Tõlkinud Sash Uusjärv

Magnus jälgis poole silmaga marslaste kampa. Neid oli viis, kes baarinurgas naerda möirgasid. Nendega tuleb veel jama. Nottimisturistid mõnest ekvatoriaallinnast, Wellsist või Bradburyst. Siin vaid selleks, et seadusteta Stripil paar päeva pööraselt ringi aeleda ja pärast koju minnes kõigile kiidelda, kui hull oli värk olnud. Alati üks ja sama. Möbiuse kohalikud elanikud tekitasid harva tüli.

Jälle mõtles ta sellele, et baaripidamine on tegelikult sõjale päris sarnane. Pikad ajalõigud täis igavust, pidev valvelolek, juhuslikult plahvatav vägivald. Magnuse pilk libises üle ruumi, kui ta ise samal ajal ühele püsikliendile Punast Marssi valas. Tegelikult ei pannud lärmakad marslased teda eriliselt muretsema. Nendega sai lihtsalt hakkama. Murelikuks muutis ta hoopis kaks lauda kaugemal istuv viirastus. Viirastus minevikust istus üksinda, rüüpas jooki ja piidles teda. See, et tema siin oli, ei saanud olla juhus.

Talle mõeldes vilksatasid Magnuse peas katkendlikud mälupildid. Mälestuste jäänused. Kõndimine käsikäes läbi mingi Maa linna lärmi. Tunne, mille tas tekitas naise keha, kui nad embasid. Juuste lõhn. Mälestused olid juhuslikud, põgusad, nende järjestus segane. Mees oleks tahtnud, et neid oleks rohkem.

Klaasiklirina saatel paiskas üks marslane laua ümber. Teised hõiskasid. Üks rekkamees asteroidivöölt, kes oli nende lähedal joonud, tõusis püsti, juuksed klaasikilde täis. Ta möirgas midagi ja sammus samal ajal kabuurist käsirelva tõmmates marslaste poole.

Magnus haaras tsapperi, mida ta baarileti taga hoidis, ja võttis marslase sihikule. Viisteist meetrit, seisev sihtmärk, käkitegu. Kinnisilmi saab kah pihta. Ta tulistas, marslane paiskus õhtu ja räntsatas vastu tagaseina. Hetkeks jäi baar vaikseks. Rekkamees noogutas – õiglus oli jalule seatud – ja pöördus oma joogi juurde tagasi. Magnus kõndis lõdva jäsemehunnikuna põrandale vajunud teadvusetu mehe juurde. Tüüp toibub, lask polnud surmav. Kui inimesed hakkaksid arvama, et siin võib surma saada, läheksid nad teisesse baaridesse.

Aga paistis, et ülejäänud marslased ei oska tema head tahet hinnata. Nad rüselesid Magnuse ümber, silmad pungis, ja ärgitasid üksteist edasi. Magnuse meelest olid nad vaevu poisieast väljas.

„Sa tapsid Devi!“ Ühel marslasel oli nuga käes. Ta sööstis Magnusele kallale.

Magnus astus kõrvale. Nuga riivas paljast küünarvart. Rohkem kui midagi muud tegi see talle lihtsalt nalja. Küllap neil olid ka kusagilt siitsamast Stripilt ostetud püstolid, et end hirmuäratavamaks teha, aga sellest hoolimata ei suutnud ta neid tõsiselt võtta. Ta oli kolm aastat basiliskidega lähivõitlusi pidanud.

Ta noogutas mehhile, kes seisis püsivalt keset tuba nagu mingi hiiglaslik metallist sõjajumal. Turistid pidasid teda tihti kõigest kujunduselemendiks, keset baari kõrguvaks kolmemeetriseks rekvisiidiks, mis peaks paigale veidi õhustikku lisama. Nende nägusid olid alati lausa lust vaadata, kui mehh end liigutas ja tulistama hakkas.

Mehh pöördus ja lähenes marslastele. Viska nad välja, instrueeris Magnus teda läbi nendevahelise tPath kanali. Tülinorijate kohal kõrguv mehh peatus viivuks otsekui olukorda nautides, korjas siis kõik viis marslast ühe küünise külge ja marssis väljapääsu poole. Teelt eest kiirustavad kliendid kukkusid toolidelt. Viis meest visklesid ja tagusid mehhi, aga tulutult. Uksel heitis see nad välja Stripile ja jäi ise barrikaadina ukse seisma – juhuks, kui nad peaksid üritama tagasi sisse tungida.

„Aga Dev!“ karjus üks maaslebajatest. „Me ei saa teda lihtsalt maha jätta!“

„Ära muretse,“ vastas Magnus, kes seisis mehhi kõrval. „Kui ta ärkab, lendab tänavale nagu teiegi.“

Ta pöördus tagasi baari ja hakkas toole püsti tõstma. Vahel mees soovis, et baar poleks nii retro. Nii kuramuse ettearvatav kosmoseurgas. Kes kasutas veel klaase, mis olid klaasist tehtud? Aga klientidele meeldis.

Vähemalt ei tule marslased tagasi. Teistest baaridest pole Stripil puudust. Või siis lähevad nad ja lahutavad oma viha mõnes toorsaalis, pekstes sodiks mõne virtuaalse õnnetu, kelle iganes peal nad end siis ka välja elada otsustasid. Tõelise õnnetu, kui neil oli piisavalt nodi. Aga vahet polnud. See polnud enam tema mure.

Magnus pani relva leti alla tagasi. Tal oli seal teatav valik, aga tavaliselt tsapperist piisas. Kui mees pilgu tõstis, seisis naine baarileti taga otse tema ees.

„Hei, Mag.“

Lähedalt nägi ta hea välja. Tegelikult lausa fantastiline. Temale polnud aeg halastanud, Magnus teadis. Aeg ja sõda. Naine seisis pika ja veatuna. Tema silmad, huuled, juuste lõige – kõik elegantne, kõik täiuslik. End temaga võrreldes tundus Magnusele, nagu oleks ta rohmakatest metallikänkratest köiega kokku tõmmatud. Naise naeratus lõikas temasse haava, vaevata sügavama ja valusama kui seda oli teinud marslase nuga.

„Üks naps?“ küsis ta.

„Ma võtan oma tavalise. Kas tahad ka ühe?“

Mees naeris.

„Selle pärast? See oli käkitegu.“

„Sina ja su mehh. Olen teist kahest kuulnud. Abiellusite seal väljas või mis?“

Mees kehitas õlgu.

„Oleme koos kõvasti vatti saanud.“

„Kuidas sul üldse õnnestus ta endaga koju kaasa smugeldada? Võiks ju arvata, et keegi kindlasti märkab, kui üks kolmemeetrine tapamasin kadunud on.“

„Mida sa minust tahad, Tia?“

Naine istus pukile.

„Sa pidid mulle ühe napsi kallama?“

Magnus ei suutnud meenutada, mida naine oli tavaliselt joonud. Veel üks kaotsiläinud pisiasi. Ta kallas Tiale sortsu parimat Maa viskit, sest see oli baari kõige kallim jook. Ta kallas endale ka ühe. Tia kergitas kulmu, kuid ei öelnud sõnagi.

„Niisiis?“ küsis mees.

„Ah, tead, ma pole kunagi varem kuulsal Möbiuse Stripil käinud. Ja mõtlesin, et tulen vaatan, kas oled hinges.“

Mees norsatas lõbustatult.

„Sõda lõppes nelja aasta eest. Miks alles nüüd?“

„See olid sina, Magnus, kes jättis Maale tagasi tulemata.“

Ja juba nad nääklesidki. Nad nääklesid alati. Vähemalt seda ta mäletas. Ja neil polnud mitte pisitülid nagu teistel paaridel, vaid vägevad, raevukad lahingud ükskõik mille ja kõige pärast. Nad karjusid ja sõimlesid ja teised vaatasid neid ärevalt, kartes, et nad lähevad kaklema. Aga see oli vaid üks asi, mida nad tegid, mäng, mida nad mängisid. Magnus mäletas – väga elavalt – ka kirglikke leppimisi.

Ta ei öelnud midagi, vaid ootas.

Naine pani klaasi käest.

„Hea küll. Võimalik, et mul võib olla vaja sinu abi. Aga ma tõesti tahtsin sind jälle näha.“

Mehh taarus tagasi oma kohale keset baari, kandes tPath-i kaudu ette, et marslased on lahkunud.

„Vabalt,“ ütles ta õlgu kehitades. „Mis abi sa vajad?“

„Võime me siin rääkida?“

„Sama turvaline, kui ükskõik kus mujal Stripil. Kedagi niikuinii ei huvita. Milles asi?“

„Mul on vaja kellelegi transport korraldada.“

„Kellele?“

„Kellelegi.“

„Kellelegi ohtlikule?“

„Kellelegi, kes on ohus.“

„Sama asi. Ja sina arvasid, et mina saan selle ära korraldada?“

„Oh, ole nüüd, sa tunned siin baasis kindlasti kõiki. Ma olen kindel, et sa tead vähemalt sadat viisi, kuidas keegi süsteemist välja toimetada nii, et Päikesesüsteemi politsei haisu ninna ei saa.“

„Võimalik. Kuid ükski neist pole turvaline.“

„Ma võin maksta.“

„Mul pole raha vaja, Tia. Mul on see koht siin.“

„Mul on piisavalt sõpru, Mag. Kui mind aitad, võin sulle korraldada Marsi, Titaani või ükskõik millise teise paiga kodakondsuse, ükskõik kus.“

„Mul on juba kogu kodakondsus, mis mul vaja on. Kas sa ei kuulnud, et ma olen sõjakangelane? Mulle meeldib siin. Nii kaugelt vaadates on Marss kena.“

„Kindlasti on mingi võimalus … kuidas ma saaksin sind veenda.“

Mees tabas põgusa pausi ta sõnade vahel. Ta naeratas laialt.

„Seda pole mulle kah tarvis. Mult küsitakse iga päev, kas joogi eest võib ehk ka muul moel maksta. Naised, mehed, inimesed, tulnukad ja kõik, kes sinna vahepeale jäävad. Suurem osa sust nooremad kah.“

Naine naeris.

„Kui sa nii ütled. Ma arvasin, et kellaparadoks teeb meid kõiki vanemaks?“

„Nii nad väidavad.“

Tia võttis lonksu viskit ja silmitses teda. Klaasi käest pannes vangutas ta pead.

„Mis on?“ küsis mees.

„See sinu halliksläinud tähesõdalase mäng. See mul-pole-teid-perseveste-tarvis nägu. Tead, mind see ei veena. Ma tundsin seda idealistlikku noorukit, kes nuttis mu käte vahel tol ööl enne välismaailma missiooni, mäletad?“

Magnus kortsutas kulmu, kuid ei vastanud. Ta mäletas väga vähe. Vilksatus sellest ööst oli ta mälus alles, aga vaid paar põgusat kaadrit: Tia, kes pöördub tema poole, naise rindade kumerus, näole langev juuksesalk, tõsine ilme. Muusika, mingid kajavad klaverihelid. Ja see oli kõik, mis kordus aina uuesti ja uuesti. Ta ei öelnud midagi. Mida tal olekski öelda olnud? Mees rüüpas oma napsu.

„Kuule, ma tean, et ma ei nõua just vähe,“ ütles naine. „Aga on veel üks viimane asi, mida sulle abi eest pakkuda saan.“

„Ma kahtlen selles.“

„Sa võid saada oma kättemaksu. Võimaluse isiklikult tagasi teha neile, kes on sinuga juhtunus süüdi.“

„Ei tea kuidas? Basilisk, kes sellega hakkama sai, on sul kuskile siia Stripile ära peidetud?“

„Ma mõtlen seda tõsiselt, Mag. Ma saan sind aidata. Päästa su sellest limbost, kuhu sa sattunud oled.“

„Pole ma mingis limbos.“

Naine kergitas mõõdetud üllatusega kulmu ja vaatas baaris ringi, kõiki neid tõsiseid, sihikindlaid joodikuid.

„Oled kindel?“

Magnus silmitses suraka saanud marslast, kes end võdisevatele jalgadele püsti ajas ning pilkugi selja taha heitmata baarist välja tuterdas. Tema lahkus ja sisse astusid kolm Päikesesüsteemi politseinikku. Napsitajad tegid nende mittemärkamisest terve etenduse. Päikesesüsteemi pollarid polnud Stripil mingi haruldus. Neil oli täpselt sama palju õigus seal viibida kui ükskõik kellel teisel. Aga mida neil seal ei olnud, olid ükskõik millised eriõigused. Nii need asjad käisid. Nad ei tohtinud küsitleda, nad ei tohtinud karistada. Ja kui nad seda üritasid, oli nende kahtlusalustel täpselt samasugune õigus neid samamoodi küsitleda ja karistada.

Need siin otsisid kedagi – kaks tükki siksakitasid laudade vahel teed, kolmas valvas ust. Suurem osa politsei tehnikavärgist Stripil ei toiminud, nii et nad olid sunnitud nägusid kontrollima. Tia hoidis pea maas ega vaadanud nende poole. Seda tegid tegelikult ka kõik teised. Aga Tia kippus end alati millessegi mässima. Aktsioonidesse. Poliitikasse. Ta oli üritanud ka Magnust endaga kaasa tõmmata. See meenus talle nüüd: kõik nende vaidlused selle üle, et ta sõtta läheb. Eksitatud – see oli enam-vähem kõige viisakam sõna, mida naine oli kasutanud.

Magnus tabas patrullipealiku pilgu. Sõnum, mille ta pilk edastas, oli päris selge ka tPath sidet kasutamata. Jätke mu kliendid rahule. Jooge või kaduge. Ohvitser heitis pilgu mehhile ja andis siis noogutusega oma meestele väljumiseks märku.

Magnus ohkas ja pööras pilgu uuesti Tiale.

„Ma teen su heaks, mis suudan,“ ütles ta. „Aga ma ei luba midagi. Ja ma tahan teada, kes see on, keda sa tahad välja smugeldada.“

Naine oli mõne hetke vait ja pidas aru, silmad pilukil.

„Ma võin korraldada kohtumise. Aga … see võib olla ohtlik.“

„Ma saan endaga hakkama.“

„Ma ei muretse sinu pärast.“

„On see keegi, keda ma tunnen?“

„Ei, sa pole teda kunagi kohanud. Aga sellest hoolimata pead sa mulle lubama, et võtad asja rahulikult.“

„Nii see mul viimasel ajal käib.“

„Hea küll,“ ütles naine. „Lähme jalutame.“

Magnus noogutas Donalile, endisele sõdurile, kellele ta maksis selle eest, et too koos temaga baaril silma peal hoiaks. Nähes, et nad kõnnivad minema üheskoos, Donal irvitas. Kui nad hakkasid ukse poole minema, ärkas mehh jälle ellu ja tümpsis neile järele.

„Kas see asi tuleb meiega?“ küsis naine, lõbustatud ilme jälle näol.

„Tundub nii.“

„Ta on endiselt sinuga seotud, nagu ma näen.“

„Ütle parem, kuhu me läheme.“

„Kaheteistkümnes kai.“

See oli Stripi teisel küljel. Ehk nii kilomeeter ükskõik kummale poole.

„Läheme kellaosuti liikumise suunas.“

Nad oleksid võinud minna relsiga või hüpikvarjuga keerdu lõigata, kuid Magnusele meeldis ring vähemalt korra päevas läbi kõndida. Ta oli hommikust saadik baaris kinni olnud. Nad hakkasid koos astuma, mehh müdistas kaasa nende selja taga. Tia tõmbas näo varjamiseks keebi kapuutsi pähe. Seda tegid Stripil paljud.

Täna oli siin palju rahvast. Kosmosebaar oli parimas asukohas, poolel teel üle Pöörde Marsi suunas. Jaamaasukatele pakkus lõbu rääkida turistidele, et see on linnakese peenem osa. Tavaliselt saadi naljast aru. Baarid ja bordellid, kasiinod ja toorsaalid ääristasid Stripi mõlemat poolt. Aeg-ajalt leidus mõni tühik paigas, kus hooneplokk oli muutunud elamiskõlbmatuks. Jaam hakkas vanaks jääma, lapitud süsteemid lagunesid. See oli võimuta elamise varjukülg – keegi ei võtnud endale vastutust infrastruktuuri eest. Eluliselt vajalike paranduste eest maksid nad kõik ja jaam luukas edasi. Ühel kenal päeval kustub valgus siiski lõplikult.

Jaam oli ehitatud planeedi areostationaarsele orbiidile sajandi eest, vahetult enne Marsi koloniseerimise esimest lainet. See oli baaslaager, formeerimisjaam, ekspansiooni esimene sädelev insernerisaavutus. Nüüd elas planeedil ligi kolmkümmend miljonit inimest ja Strip, päikesesüsteemi ainus püsiv kosmoseplatvorm, oli jäetud iseenda hooleks. Jaam ei kuulunud ühegi võimu jurisdiktsiooni alla ja Marss oli sinna politseijõudude saatmise osas tõrges. Stripi seadused olid täiesti ainulaadsed. See oli koht, kus lubatud oli kõik, viimseni. Ja Marsile see sobis. Nad kupatasid kõik oma tülitekitajad üles Stripile ja head kodanikud planeedil said rahus elada.

„Ma nägin, mis sinuga juhtus,“ ütles Tia. „Seda näidati kõikjal üle võrgu. Sul vedas, et ellu jäid.“

„Jah.“

„Hoidsin sul kokkulappimise ajal pidevalt silma peal. Sina seda ei mäleta. Aga ma kaugkülastasin sind kolme kuu jooksul iga päev.“

„Ma ei tea sellest midagi.“

„Kui toibuma hakkasid, siis ma mõtlesin, et jätan su parem omaette. Ootan, kuni sa koju tuled.“

Mees heitis talle pilgu.

„Sa tahtsid, et ma tuleksin koju? Kui basiliskisõja kangelane?“

„Ma tean, et oma arust võitlesid sa õige asja eest.“

„Aga mitte sinu arust.“

Naine ohkas ja oli viivu vait.

„Kas sa mäletad, mida sa mulle lahkumisel ütlesid?“

Magnus sammus edasi, rahvasumm tõmbus tema ja ta mehhi läbilaskmiseks kahte lehte. Stripil luurasid Päikesesüsteemi politseinikud, alati kolmekaupa, mustas läikivas soomusvormis. Magnusele tundus, et neid oli rohkem kui tavaliselt. Ta püüdis neist mitte välja teha.

„Ei mäleta, Tia. Ma ei tea, mida ma sulle ütlesin. Anna andeks.“

„Nojah. Nüüd pole sel enam tähtsust.“

Sadamas seisis rida inimesi, kes ootasid transporti Stripilt ära. Mees tõstis pilgu ülal end kohtadele manööverdavate laevade ja süstikute täheparvele. Stripil polnud sisenemiskontrolli ega -protseduure. Sa tulid ja läksid. Ainsad jõustruktuurid olid pinnakaitse-blasterite puntrad iga sadama ümber. Kui keegi lähenes liiga kiiresti või tegi midagi muud, mis jaama ohustas, siis blasterid põmmutasid.

„Ta ootab seal üleval,“ ütles Tia. „Ühes laevas.“

Magnusele ei meeldinud, kuidas see kõlas – liiga ohtlik, et alla jaama tuua.

„Ja see isik teab midagi basiliski kohta, kes mind rappis?“

Naine noogutas.

„See ei meeldi mulle.“

„Lõid järsku kosmosereise kartma?“

„Asi pole selles.“

„Kuule, tunni aja pärast oled tagasi. Sind ei ähvarda miski. Kas kardad, et ma röövin su ära või midagi?“

Mees raputas pead. Mida põrgut ta ometi teeb? Aga ta usaldas Tiat. Ta ei teadnud päriselt, miks, aga sügaval sisimas ei suutnud ta uskuda, et naine võib talle halba teha.

„Mehh tuleb kaasa,“ sõnas ta.

„Oh, ma ei julge teie lahutamisest isegi unistada.“

Naine edastas üles laevale mingid juhised ja varsti ühines tantsuga sadama ümber veel üks süstik. See roomas sirgjoones edasi, eirates mitut teist väikest lennumasinat eemalduvatel vektoritel. Lõpuks oli ta kai ääres ning Magnus, Tia ja mehh läksid pardale.

Süstik oli elegantne, mugav, kallis. Täiesti erinev sõjaväesüstikutest, millega mees harjunud oli. Istmed olid polsterdatud. Magnus ja Tia laskusid istuma, naine andis samal ajal süstikule käsu laevale tagasi pöörduda. Mehh, kes oli istmete jaoks liiga suur, seisis nende selja taga ja toetus vaheseinale.

Magnus vaatas alla jaama poole. Talle jõudis järsku kohale, et polnud sealt mitte kordagi minema saanud sellest päevast saadik, kui ta sinna oli saabunud, kui nanobotid tema sisemuses alles kihasid ja kolpa kokku traageldasid. Eemalt tundus jaam kaunis, põletusjäljed ja marrastused nähtamatud. Tema vaatamise ajal liikus Stip parajasti üle Marsi kettaserva – nagu lehv kingipaki ümber.

On tore, mõtles ta, jälle lennata.

Varsti ilmus ka laev nähtavale. Nagu süstik, nägi ka see välja luksuslik. Saledad jooned ja häilitud hõbe, mikrokokkupõrgete-kindel. Tia oli heal järjel. Kuid see reisilaev oli mõeldud ristlemiseks alla valguskiiruse. Kui üritada sellisega päikesesüsteemist putku panna, sured sa enne vanadusse. Süsteemist pääsemiseks pidi olema gigarikas. Või sõjaväega seotud.

„Oled sa relvastatud?“ küsis naine. Ta tundus ettevaatlik.

„Mul on baar Möbiuse Stripil. Mis sa ise arvad, Tia?“

„Mulle meeldiks, kui sa relvad süstikusse jätaks.“

„Miks?“

„Palun.“

Magnus mõtles järele. Osa temast tahtis keelduda. Käskida Tial ots ümber pöörata ja viia ta koju tagasi. Aga naine äratas temas ka huvi. Ta äratas temas alati huvi.

„Hästi,“ vastas ta. „Aga mehh tuleb.“

Nad olid nüüd juba dokis, õhulukud mõlemas küljes pöörlesid lahti. Ometi polnud nad endiselt istmetelt liikunud. Tia põrnitses üles mehhi poole, mõtles, kaalutles.

„Ta on sinu kontrolli all, eks ole?“

„Enam-vähem. Poolautomaatne. Programmeeritud ka käskimata käituma nagu mina.“

„Hea küll,“ ütles naine. „Aga palun pea meeles, et teid kumbagi ei ohusta siin mitte miski, ma luban seda.“

Mees noogutas. Aga ta käskis mehhil ohtude suhtes valvel olla. Seda polnud tarvis, kuid see muutis ta enesetunde veidi paremaks. Ta tõmbas blasterid ja puuttsapperi kabuurist ning asetas relvad istmele.

Laev oli täpselt selline, nagu ta oli oodanud. Simuleeritud gravitatsioon ja puha. Nagu prillikivi. Ta mõtted läksid triivima – mis oleks, kui muretseda samasugune laev ja sellega päikesesüsteemis ringi uidata. Mõte oli meeldiv. Ehk oligi ta liiga kauaks Kosmosebaari paigale jäänud.

Nad peatusid ukselävel – ilmselt kaptenisild, oletas ta. Või kuidas iganes seda tsiviillaeval nimetati.

„Magnus, see isik, kelle sa peaksid süsteemist minema aitama, on siin sees.“

Tia tundus väga närvis.

„Tore,“ ütles mees, hääl sarkasmist nõretav. „Astume siis sisse ja saame tuttavaks.“

Tia astus edasi ja avas ukse. Sees ootas neid basilisk. Esimene, keda Magnus oli kohanud neli aastat tagasi toimunud veresaunast saadik.

Magnus krabas blasteri – selle tillukese, mis oli varjatult peidetud ta vasakule käsivarrele ja mida ta polnud maha jätnud. Ta suunas selle tulnukale.

„Ei!“ karjatas Tia. Basilisk tõstis oma kümnesõrmelise käe, kuid ei liikunud paigast, ta ei üritanud ei rünnata ega põgeneda. Magnus mõtles, kuhu teda tulistada, sõjaväeline väljaõpe võttis ohjad üle. Lähilask pähe oleks kõige tõhusam. Aga laeva suletud ruumi arvestades oleks lask läikivasse rohelisse kehasse ilmselt ohutum.

Ta sihtis olendile rinda ja vajutas päästikule.

Tulnuka ümber puhkes õide helesinine energiaväli, mis kaitses teda lasu eest. Seda oleks tegelikult võinud arvata.

Tulnukas pöördust temast eemale ja tegi käega liigutuse, mille kohta Magnus teadis, et see tähendas ükskõiksust või igavust. Olend oli – nüüd ta nägi seda – juba niigi raskelt vigastatud. Ta liikus ratasraami abil, lihaselised jalad kasutult rippu. Võib-olla oli ka tema veteran ja sõjas viga saanud. Ehk olidki nad varem kohtunud – lahingus.

„Me peame lahkuma,“ ütles tulnukas. „See sõdurivare meid aidata ei suuda. Möbiuse sadamas on kolm Päikesesüsteemi politseijõudude laeva ning varem või hiljem leiavad nad meid üles.“ Tulnuka hääl oli kile ja piiksuv, mis kõlas nii võimsa olevuse suust peaaegu naljakalt.

Tia Magnusele heidetud pilk oli sama surmav kui tsapperilask. Ta läks basiliski juurde.

„Aga mina usun endiselt, et Magnus saab meid aidata. Ma rääkisin sulle temast. Tema ongi vaherahu veresauna ellujääja.“

„Ma ei kavatsegi sind aidata!“ röögatas Magnus. Temas kerkis raev. Ta kaalus, kas anda mehhile käsk tulnukat rünnata, kuid teadis, et tsiviilisikute kaitse koodeks takistab sel mingit tõsist kahju teha isegi basiliskile.

Tia pöördus tema poole.

„Ütle mulle õige, Magnus, kas sa tahad teada, mis sel päeval sinuga tegelikult juhtus?“

„Ma tean väga hästi, mis minuga juhtus, Tia.“

„Ma arvan, et sa ei tea.“

„Kas tahad ise näha? Tahad või?“

Ta sirutas värisevad sõrmed kukla taha ja vajutas madalatele lohkudele selle allosas järjekorras, mille meedikud olid talle ette näidanud. Kolba tagakülg avanes, luuk kiikus vasaku kõrva taga asuva hinge küljes lahti. Magnus keeras pead, et nad näeksid. Ta polnud seda kunagi kellelegi näidanud. Üksikud ajukämbud, mis oli õnnestunud päästa, olid hoolikalt ümbritsetud biosideme kapslitest. Kaotatud kudet asendasid mikrokiibid. Nende vahel tühjus.

Magnus klõpsas koljuluugi uuesti kinni ja pöördus neid vaatama. Ta hingas raskelt. Peanahk kiheles, kui liitekohad uuesti kokku sulasid.

„Nad pidid mu uuesti üles ehitama. Mälestused, isiksuse, kõik. Interpoleerimine oli see sõna, mida nad kasutasid. Kõik tänu sinu sõbrakestele siin. Ja nüüd sa tahad, et ma aitaksin ühte neist?“

Tia näis jahmunud. Ta neelatas, nagu keelduks hääl töötamast. Basiliski pea oli langetatud, näol kahetsus.

„Magnus, mul on nii kahju,“ ütles Tia. „Mul on nii kahju, et sa pidid midagi säärast üle elama. Aga sa ei saa selles basiliske süüdistada. Seda ei teinud nemad. Kas sa ei mõista? Sa ei tohi oma selle päeva mälestusi usaldada. Ülemjuhatus mõtles välja loo, mida nad tahtsid, et kõik kuuleksid, ja pistis selle sinu pähe.“

„Mine perse.“

„See on tõsi, Magnus.“

„Ja miks peaksin ma seda uskuma?“

„Sest keegi, kes oli tol päeval seal, võib sulle näidata, mis tegelikult juhtus.“

„Basilisk? Ta polnud seal. Sa ise ütlesid mulle, et ma pole teda kunagi varem kohanud.“

„Ei, mitte tema. Ma pean silmas su mehhi.“

„Mehhi?“

Mehh oli loomulikult olnud seal. Nad olid osa Terra valvest, kelle ülesanne oli allakirjutamise tseremoonial ülemjuhatust julgestada. Auväärne lahendus aastaid raevutsenud sõjale. Ja siis olid basiliskid näidanud oma tõelist palet. Kogu Terra ülemjuhatus pühiti üheainsa veresaunaga minema. Magnus, kes neid kaitsta püüdis, sai lähidistantsilt blasterilasu otse ajju. Mehh oli seda kõike pealt näinud.

„Nad kustutasid mehhi mälu ja täitsid selle samasuguste valemälestustega,“ ütles Tia. „Aga me usume, et ka tegelikult toimunud sündmuste jäljed on seal kusagil sügaval peidus. Me usume, et suudame need esile tuua.“

„Meie? Kes on meie?“

„Need, kes üritavad sõjale basiliskidega lõppu teha. Kogu selle veresauna lõpetada. Mõlemal poolel.“

„Ta ei aita meid, Tia,“ ütles basilisk. „Unusta ta.“

„Palun?“ sõnas naine anuvalt, nüüd juba mehele. „See ei võta kaua. Kui tõelised mälestused on tõepoolest läinud, jätame su rahule. Aga kui suudaksime kätte saada loo sellest, mis tegelikult tol päeval juhtus, oleks see hindamatu. Siis oleksid asjad sunnitud muutuma.“

Magnuse pilk liikus naiselt basiliskile. Tulnukas seisis ja ootas häirimatult.

„Kes ta on?“ küsis Magnus ja nookas basiliski poole. „Miks sa nii väga tahad, et ta minema saaks?“

„Ta on sõjavastase liikumise juht Basilionil. Kui meil vähegi õnne on, võib temast ühel päeval saada nende kuningas. Ta tuli Maale kõrgetasemelisele kohtumisele. Aga Päikesesüsteem lendas peale. Pääsesime põgenema, aga hüpiklaev sai viga ja jõudsime kõigest siiani. Sellest on nüüd kaks kuud. Nad teavad, et ta on kusagil siin. Nad otsivad teda süsteemi igalt planeedilt, kuult ja laevalt. Sellepärast vajamegi sinu abi.“

Mees ei öelnud midagi. Blaster oli tal endiselt käes ja tulnukale suunatud.

„Magnus, kui meil on õigus, muudavad need kustutatud mälestused kõike, paljastavad sulle juhtunust täiesti erineva loo. Aga ma lubasin sind aidata. Kui eksime, siis teeme kõik, mis meie võimuses, et leida üles basiliskid, kes on asja eest vastutavad.“

„Ja miks te peaksite seda tegema?“

„Kui nad tõesti tegid seda, mida sa arvad, on nad ära teeninud kõik, mis neile osaks saab.“

Otsustamatult astus Magnus sammu toa keskpaiga poole. Mehh püsis tihedalt ta selja taga. Läbipaistvate vaheseinte taga paistis Strip Marsi kauge rohekaspruuni ketta taustal. Laeval polnud nii palju juhtkonsoole kui armeesõidukil, mõtles ta. Tõenäoliselt tegi laev kogu töö sinu eest ära.

„Ja mis takistab teil salvestamast mehhi oma mälestusi?“

„See, et kogu side on sinu kätes,“ vastas Tia. „Me ütleme sulle käsklused, mis on vaja sisestada. Need on tegelikult kõigest dekrüpteerimise võtmed, mis meil alles hiljuti õnnestus hankida. Võtmed, mille kätte saamiseks andsid elu viis inimest. Aga neis pole piisavalt infot, et sinna sisse saaks peita video.“

Magnus ei teadnud, mida teha. Ta püüdis mõelda, mida algne Magnus oleks teinud. Tõeline Magnus.

„Aga kaugemale ma ei lähe,“ ütles ta. „Teen seda ainult sellepärast, et sina palud, ja see on kõik. Arusaadav?“

„Aitäh sulle.“

Laev edastas koodi talle läbi avaliku tPathi kanali. Magnus uuris koodi hoolega. Võti oli täpselt selline, nagu naine oli öelnud – pisike andmete, käskude ja võtmete kogum. Ta avas oma erakanali mehhiga ja järgis juhtnööre.

Mehh seisis keset tuba. Pärast nende sideseansi lõppu ei juhtunud viivu jagu midagi. Siis hakkas mehh vabisema ja lõi kõikuma. Ta kukkus põlvili ja räntsatas põrandale. Tia pidi eest ära põikama, et mitte alla jääda. Kukkumine pani põranda vappuma. Magnus seisis jahmunult paigal. Seni polnud miski suutnud mehhi puutuda, läbi kõigi nende lahingute. Oli see mingi trikk? Olid nad veennud ta mehhi kahjutuks tegema, et talle lõpuks küüned taha saada? Oli ta lõpuks ikkagi nende lõksu langenud?

Magnus tõstis uuesti blasteri. Ta suunas selle alguses basiliskile, seejärel Tiale, suutmata otsustada, kumba tulistada esimesena. Lähilasu eest ei suutnud ka energiaväli kedagi kaitsta.

Oota … oota …

See oli mehh, kes kõneles temaga läbi tPath-i.

Mis on? vastas ta. Mis toimub?

Oota … oota …

Magnus jälgis, kuidas mehh uuesti tõmblema hakkas ja end sirutas. Ta ajas end põlvili, siis jalgadele ja tõusis kergelt kõikudes püsti.

„Küsi temalt,“ käskis basilisk. „Kähku. Küsi tema mälestusi sellest päevast. Las ta annab need laevale, nii et me kõik näeme.“

„Palun, Magnus,“ ütles Tia.

Mõte sellele, mida ta näha võib, ajas mehel järsku südame pahaks. Aga ta pidi teadma. Ta saatis mehhile juhised.

Üks läbipaistvatest vaheseintest kattus piltidega. Seesama tuttav stseen, mida Magnus nii hästi mäletas. Ülemjuhatuse kolm kindralit: Chang, Jackson ja Umwe. Üle laua nende vastas kolm basiliski, kelle nimesid ta polnudki kunagi teada saanud. Igaühe selja taga ihukaitsja, roheline nahk kiiskama poleeritud, relvis ja valvel. Tagaplaanil kolm inimestest vahimeest ja nende mehhid, ta ise kaasa arvatud. Mehhi perspektiiv oli teistsugune, kuid stseen läbini tuttav.

Magnus vaatas, kuidas mõlema rassi liidrid sirutusid üle laua, et suruda üksteise kätt. Kõik oli täpselt, nagu ta mäletas. Aga siis – ootamatult – märkas ta ühenduskohta. Sündmuste käik ekraanil hakkas lahknema sellest, mida tema mäletas, need hargnesid lahti otse ta silme all.

Alguses oli see pea märkamatu – teistsugune käeliigutus, teistsugused sõnad. Siis täitsid ruumi tukslevad blasterikiired, mille allikat ta ei suutnud näha. Keegi Terra ülemjuhatuse seast. Kuus basiliski said otsekohe pihta. Nad surid enne, kui ükski neist jõudis reageerida. Siis ülemjuhatuse mehed tõusid ja pöördusid ümber. Magnusele jäi selge mulje hästi läbimängitud plaanist. Kõigil kindralitel olid blasterid käes. Magnus vaatas, kuidas Jackson tõstis relvatoru ekraanil seisva Magnuse lõuale ja lasi. Magnuse pealagi ja kukal plahvatasid, koljulaelt ilmus nähtavale endiselt kirgas laserikiir. Ta kadus vaateväljast. Ta kuulis, kuidas üks neist teistest – Chang? – rääkima hakkas.

„Kas teeme neile otsa peale?“

„Ei. Meil on vaja vähemalt üht tunnistajat. Selle toome endaga tagasi maailma.“

Ta müksas Magnuse keha kusagil põrandal oma jalgade lähedal saapaga.

Kui pildirida peatus, vaatas Magnus seda otsast peale uuesti. Ta mõistus oli täiesti tühi, ta üritas sellest kõigest sotti saada. Ta vaatas aina uuesti ja uuesti. Iga kord märkas ta mõnd uut detaili. Basiliskide rohelise vere koreograafilised plahvatused. Ilme Jacksoni näol tulistamise ajal – asjalik, ilmetu. Kahe käsu – kaitsta endaga seotud inimest ja alluda kõrgemale ohvitserile – vahele lõksu jäänud mehhide tõmblused.

„Mul on kahju,“ ütles Tia, kes seisis tema lähedal. „Mul on nii kahju selle pärast, mis sinuga juhtus. Mul on kahju, et see kõik oli asjata. Mitte ainult sinu, vaid nende kõigi pärast, kes on surma või vigastada saanud. Te ei läinud sinna mitte selleks, et meid kõiki kaitsta. Mul on kahju, et sa pidid nägema, mis tegelikult juhtus. Lahkem oleks olnud lasta sul uskuda seda, mida nemad tahtsid.“

„Nad on endiselt elus,“ ütles mees. „Vaherahu märtrid. Jackson, Chang ja Umwe. Neid ei tapetudki.“

„Meile kanti alles hiljuti ette, et Umwet on nähtud. Meil pole aimugi, kus on teised kaks.“

Magnus vaatas kogu stseeni veel üks kord läbi. Ta meenutas, kuidas ta oli alati enam kui heameelega valmis rääkima oma lugu igale kliendile, kes vähegi kuulata viitsis. Oli see samuti temasse programmeeritud?

„Päikesesüsteemi ristlejad lahkuvad jaamast,“ kuulis ta basiliski häält. „Kõik kolm. Ma kardan, et nad on meil jälil.“

„Salvestus,“ vastas Tia, „on nüüd kõige olulisem. Lae see võrku.“

Hetkeline paus.

„Saadetud,“ ütles tulnukas.

„Siis oleme me teinud kõik, mis meie võimuses.“

„Me võiksime võidelda,“ ütles tulnukas.

„Selle laevaga? Asi pole seda väärt,“ vastas Tia. „Mõnda aega suudaksime ehk vastu pidada, aga lõpuks saaksid nad meist jagu.“

„Ei,“ kuulis Magnus end neile ütlevat. „Me võiksime võidelda. Mul on laev. Hüpiklaev, millega kunagi Basilionilt koju lendasin. Koos mehhiga. Sellega pääseksime vähemalt süsteemist minema.“

„Magnus, sa oled juba teinud piisavalt,“ vastas naine. „Võta süstik. Mine tagasi oma elu juurde Stripil.“

„Mine tagasi? Mul ei ole enam taganemisteed, Tia. Mitte pärast seda.“

„Kolmekümne sekundi pärast on nad laskeulatuses,“ ütles basilisk.

„Magnus, sa oled kätte maksnud. Pildireast piisab. Sa ei pea rohkem tegema.“

„Pean. Kas sa siis ei mõista, Tia? See, mida sa minu kohta baaris ütlesid. Ma ei tea enam, kes ma olen. Nad mõtlesid mu lihtsalt välja. Täitsid mu pea kogu selle näruse kosmoserämpsuga. Aga see pole mina. Ma ei tea enam, kes mina üldse on.“

„Sõda muutis sind,“ ütles naine. „See oli vältimatu. Aga sa oled endiselt sina ise.“

„Ei! Isegi mehhis on mind rohkem, temas on minu aju jäljend. Ja ka sinus on mind rohkem, Tia. Kõik mälestused sellest, kes ma olin. Kõik, mida me jagasime. Ja sellepärast tulen ma sinuga. Sina, mina, ja ehk ka mehh – kolme peale kokku saab must ehk jälle tervik.“

Ta silmitses tulesid väljas. Tähne, mis oli tähed, ja neid, mis olid Möbiuse Stripi ümber ristlevad laevad. Baas tundus nii tilluke. Ta nägi selgelt ka kolme Päikesesüsteemi ristleja faalanksit, mis nende poole suundus.

„Oled sa kindel, Mag?“

„Kindel.“

„Mis saab baarist?“

„Donal hoiab sel silma peal, kuni ma tagasi tulen. Kui ei tule, võib ta selle vabalt endale hoida.“

„Viis sekundit,“ ütles basilisk.

Magnus andis edasi oma laeva koordinaadid. Jõnksatusega hakkasid nad liikuma, täheväli ümberringi virdas, kui nad võtsid suuna päikesele. Marsi ketas ja Möbiuse Stripi silmus vilksatasid üle ekraani ja kadusid silmist.

„Kuhu me läheme?“ küsis Tia.

„Hüpiklaev on loori varjus ühel asteroidivöö rahnul.“

„Me jõuame sinna kaheksateistkümne päeva pärast,“ märkis basilisk. „Napilt enne PS-i. Laeva ettevalmistamiseks ei jää kuigi palju aega. Oled sa kindel, et see on töökorras, inimene?“

„See on töökorras, basilioon.“

Tia seisis koos temaga läbipaistva seina ääres. Magnuse pilk langes blasterile, mis oli tal endiselt käes, ja ta lasi sel kolinal põrandale kukkuda.

Ja just siis meenus talle lõpuks, mida ta oli naisele öelnud kõik need pikad aastad tagasi. Sel päeval, kui ta ära sõtta läks. Ta oli lubanud tema juurde tagasi tulla, juhtugu mis tahes.

Lõpuks oli naine tulnud ja ta üles otsinud. Nojah. Sellest, mõtles ta, piisab.