Jutukogu esikaane siseküljel tutvustatakse Mercat kui näitlejat, kirjanikku ja endist punkarit. Raamatuesitlusel rääkis autor pikalt unenägudest ja seentest, millega neid esile kutsuda saab. Just unenäoliseks võibki nimetada kogumikku „Jututulbad“, mis olevat nime saanud väikeste infotahvlikeste järgi, mida looduskaunites paikades leida võib. Jutt on peal, aga liiga pisike, et teadetetahvliks nimetada. Raamatus on ainult viis juttu ja neid on liiga vähe, et kogumikku novellikoguks nimetada saaks. Mahu suurendamiseks on kõik jutud inglise keelde tõlgitud ja samade kaante vahele lisatud. Väga palju annavad raamatule juurde illustratsioonid, mis erinevalt juttudest ei kordu ja selle pärast tasub kogumik lõpuni sirvida ka neil, kes inglise keelt ei oska või samu jutte teises keeles üle lugeda ei taha. Pildid on vaatamist väärt.

Kuna jutukesed on nii omanäolised ja erinevad üksteisest nii stiili kui sisu poolest, tasub igaüht neist eraldi analüüsida. Alustaksin sellest, mis mulle kõige rohkem meeldis ja jätkaksin isiklike eelistuste järgi kahanevas järjekorras.
Jutt „Kelle uni see on?“ läheb hästi kokku pühendusega, mille autor minu äsjaomandatud eksemplari esilehele kirjutas: „Nähke und ja saagu neid palju!“ Lugu algab nii, nagu paljud painavad unenäod – kõigepealt läheb midagi väga valesti ja siis selgub, et kogu maailm on valeks pööranud. Kuid siin selgub kohutav tõde: tegemist polegi unenäoga ja kõik on tõepoolest hulluks läinud. Peategelane, kelleks on Merca ise, jääb loo alguses etenduse ajal lavale minekuga hiljaks ja avastab siis, et kogu teatri on vallutanud joodikud ning inimesed käituvad arutute zombidena. Tal õnnestub leida üks enam-vähem mõistuse juurde jäänud naine, kellega koos linnas ringi ekselda ja Joodikute Merd otsida. Linnas kohtuvad nad kummalise pimeda mehega, kellel on valikuline sisselülitatav nägemine, seiklevad koos edasi, leiavad noore neiu, kelle nad samuti kampa võtavad ning Joodikute Merigi ei jää leidmata. Lisaks vedrutab kaosest haaratud tänavail ringi kummits – ussilaadne lapsehoidmisloom, selgub, et hikukesi ei tohi süüa ja leitakse üles küünekrokodill.

Kuid sellega lugu ei piirdu. Jutt võtab jubedad pöörded, kui ilmuvad välja inimestelt nägusid rebivad Mol´od. Tõelised seiklused siis alles algavad ja lugeja ei pea ootamatut lõppu oodates pettuma.
Teine südamelähedane lugu kannab pealkirja „Las mõtleb keegi muu“. Siin tunnevad kindlasti äratundmisrõõmu kõik need Tartu ulmekirjutajad, kes juhtusid selle loo valmimise ajal kirjutustoas viibima. Minagi olin seal ja kuulsin jutu algupärast mustandiversiooni. Raamatus on näha, et loo kallal on tööd tehtud, kirjeldusi juurde lisatud ja taustsüsteem läbi mõeldud. Tegevus toimub Klapagosel, sondeerimiskapslis. Peategelane on kosmoplanetaar, kes vestleb oma Varjuga. Selle jutu maailmas kasutavad inimesed varje ohtlike tööde tegemiseks, sest variolendid ei sure ega saa viga. Nendega saab vestelda ja isegi koos juua. Kui alguses võib lugejal tekkida väike kahtlus, et peategelane on üksindusest hulluks läinud ja oma varjuga rääkima hakanud, siis peagi loksub kõik ilusti paika ning selgub, et Vari on vägagi tõeline isiksus, kellel on oma soovid ja isegi nimi.
Kogumiku viimane lugu „Manadus“ mõnitab peenelt rahvajutte ja loob seoseid omaaegse kultusnäidendiga „Armastus kolme apelsini vastu“, milles hüpohondriat põdev prints hakkas heietama algriimilisi värsse. Loo peategelasteks on linnast tulnud joodik Päike, külaparm Jänes ja viinalembene elektriline muruniiduk Käru, kellel juhe alailma ripakile jääb. Nagu rahvajuttudes ikka, hakkavad kolm imelooma koos kuhugi minema. Lähevad teadmamehe juurde külla, et Päikesele imeasju näidata. See, mis toimuma hakkab, ületab kõigi unenägude ja deliiriumide piirid. Kuu hüppab järve ja näkid nõuavad nii hõbedat kui nokusid, laip lendab õhupallina, õllekastid süles ja minielevant sööb maasikaid. Lisaks lippavad karmud sauna taha, et laibaga palli mängima hakata ning teadmamehe läpatus ehk seeneleotis tekitab kõigis suuri muutusi. Loo sisse on mahutatud rahvajutt jänesest, kes kohtu ette läks ja lõpuks uue elu sai.
„Manadusest“ jääb kõlama üllas tõde: Turbotigu on selline loom, kes pudelitäie Turbodiisli õlut hinge alla kulistab ja siis nõnda minema pühib, et limarada järel.

„Suur nagu pakuk-lind“ tekitas minus pärast läbilugemist „möh“- tunde. Lugu justkui oli ja ulmeline pealegi, aga lõpplahendus tundus kuidagi kummalisena. Igatahes avastab planeedil nimega Lldoon ringi seiklev teadlaste grupp ootamatult ühe päratusuure linnu, keda varasemate uuringute ajal keegi näinud pole. Elukas ristitakse pakuk-linnuks. Hirmunud teadlased võtavad klõmaka piiritust, et ehmatusest üle saada ja lõpuks õnnestub peategelasel linnuga päriselt silmitsi seista. Mis temast saab, jäägu lugejale avastada.

Nimilugu „Jututulbad“ jäi mulle paljuski arusaamatuks. Kui alguses keerleb tegevus vahetuskaubanduse ja silmakivide ümber, siis keskpaigas tulevad pühamehed, kes teevad palju pahandust ning järsku hakatakse jutustama hoopis kummalisest väädist, kõrvaltvaatajalik jutustamisstiil läheb üle minavormiks ja silmakivid jäävadki unustusse. Tekib tunne, et autor unustas keset kirjutamist ära, millest jutustama hakkas, sest tal tuli järsku ülihea mõte hakata kirjutama väädist ja selle ümber toimuvast. Kogu lugu on kirja pandud omapärases mõistukõnes ja tekitab järjekorras esimesena asudes lugejas hirmu, et kõik järgnevad jutud ka samasugused tulevad. Õnneks ei tulnud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et raamatut tasus lugeda ja loen kindlasti veel. Soovitan neil, kes murdekeelsest mõistukõnest või vene keelest aru ei saa, lugeda ingliskeelset varianti, sest seal on keerulised laused joonealuste märkustena inglise keelde ümber tõlgitud. Lisaks sisaldavad mõlemad versioonid seletavat sõnastikku, mis võiks olla paigutatud ettepoole, mitte juttude järele, sest mis mul neist seletustest enam kasu, kui jutud juba läbi loetud. Nii et kes pole veel lugenud, heitke kõigepealt sõnastikule pilk peale. Saate teada, kes on hüürlase, milleks kasutatakse kasevihtu, kes on jänes ja mis asjad on karupunnid ning palju muudki.
Head lugemist!
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Oktoober 2017 (20)
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Peatoimetaja veerg 11/15
Intervjuu Raul Sulbiga
Raamatuarvustus: Mutandid, maagid ja kummitused
Eesti ulme tõlked võõrkeeltesse
Külas Zagrebi ulmikutel
Iga päev - seikluslik, mitmevärviline armastuslugu
Raamatuarvustus: Tagasi minevikku
Raamatuarvustus: Jututulbad
Reaktori logo konkurss
Ulmekirjanduse BAAS - kes kellega sobib?
Lauamängututvustus: Perdition´s Mouth
Lauamänguloomingu võistlus - tulemused
Arvutimänguarvustus: Fallout 4
Estconi mälumäng 19. juulil 2014
Reaktori juubeliristsõna
Ulmeuudised 11/15
Uudiskirjandus 11/15
Isutekitaja: Kettmõõgaga mõõdetud maa
Jutt: Gurja ja kosmos
Tõlkejutt: Hull kuu
Tõlkejutt: Mälestuspäev
Tõlkejutt: Kõik saab korda
Järjejutt: Valge härrasmees. 6
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0073)