Algselt ilmus autorite Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana kirjutatud lugu järjejutuna Lääne maakonna ajalehes Lääne Elu. Ka Reaktor avaldab selle jutu järjejutuna, et pakkuda lugejatele sarnast lugemiselamust. Käesolevaga avaldame järjejutu viimase osa  Eelmine osa

*

Lendasin kui tuul ja suutsin jälitajad esimese hooga maha jätta. Jõudsin liftini, ent juba kaugelt oli näha, et ekraan, mis andis teada millisel korrusel tõstuk asetses, ei töötanud. Ilmselt oli Puuslik lifti välja lülitanud.
„Kivi kuule, saad sa lifti tagasi tööle?“
Ei mingit vastust. Proovisin veel, ei midagi. On alles lugu, küllap oli Puuslik ta süsteemist välja puksinud. Vaat kus tõmbasime omale selle tolvaniga häda kaela. Ei tasu näppida kõike, mis ette satub. Proovisin ise liftile läbi võrgu ligi saada, kuid Puuslik, vana siga, oli tõesti osav ja blokkis mu pääsu võrku üldse ära. Tundsin, kuidas külm higi hakkas selga mööda alla nõrguma ja abitustundest tuli pissihäda peale. Rahu, ainult rahu! See ei ole muud, kui uus lukustatud uks, ütlesin endale, uus tulemüür. Mõtle! Ainus mõte, mis pähe tuli, oli et varsti saavad Puusliku androidid ja ümber ehitatud vangid mind kätte. Pidin leidma kuskilt peidupaiga! Hakkasin nii kiirelt, kui kohmakas tehisjalg, mis kord töötas, kord mitte, lubas, tagasi komberdama. Kahepoolne tugev uks, millest ma veidi aega tagasi sisenesin, ei liigatanudki. Näitasin ukse kõrval olevale andurile oma silmamustrit ja näpujälge – lõpuks toksisin isegi puutetundlikul paneelil sisse avamiskoodi, aga ei midagi. Raisk, Puuslik oli teinud puhta vuugi ja kõik sissepääsukoodid tühistanud. Kuradi-kurat! Hakkasin meeleheitlikult koridoris olevaid kõrvaluksi katsuma, Kõik olid lukus, välja arvatud üks, mis avanes väikesesse, meeter korda meeter kambrisse. Seal vedeles räpane ämber paari nässaka plastmassharjaga. Tahtsin ukse juba kinni lüüa, kui mu pilk langes seinas olevale jämedale ventilatsioonivõrele. See oli piisavalt suur, et inimene sisse mahuks. Sulgesin enda järel ukse ja asusin harju appi võttes võret lahti kangutama. Peale kahe harja murdmist meenus mulle tehnikute ruumist kaasa rabatud kruvikeeraja. Selle abiga läks vaid mõni hetk, kui pääsesin kitsasse ning jääkülmade plekkseintega tunnelisse, kus ulus külm tuul.

Esialgu polnud torus vigagi, siis aga ristus harjakapi liin ühe suurema põhitrassi kanaliga kus tormles lausa jääkülm õhk, mis tungis mu ainsaks kehakatteks oleva tehnikutunke alla ning muutis näo ja käed tundetuks. Luristasin nina, neelasin külma tatti ning äigasin käisega silma kippuvaid pisaraid. See veel puuduks kui ma nüüd selles torus kopsupõletiku saaks. Õnneks polnud roomamine väga pikk, ühel hetkel põrkasin peaga millegi vastu. Seda kiirelt kobades mõistsin, et tegemist oli konditsioneeri väljutusavaga. Pistsin käe koos kruvikeerajaga võre vahelt välja ja kobasin kinnitusi. Mu sõrmed olid aga nii tundetuks muutunud, et pillasin kruvika maha. Vist vingatasin üsna samamoodi, kui paks tehnik, kui paugu hella kohta sai. Pöörasin end vihaga ümber, toetasin jalad vastu konditsioneeri ning virutasin kõigest jõust. Peale kuut-seitset lööki kostis mürin, metalli krigin ning raske mütsatus, mis pani värisema kogu toru, kus asusin. Tehisjala jõud on ikka tehisjala jõud! Lootsin ainult, et see suur kolin kellegi tähelepanu ei ärata. Ehk mõtlevad, et Valge Daam kummitab? Kuigi hetk polnud õige, siis pidin oma mõtte peale siiski muigama. Ei mingit Valget Daami, kummitab hoopis Valge Härrasmees. Piilusin tunnelisuust ettevaatlikult välja ega näinud kedagi. Hiiglaslikus ruumis oli poolhämar, palju tumedaid risttahukaid, palju pisikesi tulesid ja kostis jubedat ventilatsiooni undamist. Täistabamus! Olin serveriruumis. Isegi võhik oleks selle kõigi nende tuhandete vilkuvate puna-rohe-kollaste tulede ning pikkade sammastena kõrguvate kapiridade järgi ära tundnud. Kukutasin end jalad ees põrandale. Konditsioneeri avaus polnud eriti kõrgel, aga mu elus jalg olid hiljutisest tagumisest valus ning hetke lihtsalt lebasin kägaras ning toppisin suhu kippuvaid vandesõnu tagasi. Miks ma üldse mõlema jalaga korraga tagusin? Hakkasin siin vist ajapikku lolliks jääma. Valust üle saanult, ei suutnud ma servereid vaadates siiski võidurõõmsat muiet tagasi hoida. Puuslik oli mul riistvara pidi peos, et susi teda sööks. Vat nüüd hakkab Valge Härrasmees alles tõeliselt kummitama!

*

Hiivasin end püsti, kobistasin serveripargini ja püüdsin poolpimedas süsteemist aru saada. Tuvastasin eri värvi, eri paigutuse ning kujuga tulekeste järgi eksimatult võrguseadmed, serverid ning andmelaod. Korraks tekkis mõte, et tõmbaks lihtsalt kõigilt aparaatidelt voolu küljest, kuid mõistsin, et minu probleemi see ei lahendaks. Nii lülituks kogu farm koos Puuslikuga tõepoolest välja, aga ukselukud jääksid endiselt suletuks. Need kuramuse lukud olid ju koostatud selliselt, et jääksid suletuks isegi elektrikatkestuste ning kogu andmevõrgu kokkukukkumise järel. Ei, ma pidin leidma viisi kuidas võrku pääseda ja lukud sealtkaudu avada. Serveritulede abil orienteerudes valisin välja ühe võrgukommutaatoritest, võtsin oma paljukannatanud jalast taas peene fiiberoptilise kaabli lahti ning ühendasin end selle abil seadmega.

Süsteem võttis mu koheselt omaks nagu kadunud venna. Proovisin logida minu ja Kivi poolt tekitatud kasutajakontodele, aga Puuslik oli need muidugi hoolikalt eemaldanud. Nüüd poleks olnud raske panna tööle mõned filterprogrammid, millega kommutaatoreis ringi tuhisevatest andmehulkadest paroole välja õngitseda. Ainult, et sellega oli väike probleem – leitud ajur oli häkkimiseks tarvilikust kraamist puhas nagu vastsündinu. Paari tunniga oleksin ma muidugi suutnud mingid ajutised programmid valmis kirjutada, aga seda aega lihtsalt ei olnud. Tundsin kuidas külm mööda sääri ülespoole roomas ja mu õlgu embas. Toppisin käed kaenla alla ja keksisin ühe koha peal, niipalju kui juhe lubas. Neetult külm oli, seadmete jahutus oli siin võimas. Kui ma jalamaid välja ei saa, siis peab mul hiljem ka allesjäänud jala külmakahjustuste tõttu ära opereerima ja kogu ülejäänud keha takkapihta. Püüdsin mõelda, kuid pidevast pingest, väsimusest ja külmast, hakkas aju mind alt vedama. Vahtisin päris mitu sekundit niisama tühja, enne kui ise arugi sain. Ei! Ärka Famagustas, ütlesin endale, kui tahad siit välja, siis mõtle! Mõtlesin, et tahaks välja küll. Välja! Just! Ma saan siit ju nüüd taas välismaailmaga ühendust. Lükkasin vestlusprogrammi tööle ja kõllasin Kivile. See, muidu nii vaoshoitud vennike, hõiskas nii, et lõi mul kõrva lukku.
“Mis paganat sul seal toimub?”
Eks mul oli ka hea meel tema häält kuulda. Kirjeldasin talle hambaid lõgistades paari sõnaga olukorda.
“Viska mulle kiirelt mõned skännerid ja vahevarad paroolide napsamiseks, enne kui see hull meid uuesti avastab ja välja peksab.”
“OK, oota siis hetke, ma lasen enne põie kortsu...”
“Ei! Kurat, kannata ära! Ma olen sama hästi kui palja tagumikuga vangla seadmeruumis, külm hammastega kannikates kinni!”
“Noh kui nii kiire siis...” pomises Kivi ja hetk hiljem andis vaikne kõlin teada, et vajalikud programmid hakkasid minu poole liikuma. Viimaks ometi! Oodates hakkasin järjest enam värisema. Tunne oli, nagu oleks Siberisse sattunud, ainult igikelts puudus veel. Piilusin jalalt-jalale tammudes ringi. Riistvara oli ikka võimas, oleks mul kodus keldris sihuke värk. Luristasin ninaga. Kahjuks polnud mul hetkel kodugi. Siis jõudsid Kivi bitimurdjad kohale. Haarasin neist nagu päästerõngast. Kivi programmidega polnud Puusliku serveritesse pääsemine enam kuigi keerukas. Lollitasin kiirelt andmelüliti ära ja istusin mitme olulise infovoo vahele pealt kuulama. Nüüd läheb veidi aega ja peagi saan ma siit hullumajast minema! Kahjuks tundus aeg mööduvat liiga aeglaselt. Peagi tekkis mul tunne, et varbad kukuvad otsast. Seejärel kuulsin serveriruumi ust avanemas. Ajasin end võpatades sirgu ja tundsin, kuidas kuum laine üle selja käis. Ukselt paistvasse valgusevihku sigines võigas kogu. Rohkem õudusunenäost kui reaalsest elust pärinev jälkus. See oli Peeter, hullusti lõhki lõigatud ja taas kokku traageldatud. Tema kuklast ja kõhust turritasid välja peened terastorud, liigestesse olid lisatud veelgi mootoreid, südame juurest turritas välja ümar kapsel, silmad olid asendatud kaameratega ning raseeritud peast paistsid kohmakalt kinnitatud pistikud. Liha oli temasse väga vähe alles jäänud. Ma ütleksin, et mul tõmbus seest külmaks, kuid ma olin niigi liiga läbi külmunud, et see saaks tõsi olla. Ilmselgelt oli ta tulnud siia mind otsima.

*

Peetri võigas kuju seisis ukse peal. Tänasin taevast, et serveriruum oli tohutu suur ja arvukad kapiread varjasid mind ta pilgu eest. Vandusin, sest Kivi programmid tiksusid alles andmeid filtreerida ja olin seetõttu juhtmega ühele kohale aheldatud. Kui ma sikutan juhtme masinast, siis pean hakkama pärast uuesti paroole sõeluma. Kas mulle seda pärastit aga antakse? Samal hetkel, kui Peeter liikvele läks ja hakkas pimedas saalis tornide vahel ringi kooberdama, kostis mul kõrvus võidukas tinin: vajalikud võtmed ja paroolid olid olemas. Tõmbasin käisega üle tilkuva nina. Ühe silmaga Peetri liikumisi jälgides, logisin Puuslikku töös hoidvasse andmefarmi. Silmitsesin hetke digi-inimese teadvuse struktuuri, otsides virtuaalset ruuterit, mis pidi vahendama infovooge programmide, tajude ja närvivõrgustiku vahel. Leidsin, ja sinna, Puusliku südamesse, koostasin kiiruga paarirealise skripti. Tillukese programmikese, mis asus pommitama süsteemi suvaliste päringutega. Olin oma tegevusega nii hõivatud, et lasin Peetri korraks silmist. Järsku seisis ta mu ees! Põrkasin seljaga vastu serveriseina ja vajusin külmale põrandale. Sajad porditulukesed mu taga valgustasid inimkoletist oma kahkja valgusega. Tema kehvasti ühendatud liitekohtadest pressis välja verd ning mäda, väiksed pumbad üritasid vedelikukadu kompenseerida spetsiaalsetest balloonidest vere juurde uhamisega. Ühe silma ees jooksis mul endiselt aken Puusliku seisukorraga. Tehismõistuse ruuter üritas edutult mu skripti genereeritud mõttetut jama läbi seedida. Saamata sellega hakkama, hakkas ta hakkima. Peeter haaras oma manipulaatoritega minu järgi. Virutasin tehisjalaga ja tõrjusin ta käpa eemale. Veel korra! Samal ajal üritas Puusliku ülejäänud süsteem uut ruutimistarkvara käivitada. Need katsed lõppesid iga kord veateadetega ning ükshaaval seiskusid kõik digieluka komponendid. Peetergi jäi kõhklema. Hea meelega oleksin tõmmanud juhtme seinast ja jooksu pannud, kuid ma ei saanud. Ta oli mind nurka surunud. Seisime seal Peetriga vastakuti. Jälgisime mõlemad reaalis teineteist ja virtuaalis ülikeeruka programmi surmatõmblusi. Algoritmide ja programmide elutahet oli lausa füüsiliselt tunda. Tundsid, kuidas mul oodates kõrvus kohisema hakkas ja tehissüda jättis takte vahele. See oli ehmatav, mõtlesin hirmuga, et Puuslik on äkki vasturünnakule asunud ja mu südame tarkvarasse sisse murdnud, kuid ei. Kurjami viimased jääkinfost ummistunud programmid jooksid veateateid vilgutades kokku. Digitaal oli surnud. Jõllitasin Peetrit, oodates tema järgmist käiku, kuid seda ei tulnud. Olles hetke paigal kõikunud ja mind tühjal pilgul põrnitsenud, pöördus Peeter ümber ning taarus minema. Kõik need operatsioonid, rohud, rahustid ja tuimestid olid mehe mõistuse murdnud. Ilma Puusliku suunavate õpetussõnadeta oli ta kaotanud igasuguse arusaamise, kus ta asub ja mida tahab. Samal ajal, kui kergenduselaine minust üle käis, tundsin sellele õnnetule inimolevusele korraks kaasa, kuid vaid korraks. Eks ta sai, mis oli ära teeninud. Minul aga oli aeg lahkuda. Noppisin Puusliku elututest failidest välja turvasüsteemidele ligipääsuks vajalikud võtmed ning avasin kõik vangla uksed. Olin vaba, nagu kõige vabam eurooplane! Ka Kivi oli tagasi liinil.
„Elus?“
„Elus!“
„Väga hea, Sirts juba ootabki sind Rannapromenaadil.“
„Olen teel.“
Läbi kinnipidamisasutuse kõndides kohtasin veel mitmeid moonutatud inimkogusid, aga neilgi oli siht silme eest kadunud. Nagu unes sõitsin liftiga üles. Oli varajane kevadhommik. Õhk öökülmast karge ning üksikute põõsaste alla viimased sulamata lumeriismed. Ahmisin kopsudesse sõõmu värsket, vabaduse õhku ning astusin liftist välja. Kuskil tornis hakkas sireen üürgama ja minu taskus midagi piiksuma. Hüppasin lifti tagasi. Pistsin käe taskusse ja tõmbasin sealt välja väikse, kõrvulukustavalt piiksuva eseme. Võti! See oli too neetud vaheukse turvavõti! Nii turvaline, et kui see vanglast välja viia, siis käivitus alarm. Viskasin äraandja maha ja pistsin jooksu. Kuulsin, kuidas üleval tornides pöördusid elektrišokiseadmed. „Kivi! Löö valveseadmed rivist välja,“ röögatasin ja andsin jalgadele valu. Sirts, siit ma tulen!
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Peatoimetaja veerg 11/15
Intervjuu Raul Sulbiga
Raamatuarvustus: Mutandid, maagid ja kummitused
Eesti ulme tõlked võõrkeeltesse
Külas Zagrebi ulmikutel
Iga päev - seikluslik, mitmevärviline armastuslugu
Raamatuarvustus: Tagasi minevikku
Raamatuarvustus: Jututulbad
Reaktori logo konkurss
Ulmekirjanduse BAAS - kes kellega sobib?
Lauamängututvustus: Perdition´s Mouth
Lauamänguloomingu võistlus - tulemused
Arvutimänguarvustus: Fallout 4
Estconi mälumäng 19. juulil 2014
Reaktori juubeliristsõna
Ulmeuudised 11/15
Uudiskirjandus 11/15
Isutekitaja: Kettmõõgaga mõõdetud maa
Jutt: Gurja ja kosmos
Tõlkejutt: Hull kuu
Tõlkejutt: Mälestuspäev
Tõlkejutt: Kõik saab korda
Järjejutt: Valge härrasmees. 6
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0080)