Sellekuine intervjuu on meil Eesti ulmele olulise isiku Raul Sulbiga, kes on nii Ulmeühingu asutajaliige kui kauaagne erinevate kodumaiste ning tõlkeulme kogumike ja sarjade koostaja.
1. Oled seda erinevatel üritustel juba palju kordi teinud, aga räägi meie lugejatele lühidalt veelkord enda tulevikuplaanidest „Orpheuse” sarja, antoloogia „Täheaeg”, õuduskirjanduse kogumike avaldamise ja muude kirjastamisplaanide osas.
Kõige värskemalt ilmus oktoobri keskel minu koostatud üleloomuliku kirjanduse antoloogia «Hirmu ja õuduse jutud I», mis keskendus ameerika õudusjutu sünnile 19. sajandil ja arengule läbi 20. sajandi. Raamat peaks ideaalselt sobima ka jõulukingiks, kuna püüdsin sellesse valida lugusid just selle ambitsiooniga, et tekitada lugejais sellist halloweeni-hingedeaja ja jõulupühade atmosfääri, ehk siis mitte mingeid eksplitsiitselt graafilise õuduse kujutamisi, vaid pigem just sellist vaikset ärevust ja rahutust tekitavat fiilingut, üleloomuliku tunnetamist ja tajumist ning pigem ehk aimamisi kui otseselt. Loodame, et õnnestub aasta pärast välja tulla teise köitega, mille sisu on juba 80% ulatuses koos. Seal keskenduks siis rohkem klassikalisele inglise tondijutule ning järjejutu-osas tutvustaks üleloomuliku kirjanduse päris algust: gooti romaani teket ja arengut Inglismaal, penny dreadfule, sensation novelit ja viktoriaanliku tondijutu arengut kuni M. R. Jamesi hiiglasliku persooni lavaleastumiseni. Ja eks mingi 30-40% ulatuses on peas valmis ka kolmanda köite sisu.
Äsja said valmis ja läksid trükki (ning peaks Reaktori ilmumise ajaks olema just valmis saanud) „Orpheuse Raamatukogu” kaks järgmist üllitist, vendade Strugatskite «Marslaste teine sissetung», mille on siis jällegi toimetanud ning järelsõnastanud Veiko Belials, ja Robert A. Heinleini «Taeva orvud», mille lõpust leiab minu järelsõna põlvkonnalaeva tekstitüübi tekkest ja varasest arengust angloameerika ulmes perioodil 1934–1955. Väärt jõulukingid mõlemad needki. Samuti loodan, et lugejad võtavad hästi vastu „Orpheuse Raamatukogu” uue kujunduse, mille üle ma ise päris uhke olen. Küsitakse, miks te seda tegite, vana töötas ju nii hästi ja sellega oldi ära harjutud. Jah, aga tegijana tüdined sa ikka vanast pakendist ära, eriti kui seda juba kolm aastat ühtejärge kasutanud oled. Muuseas, statistiliselt on see täiesti normaalne aeg raamatusarja kujunduse uuendamiseks.
Algselt pidime sel aastal välja andma veel C. C. Finlay 2 lühiromaanist koosneva minikogu «Poliitohvitser, poliitvang», kuid teiste ideede ettepoole kerkimisega nihkus see veidi tahapoole. Samas on see nullindate suhteliselt värske lääne ulme endiselt kavas ja millalgi järgmisel aastal plaanis. Veidi bujoldilik, veidi gromovlik, omapärane ja põnev igatahes.
Ülejäänud 2016. aasta ORi plaanidest ei saa ma kahjuks hetkel rääkida, kuna ühtki lepingut veel tagataskus pole, aga mingi teoste nimekiri, mille kallal kirjastaja Eva Lutsuga töötame, on loomulikult olemas. Saan öelda vaid niipalju, et lähema kolme-nelja aasta jooksul on ehk rohkem plaanis keskenduda 1950–1970ndate angloameerika ulmele, kuigi ei saa öelda, et uusi, päris värskeid asju üldse ei tuleks. Tuleb ikka, ent lihtsalt viimaste aastate Eesti ulmekirjastamise skeenet analüüsides tunnen ma ise üha enam puudust just tolle perioodi klassikalistest tekstidest ja autoritest, kes on justkui igaveseks ära unustatud. Varrak, mis koos Elmatariga 1990ndate lõpul ja siis koos Tänapäeva ja Fantaasiaga uue sajandi alul seda vankrit vedas, ei anna vanemat ulmet praktiliselt enam üldse välja (viimane oli vist Bester?), teisedki kirjastused keskenduvad vaid kõige uuemale popile ja noortepärasele kraamile. Vast ainult Erseni ulmesari üllatab aegajalt mõne vanema asjaga (Hamilton, Varley, Foster). Võin lubada, et Fantaasia ei muutu kindlasti nn. messikirjastuseks, mis laseks endale pähe määrida mitmeid köiteid pikki noorteulme oopusi, Fantaasia on alati olnud spetsialistide kirjastus, mille avaldamisvalikud on läbi mõeldud ja ei lähtu välistest sisenditest.
Järjekorras juba 15. „Täheaja” (ärge palun keegi seda jälle «juubeliks» nimetage! :D) algupärased materjalid on koos ja ootavad Kultuurkapitali otsust, tõlkepoole osas veel arutelud käivad. Kõige varem võiks see number ilmuda ehk veebruari lõpuks, aga võimalik, et ka kuu-kaks hiljem, sõltub rahastamisest.
Ning –
last but definitely not least – minu enda hetke silmatera ja uhkuseprojekt: Robert Silverbergi valitud lühiproosa paremik viies köites. Esimese köite jutud on nüüdseks peaaegu tõlgitud ning algab toimemisprotsess. Esimese raamatuga loodame välja tulla millalgi jaanuari lõpus või veebruaris. Aga sellest mammutprojektist hiljem põhjalikumalt. Ütleks siin vaid ära, et ega analoogilisi mitmeköitelisi oluliste ulmeautorite jutu- või romaanikogude ideesid on mul ju veel, iseasi, millist neist kirjastaja riskiks ette võtta ja korraga rohkem kui ühte sellist suurprojekti teha ei jaksagi.
2) Oled korduvalt öelnud, et tahaksid anda välja olulisi autoreid, keda pole siinmail veel tutvustatud. Miks aga siis sedavõrd kummalised valikud nagu Whitehead, Toke Munn jne, aga mitte näiteks Kage Baker, Lucius Shepard, Robert Reed, Stephen Baxter, Van Vogt, Paul McAuley või Jack McDevitt (kes, saan aru, on üks su lemmikkirjanik) jne. Ka nende autorite looming on põnev ja lisaks ei vaja omaaegse stiili niivõrd tugevat mõistmist.
Siin küsimuses on pisut sees pöidla peenisega võrdlemist, aga pole hullu. Ehk siis ühte jutukogusse sisse võetud kurioosset näidet (Henry Toke Munn) ei saa ju võrrelda raamatuprojektidega. Samuti on moodsate autorite loetellu sattunud kuldajastu klassik A. E. van Vogt, kelle kaunikesti omapärane kirjutuslaad vajaks kindlasti tänapäeva lugejatele lahti tõlkimist ning isegi siis säilib suur oht, et inimesed ei saa temast ikkagi aru. Ning Henry S. Whitehead on üldiselt õuduskirjanduses ikka niivõrd oluline autor küll, et ta omas kaanonis väärib kindlasti vähemalt ühe raamatuga eesti keeles olemist. Ehk et õudusklassik kannataks vajadusel vabalt välja võrdluse SF-klassik van Vogtiga – mõlemad on omas alagrupis ja kaalukategoorias olulised. Aga see selleks.
Ära toodud loetelus on autorid, keda ma kõiki hea meelega eesti keeles välja annaksin ja ma loodan, et kunagi nende teosed ka eesti keelde jõuavad, kas siis minu või kellegi teise töö tulemusena. Hetkel on siin aga üks väga suur AGA. Valdav enamik ülesloetud autoreist on sellised, keda kirjastaja nende suhtelise tundmatuse tõttu eesti publiku seas ilmselt ei riskiks avaldada võtta. Baker, Shepard, Reed, McDevitt... Kas van Vogti 2 eestikeelset juttu ja McAuley 1 neid oluliselt tuntumaks teevad, kahtlen samuti. Baxter on tuntum, aga teda on juba ilmunud («Ajalaevad») ning Varrak annab teda ju hetkelgi välja (see sari, mida kirjutab Baxter, mille kaanele on aga reklaami huvides pandud ka Terry Pratchetti nimi). Samuti on „Sündmuste Horisondi” sarjas ju üks Baxter plaanis, mille kaanel analoogiliselt ka ulmeklassik sir Arthur C. Clarke’i nimi, millest aga ei tasuks end eksitada lasta – tegu on ikkagi Baxteri romaaniga («The Light of Other Days»).
Lisaks on näiteks Baxteri probleemiks see, et enamik tema romaane kuulub sarjadesse, häid üksikromaane on tõesti üksikuid, aga siin tulevad avaldamiskaalutlusi tehes mängu tuhat faktorit. Ütleme näiteks, et võtaks alternatiivajaloo «Anti-Ice», mille kaanel on Krimmi sõja lahingu kohale kõrguma pandud tuumaseen. Aga kui meil näiteks on konkreetse aasta avaldamisplaanis juba üks alternatiivajalugu või viktoriaanlik aurupunk sees, siis see romaan enam hästi ei sobiks. Suurt muud polegi Baxterilt aga võtta, mis lugematute järgede avaldamist ei nõuaks.
Jätkan avaldamisvalikute loogika illustreerimist Sinu pakutud näidetega. Lucius Shepardilt oleks avaldada näiteks ‘best of’ jutukogu, aga kui vastava aasta kirjastamisplaanis juba on liiga palju jutukogusid, siis langeb see ära. Ja järgmine aasta võib juba tuua uued plaanid, uued avaldamissoovid ning nii langeb see üks suur lemmik ehk aastateks aktiivsest plaanist välja. Suur lemmik ta ju on, aga suuri lemmikuid on veel palju. Kage Bakeri kogu looming on sisuliselt üks suur sari, ehk, kui see ette võtta, tähendaks see enda lukku panekut 8–12 köitega. Jack McDevitti loomingus on kaks suurt sarja ja hulk üksikromaane, ühe sarja võiks ju proovida ette võtta ja ehk millalgi võtamegi, kui keegi teine ette ei jõua, aga ikkagi on need pikad sarjad, 7–8 raamatut kummaski. Üksikromaane on, aga sarja lood on tegelikult paremad ja rohkem avaldamist väärt. Samas ei tahaks kehva müügiedu korral endale oma lemmikkirjaniku sarja eestikeelse avaldamise poolelijätja tiitlit kah, eksole? Paul McAuley on samuti autor, kelle loomingu puhul on raske otsustada, mida avaldada, pealegi on ta romaanid pisut liiga raskepärased ja pisut liiga mahukad. Veel üks probleem: avaldamist väärt McAuley romaanid on kahekaupa sarjades: kui esimene majanduslikult hävib, kas teist siis enam kunagi tuleb? Oleks üksikromaane, aga nende tegevus toimub samas maailmas alles pärast nonde kahekaupa sarjades olevate romaanide sündmustikku ning ei oleks hea neid enne hilisemaid asju avaldada. Kõik täpselt samad probleemid – mahukus, raskepärasus, sarjad enne ja alles siis üksikromaanid – võimenduksid Alastair Reynoldsi puhul, tema telliseid ei suudaks isegi Varrak ühes köites välja anda.
Robert Reedilt oleks üks mulle väga meeldinud ja mahult kontimööda üksikromaan võtta, aga ütle Sina mulle, milline oleks šanss, et Robert Reedi Eestis mingi müügiedu saadab? Kuulen Sind vastu küsimas, et aga suhteliselt tundmatu Finlay ju võtate avaldada? Siingi on kirjastamistehniline nüanss juures. Ühe puhul tuleks suhelda agentuuriga, mis küsib 400-leheküljelise romaani täishinda, teise puhul sai kontakti otse autoriga, kes kahe novella eest väga palju ei tahtnud, ehk siis on avaldamise majanduslikud riskid palju väiksemad. Selliseid pisiasju ja nüansse, mis iga konkreetse idee, autori, teose, sarja väljaandmise puhul otsust mõjutama tulevad, on kümneid ja kümneid. Ei ole mingit sellist poliitikat, et jätan nimme oma BAASis kiidetud lemmikud avaldamata ja valin väljaandmiseks nimelt mingeid vähetuntud ja ebaolulisi autoreid.
Kõigest sellest hoolimata loodan ma, et näiteks van Vogt lähiaastail ehk „Orpheuse Raamatukogu” vahendusel eesti keelde jõuab. Kui just Ersen jälle meid temaga Hamiltoni kombel ei üllata. Samuti loodan ma, et Shepard, McDevitt, McAuley ja Reynolds mingil kombel kunagi tulevad. Aga ma võiksin seda meeldivate moodsate autorite nimekirja kusjuures kohe käigu pealt mitmekordistada, sest tegelikult on mulle väga meeldivaid autoreid viimasest kahest kümnendist veel väga palju, ma lihtsalt pole jõudnud neid BAASis kiita: Richard Paul Russo, Eric Brown, Tony Daniel, Robert J. Sawyer, Robert Charles Wilson, Richard Calder, Catherine Asaro, Ian McDonald, Neal Asher, David Gerrold ja nii edasi ja nii edasi. :) Keda neist võtta, keda jätta? Märkimisväärset olulisuse või taseme vahet neil pole… Puhtalt valikute ja juhuste küsimus.
Teinekord on ka lihtsalt nii, et kui mingi ajaperioodi jooksul mingi ideega mängid ja selle avaldamisvõimalusi kaalud ning kirjastajaga vaidled, toimub lõpuks mingi ummikusse jooksmine, lukustumine, ja nii langebki oluline asi määramata ajaks päevakorrast välja ja lihtsam on puhas leht ette keerata ja uued ideed lauale panna. Mõnda Sinu mainitud autoreist olen ma püüdnud kirjastajale atraktiivseks rääkida pikemate pausidega juba aastaid, samas näiteks Robert Silverbergi idee õnnestus mul Eva Lutsule n-ö. «maha müüa» selle väljakäimise hetkest alates põhimõtteliselt 15 minutiga.
Vastan suurima heameelega. Robert Silverbergi näol pole tegu mitte ainult suurepärase autoriga, vaid minu meelest ka erakordselt olulise ulmekirjanikuga, võibolla isegi, et 20. sajandi kõige kunstimeisterlikuma ja olulisemaga. Mida ma selle viie köitega taotlen, on talle eesti keeles vähegi väärikama retseptsiooni saamine, kui on see, mida võimaldavad need ilmunud 4–5 raamatut. Ja kui Sa juba oma lemmikute Strugatskitega võrdled, siis kui mitu nende raamatut on tänaseks eesti keeles? 18? 19? Asimovilt on eesti keeles ilmunud 16 raamatut, Zelazny’lt 15, Howardilt 10, Clarke’ilt 8, Simakilt 7, Heinleinilt ilmub järgmisel aastal 7. raamat, Anderson ja Bradbury on 6 köite peal… Mida ma tahan selle loeteluga öelda, on, et kindlasti ei ole Robert Silverberg neist ju kunstimeisterlikkuse poolest kehvem kirjanik, pigem vastupidi. Ning kindlasti on ta olnud neist kõigist viljakam.
Jättes numbrite maailma kõrvale, siis tunnistan, et mina ei oskaks ega suudaks Silverbergi jutuloomingust panna kokku ühte 500-leheküljelist kogumikku, nagu tegime Poul Andersoniga. Tema lühiproosa hulk ja tase on lihtsalt nii teises suurusjärgus ja kaalukategoorias, et üheköiteline valik tunduks täiesti mitterepresentatiivne ja mõttetu üritus. See oleks võrreldav olukorraga, kus kaupluses on müügil 25 erinevat tüüpi kompvekke ning sa tohid neist maista ütleme kolme. Rääkimata siis, et võiksid endale igast tüübist 3-4 tükki taskusse pista, et hiljem igaühe maitset paremini nautida ja meelde jätta. Nii et kindlasti ei tunne ma mingeid süümepiinu selle osas, missugused põnevad uued autorid nüüd selle ressursi tõttu, mis me Silverbergi tegemisse suuname, välja andmata jäävad. Niimoodi on üldse üsna sihitu mõelda ja arvestada. Silverberg on lihtsalt asi, mida ei saa teha poolikult ja võibolla jääks üheköitelise Silverbergi puhul nende ülejäänud nelja ressurss lihtsalt kasutamata ja ma tegeleksin selle asemel millegi hoopis muuga. Ning Eva annaks välja mõne poetessi paar luulekogu rohkem. Ulmeprojektide planeerimine ja teostamine nüüd sel kombel ühendatud anumate süsteemis küll ei toimi, et Silverbergi avaldame kellegi teise arvelt.
Kolmandaks on Robert Silverberg lihtsalt mu isiklik suur lemmik ning ma olen tema lühiproosa viimastel aastatel ka süsteematiliselt läbi töötanud ja tunnen end ses vallas väga pädevana. Ning patt oleks sel pädevusel lasta raisku minna. Isiklik vaimse rahuldusega seotud kasu on mul siin tõtt öelda ka mängus, nimelt pakub kõige suuremat rahuldust mulle angloameerika ulme lühiproosa antoloogiate koostamine. See tegevus klassikalisel kujul on praegusel copyrighti-ajastul kahjuks praktiliselt võimatu, kuna eri autorite juttudest temaatilisi kogumikke (10–15 juttu, 350–450 lk) kokku panna oleks sõna otseses mõttes majanduslik enesetapp. Siin tulebki mängu Silverberg, kelle lühilooming on ise niivõrd eriilmeline ja -näoline, et see ongi nagu omaette väike kirjanduslik keeleruum, millest saab valida ja kokku panna erinevaid kogumikke. Ühe autori kogumike puhul on see majanduslikult hädapärast täitsa võimalik. Enamiku teiste autorite puhul pole nende lühiproosa kullaprooviga varasalv aga nii suur, et sealt üle 1-2 asjaliku kogumiku kokku saaks. Silverberg on unikaalne nii kvaliteedilt kui kvantiteedilt ning just sellele ma tahangi nende viie köitega tähelepanu juhtida. Samal ajal nautides ise võimalust näidata ühe köitega ühte perioodi ja loomelaadi kirjaniku karjääris, teisega hoopis teistsugust jne.
Aga kirjeldan siis ka lühidalt plaanitavat, mis esimesele küsimusele vastates tegemata jäi. Kavas on anda 4–5 aasta jooksul välja viis mahukat (300–400 lk) „Täheaja” formaadis köidet Robert Silverbergi valitud lühiromaane, jutustusi ja lühijutte. Esimene köide pakub valiku noore Silverbergi pulpseiklusi robotimässudest, galaktilistest kullaotsijatest-bogartitest, postapokalüptilistest viikingitest kuni ajareisideni kaugtuleviku mutantidega asustatud džunglimaailma ning pingeliste protoküberpunk-lahinguteni, mis võideldakse inimeste mõistuse süngetel kõnnumaastikel. Kokku 9 lühiromaani ja juttu perioodist 1957–1959. Teine köide keskendub Silverbergi eneseotsingutele ja -leidmistele perioodil 1956–1970, pakkudes 18 lühema jutu näol ekskursiooni kirjaniku kunstiliste eksperimentide laboratooriumisse: näeme noore algaja ja rabeda katsetaja muutumist küpse ja kunstimeisterliku sotsiaalse fantastika viljelejaks.
Kolmas köide, mille sisu olen enamvähem paika saanud, kuid mis on suurmeistriga veel kooskõlastamata, kujutab Silverbergi tema kunstiliselt kõige meisterlikumal ja vormieksperimentide poolest vastuolulisimal perioodil 1970–1974, mil ühest küljest ulmekirjanduse uue laine tormid kirjanikku uputada ähvardasid, teisalt aga ka tema kõige silmapaistvamad tekstid sünnitasid. Neljas köide peaks praeguste kavade järgi kujutama Silverbergi naasmist rahulikuma narratiivi juurde, enesega rahutegemist, tormi-ja-tungi-perioodiga lõpparve tegemist ning ajalooteemade rõhutatud esiletõusu kirjaniku loomingus 1980ndatel. Viimane, viies köide annab ülevaate suurmeistri loomingust 1990ndatel ja 21. sajandi algul, mil kirjaniku viljakus küll tõsiselt langes, kuid tipptekstide kvaliteet ühtlaselt kõrgeks jäi.
Tegelikult ei lahenda isegi see Eesti oludes unikaalne suurprojekt kogu probleemi, kuna Robert Silverbergil on vähemasti tosinkond äärmiselt eriilmelist romaani, mis kõik kuuluvad maailma ulme absoluutsesse tippu. Aga mõtleme sellele probleemile siis, kui lühiproosaga ühele poole saame.
4) Kas on mingeid ajastuid ulmekirjanduses, mida sa ei tunnista või ei soovi selle ajastu ulmekirjandust avaldada? Mis on ulmekirjanduse žanrid, mis käivad närvidele?
:D Ei, selliseid ajastuid ei ole. Ma leiaks igast ajastust asju, mida välja anda. Kui küsimuse tagamõte on, miks minu avaldamisvalikud nii vähe moodsat ulmet puudutavad, siis sellele vist juba enne veidi vastasin. Kui ma näen, et teised teevad valdavalt moodsat ja värsket kraami, tekib minul mingist veidrast tasakaalu- ja võrdsusprintsiibist lähtuvalt moraalne tung keskenduda oma lemmikutele mingist varasemast perioodist. Kui näiteks teised annaksid valdavalt välja 1960ndate ulmeklassikat, siis oleksin mina ilmselt esimene, kes tõttaks moodsaimat kraami avaldama. Aga kuna ma lihtsalt leian, et mõlemad on olulised, siis keskendun ma hetkel sellele, millele konkurendid ei keskendu. Looduses peab valitsema tasakaal, nagu ütles juba Sammalhabe.
Närvidele käib mulle palju asju, aga ma ei saa öelda, et ükski ulme alamžanr mulle närvidele käiks. Pigem ütleme siis nii, et on terve hulk ulme alaliike, mis mind lihtsalt ei kõneta, ei eruta ning jäävad sestap minust igaveseks puutumata. Charles de Lint ja moodsad linnafantaasiad näiteks. Väikeriikide ulme näiteks. Suures osas vene ulme näiteks. Viimaste puhul on põhjuseks see, et ma neid lihtsalt kuigi hästi ei tunne, ei oska sealses autorite-agentide maailmas orienteeruda ning jällegi… see on valdkond, kus tegutseja on Arvi Nikkarevi ja Skarabeuse näol juba olemas. Muidugi mul mingid ideed vene ulmest on, olen neid Estconilgi paari aasta eest maininud, aga noh, nagu elu on näidanud, siis minu enda tähtsusetabelis jäävad nad kaugele lõppu ja vaevalt ma kunagi nendeni jõuan. Selles ulmes, mida ma valdan – angloameerika omas – on lihtsalt nii palju huvitavat vahendada, et ega minu elueast sellekski jätku. Enne sureb paberraamat ja ilukirjandust lugev ulmefänn Eestis (ja maailmas) välja. Minu kunagi ammu kokku pandud avaldamist vajavate autorite ja teoste nimekirjad, millele ju reaalselt töösse minevaid valikuid tehes suuresti siiani tuginen, noh, need nimekirjad on ikka sadu ja sadu ühikuid pikad.
5) Mida sa kunagise Sirbi huumorilisa toimetajana arvad humoorikast ja satiirilisest ulmest, kas ulme peaks olema tõsine või võib see endale lubada ka nalja?
Lubasid teravaid-torkavaid küsimusi ja täitsid oma lubaduse. Minu sattumine 2006. aastal Sirbi huumorilisa Kirp looma ja arendama oli üks suur juhuste juhus, kus suurt rolli mängis fakt, et minu akadeemiline vanavanaisa EÜSis on Kaarel Tarand, kes tollal Sirpi peatoimetas. Vähetähtis polnud ka enesehinnanguline fakt, et kuna ma «Ärapanija» ja «Rahva Oma Kaitse» fänn olen ja nende naljade peale laginal naeran ning neid seltskondades kõigile edasi räägin, siis ma olengi humorist valmis. Tegelikult ei olnud. Muidugi on mul üsna hea huumoritaju, aga kirjanduses ning ulmekirjanduses pole ma kunagi selle suur fänn olnud. Eks mullegi meeldib mõnel sobival meeleoluhetkel kõõksuda naerda Rex Stouti Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini elegantselt koomilisi dialooge lugedes ning ma ei põlga ulmes head nalja, irooniat või sarkasmi. Aga mulle pole kunagi märkimisväärselt istunud see, kui kogu ulmeteose olemus, eksistentsi põhjendus tugineb naljategemise ambitsioonile (Harry Harrisoni «Terasrott» ja «Technicolori ajamasin», Douglas Adamsi hääletaja-lood, kogu Terry Pratchetti looming jne). Filminduses kummalisel kombel mul seda probleemi pole, olen suur Mel Brooksi, Leslie Nielseni, ZAZi filmide jmt fänn.
Nii et koomiline ulme kirjanduses pole lihtsalt minu teetass. Ja ehk ongi parem. Selle tee joojaist maailmas ju puudust pole.
6) Kunagi sõitlesid Facebookis noorte ulmekirjutajatega, kes ei oska luua suuri võõraid maailmu ja widescreen-kosmoseoopereid, vaid piirduvad meie armsa maakamaraga, ning imestasid, mille peal nad küll on oma ulmehuvi kasvatanud. Samas armastad viimasel ajal ka ise tuua meie lugemislauale atmosfäärikaid õuduslugusid ja mitte just niiväga fantaasiarikkaid kosmoseseiklusi. Kas nii ei aita sa tahtmatult kaasa hoopis sellele, et sinu koostatud kogumikud inspireerivad uusi maalähedasi ulmekirjutajaid?
Hahaa, jälle võrdled pöialt peenisega ega vaata asju laiemal ajateljel. Viimastel aastatel olen eesti lugejateni toonud täpselt 3 vanemat õudust sisaldavat raamatut (E. F. Benson, mainitud Whitehead ja nüüd «Hirmu ja õuduse jutud»). Ja enne järgmist sügist pole uut «maalähedast» õuduskogumikku oodata. Valdavalt olen ma ju varem ikka toonud lugejateni just värvikaid žanriulmekaid kaugetest kohtadest ja toon edaspidigi. Ning need minu pakutud õuduslood on ju ka ikka sellised, milliseid ma eesti autoriteltki avasüli vastu võtaks, need ei ole reeglina olemuselt argised-hallid, vaid need on meie jaoks ajas ja ruumis kaugetes kohtades aset leidvad värvikad žanriõudukad, mitte tädi Maali kolmepealine lendav lehm, kellel kurat vaid teab mitu siilteravat hammasterida.
7) Oled küll Ulmeühingu asutajaliige, aga mitte Ulmeühingu liige, miks nii? Kas sinu arust aetakse praegu ühingus õiget asja või on see õigelt suunalt kõrvale kaldunud? Kui oleks aega, siis kas tahaksid taas ulme-elus rohkem osaleda?
Ma väsisin ära. Minu ulmeühingust kõrvalejäämine oli teadlik valik ja mitte sellepärast, et ühing kuidagi valele teele oleks keeranud. Jah, meil tekkisid viimastel aastatel, kui ma Estconi-Stalkeri korraldamises osalesin, eriarvamused programmi jmt osas, aga need ei olnud suured tülid. Ma leidsin ühel hetkel, et mul ei ole enam seda aega ja energiat, mida niimoodi tasuta kolmandasse sektorisse panustada. Aga see eemaldumine oli üks kõige õnnelikumaid minu elus, kuna ma nägin, et mingil müstilisel kombel oli tekkinud järelkasv: olid tekkinud «uued lollid», kes tahtsid sel moel oma aega ja energiat kulutada. Selle teatepulga sai edasi anda.
Ja nüüd on ühingus ju toimunud sisuliselt juba kolmas ja võibolla neljaski põlvkonna/seltskonnavahetus. See on suur kergendus teada, et selliseid inimesi ikka veel leidub! Ühel hetkel tundsin ma ise lihtsalt, et ma soovin oma vaba aega hobi korras ja suurema tasuta tegevusena paigutada korraldamise-organiseerimise asemel pigem toimetamisse-kirjastamisse. Ehk et minu poolt mingit
comebacki ühingu aktiivi sekka pole küll mõtet loota, ma olen kaunis rahul sellega, mida ma praegu hobi korras teen. Ühingu regulaarseid korralduslikke ülesandeid ma täita ei suudaks, niisama nõu anda võin aga alati.
8) Kui palju oled enda sarjade puhul valmis tegema kompromisse kirjastaja nõudmiste, enda maitse ja müügiedu vahel?
Kompromissidest meie koostöö ju koosnebki. Minu ideed ja plaanid on alati grandioossemad, aga siis peab Eva mind tagasi Eesti elu reaalsusse tooma ning tulemuseks on see kompromiss, mida lugejad näevad raamatulettidel. Minu algne plaan «Hirmu ja õuduse juttude» osas nägi ette pehmekaanelise 320 lk asemel umbes 450 leheküljelist kõvakaanelist kogumikku ning mitte korra, vaid kaks korda aastas. Realiseerus ainus realistlik võimalik variant. Kompromiss. Minu algne plaan Silverbergi puhul nägi ette kolmandiku jagu mahukamaid ja vormilt luksuslikumaid köiteid, realiseerub realistlik variant. Ja nii edasi ja nii edasi.
Minu idee anda välja vendi Strugatskeid piirdus 3 raamatuga («Tigu nõlvakul», «Väikemees», «Esmaspäev algab laupäeval»… okei, oli veel «Vikerkaare» idee, aga selle napsas Belials napilt eest ära), «Marslaste teine sissetung» on selge kompromiss turunõudlusega müügiedu nimel. Kes seda raamatut nüüd loeb, näeb ju kohe, et minu ulmemaitsega see kohe kuidagi ei kattu. Aga ta pole asi, mida ma kuidagi oma sarjas häbeneksin, kaugel sellest, minu meelest on ta omas võtmes meisterlikult teostatud tekst. Lihtsalt see pole jällegi absoluutselt minu teetass. Ega tegelt ju «Esmaspäevgi» pole, aga minu respekt selle teose vastu on lihtsalt nii suur, et mõtlesin, et selle lihtsalt peab välja andma, kui saatus meile selle võimaluse on kinkinud. (Niisama ääremärkusena minu Strugatskite-maitse kaardistamiseks: 1. koht «Raske on olla jumal», 2. koht «Asustatud saar», 3. koht «Piknik teepervel».)
Ehk: kompromissidest pole selles töös pääsu, kui sa tahad, et sinu ideed ja projektid üleüldse realiseeruksid.
9) Kas on ka mingeid kirjastamisotsuseid, mida tagantjärgi kahetsed?
Erakordselt huvitav küsimus tegelikult! Jah. Päris mitut asja kahetsen. Kahetsen, et lasksin end Eval algusaegadel üsna kergesti ära rääkida ja nõustusin esimese „Täheaja” jaoks hangitud tõlkejutud 3 köite peale laiali jagama. Tagantjärele ikka mängin mõttega, millise tuumaka tõlkeantoloogia oleks saanud, kui kõik need 14 lugu oleks ühtede kaante vahel ilmunud. Nüüd aga tulid sellised ajakirja-tüüpi antoloogiad, kus olid mõned tõlkelood ja mõned algupärandid, selline harilik assortii. Konkreetselt tõlkefookusega antoloogia aastal 2002 teeks mulle praegu tagantjärele rohkem rõõmu. See olnuks konkreetsem
statement ja dokument ja minu maitse-eelistuste kaardistus.
Sama lugu on «Süngete varjudega», suur osa teise valimikku läinud lugudest (Basil Copper, David Sutton, Darrell Schweitzer) olid juba esimese köite jaoks ära küsitud, aga jällegi tuli mängu kompromiss, kuna raamat kippus liiga mahukaks ja seega riskantseks minema. Tulemuseks on teine köide, mis kaotas fookuse, püüdis istuda mitme tooli peale korraga ja loomulikult prantsatas nende vahele maha. Pärast selle valmimist 2004. aastal kadus huvi õuduse vastu mitmeks aastaks: Jamesi, Kiplingi ja Poe autorikogud sündisid kuidagi täiesti automaatselt ja hingetult, mis neist kahjuks ka välja paistab. Aga neis asjus pole Eval muidugi mingit süüd, siin saan ma ainult iseendale etteheiteid teha.
Ning kolmandaks kahetsen, et antoloogiaga «Fantastika» läks Varrakus 2004. aastal, nagu temaga läks. Et läksin juba toimetamisprotsessi ajal raamatu keeletoimetaja Marika Mikliga, kes püüdis üsnagi ebaviisakalt tungida minu kui valimiku koostaja mängumaale, tülli, nii et juba enne raamatu valmimist oli selge, et iga-aastast ‘year’s best’-kogumikku, nagu oli planeeritud, sellest ei saa. Täiega surnult sündinud laps, mille puhul teose ilmumine ja trükisooja raamatu käeshoidmine mingit erilist rõõmu ei valmistanud. Aga eks see nullindate keskpaik oli ka isiklikus elus selline segane, hüplik ja eesmärgitult kulgev periood.
10) Mis on asjad, mille üle oled eriti uhke, mida pead enda senise toimetajatöö tähtsamateks saavutusteks või kõige paremini õnnestunud asjadeks?
See on lihtne küsimus. Algupärasest ulmest tunnen uhkust kindlasti selle üle, et õnnestus olla Indrek Hargla talendi avastajaks ning aidata teda nõuannetega tehniliste oskuste lihvimise juures esimeste kuude jooksul. Mainiksin siin samas kontekstis ka Märt Lauri nime, aga tema on vist kahjuks ulmežanri jaoks kaotatud looja. Ning pea sama suurt uhkust tunnen, et nüüd viimastel aastatel on olnud õnn ja au olla Heinrich Weinbergi ja Reidar Andresoni loometee alguses nende esimeste avaldajate seas. Ning loomulikult tunnen ma suurt uhkust, et just minul õnnestus kokku panna 1990ndate
landmark «Eesti ulme antoloogia».
Tõlkeulme poole pealt on raske üksikuid asju välja tuua, eks „Täheaja” sari ja „Orpheuse Raamatukogu” teevad tervikuna heameelt, «Sünged varjud» alustas hästi, kuid kaotas siis kuidagi fookuse. «Hirmu ja õuduse juttude» jaoks lugemine, selle sisu kokkupanek ja toimetamine-küljendamine pakkusid säärast rahuldust, millist pole ühe antoloogia puhul pikka aega täheldanud.
Üksikuist asjust peaks kindlasti mainima kahasse Andri Riidiga koostatud Poul Andersoni parimate juttude valikut «Taevarahvas». Ning isiklikult tunnen, et võibolla saab minu seni kõige olulisem tõlkeulme alane saavutus olema need viis köidet Silverbergi valitud lühiproosat.
11) Varsti on antoloogial „Täheaeg” 15. juubel. Kui palju on antoloogia idee selle ajaga muutunud, kas midagi on algsest ideest alles jäänud?
Tuligi ära see juubel jälle! Nagu 10. numbri eessõnas kirjeldasin, on „Täheaja” olek ja olemus pidevalt pendeldanud kahe suuna vahel: kas olla rohkem ajakiri või pigem antoloogia, kas keskenduda rohkem algupäranditele või tõlgetele, kas avaldada
nonfiction-materjali või aeglase ilmumistsükli tõttu sellest loobuda. Hetkel on ambitsioon jõuda stabiilse 2 numbrini aastas, mõnel aastal on see varemgi õnnestunud, aga mitte pikaks ajaks. Sisuliselt ilmselt peaks väljaanne suhteliselt sarnasena jätkama, eks minu soov ole ikka tõlkeulme osa veidi suurendada, aga küllap elu näitab, mis sellest plaanist saab.
12) Oled Eesti ainukese algupäraste ulmejuttude avaldamiskoha, kus makstakse autoritele ka tasu, „Täheaja” koostaja. Mida teed, kui autor saadab sulle ilmselgelt tugeva loo, mis pole samas üldsegi sinu maitse, kas siis žanrilt või stiililt või temaatikalt. Kas tunnetad, et peaksid avaldama endale mittemeeldiva ent olulise ulmeloo puhtalt ulmekirjanduse edendamiseks?
„Täheaja” 15. numbri jaoks laekunud kaastöid lugedes puutun täpselt selle küsimusega pidevalt kokku. No eks ma ikka avaldan, kus ma pääsen. Aga ma sõnastaksin selle dilemma pisut ümber: mida Sina teeksid toimetajana, kui su ees on tekst, mis on selgelt «neljaline»? Noh, ta on hea, objektiivselt hea, aga ei midagi erilist. Samal ajal näed sa toimetajana, et ükski ümberkirjutamine seda väga heaks ega suurepäraseks ei muuda, kuna seda sädet seal sees pole ega paista ka kusagilt tulemas. Ta on ja jääbki «neljaliseks». Hüva, kuukirja toimetajana pole siin küsimustki, sellised lood lähevad kenasti loosi, aga mida teha kogumiku puhul, mis võiks ja peaks avaldama justkui aasta tipptekste? Ja mida teha, kui mõnel korral on näiteks kõik lood sellised «neljalised»? Vot selliste probleemidega pean ma siis kuidagi maadlema.
13) On poolenisti täis ja poolenisti tühja klaasi inimesi, kuid sama õige on, et on realiste ja unistaja-optimiste. Mida arvad, kas eesti ulme kuldaeg on ära olnud?
Mina olen kusjuures pigem pooltühja klaasi inimene, aga nagu olen juba ka selgitanud: et ma ristisin ühe perioodi (1999–2002) eesti ulme arengus kuldajaks, ei tähenda, et hilisem aeg oleks kehvem, pigem märgib see seda, et too periood oli varasemast ajast kvaliteedilt ja kvantiteedilt hüppeliselt tugevam. Et tollele perioodile vahetult järgnes teatav pohmelliaeg, arvan ma tänaseni, aga kümnendi lõpuks eesti ulme kogus end ning on käesoleval ajal tugeval tasemel ja täiesti omanäoline. Vahest mitte selline, nagu ma tolle kuldaja põhjal lootsin ja soovisin (temaatiliselt, alažanriti), aga lõppeks on see ju autorite valik, millest ja kuidas nad tahavad kirjutada.
Realismitaju ja unistustega on aga sellised omapärased lood, et unistustel on komme tihti täide minna. Kui ma järele mõtlen, siis teen ma praegu (mis sest, et hobikorras, mitte palgalise tööna) täpselt neid asju, mida unistasin end 1990ndate esimesel poolel teismelisena kunagi täiskasvanuna tegevat: koostan ulmesarja, erinevaid antoloogiasarju, panen kokku autorikogusid. Pagan võtku, olen kirjavahetuses Robert Silverbergiga! Minuga seotud raamatud või minu avaldatud jutud võidavad tihti Stalkereid, nagu lootsin auhinda 1998. aastal asutades, et kunagi ehk juhtub. Patt oleks viriseda. Unistus, et koostan kunagi konkreetselt „Täheaja” ning «Hirmu ja õuduse juttude» nimelisi ulmeväljaandeid, on pärit sealtsamast 1990ndate keskpaigast. Mitmed pealkirjad, nimetused või kaubamärgid, mis hiljem töösse on läinud, said esmakordselt paberile trükitud justnimelt kuskil seal 1994. või 1995. aastal rohelise Olivetti kirjutusmasina peal. Kõik need unistused on 10 või 20 aastat hiljem täitunud!
Okei, ma unistasin veel, et kunagi on mul selline oma TSRi laadis kirjandusvabrik, kus noored hea sulejooksuga autorid vorbivad minu ideede ja süžeede alusel eepilisi
fantasysaagasid, õudussarju ja erinevaid kosmoseoopereid ning ajaodüsseiasid kirjutada, nagu Dragonlance, Forgotten Realms, Ravenloft, Battletech jmt, aga selline märg unistus 19. ja 20. sajandi ajaviitekirjanduse kuldaegadest enam kunagi siiski ei täitu. Või noh, selline kirjandusvabrik on nüüd ju hoopis Mandil… nali! :)
Kokkuvõttes arvan ma aga, et paremad ajad on ikka alles ees (kuigi ilusamad on kahjuks selja taga) ning mitmed unistused täiesti täitumisvõimelised, võta ainult ja tee. Aja oma asja.
