, kallis.” Dave vahetas ekraani, otsis välja arvuti ja kalkuleeris.
„Meie investeeringutel läheb hästi, kas tead,” ütles ta piisavalt kõvasti, et ta naine kuuleks. „Ma olen mõelnud, et võiks puhkuse võtta.”
Dave ootas vastust, mida ei tulnud. Ta ei kuulnud mitte midagi, isegi naise „toimetamise hääli” mitte, mis olid ometi alati olemas. Tundus, et too on millegagi hõivatud. Üks mõnus, lõõgastav VR reis võis olla täpselt see mis naisel vaja – täpselt see, mis aitaks tal unustada.
„Mis sa arvad, kallis? Kas sulle meeldiks minna Tahitile või hoopis Veneetsiasse?” Ikka veel mitte mingisugust vastust. „Mis sa arvad sellest uuest d˛ungli-teemapargist Vietnamis? See tundub maru lahe.”
„Kas keegi ütles lahe?”
Darlene ilmus nähtavale, seljas õhuline punane negli˛ee, mis kattis tema saledast kehast üsna vähe, ning nõjatus sensuaalselt uksepiidale. Dave tõstis pilgu ekraanilt ja nägi naise riietust – või õigemini nägi sellest läbi.
„Kas sa kuulsid, mis ma puhkusest rääkisin?” küsis mees ja vahetas faili, uurides võimalikke investeeringuid. Darlene liugles võrgutavalt ümber tema, pani käe mehe rinnale ja libistas aeglaselt käe alla püksteni. „Darlene, mida põrgut sa teed? Kas sa Faasisid?”
„Faas päevas hoiab depreka eemal,” itsitas naine ja hakkas mehe kaela suudlema.
„See kõditab,” ütles Dave. Ta hääl kõlas kergelt ärritatult ning ta üritas naisest eemale vingerdada. Aga see oli üsna võimatu. Naine viskas juuksed üle pea ja kukkus mehele sülle.
„Ma vajan sind, Dave,” ütles ta, lämmatades meest suudlustega. „Ma tahan sind enda sisse. Ma armastan sind. Ma vajan sind. Me võime uuesti proovida. Me võime otsast peale hakata.” Ta hõõrus oma jalgevahet käega ja jätkas mehe suudlemist. „Anna end mulle. Palun, David. Ma vajan seda. Meie vajame seda. Me võime teha uue-”
„Ma olen hullult väsinud,” ütles Dave ja üritas naist õrnalt eemale tõrjuda. „Äkki sa lähed ja võtad hoopis veidi Orgasmijätsi?”
„Ma ei taha jäätist! Ma tahan sind!” Darlene kiskus pükstelt rihma, sikutas püksiluku lahti ja surus käe püksi. „Ma tahan sind kohe praegu,” sosistas naine kähedalt.
„Hea küll, olgu, las ma võtan enne tableti Hullultkivikõva. Sobib? Jou! Ma ütlesin, et oota nats...”

* * *

Ta oli Vietnamis peaaegu kindel, kuigi Darlene ei olnud puhkuse mõttest erilises vaimustuses. Mees aga oli rohkem kui kindel, et neil on vaja eemale minna, nautida koos uusi kogemusi.
Dave oli kindel, et räägib naise ära. Neil on kindlasti seal hullult lõbus ja nad jätavad mineviku selja taha. Värske algus – see oli täpselt see, mida arst oli käskinud.
Jalutuskäik trammilt oli päris pikk kõndimine, aga pärast pikka päeva laua taga istumist nautis Dave seda täiel rinnal. Ta oli just jõudnud majaesisele kõnniteele, kui kuulis toast raksatust. Ta kiirustas ust avama.
„Dar-”
Ta ei jõudnud naise nimegi lõpuni välja hüüda, kui kodus valitsev kaos ta halvas.
Lauad kummuli keeratud, katted ribadeks tõmmatud, prügi ülepeakaela laiali loobitud, uhiuus seinaekraan puruks löödud – nagu oleks vihane keeristorm tuppa lahti lastud. Ta oli keeletu.
„Darlene? Darlene, kus sa oled?”
„See oli meie süü.” Darlene jalutas rahulikult magamistoast välja, sarlakpunased plekid risti-rästi riietel. Tema silmis oli metslooma pilk – raevukas, sihikindel; tema käes ülemooduliselt suur kööginuga.
„Ta oli kõigest kahene.”
„Mis sinuga lahti on? Mis juhtus? Kas sa Faasid?” Dave ei liigutanud. Ta oli ikka veel ümbritsevast tapatalgust hämmingus.
„Sa tead, mis juhtus. Me mõlemad teame. Me ei jälginud teda. Ja nüüd on ta läinud.”
„Me ei teadnud, et ta oskab ust lahti teha. Lõpeta see enese süüdistamine.”
„Ma süüdistan meid mõlemaid!” karjus naine ja sööstis mehe poole. Dave oli liikumiseks liiga juhmistunud, keeldudes uskumast, kuni Darlene laia tera talle rinda torkas. „Me oleme mõlemad vastutavad! Mõlemad!” jätkas ta karjumist ja pussitamist.
Dave kukkus põrandale üha suurenevasse vereloiku. See oli tema veri. Raevust kurnatud Darlene varises ta kõrvale.
„See oli meie süü,” sosistas naine. „Kui me oleksime olnud tähelepanelikumad, muretsevamad, oleks Timothy veel elus.”
Dave kobas oma jakitaskuid. Tal õnnestus telefon välja tõmmata, pakk Naerataraiska kukkus põrandale. Nägemine hakkas juba häguseks kiskuma, aga ta nägi sügavaid haavu Darlene randmetel. Naine lamas veidralt tema vastu toetatult, pea rinnale langenud, silmalaud kinni nagu maha jäetud ja nurka visatud nukul.
Dave lükkas sisse telefoni, tõmbas naha vahele paar mahakukkunud tabletti ja kutsus abi. Kõik saab korda, ütles ta endale. Kõik saab korda.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Peatoimetaja veerg 11/15
Intervjuu Raul Sulbiga
Raamatuarvustus: Mutandid, maagid ja kummitused
Eesti ulme tõlked võõrkeeltesse
Külas Zagrebi ulmikutel
Iga päev - seikluslik, mitmevärviline armastuslugu
Raamatuarvustus: Tagasi minevikku
Raamatuarvustus: Jututulbad
Reaktori logo konkurss
Ulmekirjanduse BAAS - kes kellega sobib?
Lauamängututvustus: Perdition´s Mouth
Lauamänguloomingu võistlus - tulemused
Arvutimänguarvustus: Fallout 4
Estconi mälumäng 19. juulil 2014
Reaktori juubeliristsõna
Ulmeuudised 11/15
Uudiskirjandus 11/15
Isutekitaja: Kettmõõgaga mõõdetud maa
Jutt: Gurja ja kosmos
Tõlkejutt: Hull kuu
Tõlkejutt: Mälestuspäev
Tõlkejutt: Kõik saab korda
Järjejutt: Valge härrasmees. 6
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0086)