2015. aastal käisin esimest korda Riias Uniconi nime kandval üritusel, selle kohta saab lugeda siit: Mis on Unicon?. Kuna suutsin see aasta enda puhkuse kogemata õigesti ajastada, ning kogu logistika teostati minu eest ära, sai ka see aasta kohale mindud.

Bussisõidul raiskasin enda aega Ahvide planeedi tõusu vaatamisega – ikkagi ulme! Ei olnud kuigi hea film.
Kuna jõudsime kohale reede pärastlõunaks, oli meil aega maa ja ilm. Esimeseks takistuseks osutus Riia bussipiletisüsteem, mille piletiautomaat jooksis Eesti pangakaardi peale kokku, ning keeldus järgmisi pangakaarte vastu võtmast. Seega, Lätti minnes igaks juhuks sularaha kaasa! Lisaks jõudsime nautida fenomenaalset mulliteed (suured mahlapallid jäätee sees), mis maitses nagu keemiavabrik, ning Himaalaja toidukohta, mis vaatamata oma suurusele (vist 4 lauda) oli saanud Facebook’is väga kõva hinde. Käisime poest läbi, olime hämmingus, et vigurõlud (meeõlu, ingveriõlu, mõdu jne) maksid suurusjärgus 70 senti. Ei liialdanud nendega, läksime magama.

Esimene Uniconi päev algas vara – Kadri (Iardacil cosplay) ärkas varakult, et enda cosplay’d ette valmistama hakata, selle jaoks oli tal muidugi oma mehe ja minu naise abi vaja, ning üldise sagina keskel ei õnnestunud mul üheksandat unetundi täis saada. Kuhu see kõik välja jõudis, saab lugeda kirjutise lõpust. Kuna meil oli aega üleliiagi, siis ei saa öelda, et me oleks festivalile tormanud. Võtsime kätte ja läksime jalgsi kohale.

Festivalil endal tekkis ikka üsna vägev tunne. Käisin 5 aastat tagasi Jaapanis Comiketil, kus on üldjuhul korraga 200 000 külastajat, ning erinevalt Eesti Animatsurist, mis toimub hajusas koolimajas, tekkis ikka mõnus suurürituse tunne.



Kahjuks saab Uniconi kava võtta kokku väga kiiresti ja lühidalt:
- Mingi ettekanne vene keeles
- Poolteist tundi cosplayshow’d
- Mingi ettekanne vene keeles
- Poolteist tundi cosplayshow’d
- Cosplayer räägib tund aega oma meisterdamistest. Vene keeles.

Lisaks oli ka üks väike lisalava, kus toimus veel ettekandeid. Teemad olid küsitava väärtusega (tunnine paneel homolustlikust iluuisutamise-animest), ning pea kõik toimus vene keeles. Küll aga oli ühte festivaliala nurka üles pandud retromängude laud, kus siis vanad kollasekstõmbunud ning kooruvate kleepsudega kaunistatud arvutiraiped vedasid vanade CRT ekraanide peal arvutimänge, mis olid vanemad kui nende mängijad. Üsna tore oli korraks otsekui ajamasinasse hüpata – ükski vastane ei saa muru sisse peituda, sest muru on tekstuur, mitte objekt, ning CRT ekraanil ei ole tänapäevaste ekraanide viivitust, küll aga sulatavad need sul silmad kandiliseks.



Ainus atraktsioon, mida ma läksin kohe huviga näppima, oli VR ameerika mäed. Seda siis sõbra ergutamisel, kes on muidu kõva Eesti mees, aga hüppas selle pealt 10 sekundiga alla. Ega’s midagi, enda prillid eest, VR prillid pähe ja kui papi küsis käemärkidega, et millist raskusastet mulle serveerida, tõmbasin endal näpuga üle kõri ja imiteerisin rusikaga näkku löömist. Ma ei tulnud siia nalja tegema! Võtsin kahe käega käsipuust kinni ja valmistusin ette. Olen ma ju ära käinud maailmarekordilistel mägedel, kui hull saab siis üks väriseva plaadi ja VR prillide kooslus olla? Kokkuvõtvalt võin öelda, et mind päästis vist see, et pärisprillide loovutamise tõttu ma nägin kogu asja uduselt. See, et su keha on tegelikult ruumis paigal, kuid su aju saab pidevat visuaalset ja helilist aistingut, ning ka maapind jalge all kõigub, ajab mõistuse ikka väga paanikasse. Sellist adrenaliini, nagu pärismägedel, ei tekkinud, kuid südame võttis puperdama küll.

Edasi üritusest. Nagu kohe alguses mainitud, on tegu cosplay üritusega. Seega, esimesel päeval käisime kahel esinemisteblokil, sest niipalju neid oli. Esimese, ning läbiva kriitikana pean nentima, et selle aasta tase oli ikka üsna madal. Võiks ju öelda, et ma olen vana kala ja virisen alati, et vanasti olid asjad paremad ja kostüümid ilusamad, kuid ka teised nõustusid minuga. Midagi karjuvalt halba ei olnud, kuid igav, igav, igav. Lavale astus ka Kadri, kelle kleidist mina mitte midagi ei tea, peale selle, et ma ei julge selle lähedal olla, äkki ma oma talupoja kohmakusega rikun selle kuidagi ära. Küll aga tegi ta laval korraliku keemiakatse – segades veinipokaalis olevat punast vedelikku mürgiampullis oleva vedelikuga, tuli kokku mullitav-vahutav mürgijook.

Edasi ealiste iseärasuste üle kurtmisega. Läti helimehed on Eesti helimeeste sugulased, nii tagus lava kõrval olevatest kõlaritest väljavoolav tümm ka tagareani välja, ning kõrgsagedus lõikas luust ja lihast läbi. Olles ise helipuldis olnud, tean, et esinejad napsavad oma taustamuusikat Youtube’ist, alati võimalikult madala kvaliteedi ja maksimaalse helitugevusega. Kogu show’d viis läbi ka eesti animenohikutele tuttav Andrei Tuch, kes üritas olla võimalikult popp ja noortepärane, ning kutsus publikut üles. Kriiskama. Oh ei.

Kui olime kaks üsna keskpärast cosplaypaneeli ära vaadanud, nentisime, et ega siin festivalil polegi sellel päeval rohkemat teha. Pakkisime end kokku, käisime korterist läbi, ning jagelesime sõbralikult õhtusöögiplaanide üle. Lõpuks leidsime ühe suurepärase aasia toidukoha, kus ajasime ettekandja segadusse ideega, et igaüks tahab oma asja eest eraldi ja Eesti pangakaardiga maksta.

Pika ringiga jõudsime ametliku afterparty toimumiskohta. See on esimene anime- ja nohikuelustiili baar, kuhu ma elus sattunud olen. Seintel rippusid võrdlemisi hästi MAALITUD animetegelaste pildid, ning kogu kotkeilimenüü kandis ägedaid nimesid. Häid inimesi mahub palju ühte patta, aga kuskil on ka piir ees, ning reaalselt ei tahtnud me seal kaua olla. Saime viimase ühistranspordiga koju ja keerasime magama.



Ürituse teine päev:
Sama, mis eelmine. 2x90min cosplay paneele, nende vahel lõunale jalutamine, ning festivalialal ringikondamine. Lisaks, kelle närvikava sellist asja soosib, sai ka eraldi üles seatud nurgas tantsimislaadseid liigutusi teha– selle jaoks oli helitehnikat täispakitud GAZ-69 kohale toodud. Muusikavalik ei olnud ei liha ega kala, läbisegi tuli animemuusikat, arvutimängude taustalugusid, poni-träna ning Rammsteini Mein Land. Ei, ma ei saa ega taha öelda, et kogu üritus oleks meeletult igav olnud, seal oli lihtsalt vähe korralduslikku, kuid selle eest oli seal palju huvitavat rahvast. Kohal olid ka näiteks Negan ja Lucille.



Ja ühel hetkel saigi üritus läbi. Logistilise miskommunikatsiooni tõttu pidime taksoga Riia bussijaama tõttama. Tagasiteel astusid mitmed meist nutiajastusse – Unicon oli üles pannud auhinnagala otseülekande, ning nii saimegi bussis üksteisele – justnimelt üksteisele, mitte võõrastele lätlastele kaasa elada. Meiega bussis loksuvate, ülimalt väsinud inimeste nimesid hõigati erinevates kategooriates välja, ning võisime Eesti delegatsiooni üle uhked olla. Kusagil Ikla-Pärnu vahel tuli aga meie väikese seltskonna tähtsaim uudis – meie oma Kadri, kes oma kunstripsmemajandusega meil oma laupäevahommikut maha magada ei lasknud, võitis parima uue osaleja tiitli. Väidetavalt olevat sellele tiitlile pretendeerijaid olnud üle saja. Rohkem midagi ei juhtunudki, ning järgmine aasta võib-olla uuesti.
Suur fotogalerii.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
September 2017 (15)
August 2017 (19)
Peatoimetaja veerg 8/17
Aastatel 1992 – 2014 ilmunud eestikeelsed ulmeraamatud
Ühe rõngassärgi retk WorldConile
Pörköltipäev augustikuises Pivarootsis
Metsavana, Worldcon ja kohvritäis raamatuid
Ropecon 2017 – Kus on saun?
Unicon 2017
Mõningaid muljeid Worlconilt
Palju õnne, Stuart Gordon
TESTI END! Mis tasemel kirjanik sa oled?
Raamatuarvustus: Shanidar – 10 õhtut puhast naudingut
Raamatuarvustus: Megan Whalen Turner „Varas“
Raamatuarvustus: Gudule „Surnud tüdrukute klubi“
Ulmkonnakroonika 8/17
Kirjastuste uudised 8/17
Reaktori juuli juttudest
Jutt: Pahupidi liblikaefekt
Jutt: Das Kulturkonflikt
Jutt: Tunneli lõpus
Juuli 2017 (21)
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0080)